7UP Close: Beards, Gifts, and the Man Who Got Dragged

Week four. We are four weeks in, and if the first week taught us that growth doesn’t knock politely, week four taught us that neither do the strangers. Or the dogs. Or the men trying to recruit us into the automotive industry.

But let’s start from the beginning.

There’s something that happens after a few weeks on the turf — you stop being surprised that people are surprising. You tell yourself you expect the unexpected, right up until a man gets dragged past you down a residential street by a dog the size of a small car, and you realize that no, actually, you were not prepared for that. Michael stood there, watched it happen, and moved on — because at this point in the summer, that’s just a Tuesday.

What made it better was what came later: the smallest dog any of us have ever seen. Confident. Unbothered. Living its best life. He thought about both dogs for a while. Somewhere between those two animals is probably a decent metaphor for this summer, though we haven’t quite worked out what it is yet. Michael also spotted two gorgeous vintage cars — a Buick and a Chevelle — parked at the curb like they’d driven in from another decade. On a day like that, you take the beauty where you find it.

Parvin had a solid interaction at a house this week, said his goodbyes, and walked away with the confident stride of someone who had just nailed it. He got halfway down the block before realizing his book bag was still inside — the family had taken it in. Which meant turning around, walking back up the same driveway, and knocking the same door to ask for his own bag back. The family was gracious. Parvin was humble. The bag was retrieved. We have been informed this will never happen again, and we have chosen to believe him.

Matthias, meanwhile, was having what can only be described as a variety show of a day. It started with a Ukrainian woman opening her door and, before he had much of a chance to say anything, pulling him into a real hug. The kind that comes from genuine warmth, from someone who perhaps recognized something in the face of a young person far from home, still showing up, still knocking. He said it was one of those moments that just stays with you, and we believe him completely.

Later, a man offered him a job at a car dealership on the spot — no interview, no process, just a sincere offer extended on a residential doorstep in South Dakota. Matthias said no, though the alternate timeline where he said yes has kept us entertained for days. And then, as if the day needed one final chapter, he met a man with the biggest beard any of us have ever seen. Not big in a casual way. Big in a way that suggests a decision was made years ago and has never once been reconsidered. There’s something almost inspiring about that, if you think about it long enough.

And then there is Liisa. We have to talk about Liisa, because at this point it would be irresponsible not to. Week after week, at door after door, something happens that simply does not happen for the rest of us. This week, a family gave her a fancy water bottle. A good one. Unprompted, unearned in any technical sense, just offered — because apparently that is what Americans do when Liisa shows up at their door.

The rest of the team is out here running every technique we know, and Liisa is out here being gifted quality hydration equipment by strangers who met her four minutes ago. We have stopped trying to explain it. We have accepted it as one of the fixed truths of this summer, like the heat, and the long drives, and the fact that Parvin will probably leave something behind at least one more time before August.

Every week needs a moment where you step away from the doors and just breathe, and this week that moment came on Sunday at Falls Park. Sioux Falls, as it turns out, is named after something genuinely worth naming a city after. The waterfall sits right in the middle of the park, loud and completely unbothered by everything around it — the kind of thing that makes you stop mid-sentence and just look.

What week four gave us, more than anything, was a reminder that this summer keeps feeling bigger than it looked on paper. We came here thinking the job was about what happens at the door. Turns out the door is just the beginning — it’s everything behind it that matters. A hug you didn’t see coming. A bag retrieved with a smile. A man and his dog going somewhere urgent. A water bottle handed over for no reason other than kindness. And a waterfall on a Sunday afternoon, reminding you that some things are just beautiful, simply and completely, without needing to mean anything more than that.

The books are the reason we knock. The people — and the occasional waterfall — are the reason we remember.

Behind the retrieved book bags, the enormous beards, and the mysterious gift-giving tendencies of the American public, there is an unyielding mountain of hard work. A few strange encounters on the turf have never once stopped Team 7UP from putting in the numbers — and this week was no different.

Here is exactly how the raw data from Week 4 shook out compared to our cumulative, all-time stats so far:

MetricLast Week
Doors Knocked4 409
Calls Made1 953
Demos Done1 284
Sitdowns479

Week five is already here. The doors are already waiting. Somewhere out there is another Ukrainian woman, another man with a beard, another family who is going to hand Liisa something wonderful for no reason, and another dog — large or small, we genuinely cannot predict — who is going to make someone’s afternoon very interesting.

We wouldn’t have it any other way. Here’s to week five, and to Team 7UP, still standing. 🚪✨

— Team 7UP

Cowpitalistid – You cannot stop us!

