Nonii neljas nädal ongi tehtud!! Juhuuu

Pühapäeva puhul käisime Alexandrias kirveid viskamas. Kõigile väga meeldis.

Meie tublid said kätte ka Pony sokid, mis on kõige pehmemad ja meelitavad kõik kliendid ligi.

See nädal pühendas igaüks oma nädala kellelegi olulisele. Kõik tegid oma parima nädala ja võitsid auhinna oma kallitele!

Sellel nädal tuli ette ka kolimisi.

Liisbet – Tegin see nädal tundides rekordi, laupäeval töötasin 22:40ni. Leidis endale ja Sandrale hosti – mega äge, sest hostema on 7 aastat raamatuid müünud ja isa 4 aastat. Kohtasin ka ajakirjanikku, kes laseb esmaspäeval välja loo minust ja minu tegemistest ajalehte. Kohtasin isegi inimest, kes on eestist pärit. Pühendasin oma nädala oma abikaasale Hardole.

Elvis – Nädal oli täis lahedaid ja education-minded peresid. Ühe perega istusin nii maha, et isa ja poeg olid basseinis ja ema kuulas mind väljas pool basseini. Mõtlesin, et tühja kah, teen oma tsükkli ära ja liigun edasi. Aga lõpuks tuli välja, et läheb ikka ostmiseks ja vedasin raamatud kohale. Sa ei tea kunagi kui sa ei proovi;)

Conrad – See nädal olin SDis ühes kantri majas ja järsku lendas lennuk üle pea. Mõtlesin et misasja, nii madalal ja jäin vaatama. Tegemist oli viljapritsi lennukiga. Pritsis mingit putukatõrjet põldudele. Väga hämmastav oli seda protsessi vaadata. Tõelisi vigureid tegi see piloot. Ei kujuta ette millise treeningu ta saanud on.

Annabel – Teine täis pikk nädal tehtud. Oli väga menukas. Sain teada, et väga paljud on Tsehhis käinud. See huvitav. Väga äge on tänaval kõndida ja lehvitada töömeestele. Kõik täiega ägedad. Lisaks juhtus ka seda, et inimesed tunnevad tänaval ära ja küsivad, et kuidas läheb. Inimesed motiveerivad ka ja ütlevad pisikesi motivatsiooni lauseid mulle. Naljakas on ka see, et ameeriklased püüavad jäneseid lõksudega, kuna neid on siin nii palju ja söövad aias kõik taimed ära. Meeleolukas oli ka see et ühel perel oli klaver ja laulsime koos baby sharki. See nädal oli mul võimalus ka ära proovida autoga sõita Ameerika teedel. Uus kogemus jälle juures. Neil ei eksisteeri sellist asja nagu paremakäe reegel. Sellel on eesõigus, kes esimesena jõuab.

Pille – Nonii 4 nädal algas nii et ratta kumm lõhkes aga õnneks sai host dad sellele järgi tulla ja mina sain ühe prantslasega koju. Üks naine ütles mulle Isabel. Sain kahel päeval ka peredega õhtusööki süüa. Üks tegi mulle praemuna ja kooki ning teine andis hiina toitusid. Õhtul ei pidand kodus söömise pärast muretsema ja vahepeal sõin ka putukaid (mitte tahtlikult). Peaks veel ütlema, et see on tõsi, et ameeriklased tulevad alukates uste peale ja see oli väga imelik kogemus eriti kui enda vanune vastas. Üks mees arvas et olen hispaanlane ja sakslane nii et tuli uksele ja hakkas nendes keeltes rääkima. Ning nädal lõppes nii et lendasin LÄBI trep,i aga õnneks omaniku polnud kodus ja sellel hetkel oli väga halb tunne, aga hiljem said kõik kodus naerda ja veel pühapäeval panin kodutreppist alla. Maandusin kannikale see kord õnneks, mitte betoonile. Veel läks Sandra uude perre minu kõrvalt ära nii, et nüüd magan külmas voodis.

