Järjekordne nädal on purgis! Ja uskuge meid – juhtus rohkem, kui keegi oskas oodata. Kerige edasi, sest lood lähevad aina paremaks. 😄

DANIEL: Daniel sai proovida jõudu ühe väga laheda vanaisaga, kes suudab oma käe nii lukustada, et seda pole praktiliselt võimalik painutada. Pärast sõbralikku jõukatsumist tuli tulemuseks aus viik. 💪😄

SANDRA: Koputasime uksele… ja sattusime troopilisse loomaaeda. 🦎🌴 Peremees tutvustas meile oma eksootilisi lemmikuid ning saime neid isegi käes hoida.

Järsku sõidab politsei minu juurde.

Politseinik tuleb välja ja küsib: „What are you doing here?”

Vastan rahulikult: „I’m a student from Europe. I’m here on an exchange program.”

Siis ütleb ta: „We got a 911 call. Someone reported that we needed to do a wellness check on a blonde person riding a bicycle.”

Hiljem sain teada, mida helistaja oli öelnud. Sisuliselt oli kõne selline:

“A blonde, pretty girl is wandering around the neighborhood on her bicycle. She looks lost, and I can tell she is not here voluntarily.”

Seejärel veetsin umbes 20 minutit politseinike küsimustele vastates ja selgitades, et ei, mind ei ole röövitud ega sunnitud siin olema. Ma täiesti vabatahtlikult maksan selle eest, et saaksin kuus päeva nädalas umbes 13 tundi järjest 90-kraadises kuumuses rattaga mööda linna sõita ja ustele koputada.

ENRIQUE: Käisin ühe vanaemaga sit-down’i tegemas ning tal oli imearmas väike valge koer. Sit-down’i ajal hiilis tegelane vaikselt minema… koos minu tossudega. 😄 Kui lõpuks jalanõusid jalga hakkasin panema, avastasin, et see väike pahalane oli mu tossupaelad täiesti läbi närinud. Sellist suveniiri poleks küll oodanud! 🐶

MARTEN: Läksin ühe pere hoovi, näen – ema ja isa istuvad õues. Lehvitan rõõmsalt ja hüüan: “Hellooo!” 😄 Arvasin, et nüüd jooksevad nad minu poole… aga ei. Selle asemel panid kolm suurt koera täiskiirusel minu poole ajama. Ma olin juba vaimselt alla andnud. 😂 Õnneks tahtsid nad ainult tere öelda ja kõik lõppes hästi. Kusjuures umbes neli korda juhtus sel nädalal täpselt sama asi! 🐶🐶🐶

HANNALEENA: Minu nädala kõige meeldejäävam seik juhtus pärast ühte trade’i. Panin oma mapi koos iPadiga auto katusele, et kiiresti iPadist järgmised pered ära märkida. Siis istusin autosse… ja sõitsin minema. 😅

Mitu kilomeetrit hiljem jõudsin järgmise maja juurde ning avastasin, et mappi pole kuskil. Otsisin terve auto mitu korda läbi – mitte midagi. Sõitsin tagasi ja lootsin parimat.

Ja siis nägin seda vaatepilti… Mu mapi sisu oli mööda maantee serva laiali. Slickid, name sheet’id ja muud paberid olid kõik üle kraavi laiali lennanud ning osa neist olid autodest üle sõidetud. 😂

Korjasin kõik ükshaaval kokku, panin mapi uuesti korda ja läksin rahulikult tööd edasi tegema. Isegi demo tegin hiljem nende samade, juba väikese seikluse läbi elanud materjalidega. Mõni tööpäev lihtsalt ei lähe päris plaani järgi. 😄

KASPAR: Sõitsin ühe pere hoovi ja nägin, et nad lasevad parasjagu relvadest märki. Hüppasin autost välja ja ütlesin naerdes: “Crazy America… can I shoot also?” 😄 Nad vastasid kohe: “Of course!”

Nii saingi esimest korda elus proovida clay pigeon laskmist – savitaldrik lasti masinaga õhku ning uskumatu küll, tabasin selle juba esimese lasuga! 🎯 Pere oli täiesti elevil ja elas kõvasti kaasa. Selliseid täiesti ootamatuid kogemusi pakubki see suvi iga nädal.