Jälle üks korralik nädal seljataga. Terve nädala panime empsidega täiega hullu ja tööd sai kõvasti tehtud. 💪 Nädala lõpetasime veepargis päevitusrantide võrdlemisega. Lahe nädal oli, head mälestused ja nüüd uue hooga järgmisesse! 🚀🌊

Meie tublid Rebeka ja Mattias teenisid välja 100 ühiku särgid. Manager Kristofer 500 ühikut nädalaga ja OL Mark sai Presidentide klubisse ehk 2 nädalat järjest üle 600 ühiku.

VAPPER VIISIK! week 3

Hei! Veerand suve on juba läbi ning oleme USAs olnud täpselt kuu aega. Aeg lendab🚀

Pühapäeval käisime Ameerika sõjalennukite muuseumis ✈️ See on maailma suurim ja vanim sõjalennundusmuuseum – seal on väljas üle 350 lennuki, kosmosesõiduki ja raketi ning tohutult ajaloolisi esemeid. 

Ilusad hetked meie nädalast:

Ott: Selle nädala üheks suuremaks verstapostiks oli see, et sain lõpuks kätte oma raamatud. Suur veok tõi kohale tellimuse ning nüüd on mul laos ligikaudu 35 000 dollari väärtuses haridusraamatuid, millega suve jooksul peresid külastan. Lisaks alustasin tööd uues linnas – Camdenis. Seal õnnestus mul kohtuda kohaliku politseišerifiga, kes kinkis mulle lahkelt oma politseimärgi. Tegime ka väikese kogukonnapostituse, mis levis üllatavalt laialt. Tänaseks teavad paljud kohalikud juba, kes ma olen, ning nagu allolevalt pildilt näha, tehakse isegi nalja selle üle, et minu külastuskäik tuleks lausa küla ajalukku arhiveerida. Väikestes Ameerika linnades töötamisel on oma võlu. Ukselt uksele müüjaid satub sinna harva ning veel harvem kohtab keegi seal inimest Euroopast. Seetõttu tunnevad inimesed minu ja Eesti vastu siirast huvi ning paljudest vestlustest kujunevad palju enamat kui lihtsalt töökohtumised. Üheks meeldejäävamaks kohtumiseks oli vestlus kohaliku koolipiirkonna hooldusjuhiga, kes kinkis mulle kooli mütsi. Samuti oli väga põnev külastada Preble Shawnee Local High Schooli ja kohtuda direktor Diana Whitesiga, kes on selles koolis töötanud juba 26 aastat. Kooli sisse astudes tekkis ausalt öeldes tunne, nagu oleks sattunud otse filmi High School Musical võtteplatsile – täpselt selline oli esimene mulje.

Anette: We eat monkeys (problems) for breakfast, haha. Autoprobleemid on alati huvitavad aga tänu nendele sain mega mega coolid tutvused, keda kindlasti ka Eestis kursis hoian oma tegemistega. Aitäh neile, et aitasid mu nädalat sujuvamalt läbi elada!

Artur: Kolmas nädal läks nagu niuhti. Kui alguses oli kuum, siis nädala teises pooles hakkas sadama ja oli niiskem, kuid ma ei lasknud tujul langeda ja nautisin päeva. Kohtasin abielupaari Barbie ja Ken, kes tähistasid 50 aastapäeva ja pakkusid mulle muhvineid. Rõõm oli kohtuda ka asfalti firma juhiga, kes kinkis mulle kohaliku pesapalli meeskonna mütsi.

Carmen: Carmen alustas uut tööala maal ja leidis kohe 2 uut elukohta tüdrukutele nende uues tööalas. Lisaks sai Anni ala politseiniku vangi pista koos raamatuga ja seda postitust on näinud peaaegu 10 000 inimest – marketing internship 😃

Anni: See nädal töötasin nii ilusas alas. Kõik kodud olid väha uhked ja maitsekad, et kogusin inspiratisooni enda tuleviku koduks😆Ilm oli kohati ideaalne, kuid nädala teine pool sain vihma nautida, mis tegelikult oli üsna lahe. Kohtusin toredate politsei onudega, kellega rääkisime Eestist ja tegime nalja. Olen nii uhke enda üle, et lõpetasin selle nädala maksimum pingutusega ning sain enda nädala pühendada enda jõusaali treenerile, kes on mulle suureks eeskujuks! Elu on nii ilus!

Host pere tegi meile küpsiseid laupäeva õhtul😊

BROHANAS WEEK 3 🔥

Dedication reward winners

Pony socks winners

Olari

Sat down with a grandmother who shared all the kind messages neighbours had written about me — people calling me the coolest guy around and saying I brightened their day. Hard to top a moment like that.

