Heihei👋

Ja ongi pool suve juba läbi! Aeg lendab✈️

Pühapäeval käisime kõik koos ujumas ilusas järves, mis meenutas natuke Viljandit. Vesi oli muidugi väga soe🔥Lisaks kaotasid tüdrukud poistele nädala sitdownidega ehk poisid istusid natuke rohkem maha inimestega kui tüdrukud. Tüdrukuid said maitsa vahukoort, mille Ott ja Artur neile näkku panid😆

Jagame enda poole suve kokkuvõtet:

Anette: Ma olen õnnelik, et saan siin olla ja ennast proovile panna, ennast tundma õppida ja avastada maailma. Iga päev tuletan endale meelde, et wow ma elan Ameerikas praegu. Ja ma tean, et ma lähen varsti koju, ma tean et see juhtub, niiet tuleb olla lihtsalt hetkes. Sel nädalal avastasingi, et tänulikkus on KEY õnnelikule elule. Iga raskem olukord meie eluteel on tulnud meid õpetama, et saaksime sellest veel tugevamana väljuda. Olen õnnelik, et olen noor ja julge hing, mis lubab mul kogeda maailma nendest nurkadest, mida mitte nii julged ei saa kunagi tundma.

Anni: Iga päev õntul koju sõites olen lihtsalt nii tänulik iseendale, et seda teen. Olenemata kas on olnud edukas või vähe vaiksem päev. See tunne, et teen seda kõike iseendale on uskumatu. Ma olen lihtsalt nii uhke enda üle, et valisin siia tulla. Selle kuue nädalaga olen endaga palju suuremaks sõbraks saanud, sest veedan endaga palju üksinda aega kui päeval tööd teen. Ja see tunne, et teen seda kõike enda jaoks on lihtsalt nii hea, ma arenen ka kasvan. Saan üle kiiresti olukordadest, mis tundsid võimatud. Iga päev on siin eriline. Viimased 2 nädalat on lihtsalt lennanud, sest olen hakanud enda tööd armastama ja nautima. Iga õhtu ikka mõtlen, et see on uskumatu, et ärkan iga päev kell 7 ja kell 8:30 alustan tööd ning ma teen seda kõike Ameerikas. Lihtsalt vau. Ma tänan ennast, et lasen endale õppida ja areneda ja Otti, et just tema mind siia programmi tõi!

Ott: Pool suve on juba läbi – aeg on läinud täiesti uskumatult kiiresti. Sellest nädalast jäi mulle kõige rohkem meelde üks oluline tõde müügi kohta: sinu enesekindlus kujundab kliendi enesekindlust. Kui oled leidnud õiged inimesed ja räägid millestki, millesse ise siiralt usud, siis inimesed tunnetavad seda. Näiteks rääkisin ühe perega haridusest. Kui näitasin neile, et kogu programm katab ligi 20 aastat õppimist ja maksab umbes 2200 dollarit, vaatasid nad hinnale otsa ja ütlesid lihtsalt: “It’s nothing. It’s cheap.” Nad nägid selle väärtust kohe. Hiljem olid nad siiralt tänulikud, et neil oli võimalus investeerida oma laste haridusse ning tööriistadesse, mis aitavad neil tulevikus edukamad olla. See on huvitav – kui mõelda, mida kvaliteetne haridus tegelikult inimese elus väärt on, siis see hind ongi tegelikult väike. Teine hetk, mis mulle eriti meelde jäi, oli kohtumine vanaemaga, kes kasvatab oma lapselapsi, sest nende vanemad ei ole selleks võimelised. Müügidemonstratsiooni käigus muutus vestlus väga tõsiseks. Ta pöördus oma lapselaste poole ja ütles neile ausalt, et tee, mille nad on valinud, ei vii neid sinna, kuhu tema loodab neid jõudvat. Ta rääkis neile, et nad peavad kooli ja oma tulevikku palju tõsisemalt võtma ning et alati naljamees olemisest ei piisa. See oli väga ehe ja emotsionaalne hetk. Lõpuks leidsime neile just selle õige lahenduse – LEAD programmi, mis õpetab oskusi ja mõtteviisi, mida koolis sageli ei õpetata: ettevõtlikkust, enesearengut, eesmärkide seadmist ja vastutuse võtmist.

Just sellised pered jäävadki mulle igast nädalast kõige eredamalt meelde. Need ei ole lihtsalt müügid – need on vestlused, kus tunned, et said kedagi päriselt aidata ja võib-olla isegi natuke nende tulevikku mõjutada.

