Moens, kõik Top Dawgsi toetajad! Tunne on hea ja tuju on mega, sest tehtud on 11 nädalat. Ei ole normaalne, kuidas aeg lendab, ainult nädalake ongi meie seiklust jäänud.

Sellel pühapäeval saime kokku sellises uues ja põnevas kohas nagu Zoom. Just, antud korral võtsime aja natukene rohkem maha, et kõik ei peaks Washingtoni eri otstest sõitmisele tohutult aega kulutama. Rääkisime möödinud nädalast, panime uueks plaanid ja kokkulepped paika ning tunnustasime isa auhinna uue katsega võitnud kodanikke (Mattias, Patrik ja Mikk Hendrik).

Aga pikema sissejuhatuseta lähme nädala parimate lugude juurde. Ning meil on taas, mida jutustada. Laske seljatugi alla, võtke popcornikauss käeulatusse ja nautige järgnevat paari minutit.

Patrik:

See nädal kohtasin kahte eestlast! Heino ja Mara. Heino oli sündinud küll Ameerikas, aga rääkis täitsa ilusasti eesti keelt. Ta vanemad olid jõukad ja põgenesid teise maailmasõja ajal Eestist Ameerikasse ning nii jõudis ka Heino sinna. Väga lahe oli temaga korraks jutustada ja uurida, mis elu elab. Mara oli teine eestlane, keda kohtasin. Tema kahjuks eesti keelt ei osanud, kuna ta emakeel oli vene keel, aga vahva oli kohtuda ikka!

Sandra Elisee:

Töötasin see nädal Camano Islandil, sain töötada ja samal ajal ilusat merd vaadata. Kohtasin ühte lahedat pere, kui autost välja astusin, siis lapsed juba tulid mind tervitama. Kui hiljem ära läksin, aitasid lapsed mul raamatuid neile viia ja tegid mulle auto ukse lahti, kui mind ära saatsid 🙂 I love this job! Kurb, et suvi hakkab lõppema.

Melanie:

Viimane nädal veeeeel!! Aitäh kõigile teile, kes meile vaimselt kaasa on elanud, juba varsti oleme kodus tagasi!🥰 Bookfield ka ikka ei väsi üllatamast, nii lahe on kohata iga päev nii palju erinevaid, hoolivaid ja armsaid peresid, kes muretsevad ja hellitavad. 😋

Robert:

Olen rahul, et aeg kiirelt läheb. Nädalake on seiklust jäänud ning Eestis sõidan bussiga päris kindlalt vähem kui siin. Nüüd vaatan selle suunas, et teha üks hea finiš.

Georg:

Turfis jalutades töötamine on omaette kogemus. Saan igapäevaselt pea veerandsada kilomeetrit täis ja kasvatan jalalihaseid mühinal. Ostsin siiski järgmiseks nädalaks ratta, sest natukene on vaja energiat säästa.

Mikk Hendrik:

Läksin laupäeva hommikul ühe pere juurde Ipadi laadima, kuna enda akupanga abil ei võtnud nutiseade kuidagi pilti ette. Muuhulgas pakuti maha istudes kaks tassi teed, uuriti aktiivselt Eesti 20. sajandi ajaloo kohta ning samuti, milline on minu arvamus Euroopa sisejulgeolekuga seonduvast. Taustal mängisid terve aeg mõnusalt Haydni meistriteosed, seega kokku moodustus tavapärasest selgelt erinev sitdown.

Sellega on üheteistkümnes nädal purgis. Kuulmiseni natukene rohkem kui nädala pärast, sest siis on aeg viimaseks blogipostituseks! Seniks aga hoidke end ja nägemist!

Hola, Top Dawgsi tuligingelised fännid tribüünidel! Mängumeeste minutid on käima läinud ja lõpp paistab, kuid ei ole veel täiesti käes!

Pühapäeval käisime Newcastle Beachis ning kohtusime ei kellegi muu kui legendaarse Ron Alfordsiga. Saime hunnikus häid nippe järelejäänud ajaks ning nautisime üht viimast Sunday meetingut nii, kuidas oskasime. Samuti võitis Sandra flower power võistluse kenasti ära.

Mis siis vahepeal toimunud on? Seiklusi, erinevaid seiklusi on vist lihtsaim vastus. Aga nii nagu klassikaks on juba saanud, siis las jutuvestjad kostavad ise oma parimatest paladest.

Patrik:

Kantris töötamine on omaette kogemus. Eraldi huvitavat lugu välja ei oska tuua, aga mõnel korral ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna.

Sandra Elisee:

See nädal juhtus päris suur monkey. Olin ühe emaga sitdownis ja siis kuulsime kõva pauku. Läksime vaatama ja mu auto tagaklaas oli täitsa puruks (ühe auto alt lendas lahtine kivi tahaaknasse). Niiet huvitavaid asju juhtub bookfieldil. 😄

Melanie:

Juhuuu, viimased paar nädalat on jäänud! Nädala vältel oli korralik karakteri ehitamine, aga kõik raskused on ületamiseks. Oleme tublid ja töötame ainult edasi! Yellowstone pole kaugel!