Mikk

Met a Romanian dad named Tomi who turned out to have dated an Estonian girl years ago. Small world, full circle moment, great conversation.

Trevon

One cool dad let me try out his gun at the range — definitely not something I expected to be doing that day, but a fun experience nonetheless.

Elerin

Met a wonderful set of grandparents today who reminded me so much of my own back home. Made the whole visit feel incredibly warm and familiar.

Angelika

Met a family that was both hilarious and impeccably polite. As I was leaving, their 8-year-old daughter insisted on escorting me to my car like royalty — opened the back door for my bag, opened the front door for me, and sent me off with a round of applause. Absolutely made my day.

Britta

A guy gave me a hat that belonged to his late mother, who passed four years ago — said it matched my shirt perfectly and that he enjoyed our conversation so much he wanted me to have it. Genuinely touched by the gesture.

Marius

Showed someone a bow today and ended up chatting with a guy who had actually been to an Ari Mattis gig. Cool little connection.

Marek

Daniel came to follow and towards the end of the day we got a sitdown inside the house and he fell asleep and started snoring:)

Daniel

Proud of how I showed up this week, even on the days it was tough to keep pushing forward. Funny moment of the week: sat down with a mom and tried to bring her husband into the conversation, only to learn she actually had a wife. Turned out one was a police officer working tough areas of Toledo and the other a paramedic — safe to say I have never felt more intimidated by two people in my life.

Toomas

Met a guy who served in the Ohio Army and ended up gifting me his thermos. Small gesture, big impact.

Phoenix week 3 – “If your actions inspire others to dream more, learn more, do more and become more, you are a leader.” – John Quincy Adams (6th President of the United States)

See pühapäev nautisime välja teenitud sooja ilma ja basseini. Legendaarne hosti pere võõrustas meie pühapäevast meetingut enda hubases kodus.

Nädalale tagasi vaadates saame näha, et ukselt uksele käies on võimalik kõike saada, nagu näiteks alustades müslibatoonidest ja lõpetades jalgrataste ja pannidega. Samuti sai kohata ägedaid inimesi loomade ja videomängudega. Järgmine nädal on ka 4. juuli ehk on oodata USA 250. sünnipäeva, seega valmistusime mentaalselt juba juubeldamisteks.

MB6

Fundaysunday. Väga tänulik inimetsele, Susie ja Steve tegid meile üllatavalt meeldejääva pühapäeva. Orgil oli väge lahe!

See nädal oli vahva. Köige rohkem õpetas see nädal, et inimesed on sinu peegel. Üha rohkem saan aru, et ennast mitte tösiselt vötta, vaid jääda endale kindlaks. Väga südantsoojendav on see kui peale maha istumist väiksed lapsed hakkavad nutma, et ära lähed ja siis hakkab nii kahju aga see nii armas.

Johanna

Johanna sai see nädal auto hingeeluga tutvuda. Evelin Võigemasti hääle ja Ameerika lipuvärvides maniküüriga Cathy aitas naela rehvist kätte saada ja uue rendika leida. Kõik hakkab välja töötama!

Karel

Sain see nädal kohata kilpkonna countrys ja tegin kiire pildi ka.

Joonas

Nädal oli põnev. Sain näiteks endale uue jalgratta (jah sain ehk üks ema andis selle), sest nad ei olnud seda ca 5 aastat kasutanud ja sellega oldi paar korda sõidetud. Tegemist rattaga millel istme pehmendused ja 21 käiku jne, vinge upgrade minu ühekäigulise Walmartist ostetud ratta pealt. Samuti sain ühe papsiga tema garaažis mängida vinget 90’st pärit arcade automaadis golfi.

Ron 🦅 

Eriti tegus nädal on selja taga. Sai naabruskonnalt palju süüa, juua ning isegi potid ja pannid on kodus nüüd olemas. Arvasin algul, et Ameerikas on loomad ainult metsades, aga avastasin, et neil on huvitavad loomad ka kodudes. Mul oli au külastada kodu, kus oli 6 kassi, 5 koera ja 1 hirmuäratav lind, kes väidetavalt suudab murda kõik mu sõrmed ja hammustada kõrva otsast (minuga olid sõbralikud).

Uku

3. nädal möödus jälle kiirelt ja toimus palju. Olen enesekindlam, rahulikum ning paljud asjad, mis olid keerulised, on muutunud lihtsamaks. Uuel nädalal on eesmärgiks olla alati päriselt hetkes, fookuses ja nautida tööd ning pingutust.

