Hei! Veerand suve on juba läbi ning oleme USAs olnud täpselt kuu aega. Aeg lendab🚀

Pühapäeval käisime Ameerika sõjalennukite muuseumis ✈️ See on maailma suurim ja vanim sõjalennundusmuuseum – seal on väljas üle 350 lennuki, kosmosesõiduki ja raketi ning tohutult ajaloolisi esemeid. 

Ilusad hetked meie nädalast:

Ott: Selle nädala üheks suuremaks verstapostiks oli see, et sain lõpuks kätte oma raamatud. Suur veok tõi kohale tellimuse ning nüüd on mul laos ligikaudu 35 000 dollari väärtuses haridusraamatuid, millega suve jooksul peresid külastan. Lisaks alustasin tööd uues linnas – Camdenis. Seal õnnestus mul kohtuda kohaliku politseišerifiga, kes kinkis mulle lahkelt oma politseimärgi. Tegime ka väikese kogukonnapostituse, mis levis üllatavalt laialt. Tänaseks teavad paljud kohalikud juba, kes ma olen, ning nagu allolevalt pildilt näha, tehakse isegi nalja selle üle, et minu külastuskäik tuleks lausa küla ajalukku arhiveerida. Väikestes Ameerika linnades töötamisel on oma võlu. Ukselt uksele müüjaid satub sinna harva ning veel harvem kohtab keegi seal inimest Euroopast. Seetõttu tunnevad inimesed minu ja Eesti vastu siirast huvi ning paljudest vestlustest kujunevad palju enamat kui lihtsalt töökohtumised. Üheks meeldejäävamaks kohtumiseks oli vestlus kohaliku koolipiirkonna hooldusjuhiga, kes kinkis mulle kooli mütsi. Samuti oli väga põnev külastada Preble Shawnee Local High Schooli ja kohtuda direktor Diana Whitesiga, kes on selles koolis töötanud juba 26 aastat. Kooli sisse astudes tekkis ausalt öeldes tunne, nagu oleks sattunud otse filmi High School Musical võtteplatsile – täpselt selline oli esimene mulje.

Anette: We eat monkeys (problems) for breakfast, haha. Autoprobleemid on alati huvitavad aga tänu nendele sain mega mega coolid tutvused, keda kindlasti ka Eestis kursis hoian oma tegemistega. Aitäh neile, et aitasid mu nädalat sujuvamalt läbi elada!

Artur: Kolmas nädal läks nagu niuhti. Kui alguses oli kuum, siis nädala teises pooles hakkas sadama ja oli niiskem, kuid ma ei lasknud tujul langeda ja nautisin päeva. Kohtasin abielupaari Barbie ja Ken, kes tähistasid 50 aastapäeva ja pakkusid mulle muhvineid. Rõõm oli kohtuda ka asfalti firma juhiga, kes kinkis mulle kohaliku pesapalli meeskonna mütsi.

Carmen: Carmen alustas uut tööala maal ja leidis kohe 2 uut elukohta tüdrukutele nende uues tööalas. Lisaks sai Anni ala politseiniku vangi pista koos raamatuga ja seda postitust on näinud peaaegu 10 000 inimest – marketing internship 😃

Anni: See nädal töötasin nii ilusas alas. Kõik kodud olid väha uhked ja maitsekad, et kogusin inspiratisooni enda tuleviku koduks😆Ilm oli kohati ideaalne, kuid nädala teine pool sain vihma nautida, mis tegelikult oli üsna lahe. Kohtusin toredate politsei onudega, kellega rääkisime Eestist ja tegime nalja. Olen nii uhke enda üle, et lõpetasin selle nädala maksimum pingutusega ning sain enda nädala pühendada enda jõusaali treenerile, kes on mulle suureks eeskujuks! Elu on nii ilus!

Väga successful nädal, sest kõik teenisime välja success coinid! Mida tähendab success coin? Seda et olime tublid ja näitasime iga päev raamatuid vähemalt 30 inimesele!

Anni
Esimene nädal oli täis südamlikke inimesi! Olen uhke enda üle, sest panin inimesed naeratama, isegi need, kes tulid ukse peale pisut pahura tujuga. Nädala alguses sain kohe ratta endale, mis tegi elu palju lihtsamaks. Lisaks leidsin meile host family, kellega kohtusin kirikus ning siis tegime kiire intervjuu Macis ning kolisime sisse. Cheryl ja Bob on väga vaimukad ning reedel koju jõudes ootas meid öökapi peal Cheryli tehtud küpsised.

Carmen sai promo postitusi linna suurimasse FB gruppi, seega teda tuntakse uste peal ära ja istutakse maha.