Robert:

Hommikuti bussiga tööle sõitmised on muutunud naljakaks ja legendaarseks samal ajal, sest bussi peal kohtab alati kirjut seltskonda. Ning huvitav on mõelda, et pea kõik tudengid üle USA lähevad tööle ju siiski auto või rattaga. Eks näis, kaua sellist seiklust jagub.

Georg:

Üks õhtu unustasime võtmed autosse ja auto läks ise lukku. Samuti oli suur osa olulisi asju seal sees. Järgmine hommik proovisime ise seda lahti muukida ning lõpuks ei jäänud siiski muud üle, kui lukuabi kutsuda. Tööle jõudsime hiljem, aga vähemalt sai ehmatav probleem lahendatud.

Mikk Hendrik:

Kohtasin Wenatchee’is üht väga pika staažiga tuntud raadiohäält, kes teadis absoluutselt kõike spordist. Kuulnud, et ma olen Eestis jalgpallikommentaator, sattus härra täiesti ekstaasi ning hakkas agaralt kodumaa vutisüsteemi kohta uurima, jagades takka igasuguseid nippe vastaval alal edasipürgimiseks. Olles välja uurinud, kes on minu arvates Maarjamaa parim kommentaatoriduo, saatis ta Facebookis sõbrakutsed Kalev Kruusile ja Toomas Varale. Tervitused kahele viimasele ning küsimuste korral olen valmis selgitusi jagama ;)))

Nõnda, juba kahekohaline arv nädalaid on kirjas ning palju pole minna. Kinnitame turvavöö ning teeme suve lõppu ühe hea spurdi. Seniks aga kuulmiseni ja kohtume uuel nädalal!

Nonii, tervitus ja kohe tähtis teadaanne otsa! Üheksa nädalat ehk kolmveerand suve on tehtud! Jah, see on reaalsus!

Pühapäval käisime matkamas ning nägime esimest korda Washingtoni looduse võlu kauni metsa ja suure kose näol. Vaated olid hingematvalt ilusad ning see Sunday meeting jääb kindlasti senistest erilisemalt meelde. Loodetavasti on osariigil järelejäänud nädalatelgi meile midagi sarnast pakkuda.

Nii, aga mida vinget me üheksandal nädalal korda saatsime? Ega pikalt ei pea lava kuumaks soojendama, staarid on oma parimate palade ning mõtetega nüüd ja kohe teie ees.

Sandra Elisee:

See nädal oli tore, töötasin jälle country roadse ja loodus on lihtsalt nii ilus. 3 nädalat on veel jäänud ja parim on alles ees! Let’s goooooo!!

Patrik:

Sattusin see nädal kokku ühe väga laheda naisega, kes oli Tšehhi juurtega. Ta oli väga imestunud, et ma sellist tööd teen ning ta on siiani üks ägedamaid inimesi, keda olen kohanud. Samal päeval juhtus olema minu ema sünnipäev ning tal tuli mõte, et saadaks talle koos video, kuidas me sünnipäevalaulu laulame ja nii sai mu ema ühe laheda video omale sünnaks.

Robert:

Tervis jukerdas endiselt aga nii palju kui võimalik, katsun tööd ikka teha. Viimane veerand on jäänud ning ootan suve lòppu väga! Täiega edasi!

Georg:

Olles sitdownis, siis väike laps hakkas mulle näitama, kuidas akrobaatikat teha. Vana sooritas saltosid, kukerpalle ja kätepealseisu. Tegi sitdowni palju lõbusamaks kohe.

Melanie:

3/4 suvest tehtud juba, juhhuuu!!🤩 Nii lahe on siin USA-s ikka, töötasin pisikeses, 9000 elanikuga linnas Burlingtonis ning siin on nii palju sooje ja armsaid inimesi. ✨ Tänaval juba tervitati ja inimesed panid mulle hüüdnimeks Estonia ning pärast muutus selline tervitamine juba igapäevaseks, nii lahee. 😄

Mikk Hendrik:

Ühes sitdownis palusin emalt klassikaliselt võimalust raamatuid kogu perele näidata. Peale oma kahe tütre tulid temaga teisest toast kaasa ka tüdrukute külasolnud neli sõbrannat ehk mind asus kuulama tavatult suur ja kirev seltskond. Söögiks anti suvikõrvitsakotlete, võileibu, muffineid ja pähkleid. Kõige keerulisem oli tüdrukute nimede meeldejätmine, aga muus mõttes oli lahe meelde tuletada lemmikametit rahvamehe rolli näol, seltskonnaga nalja visata ja mitte ennast kogu kirju olukorra juures tõsiselt võtta.

Nõnda, selline oli meie üheksas nädal. Viimane kvartal saab avapaugu ning Yellowstone ja Eesti ei ole enam kaugel. Oleme varsti juba tagasi uute ning lahedate paladega ja teame, et olete meiega lõpuni! Kuulmiseni!