✨🏃‍♀️Maze Runners🏃‍➡️✨ – week 3

Hullumeelne on mõelda, et juunikuu on juba peaaegu läbi, aeg siin tundub niiii kiiresti minevat🤯 Läbitud on kolmas nädal ja hakkame end tasapisi tundma kui kalad vees. Iga päev on toonud kaasa midagi uut ja põnevat, küll kohtume huvitavate ja toredate inimestega, saame ikka igasuguseid põnevaid sööke, jooke ja muud kraami(näiteks nõiamütsid ja keevitusmaskid) ukselt uksele liikudes ning õpime ka midagi rohkemat enda kohta. Ei saa ka unustada imelist päevitust, mille kõik saanud oleme.

Tänase postituse puhul küsisime tublidelt töötajatelt, et kui neil oleks bookfieldil mingisugune supervõime, siis mis see oleks…

Piia:

Minu super power oleks aeg seisma panna. Mulle meeldib inimestega present olla

Linda:

Kui mul saaks olla bookfieldil mingi superpower, siis ma soovin, et ma tunnetaksin ära, kus oleks kõik open-minded inimesed ja siis mul oleks peas mingi maps, mis mind nendeni juhatab. Siis ei kuluks aega majade otsimisele ja oleks peas andmebaas olemas.

Markus:

Mu supervõime oleks jätta kõik heasse tujusse. Vahet pole kui raske päev, nädal või aasta sellel emal või isal olnud on. Ma tahan teha nende tuju nii heaks, et ma jään neile eluks ajaks meelde. “Mäletad, kui see äge Eestlane meie ukse taha tuli?” Sellise mulje tahan inimestele jätta. 🙂

Kasper:

Näha läbi majade kas keegi on kodus ja kes on kodus. Tühjad uksed pole minu teema

Elo:

Kui mul oleks superpower bookfieldil, siis see võiks olla võime mõelda ainult antud hetkele. Mitte ükski mõte millestki muust ei saaks ligi hiilida ja mind proovida rajalt maha viia. See oleks ka väljaspool bookfieldi päris vahva võime! 🙂

Evelyn:

Minu supervõime oleks võtta kõigilt nende suured mured ja probleemid. Tunnen siin olles nii palju tänulikkust selle üle, et mul on pere, hea tervis, kodu, puhas vesi ja kõik eluks vajalik. Samuti on mu lähedasemad ja kallimad terved, kuid siin kuuleb nii mõnigi päev lugusid, kuidas keegi on väga haige või elab lihtsalt halbades elutingimustes.

Merlin:

Röntgen nägemine kindlalt. Nende majade puhul, kus inimesed pargivad sisse on päris keeruline aru saada, kas nad on kodus või mitte. Nendele ustele koputamine võtab palju aega ja nii pole üldse tore. Empsidega on palju toredam rääkida, kui neid otsida.

Jan:

Kui mul oleks superpower siis ma oleksin flash, sest pärast seda kui ma söön midagi olen majade vahel kiire

Arina:

Kui mul oleks Bookfieldis supervõime, siis see oleks inimeste “lugemine”. Ma tahaksin kiiresti aru saada, millise inimesega mul on tegu juba esimeste sekundite jooksul – kas ta on pigem avatud või ettevaatlik, kiire või põhjalik, emotsionaalne või faktipõhine. See aitaks mul valida õige lähenemise, tooni ja sõnavara, et vestlus oleks loomulik ja mugav mõlemale poolele. Tahaksin osata paremini kohaneda, mitte kasutada ühte ja sama lähenemist kõigiga, vaid tunnetada inimest ja olukorda. See teeks lihtsamaks luua usaldust ja leida see nurk, mis inimesele päriselt korda läheb, mitte lihtsalt teha “müügijuttu”.

Renek:

Superpower, mida ma bookfieldil tahaksin omada oleks võime näha kus asuvad pered. See säästaks palju aega ja siis ma ei pea tülitama vanu inimesi.

Katre:

Kui mul oleks USA tänavatel supervõime, siis see oleks x-ray vision. Näeks, kus majades on autod garaažis, inimesed kodus või näeks mingeid märke, millised on pereinimeste majad. Saaks lihtsamini skippida majad, mis on tühjad ja päeva jooksul suhelda võõõõimalikult paljude toredate inimestega.

Seekord saime pühapäeva puhul kokku Columbuses, kus võtsime kokku eelmise nädala, jagasime nalju ja motiveerivaid kõnesid ning ka kasulikke nippe uueks nädalaks. Lisaks sellele mängisime ka bowlingut!!!! Päevad mööduvad nii kiiresti, et iga pühapäev kokku saades on selline tunne nagu oleks alles eile kohtunud.