Sandra – Esimene kuu on tehtuuuud!!! See nädal nägin kilpkonna ja nahkhiiri. Sain kaks uut plaastrit, sest ratas vedas veits alt. Kaks isa tõid oma tööriistakohvrid ja nüüd isegi pidurid kenad:). See nädal kolin mina Liisule järgi. Pakkisin asjad kokku, jätsin võtme ja tänusõnad HQ lauale ja edasi road trip koos tüdrukutega meetingule. Sõõriku peatusest otse kirveid loopima ja uue nädala eesmärke seadma. Edasi uue HQ perega kohtuma.

ALL IN!

Whoop whoop!

Hello-hello-hello-hello!

Noh, näete, natuke veel ja siis olemegi kodus tagasi. Ei ole ju midagi hullu, meil ikka veel aeg lendab!

Pühapäevase meetinguga saime targemaks ja jagasime auhindu. Sättisime uue nädala plaani valmis ning oleme täiesti keskendunud paremaks saamisele! Kena-kauni-toreda pakikesega saadeti meile ka nänni, millest ilmselgelt tekitas enim rõõmu mullitaja!🫧

Pärast seda saime bowlingukingad jalga tõmmata ning kõik kurikad maha virutada!💪🏽

Küll aga on selja taga taas üks töökas nädal! Mis põnevat tegime? Mis mõtted on?

WEEK 5

Üks on kindel, viienda nädala võistlusena olid kõik valmis tiimi nimel ekstra pingutama. Nimelt on loosis mitmeid erinevaid tooteid ja kupongide saamiseks tuli erinevaid numbreid koguda. Kogu tiimina saime ka oma kuponginumbrid duublisse tõmmatud! Eks näis, kas-mis meile koju siis kukub!

Ameerikamaa pole siiani liiga koduseks saanud, ärge muretsege, tuleme ikka tagasi! Küll aga on siin nii mõndagi, mida täitsa tahaks kaasa võtta:

Mirlen: Starbucks, mäki pannkoogid ja liikluses on siin hea, et paremale saab punase tulega keerata, kui autosid vasakult ei tule. Minu arust see töötab nii hästi ja ma ei saa aru, miks Eestis seda võimalust pole.

Miia: Eestisse tooks näiteks toidust trailmix pähklisegu ja sõbraliku smalltalki.

Kristelle: Tahaks lihtsalt näidata kõigile eestlastele ka seda kultuuri siin, et nad väärtustaksid enam meie kodu ja oskaksid olla tänulikud! Muidu isiklikult võtaks food prepi harjumused kaasa, et teha toitu korralikult ette enda aja säästmiseks. Üldiselt Eestisse rohkem ägedaid toidu- ja poekette?

Kasper: Ma tean, et seda ei saa nagu otseselt üle tuua, aga oleks lahe, kui Eestis oleks ka “cul de sacid” ehk siis siuksed tupiktänavad, aga ümmargused ja lillekujulised. See vibe – mulle meeldivad need.

Evelyn: Mina tahaksin väga Eestisse Trail mixi ehk pähklite, rosinate ja kommide segupakikest, mida me iga õhtu HQs nosime.

Kuu aega tööd on nüüd tõesti tehtud! Oleme kasvanud nii palju, et isegi vaid päeva võrra tagasi vaadates annab tunda, kuidas miski on muutnud. Iga päevaga oleme ju paremad kui kunagi varem! Seega, on aeg meenutada esimest koputust!

Mirlen: Esimese koputuse ajal ma olin väga närvis, kahjuks esimesele uksele keegi ei tulnud. Esimene uks, kus keegi vastu ka tuli – no kogu see tekst ununes ära ja oli väga pudru ja kapsad, ise küll sellist sisse ei laseks.

Miia: Essa koputusega tuli üllatusena uksele üks high schooleri paps, kes töötab ka kohalikus ülikoolis UND-professorina. Ülisõbralik ja sain ka oma essa demo bookfieldil kirja!