EVELIN: Today’s Ask Me seeria leid. 📚 Evelin kohtas ühte perekonda, kellel olid siiani alles 1994. aasta I Wonder Why raamatusarja raamatud. Täiesti uskumatu, et need on üle 30 aasta hiljem endiselt alles ja kasutuses.
Siis kohtas Evelin ühte megalahedat perekonda. 🥹 Nende väike tütar tahtis üle kõige teha Eveliniga trade’i ja vahetada Evelini Jumpy Jumpy hobuse mänguasja millegi enda oma vastu. Sellised hetked teevad selle töö nii ägedaks. 🐴❤️

Evelin sõitis täna mööda country’t ringi ja jõudis ühe pere farmi. Niipea kui auto hoovi keeras, hakkas igast ilmakaarest kasse välja ilmuma. 😹 Maja tagant, kuuri juurest, traktori alt, igalt poolt… Lõpuks lugesime kokku umbes 30 kassi! Täpselt nagu “Naksitrallides”, kus kõik kassid korraga kohale voolasid.

MARLEEN: Marleen kohtas päeva jooksul ühte kõige pehmemat müügipartnerit. 🐔❤️ Siidikana, kes oli nii rahulik, et lasi end süles hoida nagu kaisuloom.
Mõni kogub kliente. Marleen kogub hoopis uusi sõpru. 😂🐔 Kõige kohevam kana, keda ma kunagi näinud oleme.

ROMET: Kohtusin ühe perega, kellel oli imepisike kutsikas. 🥹🐶 Ütlesin neile, et ma pole terve selle suve jooksul nii väikest kutsikat veel näinud. Küsisin, kas võin kutsikast pilti teha, ja selle peale pakkus pere hoopis välja: “Kas tahad, et teeme sinust koos temaga pildi?” 🥹 Muidugi olin nõus. Sellest tuli lihtsalt nii vahva ja armas mälestus. ❤️

Week 4 tehtud ja oi kus alles juhtus lugusid mida kõike nüüd saame jagada.

ROMET: Kohtsin see nädal ühe perega, kellel oli kakskümmend kassipoega ja kõik tulid ühelt kassilt. Ja sain neid paitada ja hoida. Väga äge pere oli. Ehitasid kassidele oma väikse maja aeda. 😸

DANIEL: Sõitsin rattaga mööda tänavaid ringi ja märkasin, et kaks ägedat Ameerika papsi olid garaažis. Üks mängis golfi ja teine elas kõrvalt kaasa. Läksin nende juurde ja küsisin: „Hei, kutid, mis teete?” Nad vastasid, et mängivad golfi.

Küsisin naljatades, kas ma võin ka proovida. Nad olid kohe nõus. Õpetasid mulle paar head nippi ja näitasid, kuidas paremini lüüa. Üllatuseks õnnestus mul lüüa sisse sinine pall. Nad ütlesid, et nemad polnud seda sinist palli terve päeva jooksul veel ise sisse saanud.

See oli väga äge kogemus – lihtsalt juhuslikult peatuda, õppida natuke golfi ja mängida koos Ameerika papsidega. Sellised väikesed hetked teevadki päeva meeldejäävak ikka bookfieldil.

HANNALEENA: Leidsin trailer park’ist päris huvitava asja – vending machine’i. Hakkasin selle omanikuga juttu rääkima ja küsisin, kust ta selle sai. Ta ütles, et tellis selle internetist otse Jaapanist ja pani oma aeda püsti.

Kõige ägedam oli kuulda, et see pole lihtsalt kaunistus. Ta rääkis, et peaaegu iga päev tuleb keegi sealt midagi ostma. Täitsa uskumatu, et kellelgi on oma koduaias töötav Jaapani automaat.

MARTEN: Seisin tee ääres ja vaatasin, kuidas üks vana paps niitis murutraktoriga muru. Vahepeal korjas ta pika haaratsiga maast oksi üles, ilma et oleks pidanud kordagi traktori pealt maha tulema. Vend ise oli suurem kui see traktor – päris naljakas vaatepilt.

Hiljem sain veel sõita ühe umbes 850-hobujõulise autoga. See kiirendus oli täiesti pöörane. Viskas lausa pildi taskusse.