Artur: Esimene nädal bookfieldil oli meeleolukas mitmel põhjusel. Sain kohaliku šeriffiga rääkida ning sain ka talle raamatuid tutvustada ning ta oli väga meeldiv. Nii palju oravaid ja jäneseid pole ma varem Eestis näinud. Mehiko pereisa Sergio kutsus õhtusöögile ja pakkus nende rahvusrooga. Kohtusin vanapaariga, kellel oli uunikum klaver, mida sain mängida.

Anette: Ma olen nii excited iga päeva pärast. Tunnen enda üle iga päev uhkust, et. Lisaks olen tänulik, et saan kohata nii palju erinevaid ja kihvte peresid!🧜‍♀️

Ott tegi meil kõige rohkem tunde ehk on tööloom ja suurema ülevaate kirjutab järgmine nädal!😎

Tere kõigile! Meie oleme Vapper Viisik! Täpselt nagu Kung Fu Panda multikast. Me oleme kokku hoidvad, sihikindlad ja täis headust. Sellel suvel anname endast parima!

Siin on eredamad hetked meie paarist tööpäevast:

Ott: Seitsmes suvi, viies USAs.
Alustasin oma seitsmendat suve ukselt uksele müügiga. Alguses on alati natuke ärevust sees. Esimestes approachides läheb tekst vahel sassi ja paratamatult tekib ka võrdlemist eelmiste aastatega. Samas pean tunnistama, et Ohio on olnud väga tore üllatus.
Inimesed on siin mega sõbralikud ja ilm on palju mõnusam kui Oklahomas või Arkansases, kus olen varasematel suvedel töötanud. Kõige lahedam on need inimesed keda kohtame.
Selle nädala kõige meeldejäävam inimene oli Wendy, 70ndates vanaema, kes kasvatab kahte oma lapselast. Järgmisel kuul läheb ta koos oma tütrega Hispaaniasse, et läbida Camino de Santiago, tuntud palverännaku teekond Hispaanias. Selleks on ta kõvasti treeninud ja eelmisel nädalal jooksis ta isegi poolmaratoni, muidugi ajaks tuli tall 5h, aga saavutus ikkagi.
Sellised kohtumised tuletavadki meelde, miks see töö on nii eriline. Iga ukse taga võib olla inimene, kelle lugu jääb pikaks ajaks meelde.

Anni: Need esimesed kolm tööpäeva jäävad ilmselt alatiseks meelde. Kohtusin väga eriliste inimestega! Kõik on väga abivalmid, kes annab juua, snäkke tee peale või kelle juures saab tualetis käia. Tegin reedel 30k sammu, aga õnneks sain imetoredalt perelt endale ratta laupäevaks. Kui ma ratta ära viisin siis nad juba ootasid mind ukse peal. Tänasin neid meie Eesti kalevi šokolaadiga. Päris lahedad inimesed on siin!

Artur: Armas vanaema lasi mul ennast veits pesta ja pakkus poekäru raamatute kandmiseks. Tore Sergei kinkis mulle särgi ja pakkus mulle klaveriõpetamise võimalust tütrele.

Anette: Olen näinud turfis nüüd selle kahe päeva jooksul kilpkonna, kitse, oravaid ja jänkusid, nagu töötaks loomaaias. Ma olen tänulik, et olen noor ja saan teist kultuuri sügavamalt tundma õppida, et õppida kuidas teine rahvas mõtleb. Samuti tunnen uhkust, et olen julge ja elujõudu täis, et sellist programmi juba teist aastat ette võtsin. Raskematel hetkedel mõtlen oma tulevikule, mis on põhjus miks ma seda kõike teen. Kuid tegelikult on juba praegu väga lahe oma grupiga ringi reisida ja maailma avastada. Elu kipub mööda minema nii kiirelt, et tihti unustame hetke nautida, nii et kes iganes seda praegu loeb – hinga sisse ja välja ning naerata, et sa oled täpselt seal kus sa olema pead.

Carmen: Linn on täis endisi sõjaväelasi ja politseinike – vähemalt iga teine mees on sellise taustaga. Aga linnas on vähemalt kord majas ja vägagi rahulik. Leidsin ka ühe papsi, kes on Eestis (Paldiskis) teeninud. Nüüd on see paps Arturi tulevases turfis (linnas) tööl õpetajana. Seal klassis on ilmselt kord majas :). Kui Carmen käis endale tööluba tegemas, siis lasti ta politseinike eraruumidesse (vanemate taust tuleb vahel kasuks).

Näeme varsti!