3…2…1…START! Algab viimane nädal! Päriselt see kõige viimane pingutus, et sidrunist suve lõpus tilkagi ei tuleks.
Pühapäevase meetingu tegime zoomis, autasustasime distantsilt parimaid, lugesime sõnad uueks nädalaks peale ning tõmbasime tööle edasi!🏋🏽♀️
We are ready to rock! Kuna näete meid juba õige pea, siis ega pikka pidu olegi, paar toredat mälestust ja hästi palju pilte:
Evelyn: Selle nädala toredaim lugu on kindlasti see, kui üks väike tore poiss alustuseks legodest minu tegi ja siis küsis veel minu töökaaslaste kohta. Sama aeg kui mina tema vanematega jutustasin, meisterdas ta kõik kolm Jamestowni bookgirli valmis – Evelyn, Kristelle ja Mirlen. Ja sain lihtsalt korraliku kultuurišoki treilerpargis töötades 😀
Kasper: Sain ühelt toredalt empsilt lehmafarmis tuuri. Näidati mulle vasikaid ja suuri lehmasid ja automaatseid lüpsimasinaid. Uhke värk, aga tegelt haises ka natuke.
Kristelle: Nüüd pühapäeval märkasin viimase perega maha istudes, et neil on aias see Cornhole / Bean Bag Hole mäng ja no ma nii väga tahtsin seda mängida, et tööpäeva lõppedes viskasin nendega siis mõni minut seal neid võidu 😀
Olge muhedad! Meie teeme nüüd terve nädala tööd, et üks korralik punkt panna. Kallistame!☀️
10! Üheksa korda mõõda, üks kord lõika, eks? Ja oooii, kuidas me sellel nädalal lõikasime! Kõik lõikasime ära!
Ehk kümnes nädal sai taaskord edukalt seljatatud. Õpime-areneme-nuputame ikka iga päevaga end aina paremaks. Iga päev on nagu esimene kord, esimene nädal, esimene päev.
Pühapäevane meeting oli meil viimane! trehvamine! n-ö päriselus enne suure linna tulesid New Yorkis. Seega viimased kallid, õpetussõnad ja auhinnad said jagatud ning jõudsime isegi Laser Game’i. Ja see 10 minutit tekitas tunde nagu oleks maratoni jooksnud!
Ilus punkt meie nädalale ja oleme valmis viimaste nädalate jaoks endast kõik välja pigistama – if life gives you lemons, make lemonade…😉
Mida siis selle KÜMNENDA nädalaga korda saatsime?
WEEK 10
Plirts-plärts-käes-on…. august?
Kümnendast nädalast mõned toredad hetked:
Evelyn: Sel nädalal kohtasin palju ägedaid loomi, näiteks mingit sisalikulaadset tegelast ja siis khte corgit, kellel mõlemal oli oma koht/alus, kus nad pidid kogu aeg olema. Nad ei tohtinud sealt enne ära tulla, kui perenaine lubas. Minu meelest see oli lihtsalt väga naljakas, kuna esiteks need ei paista eriti mugavad kohad neil pluss nad ei tahtnud üldse paigal püsida seega madistasid lihtsalt kohapeal.
Kasper: Juhtus siis nii et alustasin töötamist uues linnas ja esimene sihtpunkt oli linnahall kust sain oma tööloa ja tehti ka postitus facebooki. Kui 15 minutit hiljem uksele koputasin teati juba kes ma olen ja mis ma teen!
Kristelle: Nädalast tuleb kaasa võib-olla üldiselt selline suurem usk, et kõik on võimalik. Alati lähevad need kõik häppeningud ülikiiresti meelest, seega kõige meeldejäävam on praegu see laser tag, mis pühapäev siin mängida saime😆
Miia: See nädal sai countryt nii palju töötatud, et üks hetk hakkas auto kruusateede tolmust kaasa vilistama.🙃
Mirlen: Mul juhtus selline asi, et üks isa ajas kogemata minu mapi sisule õlu peale ja ma pidin selle “hästi lõhnava” mapiga ülejäänud päeva tegema. Siin juhtub kõike..