EVELIN: Sellel nädalal koputasin ühe country-maja uksele, mille sissesõidutee ääres kasvasid rukkililled otse kõnnitee pragude vahelt. Ütlesin vanaemale, et rukkilill on Eesti rahvuslill. Ta naeratas, läks aeda ja tõi mulle mõned õied kaasa. See oli nii armas ja ootamatu hetk, et need lilled tegid terve päeva veel paremaks.

Lisaks on meil McDonald’sis tekkinud oma väike publik. Hommikuti ootavad seal samad inimesed, et me kohale jõuaksime, ja tahavad koos meiega “excit” teha. Sellest on saanud tore hommikune traditsioon, mis annab päevale kohe hea energia.

MARLEEN: Traileri nimi sai ametlikult muudetud GRIZZLIES-eks. 🐻😂

Lisaks sain uue neljajalgse sõbra. 🐶❤️

Väikesed kohtumised ja naljakad hetked teevadki selle suve meeldejäävaks. 🇺🇸☀️

ENRIQUE: Kolmapäeval läksin rahulikult uksi koputama. Nägin ühe maja sissesõidutee lõpus ema aiatöid tegemas. Sõitsin rattaga lähemale, lehvitasin ja hüüdsin rõõmsalt: „Hello! Hey-hey!”

Järsku ilmusid eikusagilt, autode vahelt, kaks suurt ja väga kurja näoga koera. Mõlemad haukusid täiest kõrist ning üks neist otsustas, et nüüd on aeg minu poole sprintida.

Keerasin ratta välgukiirusel ringi. Ühes käes oli veel mapp ja tahvel, nii et olukord polnud just ideaalne. Hakkasin rahulikult väntama, mõeldes, et ehk ta ei tee midagi.

Vaatasin korraks üle õla. Deemon oli umbes nelja meetri kaugusel. Silmad täis viha.

Vajutasin veel kõvemini.

Vaatasin uuesti tagasi. Nüüd oli ta juba kahe meetri kaugusel.

Sel hetkel jäi aeg seisma. Mõtlesin: “Nii… siia see Southwesterni karjäär nüüd lõpeb.” Olin oma saatusega juba leppinud. Kõige hullem oli see, et pidin samal ajal veel mäest üles väntama.

Ja siis… just sel hetkel, kui sain driveway’lt välja, jäi see neljajalgne deemon seisma.

Aamen.

SANDRA: Sõitsin mööda tänavat ringi ja märkasin, et kaks Mehhiko papsi istusid õues ning vaatasid jalgpalli. Läksin kohe ligi ja küsisin: „Mis seis on?”

Papsid olid ülimalt sõbralikud. Nad kutsusid telekat vaatama ja pakkusid lahkelt süüa – tuunikala krõpse ja muud head-paremat. Samal ajal näitasin neile raamatuid ning rääkisin natuke sellest, mida ma siin teen.

KASPAR: Sellel nädalal sattusin ühe armsa vanema abielupaari juurde. Hakkasime niisama juttu rääkima ja järsku ütles vanahärra: „Tead, ma müüsin ka noorena raamatuid.”

Tuli välja, et ta käis 1970. aastate lõpus kaks suve raamatuid müümas Pennsylvanias ja Louisianas.

Oli päris äge kuulata tema lugusid ja mõelda, et üle 40 aasta hiljem seisan mina samamoodi Ameerikas uste taga. Mõni kogemus ühendab täiesti erinevaid põlvkondi.

Kolmas nädal tehtud! 💪

GR12ZLIES möirgasid, tormid tulid ja läksid, aga kõik sai üle elatud. Nüüd on head harjumused loodud, enesekindlus kasvanud ja aeg on täie hooga edasi mütata.

Läheb edasi! 🚀

Enrique – hommikul 3. koputus leidsin suure Trump supporteri. Näitas kuidas tal oli Trump collector kaart ta mugshoti ülikonna jupiga, müts ta autogrammiga ja pilt kuidas ta Trumpiga kätt surub ja mul pilt kuidas ma temaga kätt surusin. Niiet ma 1käepigistuse kaugusel Trumpist. 😝

Marleen – Uksele tuli isa kellel polnud kumbagi jalga (fake jalad olid all). Ta küsis et palju raamatud maksavad ja ma ütlesin et see ei maksa jalga ega kätt. Õnneks viskas naljaks ja ütles, et jumal tänatud mul neid niigi vähe.