Lisaks pühendasid kõik liikmed eelmise nädala ka endale kallile inimesele❤️❤️

Nüüd oleme kõik valmis uueks nädalaks, et nautida soojasid ilmasi, kohata superrr toredaid inimesi ja kogeda ka 4th of july’d!!!

Kuulete meist juba nädalakese pärast uuesti😉😉

Soovivad kõike head, teie armsad ja kallid labürindijooksjad💚

WEEK 3 MÖIRGAVAD 🐻GR12ZLIES🐻

Kolmas nädal tehtud! 💪

GR12ZLIES möirgasid, tormid tulid ja läksid, aga kõik sai üle elatud. Nüüd on head harjumused loodud, enesekindlus kasvanud ja aeg on täie hooga edasi mütata.

Läheb edasi! 🚀

Enrique – hommikul 3. koputus leidsin suure Trump supporteri. Näitas kuidas tal oli Trump collector kaart ta mugshoti ülikonna jupiga, müts ta autogrammiga ja pilt kuidas ta Trumpiga kätt surub ja mul pilt kuidas ma temaga kätt surusin. Niiet ma 1käepigistuse kaugusel Trumpist. 😝

Marleen – Uksele tuli isa kellel polnud kumbagi jalga (fake jalad olid all). Ta küsis et palju raamatud maksavad ja ma ütlesin et see ei maksa jalga ega kätt. Õnneks viskas naljaks ja ütles, et jumal tänatud mul neid niigi vähe.

Evelin – Kohtasin vanavanemaid Beth ja Steve, kes olid tee pealt korjanud endale pesukaru beebi ja nad plaanisid teda üles kasvatada ja siis loodusesse tagasi lasta.

Hannaleena – Nägin, et mexid vaatavad garrazis telekat. Läksin juurde küsisin, mis teevad, ütlesid et vaatavad multikaid. Istusin nende kõrvale maha ja hakkasin multasid vaatama, paar mints vaatasime ja siis hakaksin alles rääkima, mis ma teen ja kes ma olen. Näitasin raamatuid ka.

Romet – Ma olen terve nädal kantris töötanud, ehk siis ma olen hästi palju loomi näinud. Ja see nädal nägin kitsi, nägin lehmi, nägin hobuseid, nägin ponisid. Ja siis olen hästi palju kilpkonni ka näinud, kes teede peal on. Ja reedel üks inimene jäi keset ristmikku seisma, et eesta kilpkonn muru peale. See oli väga armas. Aga olen ka näinud suuremaid kilpkonni, kes ei ole nii kerged ja väikesed. Äge nädal nagu loomaaias.

Kaspar – Vaatasin ühel perel oli lammas hoovis nagu keor 😀 ja siis küsisin kas võin pilti teha ja sülle võtta 😀

Marten – Läksin siis farm house poole ja otsisin koera ei leidnud koera. Sõidan ja sõidan lähemale ja siis JÄRSKU hüppab koer põõsast ja lendama minu poole, õnneks oli sõbralik ja paps tuli päästis ära.

Sandra – Kohtasin aknapesijaid.

Daniel – Kohtasin üliägedat isa, kes oli STAR WARS fän ja sain olla jedi knight.

SWEATY DEDICATION WEEK 3

SANDER:

Leidsin mingi lätijuurtega ema üles, kes tegi lastega kodukooli. 

Sain oma autost parima pildi ever, ilusasti põõsa alla pargitud!

MARGARET:

Rattaga seiklused jätkuvad, tõmbasin pool põõsast kaasa võssist läbi sõites ja mis se nädal oleks kui põlve katki ei kukuks🤣 Mõni koer oli rohkem elevil kui teine mind nähes 🫣💦 Aga nädala lõpuks suutsin endas leida rahu ja kohalolu olukordades🫶🏼 Crazy et juba saabki kuu USAs läbi 😮‍💨

KRISTJAN:

seekord nagin kitsepoega

SANDRA:

Oli üks värviline nädal. Minu turfi inimesed ja politsei on pidevas suhtluses, mu linn oli isegi uudistes selle pärast. Kogun kohalikelt gossipit, et mis draamad toimuvad naabritel. Ühesõnaga põnev

ATS:

Sain megalt palju huvitavaid asju ustelt. Sain näiteks 2 uhket tassi, lusika ja politseivilkuri sarnased valgustused rattale. Kui follow dayl olin, siis mulle pakkuti puidust antiiksed õnge, mul polnud seda kuhugi panna kahjuks.

