Week 7
Seitse nädalat koos ja meie grupist on saanud paras kamp, kus nalja saab rohkem kui puhata. Üks on kindel – igav meil juba ei hakka.
ROMET: Romet ükskord tuli koju, ütles, et tead, täna olid mul koputajad siin linnas ja, mitte kedagi ei tulnud uksele. Miks ei tule kedagi uksele? Tuli välja, et samas piirkonnas olid kaks katusemüüjat. Ja nad lasid tänavaid niimoodi läbi, et üks oli ühel pool ja teine oli teisel pool. Ja koputasid massiivselt kõiki niimoodi läbi ja siis kohtasin neid, läksin, ajasin paar sõna juttu. Üks oli selline noorem, amatöör, teine oli selline kogenum. Noorem küsis kohe, et noh, palju teenid, palju raha saad. Vanem oli nagu suht huvitatud, et jah, kus pärit oled ja mis teed. Ja siis rääksin nendega paar sõna juttu ja läksin, tegin oma toredat päeva edasi veits eemale.
Kui kõrge USA-s mais on?
MARLEEN: Marleen nägi nädala vanuseid puppysid ja lisaks leidis turfist tissisööjad.
EVELIN: Istus single papsiga maha, kes sai Ceyloni linna mayoriks kui oli 21 aastane. Andis football merchi ja siis kutsus õhtusöögile.
MARTEN: Marten kõnnib õhtul töölt koju ja märkab, et auto seisab kuidagi kahtlaselt viltu. Lähemale jõudes saab põhjus selgeks – esirehv on täiesti tühi.
Marten hakkab juba nuputama, kust leida mõni lahe paps, kes appi tuleks, kui märkab järgmist probleemi: kütusenäidik on täiesti nullis ja auto karjub hoiatuseks. 😅
Lõpuks leiduski üks abivalmis paps, kes kihutas oma farmi tööriistade järele. Marten jättis auto maja ette ja läks seni tööd edasi tegema. Paps tuli tagasi, nad vahetasid koos rehvi ära ning imekombel pidas ka kütus tööpäeva lõpuni vastu.
Lõpp hea, kõik hea! 😄
HANNALEENA: Hästi naljakas lugu juhtus see, et koputasin ühele uksele ja uksele tuli üks üli lahe inimene. Ma ei ole siiani aru saanud, kas tegemist oli mehe või naisega, aga ma tean, et ta oli pre-schooli õpetaja, kes oli ülihuvitatud raamatutest. Ja temaga oli väga lahe koos istuda ning ja samas väga naljakas. Mega huvitatud oli Eestist. 🇪🇪
DANIEL: Sel nädalal sain proovida esimest korda swingida baseballi ja lüüa palli ning ka tunda ennast kui American football playerina, kes jookseb kõva kiivriga ringi.
KASPAR: Rääkisin ukse peal ühe emaga ja vestluse käigus selgus, et ta töötab koolis spordidirektorina. Kohtumise lõpus tegi ta mulle isegi kingituse andis MINNEOTA kunnika särgi.
Olime järve ääres, kui üks mees märkas mu särki ja küsis, kas ma töötan seal. Kui vastasin jah, ütles ta, et ka tema sugulane töötab samas kohas. Seejärel küsis ta, kas võiks minuga pilti teha, et see oma sugulasele saata. Loomulikult tegime pildi ära – päris lahe tunne, nagu oleks juba kohalik kuulsus! 😄
SANDRA: Kõige naljakam kohtumine oli ühe SW Alumniga. Rääkisin talle journey into the wild run’ist ja tema vastas täiesti rahulikult: „Ah, meie ajal journey into the wild run’i ei olnud — meil oli Biblical Atlas run.“ 😄
Päris naljakas oli kuulda, kuidas tema meenutas enda aega ja kui erinevad need run’id toona olid.
SW Eesti 