Evelin – Kohtasin vanavanemaid Beth ja Steve, kes olid tee pealt korjanud endale pesukaru beebi ja nad plaanisid teda üles kasvatada ja siis loodusesse tagasi lasta.

Hannaleena – Nägin, et mexid vaatavad garrazis telekat. Läksin juurde küsisin, mis teevad, ütlesid et vaatavad multikaid. Istusin nende kõrvale maha ja hakkasin multasid vaatama, paar mints vaatasime ja siis hakaksin alles rääkima, mis ma teen ja kes ma olen. Näitasin raamatuid ka.

Romet – Ma olen terve nädal kantris töötanud, ehk siis ma olen hästi palju loomi näinud. Ja see nädal nägin kitsi, nägin lehmi, nägin hobuseid, nägin ponisid. Ja siis olen hästi palju kilpkonni ka näinud, kes teede peal on. Ja reedel üks inimene jäi keset ristmikku seisma, et eesta kilpkonn muru peale. See oli väga armas. Aga olen ka näinud suuremaid kilpkonni, kes ei ole nii kerged ja väikesed. Äge nädal nagu loomaaias.

Kaspar – Vaatasin ühel perel oli lammas hoovis nagu keor 😀 ja siis küsisin kas võin pilti teha ja sülle võtta 😀

Marten – Läksin siis farm house poole ja otsisin koera ei leidnud koera. Sõidan ja sõidan lähemale ja siis JÄRSKU hüppab koer põõsast ja lendama minu poole, õnneks oli sõbralik ja paps tuli päästis ära.

Sandra – Kohtasin aknapesijaid.

Daniel – Kohtasin üliägedat isa, kes oli STAR WARS fän ja sain olla jedi knight.

GR12ZLIES käisime lasertagi mängimas ja see oli ikka üliäge. 😄 Sai joostud, naerdud ja kõik nädala jooksul kogunenud emotsioonid korralikult välja tulistatud.

PEW, PEW, PEW💥💥💥

See nädal ise oli ka paras blast, palju tööd, palju kogemusi ja palju häid lugusid. Nüüd on aeg uus nädal samas vaimus ette võtta. Vaatame, mida lahedat WEEK 2 tõi! 🚀

DANIEL: Kohtasin ühte üliägedat isa nimega Fred, kes töötas kunagi samas linnas, kus Daniel müüb raamatuid nimega Shakopee. Ja seal on õlletehas. Ja oli 30 aastat seal töötanud ning ta näitas Danielile kõiki kohalikke Shakopee õllesid, mis tal külmkapis olid. Tööajal alkoholi mekkimine on keelatud ja seda muidugi loomulikult ei toimunud.😆🍺

ROMET: Ma istusin maha maakohas ühe perega, kellel oli golfikäru. Ja siis, kui ma perele raamatuid läksin pärast viima siis isa viis mind golfikäruga auto juurde, et ma saaks raamatud välja võtta ja siis viia nendele need raamatud. See oli väga äge. ⛳️🏌️‍♂️

HANNALEENA: Kohtas empsi, kes oli noorem kui tema ja üliäge sitdown oli, et sellel empsil oli ka veel kaks last ja neil lastel oli ka veel aastane vahe, nii et leidud ikka noori emasid siin suures Ameerikas küll. 😀

KASPAR: Mu äge story see, et sain kopaga kaevata!!! Istusin perega maas ja siis ütlesin et tahan ka kaevata haha

MARTEN: Täitsa uskumatu lugu juhtus. Koputasin ühele uksele ja välja tuli isa. Tal oli natuke kuulmisega raskusi ning ta ütles, et kutsub naise. Naine oli parasjagu tööga hõivatud ja mees palus mul homme tagasi tulla.

Sõitsin juba majast mööda, aga mõtlesin siis, et vahet pole – läheme proovime ikka uuesti. Halvimal juhul öeldakse lihtsalt ei.