KERLIN:

Nädal oli tore. Nägin palju kasse. Ratta kett tuli õhtul koju sõites maha, esimesel korral suutsin ise parandada, 10 min pärast tuli uuesti maha ja leidsin tanklast mehe, kellelt abi küsisin. Ta elas tankla kõrval ning läksime sinna, kus ta isa, sõber ja ta ise hakkasid mu ratast parandama. Väga edukas kokkusattumus ja ratas sai korda

JOOSEP L:

Sain ägeda ameeriklasega kokku kes mulle Eesti lippu andis mis ta usumissioonilt oli saanud Eesti taasiseseisvumispäeval. Ei uskunud et midagi sellist juhtub. Esimene ameeriklane kes oli Eestis käinud kellege kokku sain ja kohe andis lippu ka 😎

MERILYN: 

Tegin see nädal perega sd samal ajal kui police neile paberit kirjutas – chillisin seal toolil ja paitasin nende koeri

THOMAS:

See nädal on oli omamoodi seiklus. Nägin nälgivaid kasse. Siis aeti mind üle kümne koera poolt taga. Inimesed on siiski toredad ja abivalmid.

KREETE:

Seiklused rattaga jätkuvad – see nädala rattakumm plahvatas päikese käes aga toredad ameeriklased teevad kohe kõik uuesti korda😛

JOOSEP S:

Sain matemaatika õpetajalt ja jalka coachilt kohalikku merchi, was fun🙌

HELENA:

Korralik nädal möödas. Seekord sai venna nimel majade vahel vuhatud ja inimestega nalja visatud. Work hard and make it work.

Nii kihvt on avastada inimeste huvitavaid kollektsioone ja kuulata nende lugusid. Ja, mis kõige parem – inimestelt saab head looti – juua, süüa, embleeme, raamatuid, mütse jne. 

Ja väga hea, et kuumaga hakkab ka juba vaikselt harjuma.

MIKO:

See nädal sain palju uusi asju. Uus auto (esimene oma auto), uus HQ (ei pea enam hotellis magama) ja uus joogipudel. Kui Eestis esineb 30 kraadised päevi harva, siis siin on öösel väljas isegi 30 kraadi😮‍💨.

CARL:

Järjekordne nädal seljataga, kuumust enam teab et ei tunnegi. Tasa ja targu sõuan, õpin end tundma ja naudin protsessi, pulli saab ka ikka, iga uus päev on täis uusi üllatusi ja bookfield ei väsi üllatamast. Esimene nv kui ei pea kolima, väga mõnus

Autoga suht paigas teha, V6 möirgab.

FULL SEND

MIHKEL K

Keskmiselt üle 34-kraadine kuumus oli paras väljakutse. Päevas kulus umbes 5 liitrit vett ning muidugi palju Gatorade’i. Kuulsin hulgaliselt põnevaid lugusid poliitikast, muljeid käimasolevast Club World Cupist ning arvamusi selle kohta, kes peaks turniiri võitma.

Lisaks suutsin rattaga värskelt valatud tsemendi sisse sõita – vahetuid emotsioone saab nautida lisatud videopäevikust. 🚷

Ja loomulikult ei saanud tegemata jääda kohustuslik pilt Ferrari ja Porsche taustal.

PATRIK

Järjekordne vägev nädal on selja taga! Pühapäevase koosoleku pidasime seekord lasketiirus, kus saime korralikult kõmmutada. Julgen öelda, et meie grupil on päris täpne käsi.

Üldiselt on Colorado jätnud väga hea mulje – siin on ägedad inimesed ja suurepärane kogukond. Väga lahe on siin olla ning veel lahedam on seda kogeda koos nii ägeda grupiga. Kõik kutid töötavad kõvasti ja laovad tugevat vundamenti edukaks suveks.

FULL SEND!

INDREK

Nädal möödus huvitavalt. Oli nii häid kui ka raskeid hetki, kuid kõige rohkem jäi meelde see, kui palju toredaid peresid mul õnnestus kohata.

MIHKEL A

MINU KOLMAS NÄDAL AMEERIKAS 🇺🇸

Tere tulemast tagasi minu Ameerika seikluste vlogi!

Kolmas nädal on olnud täis ootamatusi, uusi kogemusi ja palju häid lugusid. Iga nädalaga tunnen end siin järjest kindlamalt ning hakkan seda eluviisi aina rohkem nautima.