Kristelle: Esimesed kaks ust ei tulnud kedagi, aga kolmandal tuli lapsehoidja vastu ja äkki läksid kõik õpitud olukorrad meelest ning kuidagi puterdasin vist ära, et tulen tagasi, kui vanemad ka kodus. Otseselt närvis ei olnud, aga aju jooksis kokku.

Kasper: Tundsin, et kohe, kui uks avatakse, tuleb blokk ja ei tule sõnagi suust. Esimene uks, kuhu koputasin, ei tulnud kedagi aga uksele. Teine uks oli aga tore vanaema, kes kohe ka tuppa kutsus, niiet sellega läks päris hästi🙂

Evelyn: Esimene koputus oli täielik segadus. Ausalt öeldes ei saanud ma mitte midagi aru, mis toimub ja mida ma teen. Sõnad tulid küll suust välja, sest harjutatud seda teksti sai vast piisavalt, aga seisin nagu tuim tükk seal ja ega ma just eriti palju seal peale ei osanud hakata.

Tänulikkust jagub ka kuhjaga igasse päeva, ent enim tänulikud oleme:

Mirlen: Hetkel selle üle, et ma õpin palju USA kultuuri kohta. Proovime siin uusi toidukohti, näeme inimesi, nende suhtumist erinevatesse asjadesse ja kuidas üldse siin elu toimib. Ameerikal on palju rohkem erinevusi Eestiga, kui ma oleks oodanud.

Miia: Et mul on nii toetav ja armas support team Eestis ja ND Lakersite näol!

Kristelle: Olen meeletult tänulik kogu kogemuse üle juba praegu, paneb ikka mõtlema, et mida rohkem ise vaeva näed ja selgemalt asjadest aru saad, seda enam just tänu sulle endale asjad edasi liiguvad. Tänulik, et mul on nii hea pere, tutvusringkond, elukoht ja üldse elu! Siin näeb ikka kõike.

Kasper: Olen tänulik, et saan hommikul külma dušši ja õhtul kuuma dušši, väga tänulik host pere üle, kes meid poputavad ja kes alati valmis kõigega aitama.

Evelyn: Hetkel olen tänulik meie jaoks kõige igapäevasemate asjade üle nagu söök, riided, haridus, turvalisus ja katus pea kohal. Siin igasugu erinevaid inimesi kohates ja nende lugusid kuuldes saan aru, et kõik on ikka jube hästi meil seal kodus Eestis ja samamoodi meil siin muidugi.

Ja see ei ole veel kõik! Saime siin tegelikult tähistada ka 4th of July’d – Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäeva! Kõik tõmbasid midagi toredat selga ja läksid koputasid erilise entusiasmiga, raketid taevas säramas! Või kas ikka olid?

Mirlen: Nii erinev päev teistest see just ka polnud, aga kõik olid terve päeva jooksul uksele tulles rohkem lõbusas meeleolus ja rõõmsad. Natuke imelik oli keset suve ilutulestikku näha, sest me ju seostame seda pigem millegi vana lõpu ja uue algusega. Nad lasid ilutulestikku isegi päeval, kuigi neid valges eriti näha ei ole…

Miia: Kui muidu on inimesed juba väga armsad ja sõbralikud uksel, siis 4. juulil olid nad veel eksta avatud ja vahvad. Lasid päevast õhtuni ilutulestikku (isegi kui väljas oli valge) ja sain ühe pere juurest kaasa kohaliku kartulisalatit ja grillvorsti!

Kristelle: Arvasin palju rohkemat, tegelikkuses olid pea et kõik oma järvemajakestes tähistamas ning linnad rohkem nagu kummituslinnad. Siiski oli rahvas rõõmus ja pühadest hoolimata lasti uksest sisse ka!

Kasper: Olin väga valmis, et inimesed on tänavate peal laiali ja möll käib ja kõik heas tujus. Tuli välja, et päev nagu iga teinegi😀 Kutsuti peole ja öeldi, et ära tööta. Üks mehhikopaar pakkus bongi ka, aga ütlesin, et see ei kuulu tööülesannete hulka.