Carmen: Leidsin eralennujaama kõrvalt ühe laheda pere – mees on 40 aastat oma põrandafirmat omanud – eluavad enda tehtud tehisjärve kaldal metsa sees ja tuli välja, et üks lemmikumaid kleinte on neil Eestlane, kes perega elab natuke aega Eestis ja teise osa USAs. Lisaks rääkisin mitme papsiga, kellel on oma lennukid ja üks kõige lahedaim oli Sakslane – elas Skandinaavia laadses puitmajas, ainult natuke suuremas😃

Artur: Pool aega on läinud märkamatult. Autoga töötamine on juba mugav ja mõnus. Üheks ööks unustasin banaani autosse ja hommikuks oli juba osaliselt komposteerunud. Ühes majahoovis olid kuked lahti pääsenud ja hakkasid taga ajama, õnneks olin kiirem.

Tere!

Pühapäeval käisime koos loomaaias, kus saime vaadata känguruid, flamingosid, pingviine ja muid loomi🙉🦘🐼🦩

Lisaks oli meie viies nädal mõledud kõikidele emadele. Seega iga päev pühendasime oma päeva enda kallile emmele!

Kirjutame kuidas meie viies nädal möödus:

Ott: Selle nädala highlight oli ilmselt see kus uks inimene tegi FB postituse minust, kuhu ta lisas enda ukse kaamera pildi ja uuris kas te teate kes see vend on ja mis ta teeb? Lahe oli naha kuidas kogukond reageeris:

• et see on juu Ott. Ta mega sobralik.
• Camdeni linn tegi temast postituse
• kui sa tahad teada kes ta on siis ava uks ja küsi. 😀 (see oli mu lemmik)

Anette: Lasin sellel nädal enda emmel ennast coachida. Ta võiks seda enda tööna teha. Imelik on mõelda, et mina kui 21aastane neiu käib ukselt uksele ja räägib täiskasvanud emadega. Emad võtavad meid kui normaalseid jutukaaslaseid. Vahel on nendel väga vaja kedagi, kes kuulaks. Sel nädalal kohtasin palju peresid, keda tabas traagika ja mängisin psühholoogi aga alati proovin neid ilusate ja toetavate sõnadega kostitada.
Let’s gooo babyyyy! Week 6, siit ma tulennnnn!!

Carmen: Sai sel nädalal rääkida erinevate peredega, kes on ise müügi valdkonaas töödanud – oli põnevaid vestlusi. Nad väga hindavad seda door-to-door-i. Üks vanaisa kinkis Og Mandino raamatu (Og Mandinot loevad esimesa aasta tundengid igal hommikul).

Artur: Viies nädal möödas ja natuke jahedam kui eelmine. Sain endale HQ ja esimese auto honda civicu ning see veereb päris hästi. Tore oli näha, kui erinevalt elavad pered ja põnev on seda kõrvalt vaadata. Loomaaias oli kihvt ja äge oli näha kuidas flamingod päris elus pink shrimpi söövad.

Anni: Olen nii uhke enda nädala üle, sest sain selle pühendada enda emmele! Viies nädal on nädal mida mäletada, sest ostsin endale auto ja tegin peaaegu kõige iseseisvalt! Kohtusin nii lahedate emadega ning sain kuulata häid nippe, kuidas lapsi kasvatada. Lisaks kohtusin Eddiet ja Beckyt ning nad abielus olnud üle 50 aasta, seega väga lahe oli kuulata ja vaadata, kuidas nad siiani näevad välja nagu oleks just armunud. Nii südamlik nädal oli!

Hei👋

Pühapäeval käisime kõik koos mänge mängimas. Sellised retro mängukonsoolid.

Kuidas möödus meie neljas nädal?

Anni: kohtusin kohe esmaspäeval väga toreda perega, kes mind õhtuti koju sõidutas. Iga õhtu koju sõites sain harida teda Eesti kohta🇪🇪 Lisaks oli meil väga kuum, nagu oleks aurusaunas 24/7 ehk sain kõvasti higistada ja iga ukse pealt vett küsida. Pered on väga abivalmid ja toetavad.

Anette: Õpin aina rohkem ennast tundma ja mõistan, et olen ikka cool inimene, haha. Olen tänulik, milliseks olen kasvanud ja kuhu suunas liigun. Olen tänulik oma perele ja sõpradele, sest nemad on mind kindlasti palju mõjutanud ja ütlen ka aitäh oma managerile, kes mind siia programmi tiris. Muutsid mu elu päris korralikult, tänks, C. Mis viga nii elu elada kui oled kogu aeg niiii tänulik :))

Ott: See nadal oli kuumalaine ja 4th july.
Turfis nagin Kalkuneid ja see meenutas kohe why turkish gobble? Do attrack female.