Selle nädala üks meeldejäävamaid seiklusi juhtus siis, kui olin koos sõbraga tööl. Kõik sujus hästi, kuni ühel hetkel läks tema ratas katki. See oli päris suur probleem, sest siin sõltume ratastest väga palju. Õnneks ei lasknud me sellel päeva rikkuda. Otsisime lahendusi ning päeva lõpuks õnnestus talle uus ratas leida. Oli väga hea tunne näha, kuidas keeruline olukord lõpuks positiivse lahenduse sai.

Töö käigus kohtusin jätkuvalt paljude toredate inimestega. Sel nädalal sain peredelt üllatavalt palju snäkke ja väikseid maiustusi. Mõnikord pakuti vett, mõnikord küpsiseid või muid häid palasid. Sellised väikesed žestid muudavad päeva palju paremaks ja näitavad, kui sõbralikud inimesed siin võivad olla.

Nädala üheks tipphetkeks oli kindlasti grupiga lasketiirus käimine. See oli minu jaoks täiesti uus kogemus ja väga ameerikalik tegevus. Alguses olin veidi närvis, kuid instruktorid selgitasid kõik ohutusreeglid põhjalikult ära ning lõpuks kujunes sellest väga põnev kogemus. Oli lahe proovida midagi, mida Eestis just iga päev teha ei saa.

Lisaks kõigele sellele olen jätkanud uute inimestega tutvumist, oma suhtlemisoskuste arendamist ja Ameerika elu avastamist. Iga nädal toob kaasa uusi väljakutseid, kuid samal ajal ka uusi võimalusi õppida ja areneda.

Kokkuvõttes oli kolmas nädal täis seiklusi, ootamatuid olukordi, häid inimesi, tasuta snäkke ja täiesti uusi kogemusi. Ootan põnevusega, mida järgmine nädal mulle toob!

Näeme järgmises vlogis! 🇪🇪🇺🇸✌️

KRISTJAN

Töötan väikeses linnas, kus juhtus päris naljakas lugu. Nädala jooksul kohtasin ühte gümnaasiumipoissi lausa nelja erineva kodu juures. Kord oli ta ema juures, siis tädi juures, seejärel sugulaste juures ning lõpuks oma kodus. Selleks ajaks olime juba päris head sõbrad saanud.

PILDID/VIDEOD

Tormi ja vaikuse vahel 🏴‍☠️

Meri ei kingi kõigile samu tuuli. Mõni päev kannab ta meid kergelt edasi, mõni päev õpetab laineid ületama. Aga iga rand, kuhu randume, jätab meie kaardile uue märgi ja südamesse uue loo.

🏴‍☠️ Week 1

Enric

Esimene täisnädal tehtud. Super hype.

Nägin palju peresid. Kõik on jälle uus ja vajab natuke harjumist. Kohtasin palju koeri, kasse ja teisi elukaid.

Mart

Andsin ühele kodutule ristmikul dollarimündi, sest see oli mul üle, kui punase tule taga ootasin. Mingid gümnasistid sõitsid autoga ega peatunud stopmärgi juures. Siis üks naaber läks pahaseks ja küsis minu kontakti, et kui vaja, siis olen tunnistajaks. XD. Sai korda siiski.

Käisin korraks ka gümnaasiumis sees ja seal üks gümnaasiumitüdruk pani täiega klatši: “So then I got feelings for Matt and I totally ditched and ghosted his ass for Jayden.”

Johannes

Parkisin ratta ära ja panin nokamütsi sadula peale. Töötasin tänava läbi ning hakkasin uude alasse minema, aga ratas oli kadunud. Vaatasin, et umbes 15 meetri kaugusel oli mu nokamüts. Läksin vaatama ja paremat kätt seisid neli venda, kes omavahel rääkisid.

Nägin, et mu ratas oli üle aia visatud, ning uurisin neilt, kas nad teavad, kuidas see sinna sai. Üks ütles, et see on tema venna ratas. Vaatasin lähemalt ja oligi hoopis minu ratas. Küsisin, kas tal on mingi tõestus, aga ta korrutas sama juttu edasi. Lõpuks ütlesin, et ta valetab mulle ja ma helistan politseisse.

Tõin ratta ära ja tüüp surus minuga kätt. Soovisin talle head päeva ja läksin minema. Umbes viis minutit hiljem läksin tagasi ja pakkusin neile raamatuid osta.

Ruben

Oli esimene täis töönädal ning juhtus palju erinevaid asju. Mehed tutvustasid oma RV-sid, andsid Fantat ja torti. Mõned andsid uksel sularaha ning erinevaid vajalikke asju. Oli päevi, kus oli 24 kraadi ja ainult päike, ning päevi, kus oli 12 kraadi, tuuline ja vihmane.