Lisaks kohtasin toredat Vikingsite fänni, kes oli ka tore vanaema ja omas garaažis oma “pubi”: tal oli olemas pitsaahi, popcornimasin, õllevaadid ja -kraanid, telekas, laud ja tuled-viled. Pidi mind ka Facebookis sõbraks lisama, aga siiani ootan tema sõbrataotlust🥲

Evelyn: 4th of July ei vastanud mu ootustele ausalt öeldes😀 Olen endiselt arvamusel, et ameeriklased on palju igavamad ja meil eestlastel palju ägedam kultuur. Õhtul oli rahvas küll peomeeleolus ja lasti ilutulestikku, mis muidugi oli äge ja teistmoodi, aga eestlased on ägedamad!

Taaskord soovime kodustele kõike kõige paremat! Olete väga kallid! Hoiame just teie nimel enda tuju laes ning ikka alati rihime edasi.

Musid-kallid-õhupallid!🎈

Heipadi-tervist kõigile kodumaal! Top Dawgsi rong on saavutamas täiskäigufaasi ning ühes sellega on möödas juba viis nädalat. Põhimõtteliselt pool suve, alles olime Sales Schoolis….

Pühapäeval saime üle mõne nädala kokku Seattle’is ning sõime taas head ja paremat. Samuti kuulasime nõuandeid ja meenutusi kahelt härralt, kes käisid raamatuid müümas rohkem kui 40 aastat tagasi. Päris hullumeelne mõelda, kui kaua aega tagasi see oli. Tegime ka klassikalise reco ning nautisime ilusat vaadet.

Meie viies nädal sisaldab lugusid igast vallast. Kes koges emakese looduse parimaid võlusid, kes sai lahedaid meeneid ja toitu, kellel juhtus midagi tavapäratut – kompott on igatahes taas kirju!

Robert:

Koputasin uksele, kus vastu tuli kitsehabemega naine. Ei osanud alguses talle öelda mees ega naine, siis ütlesin: “you must be the cool parent of this house”. Rääkisime natukene ja siis mõistsin, et ei julge temaga tuppa astuda ning proovisin nii kiiresti kui võimalik sealt minema saada. Olukord oli üle keskmise huvitav ja ka hirmus.

Sandra Elisee:

Tore nädal oli, kuna oli neljas juuli ning inimesed pidutsesid ja lasid ilutulestikke keset tänavat. See nädal pidin igal hommikul rattaga tund aega ülesmäge tööle sõitma, nüüd on jalalihased 2x suuremad. Ühel päeval tegi üks Mehhiko emps mulle terve lõunasöögi, see oli nende Mehhikopärane roog. Viis nädalat tehtud ning seitse on veel järel, aeg läheb kiirelt!

Patrik:

Minu selle nädala parim lugu on see, et ma sain laupäeval teada, et mina ja minu toakaaslane Mikk Hendrik oleme vanavanemate kaudu sugulased. Eesti on ikka üks pisike riik!

Georg:

Kohtusin maailma kõige konservatiivsema mehega. Ta kogus münte ja talle ei meeldinud, mida Kaja Kallas teeb. Kogu vestlus ja saadud kogemus olid rohkem kui lihtsalt huvitavad.

Siim:

Mingit suurt lugu seekord ei ole kui see, et inimesed on oodatust palju sõbralikumad olnud. Kitsed tänaval on varsti igapäevane nähtus ja kohtasin vanapapit, kes läheb septembris Eestisse ja küsis takka, kuidas ilm seal on sellel ajal.

Melanie:

Megalahe nädal oli! Kohtusin näiteks ühe ülilaheda britist papsiga, kes oli Washingtoni ühe parima jalgpalliklubi direktor🏆⚽️ Koju läksin kahe nende klubi särgi ja ühe briti kokkade kokaraamatu võrra rikkamana! 😛🍳

Mikk Hendrik:

Töötasin neljandal juulil kõrgemal mägedes asuvaid krunte läbi, mis olid üksteisest tugevalt eraldatud. Seega sain pidevalt ülikaunis looduses, mis tugevalt Eesti maaelu meenutas, rattaga ringi sõita. Kui veab ilmaga, näed pidevalt kitsi ja lambaid ning tervele Bellinghamile avanevaid vaateid, siis muud ei ole ilusaks päevaks naljalt vajagi. Ameerika trikolooriga buckethat peas, rahvale head püha soovimas, toimetasin terve neljapäeva vältel väga hea meeleoluga.

