Week 4 tehtud ja oi kus alles juhtus lugusid mida kõike nüüd saame jagada.
ROMET: Kohtsin see nädal ühe perega, kellel oli kakskümmend kassipoega ja kõik tulid ühelt kassilt. Ja sain neid paitada ja hoida. Väga äge pere oli. Ehitasid kassidele oma väikse maja aeda. 😸
DANIEL: Sõitsin rattaga mööda tänavaid ringi ja märkasin, et kaks ägedat Ameerika papsi olid garaažis. Üks mängis golfi ja teine elas kõrvalt kaasa. Läksin nende juurde ja küsisin: „Hei, kutid, mis teete?” Nad vastasid, et mängivad golfi.
Küsisin naljatades, kas ma võin ka proovida. Nad olid kohe nõus. Õpetasid mulle paar head nippi ja näitasid, kuidas paremini lüüa. Üllatuseks õnnestus mul lüüa sisse sinine pall. Nad ütlesid, et nemad polnud seda sinist palli terve päeva jooksul veel ise sisse saanud.
See oli väga äge kogemus – lihtsalt juhuslikult peatuda, õppida natuke golfi ja mängida koos Ameerika papsidega. Sellised väikesed hetked teevadki päeva meeldejäävak ikka bookfieldil.
HANNALEENA: Leidsin trailer park’ist päris huvitava asja – vending machine’i. Hakkasin selle omanikuga juttu rääkima ja küsisin, kust ta selle sai. Ta ütles, et tellis selle internetist otse Jaapanist ja pani oma aeda püsti.
Kõige ägedam oli kuulda, et see pole lihtsalt kaunistus. Ta rääkis, et peaaegu iga päev tuleb keegi sealt midagi ostma. Täitsa uskumatu, et kellelgi on oma koduaias töötav Jaapani automaat.
MARTEN: Seisin tee ääres ja vaatasin, kuidas üks vana paps niitis murutraktoriga muru. Vahepeal korjas ta pika haaratsiga maast oksi üles, ilma et oleks pidanud kordagi traktori pealt maha tulema. Vend ise oli suurem kui see traktor – päris naljakas vaatepilt.
Hiljem sain veel sõita ühe umbes 850-hobujõulise autoga. See kiirendus oli täiesti pöörane. Viskas lausa pildi taskusse.
EVELIN: Sellel nädalal koputasin ühe country-maja uksele, mille sissesõidutee ääres kasvasid rukkililled otse kõnnitee pragude vahelt. Ütlesin vanaemale, et rukkilill on Eesti rahvuslill. Ta naeratas, läks aeda ja tõi mulle mõned õied kaasa. See oli nii armas ja ootamatu hetk, et need lilled tegid terve päeva veel paremaks.
Lisaks on meil McDonald’sis tekkinud oma väike publik. Hommikuti ootavad seal samad inimesed, et me kohale jõuaksime, ja tahavad koos meiega “excit” teha. Sellest on saanud tore hommikune traditsioon, mis annab päevale kohe hea energia.
MARLEEN: Traileri nimi sai ametlikult muudetud GRIZZLIES-eks. 🐻😂
Lisaks sain uue neljajalgse sõbra. 🐶❤️
Väikesed kohtumised ja naljakad hetked teevadki selle suve meeldejäävaks. 🇺🇸☀️
ENRIQUE: Kolmapäeval läksin rahulikult uksi koputama. Nägin ühe maja sissesõidutee lõpus ema aiatöid tegemas. Sõitsin rattaga lähemale, lehvitasin ja hüüdsin rõõmsalt: „Hello! Hey-hey!”
Järsku ilmusid eikusagilt, autode vahelt, kaks suurt ja väga kurja näoga koera. Mõlemad haukusid täiest kõrist ning üks neist otsustas, et nüüd on aeg minu poole sprintida.
Keerasin ratta välgukiirusel ringi. Ühes käes oli veel mapp ja tahvel, nii et olukord polnud just ideaalne. Hakkasin rahulikult väntama, mõeldes, et ehk ta ei tee midagi.
Vaatasin korraks üle õla. Deemon oli umbes nelja meetri kaugusel. Silmad täis viha.
Vajutasin veel kõvemini.
Vaatasin uuesti tagasi. Nüüd oli ta juba kahe meetri kaugusel.
Sel hetkel jäi aeg seisma. Mõtlesin: “Nii… siia see Southwesterni karjäär nüüd lõpeb.” Olin oma saatusega juba leppinud. Kõige hullem oli see, et pidin samal ajal veel mäest üles väntama.
Ja siis… just sel hetkel, kui sain driveway’lt välja, jäi see neljajalgne deemon seisma.
Aamen.
SANDRA: Sõitsin mööda tänavat ringi ja märkasin, et kaks Mehhiko papsi istusid õues ning vaatasid jalgpalli. Läksin kohe ligi ja küsisin: „Mis seis on?”
Papsid olid ülimalt sõbralikud. Nad kutsusid telekat vaatama ja pakkusid lahkelt süüa – tuunikala krõpse ja muud head-paremat. Samal ajal näitasin neile raamatuid ning rääkisin natuke sellest, mida ma siin teen.
KASPAR: Sellel nädalal sattusin ühe armsa vanema abielupaari juurde. Hakkasime niisama juttu rääkima ja järsku ütles vanahärra: „Tead, ma müüsin ka noorena raamatuid.”
Tuli välja, et ta käis 1970. aastate lõpus kaks suve raamatuid müümas Pennsylvanias ja Louisianas.
Oli päris äge kuulata tema lugusid ja mõelda, et üle 40 aasta hiljem seisan mina samamoodi Ameerikas uste taga. Mõni kogemus ühendab täiesti erinevaid põlvkondi.
SW Eesti 