đŸ»GR12ZLIESđŸ» absolutely blasted the WEEK 2 đŸ”«

GR12ZLIES kĂ€isime lasertagi mĂ€ngimas ja see oli ikka ĂŒliĂ€ge. 😄 Sai joostud, naerdud ja kĂ”ik nĂ€dala jooksul kogunenud emotsioonid korralikult vĂ€lja tulistatud.

PEW, PEW, PEWđŸ’„đŸ’„đŸ’„

See nĂ€dal ise oli ka paras blast, palju tööd, palju kogemusi ja palju hĂ€id lugusid. NĂŒĂŒd on aeg uus nĂ€dal samas vaimus ette vĂ”tta. Vaatame, mida lahedat WEEK 2 tĂ”i! 🚀

DANIEL: Kohtasin ĂŒhte ĂŒliĂ€gedat isa nimega Fred, kes töötas kunagi samas linnas, kus Daniel mĂŒĂŒb raamatuid nimega Shakopee. Ja seal on Ă”lletehas. Ja oli 30 aastat seal töötanud ning ta nĂ€itas Danielile kĂ”iki kohalikke Shakopee Ă”llesid, mis tal kĂŒlmkapis olid. Tööajal alkoholi mekkimine on keelatud ja seda muidugi loomulikult ei toimunud.😆đŸș

ROMET: Ma istusin maha maakohas ĂŒhe perega, kellel oli golfikĂ€ru. Ja siis, kui ma perele raamatuid lĂ€ksin pĂ€rast viima siis isa viis mind golfikĂ€ruga auto juurde, et ma saaks raamatud vĂ€lja vĂ”tta ja siis viia nendele need raamatud. See oli vĂ€ga Ă€ge. â›łïžđŸŒïžâ€â™‚ïž

Screenshot

HANNALEENA: Kohtas empsi, kes oli noorem kui tema ja ĂŒliĂ€ge sitdown oli, et sellel empsil oli ka veel kaks last ja neil lastel oli ka veel aastane vahe, nii et leidud ikka noori emasid siin suures Ameerikas kĂŒll. 😀

KASPAR: Mu Ă€ge story see, et sain kopaga kaevata!!! Istusin perega maas ja siis ĂŒtlesin et tahan ka kaevata haha

MARTEN: TĂ€itsa uskumatu lugu juhtus. Koputasin ĂŒhele uksele ja vĂ€lja tuli isa. Tal oli natuke kuulmisega raskusi ning ta ĂŒtles, et kutsub naise. Naine oli parasjagu tööga hĂ”ivatud ja mees palus mul homme tagasi tulla.

SĂ”itsin juba majast mööda, aga mĂ”tlesin siis, et vahet pole – lĂ€heme proovime ikka uuesti. Halvimal juhul öeldakse lihtsalt ei.

LĂ€ksin tagasi ja seekord tuli naine ise uksele. RÀÀkisime natuke ning ĂŒhel hetkel kĂŒsis ta, kust Euroopa riigist ma pĂ€rit olen. Vastasin, et Eestist.

Selle peale lĂ€ks naine tĂ€iesti elevile. Tuli vĂ€lja, et tema ema oli eestlane ja rÀÀkis puhtalt eesti keelt. Neil on sugulasi nii Valgas kui Tartus ning juba nĂ€dala pĂ€rast lendavad nad Eestisse sugulastele kĂŒlla.

KĂ”ige Ă€gedam oli see, et ta oskas isegi natuke eesti keelt rÀÀkida. MĂ”ned sĂ”nad tulid tal tĂ€iesti vĂ€lja. Seisad keset vĂ€ikest Ameerika linna ja jĂ€rsku rÀÀgid inimesega, kellel on Eestiga nii tugev side. Maailm on ikka vĂ€ike. đŸ‡ȘđŸ‡Ș😊

EVELIN: Panin see nĂ€dal country’s ringi. KĂ”ik koerad ja muud loomad armastavad mind. Lisaks olen iga Ă”htu Ă€gedaid peresid leidnud kellega laheb SD poole ööni.