Nõnda, TOP Dawgsi viies nädal oli selline. Seiklusi jagus igale maitsele ning kindel võib olla selles, et igavamaks ei lähe. Milline tuleb uus ja kuues nädal, sellest kuulete juba järgmisel pühapäeval. Peatse kohtumiseni!

Тук-тук ✊😃

А вот уже и шестая неделя стучится в дверь, уже почти пол лета прошло… это было как-то быстр, как-то даже незаметно ❓🧐

Но мы продолжаем работать и улучшаться, как всегда сегодня встретились со всеми нашими ребятами и обсудили неделю, было супер информативно !! 📝📝

А вот следующая неделя будет интересная, она у нас будет посвящена нашим мамам. Мамочки, можете от нас точно ожидать самую сильную неделю, с самым сильным упорством, чтобы достичь все наши цели и отблагодарить вас за вашу поддержку, мы все вас очень любим ❤️

Фоточки с нашей недели прикреплены чуть ниже 🙂

До встречи в следующей неделе ✌️

---

Knock, knock ✊😃

And here it is already week 6 knocking on the door, it’s been almost half the summer already… it’s been kind of quick, kind of unnoticeable even ❓🧐

But we keep working and improving, as always today we met with all our guys and discussed the week, it was super informative !!! 📝📝

And next week will be an interesting week, we will have it dedicated to our moms. Mommies, you can definitely expect the strongest week from us, with the strongest perseverance to achieve all our goals and thank you for your support, we love you all so much ❤️

See you next week ✌️

Hei!

Ongi jälle käes pühapäev ning aeg teha tagasivaade toimunud nädalale. Näeme iga päev palju vaeva, kasvame-areneme inimestena ning laome head vundamenti mitte ainult ülejäänud suveks, vaid ka üleüldse enda elule tulevikus!

See nädal oli pisut erilisem, sest oli 4th of July ehk USA iseseisvuspäev – terve nädala vältel võis kuulda-näha ilutulestiku üle linna, mis iga õhtu pimedas kojusõitu põnevamaks tegid.

Pühapäeval veetsime koos mõnusalt pargis aega, loopisime palli ning rääkisime muidu elust ja enesest.

Panime paika ka uueks nädalaks uued eesmärgid, kuid esmalt muljed kõigilt nädala kohta:

Ranel: Nädal jälle lõpetatud. Oli probleeme, oli rõõme ning oli emotsionaalselt raske, aga me liigume edasi ja läheme asjadest läbi. Auto läheb müüki ja laseme lahti sellest, sest elu läheb edasi. 4. juuli ka suhteliselt pöörane, õhtul pidin jala töötama, sest auto ei teinud koostööd, aga pole probleemi, sai oma päev lõpuni tehtud ja ilutulestikku vaadata. Uued seiklused ja uued mäed, mida ronida ootavad, nii et keskendume sellele. Järgmisest nädalast uus linn (Findlay) – tõmbame selle asja käima. Scott oli üli kõva võõrustaja ja saatis heade sõnadega veel ära!

May-Britt: Holiday week! Inimesed lõbusad, tee nalja ja naudi päeva peredega. 

Sain klaveritunde ja hea BBQ.

Punkt üks. Ära võta end tõsiselt

Mihkel: Istusin ühe emaga maha ja näitasin lasteraamatuid. Pool päeva tagasi nägin seda sama ema tanklas töötamas. Ta tundis mind kohe ära, mina hiljem. Näitasin ära ja kui hakkasin ära minema, siis küsisin juua. Tal kahjuks ei olnud midagi anda, kuid ta ütles saan käia tanklast läbi ning võtta endale tasuta juua. Õhtul käisingi ja võtsin endale Fantat. (Ehe näide, kuidas vastus igale küsimusele on järgmise ukse taga!!)