Läksin tagasi ja seekord tuli naine ise uksele. Rääkisime natuke ning ühel hetkel küsis ta, kust Euroopa riigist ma pärit olen. Vastasin, et Eestist.

Selle peale läks naine täiesti elevile. Tuli välja, et tema ema oli eestlane ja rääkis puhtalt eesti keelt. Neil on sugulasi nii Valgas kui Tartus ning juba nädala pärast lendavad nad Eestisse sugulastele külla.

Kõige ägedam oli see, et ta oskas isegi natuke eesti keelt rääkida. Mõned sõnad tulid tal täiesti välja. Seisad keset väikest Ameerika linna ja järsku räägid inimesega, kellel on Eestiga nii tugev side. Maailm on ikka väike. 🇪🇪😊

EVELIN: Panin see nädal country’s ringi. Kõik koerad ja muud loomad armastavad mind. Lisaks olen iga õhtu ägedaid peresid leidnud kellega laheb SD poole ööni.

ENRIQUE: Fun oli see et tegin doordemo ühele vanemale mehele ja ta ütles, et pole huvitatatud ja siis naine oli toas ölnud, et ostku mingi raamat minult ja tuli truckiga järgi mulle, tegime sitdowni ja andis pärast 100dol kaasa kui ära läksin. 🤑

MARLEEN: Linnas töötades nägi ta maja ees murul hirve ning country’s töötades oli loomadega kohtumisi veelgi rohkem. Ühel perel oli näiteks lausa paabulind õue peal ringi jalutamas. 🦌🦚
Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuli vahepeal ka üks eriti sõbralik kass päikese kätte lesima. Sellised väikesed hetked teevad päeva kuidagi palju ägedamaks. 🇺🇸☀️🐱

SANDRA: Minu äge lugu teises nädalast on see, kuidas me leidsime endale uue host pere nimelt juhtus niimoodi, et tegin sit-downi ühe single dad-iga ja oli suht selline chill sit-down, et hängisin põhimõtteliselt koos tema ja ta kuue teise sõbraga garaažis ja sellest istumisest tuli välja, et saime omale uue toreda hoost ema sealt seltskonnast. Ikka imesid juhtub vahepeal. 😇

JOURNEY INTO THE WEEK ONE

ROMET

“PEAGA VASTU SEINA JA SIIS UUESTI VASTU SEIN JA SIIS UUESTI PEAGA VASTU SEINA JA SIIS HAKKAD MILLESTI ARU SAAMA JA SIIS UUESTI PEAGA VASTU SEINA”

SELLINE PAUGUPILL GODZ11LLA

HANNALEENA

DAD: ”Hei, pane mu lõke põlema, siis ostan sult raamatu!”

HANNA: “Alright sir easyyyyy!”

Ja nii see lõke põlema saadi ja raamat omaniku leidis.

SANDRA

”Week 1 oli justkui unenägu, täpselt ei saanud midagi aru, aga liikus koguaeg edasi ja sai väga ootamatult läbi.”

KASPAR

“Väga lõbus ja õpetlik, sain palju ustele koputada ja väga ägedaid peresid kohata!”

#sextossud

DANIEL

”Majade vahel liigume nagu ikka uss, SSSSS, SSSSS!”

EVELIN

”Terve nädala ainult mexe appoachinud”

Topeltkodakondsus granted ✅🇲🇽

MARLEEN

“Minu turfis on nii palju hispanic peresid, et lapsed on tihti minu ametlikud tõlgid, aga inimesed on nii sõbralikud, et väikeses linnas tunnen end juba peaaegu nagu kohalik tío.”

PILDIL: ÖNNELIK HISPAANIA PERE DINNERIT ETTE VALMISTAMAS

ENRIQUE

”Esimene nädal õpetas väga palju, nii enda, turfi kui ka inimeste kohta”

LOOK, WHAT A RIDE

Ega öngega saab ka famiiliaid püüda.

MARTEN

”Back to the 50-s”

“Õhtul sõitsin garaažist mööda, kuulsin kitarri ja küsisin, kas ta mulle midagi mängib, tüüp pani sellise riffi käima, et hetk hiljem olin juba ise garaažibändi uus õpilane: ‘wanna play too?’” 😆🎸

WOHOOO! Stardipauk käinud!

