JOURNEY INTO THE WEEK ONE

ROMET

“PEAGA VASTU SEINA JA SIIS UUESTI VASTU SEIN JA SIIS UUESTI PEAGA VASTU SEINA JA SIIS HAKKAD MILLESTI ARU SAAMA JA SIIS UUESTI PEAGA VASTU SEINA”

SELLINE PAUGUPILL GODZ11LLA

HANNALEENA

DAD: ”Hei, pane mu lõke põlema, siis ostan sult raamatu!”

HANNA: “Alright sir easyyyyy!”

Ja nii see lõke põlema saadi ja raamat omaniku leidis.

SANDRA

”Week 1 oli justkui unenägu, täpselt ei saanud midagi aru, aga liikus koguaeg edasi ja sai väga ootamatult läbi.”

KASPAR

“Väga lõbus ja õpetlik, sain palju ustele koputada ja väga ägedaid peresid kohata!”

#sextossud

DANIEL

”Majade vahel liigume nagu ikka uss, SSSSS, SSSSS!”

EVELIN

”Terve nädala ainult mexe appoachinud”

Topeltkodakondsus granted ✅🇲🇽

MARLEEN

“Minu turfis on nii palju hispanic peresid, et lapsed on tihti minu ametlikud tõlgid, aga inimesed on nii sõbralikud, et väikeses linnas tunnen end juba peaaegu nagu kohalik tío.”

PILDIL: ÖNNELIK HISPAANIA PERE DINNERIT ETTE VALMISTAMAS

ENRIQUE

”Esimene nädal õpetas väga palju, nii enda, turfi kui ka inimeste kohta”

LOOK, WHAT A RIDE

Ega öngega saab ka famiiliaid püüda.

MARTEN

”Back to the 50-s”

“Õhtul sõitsin garaažist mööda, kuulsin kitarri ja küsisin, kas ta mulle midagi mängib, tüüp pani sellise riffi käima, et hetk hiljem olin juba ise garaažibändi uus õpilane: ‘wanna play too?’” 😆🎸

WOHOOO! Stardipauk käinud!

Esimesed päevad bookfieldil seljataga ja meil on palju ägedat juba jagada.

Romet & Daniel kohtasid kilbikonna.

Romet: Laupäeval hakkasime koju sõitma ja Daniel vaatas tee peal mingisugune asi. Jäime seisma ja see asi tõstab pea ülesse ja see on kilpkonn. Ja meil oli see süda läks nii nagu heledaks, et me ei julgenud seda kilpkonna sinna maha jätta. Nii et me läksime seda kilpkonna tee pealt ära lükkama, aga ta on nii raske, et me ei suudnud seda. Daniel võttis kaks pudelit ja tõukas seda kilpkonna, aga see kilpkonn lihtsalt ei läinud eest ära. Ja me lõpuks lihtsalt sõitsime minema. Ta oli nagu väike dinosaurus kes sööstis kaela hammustades välja.

Effort töömeetodid.

Meie kallis Evelin aga istus maha pōhimōtteliselt ainult mehhiko peredega. 🇲🇽🇲🇽🇲🇽 Kohtasin ainult ühte ameerika pere haha 🇺🇸🇺🇸🇺🇸

Sandra hoopiski töötas täiesti vales linnajaos. 🤡

Läksin ühe maja juurde, kus hiljem selgus, et ema oli venelane ja isa ameeriklane. Alguses sattusin rääkima tüdrukuga, kes tegelikult ei olnud isegi prospect. Proovisin temaga natuke vene keeles rääkida, aga tundus, et ta ei viitsinud väga vestelda, ja pani üsna kiiresti ukse kinni.

Mõtlesin juba edasi liikuda, aga siis läksin uuesti ukse juurde. Seekord tuli uksele ema. Tal oli väga tugev vene aktsent, nii et otsustasin kogu approach’i vene keeles teha.

Naljakas oli see, et ma tegin oma elu esimesed kolm approach’i vene keeles. Nad küll lõpuks sisse ei kutsunud, aga olid üsna üllatunud, et ma üldse vene keeles rääkisin. Tegelikult ma ise ka päris täpselt ei teadnud, mida ma ütlen, aga kuidagi sain hakkama ja vestlus toimis. 🤩😆

Marleenil kusjuures …

… on turfis väga palju hispanic inimesi, kes ei räägi inglise keelt ja siis paljud korrad kui ma nende peredega maha istun siis lapsed tõlgivad vanematele kõike mida ma neile räägin. Kuidagi peab välja figurdama et kuidas selliste peredega maha istuda. Võid panna ka et inimesed on kõik väga sõbralikud – töötan pigem väiksemat linna hetkel ja endal on küll selline tunne et olen nagu üks neist seal juba. 😆🇪🇸

Hannaleena sai väga ägeda sõbranna.