Tormi: Istusin maha ühe väga toreda vanamehega, kes rääkis mulle elust ja ilmast. Ta nimi oli David McFarland ja ta ütes, et ta on kõiki töid, mida sa suudad välja mõelda teinud. Ta ütles mulle ka ühe tarkusetera, mis oli väga huvitav. Ma ütlesin talle: “Can I ask you a silly question?” (Kas ma tohin ühe rumala küsimuse küsida?) Ning ta vastas. “The only silly questions are the ones not asked.” – (Ainsad rumalad küsimused on need, mis sa küsimata jätad.)

Remi: Koputasin reedel uksele, kus perenaine kohe küsis, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist! Naine ütles kohe selle peale, et ei ole võimalik! “Mu mehe lemmikkoht, kuhu reisida või isegi ka kolida tahaks on Eesti.” Endal vajus sellise vastuse peale karp korralikult lahti ning mõni hetk hiljem jõudis ka mees koju, kes hakkas rääkima, kuidas 2000ndate alguses käis 2 korda Eestis. Olles pastor avanes tal isegi võimalus raadios pühapäevases programmis oma osa teha ning külastada kõiki erinevaid Eesti paiku – alustades Tallinnast ja Tartust, lõpetades Otepää ja Kärdlaga! Härra luges mulle ette fakte Eestist, mida isegi minul polnud au teada. Sellised hetked ja kohtumised inimestega teevadki selle kogemuse eriliseks ehk töötame edasi ja kasvatame iseloomu!

Aphelandrea: USA sünnipäeva nädalal käis iga päev kuskil nurga peal disko ehk pidev ilutulestik. Üllataval kombel õigel päeval ehk 4. juulil oli rahvas aga väga rahulik ja nautis pigem vaikset päeva perega. Minu ja May-Briti kodulinnas oli aga 3. juulil suur ilutulestiku show, mida kogu linna rahvas oli vaatama tulnud. Kodutee viib meil aga üle jõe ehk olnuks vaja olnud sild ületada – sild oli aga autodele suletud, et rahvas saaks sealt showd vaadata. Nautisime siis rahvamassiga suurepärast showd ja sõitsime pärast pika ringiga üle teise silla koju. 

Kaarel: See nädal sai lahedalt tööd teha ja uusi asju õppida ning palju inspiratsiooni kogutud. Lõpetasin nädala suure järve äärses rajoonis, mis oli nii kena ja istusin maha peredega, kellel oma privaatne rand ja sadam. Kuna neljas juuli oli nende suurim tähtpäev, siis kogu nädal hakati pimedaks minekuga rakette laskma, mis oli lahe ja teistsugune.

Julius: Laupäeval tundsin end nagu Disney printsess. Oodates ühe ukse taga, lendas üks liblikas mu juurde ja jäi terveks ajaks mu sõrme peale minuga ootama. Äge väike asi, mis tegi tuju heaks.

Marten: Töötasin see nädal maapiirkonda (country) ja nägi ägedaid farmereid ja sai, ühe pildi perega, kus sain kana käes hoida! 🙂

Jan: Mulle väga meeldis 4th of July tööd teha ja vinge oli Ranel töövarjuks võtta. Maapiirkonnas ikka vahva linnapoisil tööd teha, kui saab kitsedele ja lammastele pai teha .

Järgmise nädala pühendame seekord oma kallitele emadele, kelle nimel me tööd hakkame rügama! Nemad on meid kasvatanud esimesest päevast peale ning ööpäevade viisi meie eest hoolitsenud, et meil oleks hea üles kasvada.

Aitäh teile, kallid emad, te olete imelised!

Olge tublid ning näeme juba nädala pärast!