Esimesed päevad bookfieldil seljataga ja meil on palju ägedat juba jagada.

Romet & Daniel kohtasid kilbikonna.

Romet: Laupäeval hakkasime koju sõitma ja Daniel vaatas tee peal mingisugune asi. Jäime seisma ja see asi tõstab pea ülesse ja see on kilpkonn. Ja meil oli see süda läks nii nagu heledaks, et me ei julgenud seda kilpkonna sinna maha jätta. Nii et me läksime seda kilpkonna tee pealt ära lükkama, aga ta on nii raske, et me ei suudnud seda. Daniel võttis kaks pudelit ja tõukas seda kilpkonna, aga see kilpkonn lihtsalt ei läinud eest ära. Ja me lõpuks lihtsalt sõitsime minema. Ta oli nagu väike dinosaurus kes sööstis kaela hammustades välja.

Effort töömeetodid.

Meie kallis Evelin aga istus maha pōhimōtteliselt ainult mehhiko peredega. 🇲🇽🇲🇽🇲🇽 Kohtasin ainult ühte ameerika pere haha 🇺🇸🇺🇸🇺🇸

Sandra hoopiski töötas täiesti vales linnajaos. 🤡

Läksin ühe maja juurde, kus hiljem selgus, et ema oli venelane ja isa ameeriklane. Alguses sattusin rääkima tüdrukuga, kes tegelikult ei olnud isegi prospect. Proovisin temaga natuke vene keeles rääkida, aga tundus, et ta ei viitsinud väga vestelda, ja pani üsna kiiresti ukse kinni.

Mõtlesin juba edasi liikuda, aga siis läksin uuesti ukse juurde. Seekord tuli uksele ema. Tal oli väga tugev vene aktsent, nii et otsustasin kogu approach’i vene keeles teha.

Naljakas oli see, et ma tegin oma elu esimesed kolm approach’i vene keeles. Nad küll lõpuks sisse ei kutsunud, aga olid üsna üllatunud, et ma üldse vene keeles rääkisin. Tegelikult ma ise ka päris täpselt ei teadnud, mida ma ütlen, aga kuidagi sain hakkama ja vestlus toimis. 🤩😆

Marleenil kusjuures …

… on turfis väga palju hispanic inimesi, kes ei räägi inglise keelt ja siis paljud korrad kui ma nende peredega maha istun siis lapsed tõlgivad vanematele kõike mida ma neile räägin. Kuidagi peab välja figurdama et kuidas selliste peredega maha istuda. Võid panna ka et inimesed on kõik väga sõbralikud – töötan pigem väiksemat linna hetkel ja endal on küll selline tunne et olen nagu üks neist seal juba. 😆🇪🇸

Hannaleena sai väga ägeda sõbranna.

Üks lahe hetk oli ühe tüdrukuga, kellega rääkima sattusin. Jutu käigus tuli välja, et olen siis Euroopast ja see tekitas temas kohe huvi.

Ta oli hästi abivalmis ja pakkus ise välja, et võib mulle naabruses mõned majad ette öelda, kuhu tasub minna. Ta teadis täpselt, kus elavad inimesed, kes räägivad inglise keelt, ja milliste uste taha võiks proovida minna. Jalutasime koos tänaval ringi ja see oli megaäge.

Pärast küsis ta mu Instagrami, sest tahtis näha, mida ma Euroopas teen ja milline mu elu seal välja näeb. Lõpuks lisas ta mind Instagramis ka siis sõbraks. See oli päris naljakas ja tore hetk, sest ühest tavalisest vestlusest tekkis kohe selline tore side.

Kaspar sai aga proovida midagi väga ägedat …

Sain Cybertruckiga sõita ja see oli päris fire kogemus.🔥🔥🔥

Sain ohjad endale ja paps vaatas kõrval istmelt tuimalt mulle otsa kui sõitsime kurvi umbes 60 miili tunnis. Siis tuli stopmärk. Paps vaatas mulle lihtsalt silma ja ütles: “Noh, mis nüüd teha?”

Ja siis auto pidurdas ise. Väga rahulikult ja ilusasti võttis hoo maha. See oli päris muljetavaldav hetk.

Marten avastas tänavalt huvitavat.