ENRIQUE: Fun oli see et tegin doordemo ĂŒhele vanemale mehele ja ta ĂŒtles, et pole huvitatatud ja siis naine oli toas ölnud, et ostku mingi raamat minult ja tuli truckiga jĂ€rgi mulle, tegime sitdowni ja andis pĂ€rast 100dol kaasa kui Ă€ra lĂ€ksin. đŸ€‘

MARLEEN: Linnas töötades nĂ€gi ta maja ees murul hirve ning country’s töötades oli loomadega kohtumisi veelgi rohkem. Ühel perel oli nĂ€iteks lausa paabulind Ă”ue peal ringi jalutamas. 🩌🩚
Ja nagu sellest veel vĂ€he oleks, tuli vahepeal ka ĂŒks eriti sĂ”bralik kass pĂ€ikese kĂ€tte lesima. Sellised vĂ€ikesed hetked teevad pĂ€eva kuidagi palju Ă€gedamaks. đŸ‡șđŸ‡žâ˜€ïžđŸ±

SANDRA: Minu Ă€ge lugu teises nĂ€dalast on see, kuidas me leidsime endale uue host pere nimelt juhtus niimoodi, et tegin sit-downi ĂŒhe single dad-iga ja oli suht selline chill sit-down, et hĂ€ngisin pĂ”himĂ”tteliselt koos tema ja ta kuue teise sĂ”braga garaaĆŸis ja sellest istumisest tuli vĂ€lja, et saime omale uue toreda hoost ema sealt seltskonnast. Ikka imesid juhtub vahepeal. 😇

đŸ»GR12ZLIESđŸ» löid paugu lahti esimese nĂ€dalaga đŸ’„ – WEEK ONE

JOURNEY INTO THE WEEK ONE

ROMET

“PEAGA VASTU SEINA JA SIIS UUESTI VASTU SEIN JA SIIS UUESTI PEAGA VASTU SEINA JA SIIS HAKKAD MILLESTI ARU SAAMA JA SIIS UUESTI PEAGA VASTU SEINA”

SELLINE PAUGUPILL GODZ11LLA

HANNALEENA

DAD: ”Hei, pane mu lĂ”ke pĂ”lema, siis ostan sult raamatu!”

HANNA: “Alright sir easyyyyy!”

Ja nii see lÔke pÔlema saadi ja raamat omaniku leidis.

SANDRA

”Week 1 oli justkui unenĂ€gu, tĂ€pselt ei saanud midagi aru, aga liikus koguaeg edasi ja sai vĂ€ga ootamatult lĂ€bi.”

KASPAR

“VĂ€ga lĂ”bus ja Ă”petlik, sain palju ustele koputada ja vĂ€ga Ă€gedaid peresid kohata!”

#sextossud

DANIEL

”Majade vahel liigume nagu ikka uss, SSSSS, SSSSS!”

EVELIN

”Terve nĂ€dala ainult mexe appoachinud”

Topeltkodakondsus granted ✅đŸ‡ČđŸ‡œ

MARLEEN

“Minu turfis on nii palju hispanic peresid, et lapsed on tihti minu ametlikud tĂ”lgid, aga inimesed on nii sĂ”bralikud, et vĂ€ikeses linnas tunnen end juba peaaegu nagu kohalik tĂ­o.”

PILDIL: ÖNNELIK HISPAANIA PERE DINNERIT ETTE VALMISTAMAS

ENRIQUE

”Esimene nĂ€dal Ă”petas vĂ€ga palju, nii enda, turfi kui ka inimeste kohta”

LOOK, WHAT A RIDE

Ega öngega saab ka famiiliaid pĂŒĂŒda.