И 5-ая неделя закончилась 🙌🏼🕶️ Мы большие молодцы! У нас каждую неделю есть улучшение, это очень важно, ведь с каждой неделю мы становимся лучше💪🏼

Новая, 6 неделя, посвящена мамам – самым сильным и любимым женщинам❤️ Все наши старания будут посвящены именно вам, спасибо вам за то что вы есть в нашей жизни!

Gregon i sünnipäeva nädal!!!

Nämma nämma skrrrt

Suuuuuur nädal oli. Kõik said endale ägedaid kingitusid.

Nautigem täiega.

Peamiselt FY blog ja ma ei tea, mida ma teen aga vähemalt teate, mida me siin teeme Ameerikas 😀

Ei olnud möödunud täit päevagi. Juba oli Kristo kohver kaotanud funktsionaalsuse, kaotanud ratta, kaotanud oma naturaalse ilu, kaotanud oma vormi.

Lisette küsis Marleenilt, “kas sa tellisid oma SIMi siia kontorisse?”

Marleen enesekindlalt: “Jah”

Lisette: “Huvitav, et teiste omad on mul olemas, aga sinu oma pole.”

Äl: “raudselt pani vale aadressi”

Marleen… indeed pani vale aadressi… võttis Luisega ette retke, ilukirurgia kirkikusse (koht, kuhu Marleen SIMi tellis). Inimesed, kirikus olid rõõmust löödud, et SIMile järgi tuldi. Marleen ja Luise olid täiesti sillas, et saab ka netti lõpuks surfama minna. Kuni Ameerika tore tädi teatas neile, et nad kahjuks saatsid selle tagasi. 😦 Selle peale saatis Marleen MintFox interneti lehe chatbotile kurja kurja kirja, et nad valele aadressile saatsid selle.

Sales schooli tegevused

Nora seiklused – Oli esimene päev bookfieldil, teiene inimene kellega rääkisin – et voila – see härra oli teinud seda programmi aastaid-aastaid tagasi ja andis head nõu: ”see on kõik numbrite mäng”. Seda on meile korrutatud palju kordi, kuid kuulda seda eakalt muru niitvalt ameerka härralt oli hoopis midagi muud ning see hoiab mu meelestatust üleval endiselt.

Olen rääkimas ägedate ininimestega ja mind juhtatadakse aeda. Seal on kaunis kirsipuu. Seal korjab kirsse pereema ja keegi puu varjus, räägime edasi ja puuvarjust tuleb välja vana kunstiõpetaja kellega rääkisin 4 päeva tagasi. Väike linn, väike maailm. Lahkusin karbitäie kirsside ja hea tujuga.

On päikseline päev. Härra kuuleb, et ma olen Eestist. Tema reaktsioon: “kui siin Trump võimule tuleb, siis kolin Eestisse”

Luise seiklused – terve nädal iga päev koju tulles hostpere, nende tütre ning tema mehega bookfieldi asju arutada, sest mõlemad on ise raamatuid müünud ja saime megalt naerda, nt selle üle, kuidas inimesed annavad vale pre-approachi (infot naabermajade kohta) ja kuidas nende inimeste kohta öeldakse unqualified field advisors. Samuti kuidas inimesed, kellel lapsemänguasjad igal pool vedelevad ja laps köögis isegi häält teeb, ütlevad, et “we don’t have kids”.

Marleeni seiklused – Mu lugu, läksin grampsi juurde ja tegin approachi ja gramps tuli minuga sitdowni aga enne ytles et toob toast oma jalutuskepi. Aga kui ta välja tagasi tuli oli tal käes yks suur kltsulapp, millega ta mu ipadi ekraani hakkas puhastama sest ta ei nainud midagi😛

Ma koputasin ühele uksele ja vastu tuli üks vana härra, kes oli kohe valmis minuga terrassil istuma ja siis ma rääkisin temaga seal ja demosin raamatut särki-värki. Ta oli väääga excited, aga jõuan ma oma demoga lõppu ja härra paneb “ma ei ole kolm aastat ühtegi teksti tegelikult näinud lugeda”🫡

Kristo seiklused – mulle meeldivad loomad ja siin on imelikud loomad. Nägin kuidas jänes ajas oravat taga, vares jahtis kasse ja kitsed ei saa üldse midagi aru.