Olin kuskilt tagasi tulemas, kui mulle tuli vastu üks hooldaja. Hakkasin temaga rääkima ja samal ajal oli seal taga üks mees, kes liikus hästi veidralt. Ta nagu “ujus” oma liigutustega — kõndis ringi, aga kogu keha liikus kuidagi rahutult ja ebaloomulikult.🐟

Enriquel on midagi pöörast jutustada.

Läksin koputasin, noor poiss tuli uksele jalavõru jala ümber. Ei hakanud uksel rohkem uurima, polnud minu asi. Parast nagin sama kutti tanava peal ja kusisin kas ta house arrestil, utles et on. Kui kusisin miks siis utles et varastas auto ja kui kuisin kui vana on siis utles 14. Utlesin damn be safe out there ja laksin edasi.👮🏻‍♂️

Hello everyone!

Meie GR12ZLIES müüme sel suvel raamatuid Minnesotas!!!

See on meie org, kellega koos me suvele vastu läheme. Iga inimene toob siia oma energia, iseloomu töömesilasena. Meie seas on rahulikumaid tegutsejaid, suure energiaga inimesi, naljategijaid ja tõsiseid pingutajaid.

Saame tuttavaks meie kullakallis ISSI figuur

Võrukas Kaspar Süvaorg

Õpib muidu logistikat Tallinna Tehnikakõrgkoolis

Tõeline naerupall.

Sales School oli ka väga äge kogemus. Seal oli kohe tunda, et kõik inimesed olid päriselt kohal ja tahtsid midagi saavutada. Kõik olid tublid, tegid tööd ja nägid vaeva. See ei olnud selline koht, kus keegi lihtsalt istus ja vaatas pealt. Kõik harjutasid, kordasid, küsisid küsimusi ja proovisid paremaks saada.

Inimesed ise olid ka väga erinevad, aga just see tegi asja huvitavaks. Mõni oli väga energiline ja lärmakas, mõni vaiksem ja keskendunum, mõni viskas kogu aeg nalja, mõni oli juba algusest peale väga tõsise töömeeleoluga. Aga kõigil oli ühine see, et nad pingutasid.

Järgmisena on meie hulgas:

Marleen Must

Õpib õpetajaks Tallinna Ülikoolis

Meie tegus tegus töömesimumm.

Minu üks kõige eredamaid SalesSchooli momentumon ikkagi võistlusmoment. Sa lendad toast välja, sul on 3 minutit aega, viskad asjad selga, jooksed sööma ja samal ajal tahad olla esimene, kes duši alla jõuab. See kõlab väikese asjana, aga seal sees oli nii palju energiat ja emotsiooni. Kui jõudsid esimesena duši alla, siis see tekitas päriselt võidutunde. Neljast kolmest korral jõudsin esimesena. See oli väga äge. Ma arvan, et see ongi minu väike seikluslugu.

Saage tuttavaks:

Hannaleena Liiv

Õpib Rakenduslikku Majandusteadusst Tallinna Tehnikaülikoolis

Meie positiivsuse päike!

Üks päris äge mälestus oli ka see, kui mul oli see hiiglaslik Dr Pepper. See ei olnud üldse mingi tavaline tops, vaid pigem mingi liitrine monstrum. Päriselt, see oli peaaegu kaks korda suurem kui mu pea. See oli selline väike absurdne detail, aga samas just sellised asjad jäävadki meelde. Oled kuskil täiesti teises keskkonnas, jooksed päev läbi ringi, oled väsinud, aga siis istud seal oma ülisuur Dr Pepperi tops käes ja mõtled, et jah, see ongi seiklus.

Edasi on meie toredas satsis ka:

Sandra Jõepere

Õpib Integreeritud Inseneeriaiat Tallinna Tehnikaülikoolis

Grupi tõeline entusiast.

Seal oli hästi palju jooksmist. Päriselt, kogu aeg oli jooksmine. Tööle jooksmine, meetingule jooksmine, hommikul sööma jooksmine, harjutama jooksmine, harjutades jooksmine ja siis veel jooksmist peale. Kõik käis tempoga. Vahepeal tundus, et terve suvi koosneski ühest suurest jooksmisest. Aga samas oli see väga äge, sest kogu aeg oli tunne, et midagi toimub.