Üks lahe hetk oli ühe tüdrukuga, kellega rääkima sattusin. Jutu käigus tuli välja, et olen siis Euroopast ja see tekitas temas kohe huvi.

Ta oli hästi abivalmis ja pakkus ise välja, et võib mulle naabruses mõned majad ette öelda, kuhu tasub minna. Ta teadis täpselt, kus elavad inimesed, kes räägivad inglise keelt, ja milliste uste taha võiks proovida minna. Jalutasime koos tänaval ringi ja see oli megaäge.

Pärast küsis ta mu Instagrami, sest tahtis näha, mida ma Euroopas teen ja milline mu elu seal välja näeb. Lõpuks lisas ta mind Instagramis ka siis sõbraks. See oli päris naljakas ja tore hetk, sest ühest tavalisest vestlusest tekkis kohe selline tore side.

Kaspar sai aga proovida midagi väga ägedat …

Sain Cybertruckiga sõita ja see oli päris fire kogemus.🔥🔥🔥

Sain ohjad endale ja paps vaatas kõrval istmelt tuimalt mulle otsa kui sõitsime kurvi umbes 60 miili tunnis. Siis tuli stopmärk. Paps vaatas mulle lihtsalt silma ja ütles: “Noh, mis nüüd teha?”

Ja siis auto pidurdas ise. Väga rahulikult ja ilusasti võttis hoo maha. See oli päris muljetavaldav hetk.

Marten avastas tänavalt huvitavat.

Olin kuskilt tagasi tulemas, kui mulle tuli vastu üks hooldaja. Hakkasin temaga rääkima ja samal ajal oli seal taga üks mees, kes liikus hästi veidralt. Ta nagu “ujus” oma liigutustega — kõndis ringi, aga kogu keha liikus kuidagi rahutult ja ebaloomulikult.🐟

Enriquel on midagi pöörast jutustada.

Läksin koputasin, noor poiss tuli uksele jalavõru jala ümber. Ei hakanud uksel rohkem uurima, polnud minu asi. Parast nagin sama kutti tanava peal ja kusisin kas ta house arrestil, utles et on. Kui kusisin miks siis utles et varastas auto ja kui kuisin kui vana on siis utles 14. Utlesin damn be safe out there ja laksin edasi.👮🏻‍♂️

Hello everyone!

Meie GR12ZLIES müüme sel suvel raamatuid Minnesotas!!!

See on meie org, kellega koos me suvele vastu läheme. Iga inimene toob siia oma energia, iseloomu töömesilasena. Meie seas on rahulikumaid tegutsejaid, suure energiaga inimesi, naljategijaid ja tõsiseid pingutajaid.

Saame tuttavaks meie kullakallis ISSI figuur

Võrukas Kaspar Süvaorg

Õpib muidu logistikat Tallinna Tehnikakõrgkoolis

Tõeline naerupall.

Sales School oli ka väga äge kogemus. Seal oli kohe tunda, et kõik inimesed olid päriselt kohal ja tahtsid midagi saavutada. Kõik olid tublid, tegid tööd ja nägid vaeva. See ei olnud selline koht, kus keegi lihtsalt istus ja vaatas pealt. Kõik harjutasid, kordasid, küsisid küsimusi ja proovisid paremaks saada.

Inimesed ise olid ka väga erinevad, aga just see tegi asja huvitavaks. Mõni oli väga energiline ja lärmakas, mõni vaiksem ja keskendunum, mõni viskas kogu aeg nalja, mõni oli juba algusest peale väga tõsise töömeeleoluga. Aga kõigil oli ühine see, et nad pingutasid.

Järgmisena on meie hulgas:

Marleen Must

Õpib õpetajaks Tallinna Ülikoolis

Meie tegus tegus töömesimumm.

Minu üks kõige eredamaid SalesSchooli momentumon ikkagi võistlusmoment. Sa lendad toast välja, sul on 3 minutit aega, viskad asjad selga, jooksed sööma ja samal ajal tahad olla esimene, kes duši alla jõuab. See kõlab väikese asjana, aga seal sees oli nii palju energiat ja emotsiooni. Kui jõudsid esimesena duši alla, siis see tekitas päriselt võidutunde. Neljast kolmest korral jõudsin esimesena. See oli väga äge. Ma arvan, et see ongi minu väike seikluslugu.

Saage tuttavaks:

Hannaleena Liiv

Õpib Rakenduslikku Majandusteadusst Tallinna Tehnikaülikoolis

Meie positiivsuse päike!

Üks päris äge mälestus oli ka see, kui mul oli see hiiglaslik Dr Pepper. See ei olnud üldse mingi tavaline tops, vaid pigem mingi liitrine monstrum. Päriselt, see oli peaaegu kaks korda suurem kui mu pea. See oli selline väike absurdne detail, aga samas just sellised asjad jäävadki meelde. Oled kuskil täiesti teises keskkonnas, jooksed päev läbi ringi, oled väsinud, aga siis istud seal oma ülisuur Dr Pepperi tops käes ja mõtled, et jah, see ongi seiklus.