Hei-hei!

Jälle üks nädal linnutiivul möödunud. Sai tehtud tugevalt tööd nii kuumalaines, kui ka kohati väga jahedas.

Nagu kombeks juba saanud kogunesime jällegi Denisonis. Sai aetud nii tähtsaid jutte kui ka naerda vahvate juhtumiste üle.

Otsustasime seekord väikse tervislikuma pikniku teha.

Siin ka kommentaar igaühelt:

Kevin:

Neljas nädal tehtud! Õppisin see nädal palju enda kohta ja arenesin kõvasti. Iga nädalaga kohtab järjest rohkem ägedaid inimesi ja saab uusi kogemusi. Nädal algas kuumalainega ning vett kulus ohtralt. Kohtasin ka ühte tegelast, kes oli vist autosse liiga pikaks jäänud 🙂

MJ:

Pühapäeval oli mõnus veeta aega meie host familiga. Nädala jooksul mäeme neid harva, kuid tore on aega võtta ka nende jaoks. Mängisime koos ameerka jalgpalli, rääkisime nii sama lõkke ääres ja grillisime vahukomme.

Anton:

Mainisin host emale, et mulle meeldib väga lõket teha ja järgmine päev ema tuleb mu juurde ja ütleb, et tellis meile FirePlace selleks, et me saaksime lõket teha 🙂🙂

Lisbeth:

Rääkisin emaga rahulikult ukse peal ja näitasin talle, mis ma teen. Järsku tõmbas ema mul mapi käest ja hakkas vaatama, mis mul seal on ning järgmisel hetkel pani toast koer jooksu ja ema talle koos minu mapiga järgi. Nii ma siis seisin seal, ei teadnud täpselt mida teha.

Igor:

Kohtusi pere, kus kõikide meeste nimed on Juan. Alates vana vanaisast, kuni kõige väiksema lapseni olid Juanid.

Henri:

Mürasin mööda linna ringi ja ehmatasin ära, sest ükshetk oli mu kõrval 4 meetri kõrgune luukere

Selline oli meie nädal lühidalt. Seniks kõike head ja kohtumiseni järgmine nädal.

RU

Hello! Треть лета уже пролетела и это показалось супер быстро 💨, даже для нас, книжных человечков 📚👨‍👨‍👦‍👦👩‍👩‍👦‍👦.

Сегодня мы наконец-то в полном сборе! К нам на этой неделе присоединился Артемий, который успешно закончил все экзамены в университете 👏. Первый его комментарий был – за один день произошло больше историй, чем за целый год 😃.

Время летит быстро, но, у нас точно будет перенасыщение историями, некоторые мы скорее всего и забудем, но опыт этого лета точно останется в памяти на всю жизнь. Всеми историями мы поделимся, как уже вернемся домой, это точно. ✅

А пока мы смотрим только в следующую неделю, с позитивом и новыми знаниями 😇 Сегодня снова была небольшая обучающая часть, где мы узнали больше о процессе работы от опытных bookpeople, и плотно покушали 🍲

А пока на этом все. Увидимся уже в следующей неделе!! 👋

---

EN

Hello! A third of summer has already flown by and it seemed super fast 💨, even for us book people📚👨‍👨‍👦‍👦👩‍👩‍👦‍👦.

Today we are finally in full force! We were joined this week by Artemij, who has successfully completed all his university exams 👏. His first comment was – more stories happened in one day than in a whole year 😃.

Time flies fast, but, we will definitely have an oversaturation of stories, some we will most likely forget, but the experience of this summer will definitely be remembered for a lifetime. All the stories we will share once we are already back home, that’s for sure. ✅

In the meantime, we only look forward to the next week, with positivity and new knowledge 😇 Today was again with a small training part, where we learned more about the process of work from experienced bookpeople, and had a solid meal 🍲

And that’s it for now. See you all next week already!!! 👋