MARTEN

”Back to the 50-s”

“Õhtul sĂ”itsin garaaĆŸist mööda, kuulsin kitarri ja kĂŒsisin, kas ta mulle midagi mĂ€ngib, tĂŒĂŒp pani sellise riffi kĂ€ima, et hetk hiljem olin juba ise garaaĆŸibĂ€ndi uus Ă”pilane: ‘wanna play too?’” 😆🎾

đŸ»GR12ZLIESđŸ» – WEEK ZEER00

WOHOOO! Stardipauk kÀinud!

Esimesed pÀevad bookfieldil seljataga ja meil on palju Àgedat juba jagada.

Romet & Daniel kohtasid kilbikonna.

Romet: LaupĂ€eval hakkasime koju sĂ”itma ja Daniel vaatas tee peal mingisugune asi. JĂ€ime seisma ja see asi tĂ”stab pea ĂŒlesse ja see on kilpkonn. Ja meil oli see sĂŒda lĂ€ks nii nagu heledaks, et me ei julgenud seda kilpkonna sinna maha jĂ€tta. Nii et me lĂ€ksime seda kilpkonna tee pealt Ă€ra lĂŒkkama, aga ta on nii raske, et me ei suudnud seda. Daniel vĂ”ttis kaks pudelit ja tĂ”ukas seda kilpkonna, aga see kilpkonn lihtsalt ei lĂ€inud eest Ă€ra. Ja me lĂ”puks lihtsalt sĂ”itsime minema. Ta oli nagu vĂ€ike dinosaurus kes sööstis kaela hammustades vĂ€lja.

Effort töömeetodid.

Meie kallis Evelin aga istus maha pƍhimƍtteliselt ainult mehhiko peredega. đŸ‡ČđŸ‡œđŸ‡ČđŸ‡œđŸ‡ČđŸ‡œ Kohtasin ainult ĂŒhte ameerika pere haha đŸ‡ș🇾đŸ‡ș🇾đŸ‡ș🇾

Sandra hoopiski töötas tĂ€iesti vales linnajaos. đŸ€Ą

LĂ€ksin ĂŒhe maja juurde, kus hiljem selgus, et ema oli venelane ja isa ameeriklane. Alguses sattusin rÀÀkima tĂŒdrukuga, kes tegelikult ei olnud isegi prospect. Proovisin temaga natuke vene keeles rÀÀkida, aga tundus, et ta ei viitsinud vĂ€ga vestelda, ja pani ĂŒsna kiiresti ukse kinni.

MĂ”tlesin juba edasi liikuda, aga siis lĂ€ksin uuesti ukse juurde. Seekord tuli uksele ema. Tal oli vĂ€ga tugev vene aktsent, nii et otsustasin kogu approach’i vene keeles teha.

Naljakas oli see, et ma tegin oma elu esimesed kolm approach’i vene keeles. Nad kĂŒll lĂ”puks sisse ei kutsunud, aga olid ĂŒsna ĂŒllatunud, et ma ĂŒldse vene keeles rÀÀkisin. Tegelikult ma ise ka pĂ€ris tĂ€pselt ei teadnud, mida ma ĂŒtlen, aga kuidagi sain hakkama ja vestlus toimis. đŸ€©đŸ˜†

Marleenil kusjuures 



 on turfis vĂ€ga palju hispanic inimesi, kes ei rÀÀgi inglise keelt ja siis paljud korrad kui ma nende peredega maha istun siis lapsed tĂ”lgivad vanematele kĂ”ike mida ma neile rÀÀgin. Kuidagi peab vĂ€lja figurdama et kuidas selliste peredega maha istuda. VĂ”id panna ka et inimesed on kĂ”ik vĂ€ga sĂ”bralikud – töötan pigem vĂ€iksemat linna hetkel ja endal on kĂŒll selline tunne et olen nagu ĂŒks neist seal juba. 😆đŸ‡Ș🇾

Hannaleena sai vÀga Àgeda sÔbranna.