Tervele suvele tagasi mõeldes on siin ikka nii mõndagi juhtunud. Meie ühed lemmikumad seiklused:
Evelyn: Ühte lemmikut mälestust on võimatu valida, sest esiteks ma juba olen enamus asjad unustanud, kuna siin tõesti juhtub nii palju. Galeriid skrollides tuleb jälle miskit uuesti meelde. Tooksin ikkagi lihtsalt kogu meie suve välja. Kogu see kogemus on nii äge ja õpetlik. Okei üks lemmik mälestus oli meie järve ääres käik ja sealsed vette hüppamised 😀
Kasper: Neid mälestusi on tohutult palju, et ei oskagi kõige lemmikumat välja tuua, aga kindlasti meeldejäävaim on ujumine vanaisa basseinis ja minu esimene uks suve alguses.
Kristelle: Nii keeruline on midagi kindlat välja tuua, aga kõik pühapäevad supertoredad ning tagasimõeldes see, kui palju arengut vahepeal toimunud on. Kõik inimesed, kes hoiavad-hoolivad! Kõige lemmikum hetk vist seni siiski see, kuidas ühest majast välja tulles oli tänava algusest üks emps smuutikausi rattakorvi toonud, teine jääkohvi mahaistudes tegi või kui ühe pere õhtusöögilauda cräshisin ja taldrikutäie hea ning parema tagant siis ka raamatujuttu ajasin. Kindlasti ka see tunne, kui keegi tänab sind, et see on niiiii vajalik, mida teeme.
Miia: Suvel on nii palju juhtunud ja lemmikut seika on raske valida, aga kindlasti mäletan veel pikalt, kuidas sai välikinos auto katuselt “twister” filmi host perega vaatamas käidud.
Mirlen: Ma ei oska ühte asja välja tuua, aga ma lihtsalt olen nii tänulik kõige selle üle, mis ma siit suvelt õpin ja kaasa saan võtta. Kõik need probleemid ratastega ja seinast seina piirkonnad, mis me läbi käime, jäävad kindlasti igaveseks meelde.
Kõige suuremad tänusõnad lähevad meie oma mänedžeridele, kes meid siin nädalast nädalasse oma õlgadel kannavad:
Evelyn: Paremaid mänedžere küll paluda ei saa. Nad teavad täpselt, mida nad teevad ja oskavad meile täpselt nii läheneda nagu vaja. Jubedalt tänulik olen, et nad on meil sellised nagu nad on. Meie head sõbrad, bossid ja õpetajad :D, kellele me kogu oma usalduse selleks suveks oleme andnud. Tunnen end igatahes kindlates kätes!
Kasper: Tahaksin omaltpoolt tänada Marekut kes on parim hq kaaslane ja abivalmis alati igas olukorras. Tagab alati kindla transpordi ja on hea eeskuju. Veel tahan tänada oma coachi Ramonat, kes alati ilusaid sõnu jagab ja hoiab mind õigel kursil erinevate fookustega. Loomulikult olen väga tänulik meie orgi pealik Getlyn Meitele. Siiras, tore, abivalmis ja parim juht sellel suvel. Ja viimaks tänan enda oma mänegeri Piiat tänu kellele ma siin suvel üldse olen ja ilma kelleta poleks ma sellist ettevalmistust saanud. Olen kõikide mänegeride üle väga uhke ja mul on hea meel, et meil sellised liidrid on.
Kristelle: Olen superhüper tänulik kõigile! Max tore, et nii hästi läbi saavad ning soovivad ainult head! Kogu vaib on alati nii positiivne ja mänedžerid tõesti pushivad vaid meid edasi, pannes uskuma, et võiks või terve maailma vallutada. Totaalsed eeskujud igas võtmes!