Edasi on meie toredas satsis ka:

Sandra Jõepere

Õpib Integreeritud Inseneeriaiat Tallinna Tehnikaülikoolis

Grupi tõeline entusiast.

Seal oli hästi palju jooksmist. Päriselt, kogu aeg oli jooksmine. Tööle jooksmine, meetingule jooksmine, hommikul sööma jooksmine, harjutama jooksmine, harjutades jooksmine ja siis veel jooksmist peale. Kõik käis tempoga. Vahepeal tundus, et terve suvi koosneski ühest suurest jooksmisest. Aga samas oli see väga äge, sest kogu aeg oli tunne, et midagi toimub.

Ning veel on meil:

Romet Trommel

Õppimas rakendusarhitektuuri Tallinna Tehnikakõrgkoolis

Meie naljatilk.

Väga äge oli iga hommik üles ärgata ja kohe duši alla sprintida. Juba päeva alguses tekkis võistlusmoment, et kes jõuab esimesena korrusele või esimesena duši alla. See oli lihtne ja naljakas asi, aga samas andis päevale kohe hea hoo sisse. Selline hommikune sprint tekitas tunde, et päev on alanud ja nüüd tuleb jälle minna täiega.

Ärme jäta ka mainimata:

Marten Arro

Äri-ja IT eriala peal Tallinna Tehnikaülikoolis

Tõeliselt helde süda.

Üks väga naljakas hetk oli pärast hommikusööki. Mingi lätlane, või keegi sealt, hakkas minuga approach’i harjutama ja järsku hakkasime lihtsalt jooksma. Ma ei teagi täpselt, kuidas see juhtus, aga ühel hetkel ma jooksin eest ära. Siis vaatasin korraks, et teda enam kõrval ei ole. Mõtlesin, et kuhu ta kadus.

Siis kuulsin selja tagant: “Oota, mul on varvas… mul on varbaluu katki.”

See oli nii ootamatu ja absurdne hetk, et jäi kohe meelde. Kõik oli nii tempokas, kõik kogu aeg harjutasid ja jooksid, ja siis keset seda tuleb lause, et varbaluu on katki. Täpselt selline Sales Schooli hetk, kus isegi harjutamine muutus kuidagi seikluseks.

Edasi tuleb meil:

Daniel Eerik Sillamets

Rõõmupall.

Üks minu lemmikhetki on alati meie õhtused söömised. Ma ei ole varem USAs käinud, seega kõik on uus. Suured Dr Pepperid, päris USA McDonald’s ja kõik need kohad, mida pärast tegusat päeva tellida süüa jõuame on eriti ägedad.

See ei ole isegi ainult söögi pärast. See on rohkem see tunne, et päev on olnud pikk, kõik on midagi teinud, kõigil on juba väikesed lood rääkida ja siis istume korraks maha. Sööd, naerad, räägid teistega ja saad aru, et nüüd me olemegi siin.

Need väikesed hetked teevad selle alguse nii lahedaks. Nüüd oleme Minnesotas, meie org on koos ja päris suvi hakkab pihta.

Ja mitte kuidagi ei saa ära unustada meie:

Enrique Pachner

Üks väike, aga äge moment oli siis, kui pärast pikka päeva lõpuks sööma jõudsime.

Kõik olid väsinud, aga samas heas tujus. Istusime maha, võtsime süüa ja ma võtsin endale selle hiiglasliku Dr Pepperi. See tops oli ausalt peaaegu suurem kui mu pea. Ma ei ole varem USAs käinud, nii et isegi selline lihtne asi tundus kuidagi eriti filmilik.

See hetk jäi meelde, sest korraks sai tempo maha võtta. Päev oli tehtud, inimesed olid ümber, kõik rääkisid oma lugusid ja mina istusin seal oma absurdse Dr Pepperiga.

Väike asi, aga täpselt selline moment, mille pärast see kogemus juba praegu äge tundub.

Ning viimaks meie:

Evelin Arulepp

Meie orgi “emalõvi”, alati aitab ja teab!

See on mul juba kolmas kord Sales Schoolis, aga siiani on kõik maru lahe.

Iga kord tekib mingi hetk, mis jääb eriti hästi meelde. Ja see on ikka alati cold shower võistlus, ikka ilma selleta ei saa. 

Nüüd oleme kõik koos Minnesotas ja päris suvi hakkab pihta.

Meie org on kokku saanud, esimesed lood on juba tekkinud ja energia on üleval. Igaüks toob siia midagi erinevat: töötahet, huumorit, rahu, tempot ja head vibe’i.

Ees ootab pikk suvi, palju tööd, uusi kogemusi ja kindlasti veel väga palju väikseid seikluslugusid.

Minnesota, hoia alt sest siit tulevad GR12ZLIES vallutama!