Üks lahe hetk oli ĂŒhe tĂŒdrukuga, kellega rÀÀkima sattusin. Jutu kĂ€igus tuli vĂ€lja, et olen siis Euroopast ja see tekitas temas kohe huvi.

Ta oli hÀsti abivalmis ja pakkus ise vÀlja, et vÔib mulle naabruses mÔned majad ette öelda, kuhu tasub minna. Ta teadis tÀpselt, kus elavad inimesed, kes rÀÀgivad inglise keelt, ja milliste uste taha vÔiks proovida minna. Jalutasime koos tÀnaval ringi ja see oli megaÀge.

PĂ€rast kĂŒsis ta mu Instagrami, sest tahtis nĂ€ha, mida ma Euroopas teen ja milline mu elu seal vĂ€lja nĂ€eb. LĂ”puks lisas ta mind Instagramis ka siis sĂ”braks. See oli pĂ€ris naljakas ja tore hetk, sest ĂŒhest tavalisest vestlusest tekkis kohe selline tore side.

Kaspar sai aga proovida midagi vÀga Àgedat 


Sain Cybertruckiga sĂ”ita ja see oli pĂ€ris fire kogemus.đŸ”„đŸ”„đŸ”„

Sain ohjad endale ja paps vaatas kĂ”rval istmelt tuimalt mulle otsa kui sĂ”itsime kurvi umbes 60 miili tunnis. Siis tuli stopmĂ€rk. Paps vaatas mulle lihtsalt silma ja ĂŒtles: “Noh, mis nĂŒĂŒd teha?”

Ja siis auto pidurdas ise. VÀga rahulikult ja ilusasti vÔttis hoo maha. See oli pÀris muljetavaldav hetk.

Marten avastas tÀnavalt huvitavat.

Olin kuskilt tagasi tulemas, kui mulle tuli vastu ĂŒks hooldaja. Hakkasin temaga rÀÀkima ja samal ajal oli seal taga ĂŒks mees, kes liikus hĂ€sti veidralt. Ta nagu “ujus” oma liigutustega — kĂ”ndis ringi, aga kogu keha liikus kuidagi rahutult ja ebaloomulikult.🐟

Enriquel on midagi pöörast jutustada.

LĂ€ksin koputasin, noor poiss tuli uksele jalavĂ”ru jala ĂŒmber. Ei hakanud uksel rohkem uurima, polnud minu asi. Parast nagin sama kutti tanava peal ja kusisin kas ta house arrestil, utles et on. Kui kusisin miks siis utles et varastas auto ja kui kuisin kui vana on siis utles 14. Utlesin damn be safe out there ja laksin edasi.đŸ‘źđŸ»â€â™‚ïž

MEET THE AWESOME đŸ»GR12ZLESđŸ»

Hello everyone!

Meie GR12ZLIES mĂŒĂŒme sel suvel raamatuid Minnesotas!!!

See on meie org, kellega koos me suvele vastu lÀheme. Iga inimene toob siia oma energia, iseloomu töömesilasena. Meie seas on rahulikumaid tegutsejaid, suure energiaga inimesi, naljategijaid ja tÔsiseid pingutajaid.

Saame tuttavaks meie kullakallis ISSI figuur

VĂ”rukas Kaspar SĂŒvaorg

Õpib muidu logistikat Tallinna TehnikakĂ”rgkoolis

TÔeline naerupall.

Sales School oli ka vĂ€ga Ă€ge kogemus. Seal oli kohe tunda, et kĂ”ik inimesed olid pĂ€riselt kohal ja tahtsid midagi saavutada. KĂ”ik olid tublid, tegid tööd ja nĂ€gid vaeva. See ei olnud selline koht, kus keegi lihtsalt istus ja vaatas pealt. KĂ”ik harjutasid, kordasid, kĂŒsisid kĂŒsimusi ja proovisid paremaks saada.