Miia: Piia on parim coach. Alati mega attitude ja effortiga. Piia pole kunagi kitsi kiidusõnade jagamisel, alati julgustab ja annab endast parima, et aidata teistel kasvada ja ka ise kasvada. Nii tänulik, et sain temaga hommikuti ja õhtuti kõnesid teha. Oled parim ja suur eeskuju!!!
Ramona alati pulli vana ja leiab parimad fookused, mis esitaksidid väikest väljakutset ja teeksid päev fun-iks. Julge ja pealehakkaja ning kannab hoolt, et kõik saaks tehtud. Osavaim clothes shopper ja alati stiilselt meetingutel. Oled alati lõbus ja parim eeskuju!!
Marek toob alati maapeale tagasi, annab tarku õppetusi, et aidata kõigil kasvada. Alati siiras ning valmis aitama. Unstoppable ja all in attitudega, valmis töötama kasvõi pühapäeval, et teha parim nädal. Football ja volleyball master! Põnevil ootan juba coaching calle. Mega eeskuju ja Marekult on palju õppida!!
Getlyniga saab alati nalja. Ta alati toetab kui on rakse ja teab vastuseid KÕIGILE küsimustele. Parim meetingute juhataja, viib nädalaks fookusesse ja julgustab andma endast parima ning leiab viise, et hoida orgi accountable oma attitude ja effortiga. Best leader ja eeskuju!!
Kristelle on parima ajakirjaniku sulega. Laseb küsimusi puusalt ja jäädvustab parimaid seiku kaunimate piltidega. Alati parima attitude ja hoiab kõiki kursis maailamtoimuvaga. Alati annab endast parima, et demod, sd ja callide käepaelad endale krabada ja pakkuda parimat sõbraliku võistluspinge. Kristelle on armas ja eeskuju oma töökusega!!
Mirlen: Ilma mänedzerideta ei kujutaks seda suve ette ja nad teevad tõesti nii palju tööd, et me saaks oma esimesest suvest viimast võtta. Aitäh, et te toetate, pushite, aitate meid alati ja te olete meile parimad eeskujud!! Oleme rohkem kui tänulikud!
Olge musid-kallid-paid! Öelge täna kõigile inimestele midagi ilusat!
You are not ready for this!! Me lõpetasime ÜHEKSANDA nädala. Ü H E K S A N D A!
Kiired arvutused näitavad, et lõpuni on veel 19 täispikka tööpäeva (lisades ühe lisapühapäeva) ning üks poolik kiirkäivitus. Mida!?!?!?
Pühapäevale kohaselt saime satsiga !eelviimast! korda kokku ning arutasime tuleva nädala lahinguplaane. Jagasime laiali mõned (väga paljud) auhinnad ka ning muuhulgas kinnitati Kristelle uuele suvele tagasi tulema (edutati mänedžeri positsioonile?)🥳
Aitasime natuke kohalikku communityt ning mässasime uue pargi ehitustööde abikätena. Siis saatsime Mareku (vabatahtlikult) pühapäevatööle, tšekkasime Kasperi uut pilli ja asusime loomaaeda avastama. Väga palju loomi ei leidnud, aga nalja sai ikka ja isegi hobustega ratsutatud…
Ready – set – go! Kümnendaks nädalaks igati valmis!
Aga mis üüüüheksandal nädalaaaal korda saatsime?
Week 9
Pisikesed hundikutsikad tatsusid jälle karjajuhtide õpetussõnade järgi edukalt nädala lõpuni.