Ning veel on meil:

Romet Trommel

Õppimas rakendusarhitektuuri Tallinna Tehnikakõrgkoolis

Meie naljatilk.

Väga äge oli iga hommik üles ärgata ja kohe duši alla sprintida. Juba päeva alguses tekkis võistlusmoment, et kes jõuab esimesena korrusele või esimesena duši alla. See oli lihtne ja naljakas asi, aga samas andis päevale kohe hea hoo sisse. Selline hommikune sprint tekitas tunde, et päev on alanud ja nüüd tuleb jälle minna täiega.

Ärme jäta ka mainimata:

Marten Arro

Äri-ja IT eriala peal Tallinna Tehnikaülikoolis

Tõeliselt helde süda.

Üks väga naljakas hetk oli pärast hommikusööki. Mingi lätlane, või keegi sealt, hakkas minuga approach’i harjutama ja järsku hakkasime lihtsalt jooksma. Ma ei teagi täpselt, kuidas see juhtus, aga ühel hetkel ma jooksin eest ära. Siis vaatasin korraks, et teda enam kõrval ei ole. Mõtlesin, et kuhu ta kadus.

Siis kuulsin selja tagant: “Oota, mul on varvas… mul on varbaluu katki.”

See oli nii ootamatu ja absurdne hetk, et jäi kohe meelde. Kõik oli nii tempokas, kõik kogu aeg harjutasid ja jooksid, ja siis keset seda tuleb lause, et varbaluu on katki. Täpselt selline Sales Schooli hetk, kus isegi harjutamine muutus kuidagi seikluseks.

Edasi tuleb meil:

Daniel Eerik Sillamets

Rõõmupall.

Üks minu lemmikhetki on alati meie õhtused söömised. Ma ei ole varem USAs käinud, seega kõik on uus. Suured Dr Pepperid, päris USA McDonald’s ja kõik need kohad, mida pärast tegusat päeva tellida süüa jõuame on eriti ägedad.

See ei ole isegi ainult söögi pärast. See on rohkem see tunne, et päev on olnud pikk, kõik on midagi teinud, kõigil on juba väikesed lood rääkida ja siis istume korraks maha. Sööd, naerad, räägid teistega ja saad aru, et nüüd me olemegi siin.

Need väikesed hetked teevad selle alguse nii lahedaks. Nüüd oleme Minnesotas, meie org on koos ja päris suvi hakkab pihta.

Ja mitte kuidagi ei saa ära unustada meie:

Enrique Pachner

Üks väike, aga äge moment oli siis, kui pärast pikka päeva lõpuks sööma jõudsime.

Kõik olid väsinud, aga samas heas tujus. Istusime maha, võtsime süüa ja ma võtsin endale selle hiiglasliku Dr Pepperi. See tops oli ausalt peaaegu suurem kui mu pea. Ma ei ole varem USAs käinud, nii et isegi selline lihtne asi tundus kuidagi eriti filmilik.

See hetk jäi meelde, sest korraks sai tempo maha võtta. Päev oli tehtud, inimesed olid ümber, kõik rääkisid oma lugusid ja mina istusin seal oma absurdse Dr Pepperiga.

Väike asi, aga täpselt selline moment, mille pärast see kogemus juba praegu äge tundub.

Ning viimaks meie:

Evelin Arulepp

Meie orgi “emalõvi”, alati aitab ja teab!

See on mul juba kolmas kord Sales Schoolis, aga siiani on kõik maru lahe.

Iga kord tekib mingi hetk, mis jääb eriti hästi meelde. Ja see on ikka alati cold shower võistlus, ikka ilma selleta ei saa. 

Nüüd oleme kõik koos Minnesotas ja päris suvi hakkab pihta.

Meie org on kokku saanud, esimesed lood on juba tekkinud ja energia on üleval. Igaüks toob siia midagi erinevat: töötahet, huumorit, rahu, tempot ja head vibe’i.

Ees ootab pikk suvi, palju tööd, uusi kogemusi ja kindlasti veel väga palju väikseid seikluslugusid.

Minnesota, hoia alt sest siit tulevad GR12ZLIES vallutama!