Inimesed ise olid ka vĂ€ga erinevad, aga just see tegi asja huvitavaks. MĂ”ni oli vĂ€ga energiline ja lĂ€rmakas, mĂ”ni vaiksem ja keskendunum, mĂ”ni viskas kogu aeg nalja, mĂ”ni oli juba algusest peale vĂ€ga tĂ”sise töömeeleoluga. Aga kĂ”igil oli ĂŒhine see, et nad pingutasid.

JĂ€rgmisena on meie hulgas:

Marleen Must

Õpib Ă”petajaks Tallinna Ülikoolis

Meie tegus tegus töömesimumm.

Minu ĂŒks kĂ”ige eredamaid SalesSchooli momentumon ikkagi vĂ”istlusmoment. Sa lendad toast vĂ€lja, sul on 3 minutit aega, viskad asjad selga, jooksed sööma ja samal ajal tahad olla esimene, kes duĆĄi alla jĂ”uab. See kĂ”lab vĂ€ikese asjana, aga seal sees oli nii palju energiat ja emotsiooni. Kui jĂ”udsid esimesena duĆĄi alla, siis see tekitas pĂ€riselt vĂ”idutunde. Neljast kolmest korral jĂ”udsin esimesena. See oli vĂ€ga Ă€ge. Ma arvan, et see ongi minu vĂ€ike seikluslugu.

Saage tuttavaks:

Hannaleena Liiv

Õpib Rakenduslikku Majandusteadusst Tallinna TehnikaĂŒlikoolis

Meie positiivsuse pÀike!

Üks pĂ€ris Ă€ge mĂ€lestus oli ka see, kui mul oli see hiiglaslik Dr Pepper. See ei olnud ĂŒldse mingi tavaline tops, vaid pigem mingi liitrine monstrum. PĂ€riselt, see oli peaaegu kaks korda suurem kui mu pea. See oli selline vĂ€ike absurdne detail, aga samas just sellised asjad jÀÀvadki meelde. Oled kuskil tĂ€iesti teises keskkonnas, jooksed pĂ€ev lĂ€bi ringi, oled vĂ€sinud, aga siis istud seal oma ĂŒlisuur Dr Pepperi tops kĂ€es ja mĂ”tled, et jah, see ongi seiklus.

Edasi on meie toredas satsis ka:

Sandra JÔepere

Õpib Integreeritud Inseneeriaiat Tallinna TehnikaĂŒlikoolis

Grupi tÔeline entusiast.

Seal oli hĂ€sti palju jooksmist. PĂ€riselt, kogu aeg oli jooksmine. Tööle jooksmine, meetingule jooksmine, hommikul sööma jooksmine, harjutama jooksmine, harjutades jooksmine ja siis veel jooksmist peale. KĂ”ik kĂ€is tempoga. Vahepeal tundus, et terve suvi koosneski ĂŒhest suurest jooksmisest. Aga samas oli see vĂ€ga Ă€ge, sest kogu aeg oli tunne, et midagi toimub.

Ning veel on meil:


Romet Trommel

Õppimas rakendusarhitektuuri Tallinna TehnikakĂ”rgkoolis

Meie naljatilk.

VĂ€ga Ă€ge oli iga hommik ĂŒles Ă€rgata ja kohe duĆĄi alla sprintida. Juba pĂ€eva alguses tekkis vĂ”istlusmoment, et kes jĂ”uab esimesena korrusele vĂ”i esimesena duĆĄi alla. See oli lihtne ja naljakas asi, aga samas andis pĂ€evale kohe hea hoo sisse. Selline hommikune sprint tekitas tunde, et pĂ€ev on alanud ja nĂŒĂŒd tuleb jĂ€lle minna tĂ€iega.

Ärme jĂ€ta ka mainimata:

Marten Arro

Äri-ja IT eriala peal Tallinna TehnikaĂŒlikoolis

TĂ”eliselt helde sĂŒda.