Rihard

Hämmastav, kui viisakad kõik Kanadas on. Olen koputades ja uksekella lastes inimesi isegi unest üles ajanud ning nad ütlevad ukse peal, et on tänulikud minu aja eest ja selle eest, et ma neile seda raamatut näitasin. Seda isegi siis, kui neil pole lapsi ega mingit põhjust selle raamatu vastu huvi tunda. Inimesed tänavad mind selle eest, et ma nende aega võtan.

Emad uurivad, kas mul on koht, kus magada ja piisavalt süüa, kas ma olen siin üksi ning kas ma suhtlen oma perega. Samuti küsivad nad, kas saavad mulle kuidagi abiks olla. Soovitakse tohutult edu ja tuntakse siirast huvi selle vastu, kuidas mul läheb.

🏴‍☠️ Week 2

Ruben

Üks mees sõidutas mind oma Tesla Cybertruckiga.

Rääkisin politseinikuga 15 minutit. Vestlus läks sellest, et olin väidetavalt tagaotsitav, kuni selleni, et rääkisime elust ja eesmärkidest.

Johannes

Callback’e tehes sattusin kogemata majja, kus olin varem käinud. Seal toimus house blessing party ja mulle pakuti palju süüa.

Ratas varastati ära.

Callback’e tehes vaatasin iPadi, kui üks mees tuli minu juurde ja hõikas, mida ma teen. Ütlesin: “I’m selling stuff.” Ta arvas alguses, et häkin WiFi paroole, sest seal kandis pidavat tihti inimesed autoga ringi sõitma, telefonis olema ja maju jälgima. Lõpuks ütles ta, et ma ei näe välja nagu keegi, kes häkiks, sest tavaliselt pidid seda seal kandis tegema hoopis teistsugused inimesed.

Kerrit

Mulle tuli vastu purjus mees, kes tahtis, et läheksin talle tuppa raamatuid näitama. Kuna see ei tundunud hea mõte, siis ma ei läinud. Järgmisel hetkel hakkas ta rääkima, kui hea president Trump on.

Istusin ka ühe pere juures, kus olid väga energilised lapsed, kes tahtsid mulle kukile ja igale poole ronida. XD

Mart

Leidsin ühe kõige ägedama pere. Nägin pardipoegi ja parti, kes ootasid tee ületamist. Lisaks kohtasin ühte meest, kellel olid eri värvi silmad. Vihma sadas korralikult, aga kokkuvõttes on siin üliilus.

Enric

Sel nädalal sai auto rehv parandatud. Inimesed olid endiselt sõbralikud ja lahked. Läksime ühte avatud garaaži, kus üks ema kokkas ning tegi meile otse pannilt kodused burgerid valmis. Oli tunne, nagu oleks need spetsiaalselt meile tellitud.

Karl

Istusin ühe perega lõkke ääres, sõin nende kulul vahukomme ja jõin teed. Lõpuks pakkusid nad isegi, et võin nende juures elada.

Martin

Kanadasse jõudes oli vaim valmis ja enesekindlus laes tänu väga heale ettevalmistusele. Sellegipoolest on olnud palju raskeid hetki, kus mõtlen: “Wow, ma respekteerin absoluutselt iga inimest, kes on kasvõi ühe päeva seda tööd teinud.”

Meie õnneks on kanadalased väga toredad ja abivalmid. Samuti väärtustavad nad väga oma laste haridust ning seetõttu on see hea koht, kus seda tööd teha.

Eelmisel nädalal istusin peredega maha 79 korda. Iga inimese mõtteviis ja vaatenurk on erinev ning tunnen, et see on privileeg arutada nendega nii tähtsat teemat ja õppida igaühelt midagi uut.

Tunnen juba suurt arengut endas ega jõua ära oodata, mida järgmine nädal endaga kaasa toob.

Rihard

Mulle on nende nädalatega kohale jõudnud kogu see jutt, mida mulle enne seda suve räägiti, kui raske see suvi olema saab. Pean tunnistama, et ma pole kunagi oma elus nii suurt väljakutset vastu võtnud. See on imeline tunne näha, kui palju ma suudan oma hirmudele ja raskustele vastu astuda.

Olen aru saanud, et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean. See suvi on täpselt see, mida ma oma elus tegema pidin, ja see on lihtsalt nii võimas tunne.

Haige on mõelda, et umbes 600 noort on üle maailma laiali, kõik üritamas endast midagi teha, et oma eesmärke elus saavutada. Olen nii tänulik, et saan sellest osa olla.