Mõned vahvad meenutused nädalast:
Evelyn: Üks naljakas lugu, mis see nädal juhtus, oli meie kella kolmene äratus. Nimelt teeme Kristelle ja Mirleniga iga päev kell kolm kas hundiratta, kukerpalli või keerutuse. Mina istusin just tol hetkel parasjagu ühe mampsiga maas ja kui varasemalt ma olen hoiatanud, et ma pean nüüd ühe keerutuse tegema, siis see kord ma seda ei teinud. Seega tõusin keset juttu püsti ja teen ühe ringi ümber enda, mis oli lihtsalt minu enda jaoks jube naljakas. Ausalt öeldes enamus asjad, mis ilmselt kõigi teie jaoks ei ole eriti tavapärased on siin juba üsna tavalised ja kõik need lood ei jää isegi meelde.
Kasper: Mul oli esimene kord, kui mind tunti kohe ära ja teati, mida ma teen. Kutsuti kohe istuma, nii et ei pidanud isegi approachima. PR töötaabbb!
Kristelle: Üks emps pakkus mulle mahaistudes, et kas ma tahan jääkohvi. Muidugi ma tahtsin!
Miia: Ühele uksel koputudes avas ukse väike prillidega tüdruk. Palusin tal mampsi kutsuda ja hetk hiljem ilmus piiga uksele ja ütles “give her few minutes, she can’t right now, my mom is pooping”
Mirlen: Ühel empsil olid kodus rääkivad papagoid ja üks lendas mulle ka pea peale, väga äge oli.
Küll aga on siin normaalsuseks saanud mitmeid kummalisi tegemisi, mida koduriigis muidu ei teeks, näiteks:
Evelyn: Üks asi, mida ma siin teen, aga kodus väga ette ei kujutaks on ilma klappideta muusika kuulamine ja laulmine keset tänavat või siis klapid peas kõva häälega lauldes. Ja kui ma ütlen kõva häälega, siis pigem juba sellise festivali kõva häälega 😀
Kasper: Käin iga päev MCdonaldsis. Eestis vast satun mäkki kord kuus kui sedagi. Tundub suht veider, aga on harjumuseks saanud. Loodetavasti lõpetan Eestis selle harjumuse…
Kristelle: Eestis ei oleks varem ette kujutanud, et keset tänavat seisma jääd või äärekivile istud, et oma lõunasöögikarp lahti tõmmata ja viie minutiga kanasalat alla kugistada…
Miia: Eestis ei sööks mustade kättega, aga siin on suht suva hetkel🤪
Mirlen: Eestis ma poleks nõus elama kohas, kus nii palju ämblike, sajajalgseid ja kõrvaharke on, aga siin mul pole valikut ja vähe aega, et neile keskenduda.
Ja lõpetuseks, tagasivaadates sai ehk kohvrisse paar ebavajalikku eset kaasa või jäi hoopis vajaminev maha:
Evelyn: Otseselt millestki ma siin puudust ei tunne hetkel. Tööriided on olemas ja ega eriti palju muud polegi vaja. Küll aga võtsin ma LIIIIGA palju sokke ja pesu kaasa. Mina ei tea, kas ma mõtlesin, et ma ei saa pesu siin üldse pesta või mida, aga sokisahtel uputab igatahes.
Kasper: Ütlen ausalt, et polegi midagi, millest puudust olen tundnud. Ühed ujukad on üle, mida pole veel kasutanud :p
Kristelle: Veel rohkem nänni Eestist, mida siin jagada saaks, kui keegi a la koju viskab ning tahaks paari tavalist särki ka juurde. Pusasid võtsin liiiiiga palju, siit paar juurde saanud ja nüüd ei tea, mida edasi teha.
Miia: Oleks paar pluusi veel võtnud ja suveniire host peredele.
Mirlen: Dressipükse igatsen, mõni kleit võiks ka olla.
Sellega tõmbame joone alla üheksandale, et võtta vastu KÜMNES nädal!
Seda lugedes võite oma pisikesele lihtsalt saata kolm omadussõna, mis talle mõeldes esimesena pähe tulevad, et kümnenda nädala esmaspäev muigega algaks!
SW Eesti 