Üks vĂ€ga naljakas hetk oli pĂ€rast hommikusööki. Mingi lĂ€tlane, vĂ”i keegi sealt, hakkas minuga approach’i harjutama ja jĂ€rsku hakkasime lihtsalt jooksma. Ma ei teagi tĂ€pselt, kuidas see juhtus, aga ĂŒhel hetkel ma jooksin eest Ă€ra. Siis vaatasin korraks, et teda enam kĂ”rval ei ole. MĂ”tlesin, et kuhu ta kadus.

Siis kuulsin selja tagant: “Oota, mul on varvas
 mul on varbaluu katki.”

See oli nii ootamatu ja absurdne hetk, et jÀi kohe meelde. KÔik oli nii tempokas, kÔik kogu aeg harjutasid ja jooksid, ja siis keset seda tuleb lause, et varbaluu on katki. TÀpselt selline Sales Schooli hetk, kus isegi harjutamine muutus kuidagi seikluseks.

Edasi tuleb meil:

Daniel Eerik Sillamets

RÔÔmupall.

Üks minu lemmikhetki on alati meie Ă”htused söömised. Ma ei ole varem USAs kĂ€inud, seega kĂ”ik on uus. Suured Dr Pepperid, pĂ€ris USA McDonald’s ja kĂ”ik need kohad, mida pĂ€rast tegusat pĂ€eva tellida sĂŒĂŒa jĂ”uame on eriti Ă€gedad.

See ei ole isegi ainult söögi pĂ€rast. See on rohkem see tunne, et pĂ€ev on olnud pikk, kĂ”ik on midagi teinud, kĂ”igil on juba vĂ€ikesed lood rÀÀkida ja siis istume korraks maha. Sööd, naerad, rÀÀgid teistega ja saad aru, et nĂŒĂŒd me olemegi siin.

Need vĂ€ikesed hetked teevad selle alguse nii lahedaks. NĂŒĂŒd oleme Minnesotas, meie org on koos ja pĂ€ris suvi hakkab pihta.

Ja mitte kuidagi ei saa Àra unustada meie:

Enrique Pachner

Üks vĂ€ike, aga Ă€ge moment oli siis, kui pĂ€rast pikka pĂ€eva lĂ”puks sööma jĂ”udsime.

KĂ”ik olid vĂ€sinud, aga samas heas tujus. Istusime maha, vĂ”tsime sĂŒĂŒa ja ma vĂ”tsin endale selle hiiglasliku Dr Pepperi. See tops oli ausalt peaaegu suurem kui mu pea. Ma ei ole varem USAs kĂ€inud, nii et isegi selline lihtne asi tundus kuidagi eriti filmilik.

See hetk jĂ€i meelde, sest korraks sai tempo maha vĂ”tta. PĂ€ev oli tehtud, inimesed olid ĂŒmber, kĂ”ik rÀÀkisid oma lugusid ja mina istusin seal oma absurdse Dr Pepperiga.

VÀike asi, aga tÀpselt selline moment, mille pÀrast see kogemus juba praegu Àge tundub.

Ning viimaks meie:

Evelin Arulepp

Meie orgi “emalĂ”vi”, alati aitab ja teab!

See on mul juba kolmas kord Sales Schoolis, aga siiani on kÔik maru lahe.

Iga kord tekib mingi hetk, mis jÀÀb eriti hÀsti meelde. Ja see on ikka alati cold shower vÔistlus, ikka ilma selleta ei saa. 

NĂŒĂŒd oleme kĂ”ik koos Minnesotas ja pĂ€ris suvi hakkab pihta.

Meie org on kokku saanud, esimesed lood on juba tekkinud ja energia on ĂŒleval. IgaĂŒks toob siia midagi erinevat: töötahet, huumorit, rahu, tempot ja head vibe’i.

Ees ootab pikk suvi, palju tööd, uusi kogemusi ja kindlasti veel vÀga palju vÀikseid seikluslugusid.

Minnesota, hoia alt sest siit tulevad GR12ZLIES vallutama!