4.th july oli vaga monus nagin uhte koige lahedamat peret, kes olid nii invested enda lapse kasvu ja seda oli imetlusvaarne vaadata. Laps oli 7 aastane aga meenutas sheldoni. Lahe oli naha kuidas vanemad koos lapsega opivad ja arenevad ja naudivad seda protsessi.

Artur: Järjekordne nädal möödus lausa lennates. Iga päev tundus kui rannapuhkus – päike küttis mõnusalt ning ümberringi olid nii lahked inimesed, kes muudkui külma jooki jagasid. Neljas juuli oli aga igal pool nagu tõeline karneval! Inimesed küpsetasid burgereid ja jagasid kingitusi, alustades mütsidega ja lõpetades ameerika jalgpalli legendide särkidega.

Carmen:Carmeni kokkuvõte tuleb järgmine nädal, sest Carmen on töömesilane:)

Hei! Veerand suve on juba läbi ning oleme USAs olnud täpselt kuu aega. Aeg lendab🚀

Pühapäeval käisime Ameerika sõjalennukite muuseumis ✈️ See on maailma suurim ja vanim sõjalennundusmuuseum – seal on väljas üle 350 lennuki, kosmosesõiduki ja raketi ning tohutult ajaloolisi esemeid. 

Ilusad hetked meie nädalast:

Ott: Selle nädala üheks suuremaks verstapostiks oli see, et sain lõpuks kätte oma raamatud. Suur veok tõi kohale tellimuse ning nüüd on mul laos ligikaudu 35 000 dollari väärtuses haridusraamatuid, millega suve jooksul peresid külastan. Lisaks alustasin tööd uues linnas – Camdenis. Seal õnnestus mul kohtuda kohaliku politseišerifiga, kes kinkis mulle lahkelt oma politseimärgi. Tegime ka väikese kogukonnapostituse, mis levis üllatavalt laialt. Tänaseks teavad paljud kohalikud juba, kes ma olen, ning nagu allolevalt pildilt näha, tehakse isegi nalja selle üle, et minu külastuskäik tuleks lausa küla ajalukku arhiveerida. Väikestes Ameerika linnades töötamisel on oma võlu. Ukselt uksele müüjaid satub sinna harva ning veel harvem kohtab keegi seal inimest Euroopast. Seetõttu tunnevad inimesed minu ja Eesti vastu siirast huvi ning paljudest vestlustest kujunevad palju enamat kui lihtsalt töökohtumised. Üheks meeldejäävamaks kohtumiseks oli vestlus kohaliku koolipiirkonna hooldusjuhiga, kes kinkis mulle kooli mütsi. Samuti oli väga põnev külastada Preble Shawnee Local High Schooli ja kohtuda direktor Diana Whitesiga, kes on selles koolis töötanud juba 26 aastat. Kooli sisse astudes tekkis ausalt öeldes tunne, nagu oleks sattunud otse filmi High School Musical võtteplatsile – täpselt selline oli esimene mulje.

Anette: We eat monkeys (problems) for breakfast, haha. Autoprobleemid on alati huvitavad aga tänu nendele sain mega mega coolid tutvused, keda kindlasti ka Eestis kursis hoian oma tegemistega. Aitäh neile, et aitasid mu nädalat sujuvamalt läbi elada!

Artur: Kolmas nädal läks nagu niuhti. Kui alguses oli kuum, siis nädala teises pooles hakkas sadama ja oli niiskem, kuid ma ei lasknud tujul langeda ja nautisin päeva. Kohtasin abielupaari Barbie ja Ken, kes tähistasid 50 aastapäeva ja pakkusid mulle muhvineid. Rõõm oli kohtuda ka asfalti firma juhiga, kes kinkis mulle kohaliku pesapalli meeskonna mütsi.

Carmen: Carmen alustas uut tööala maal ja leidis kohe 2 uut elukohta tüdrukutele nende uues tööalas. Lisaks sai Anni ala politseiniku vangi pista koos raamatuga ja seda postitust on näinud peaaegu 10 000 inimest – marketing internship 😃

Anni: See nädal töötasin nii ilusas alas. Kõik kodud olid väha uhked ja maitsekad, et kogusin inspiratisooni enda tuleviku koduks😆Ilm oli kohati ideaalne, kuid nädala teine pool sain vihma nautida, mis tegelikult oli üsna lahe. Kohtusin toredate politsei onudega, kellega rääkisime Eestist ja tegime nalja. Olen nii uhke enda üle, et lõpetasin selle nädala maksimum pingutusega ning sain enda nädala pühendada enda jõusaali treenerile, kes on mulle suureks eeskujuks! Elu on nii ilus!

Väga successful nädal, sest kõik teenisime välja success coinid! Mida tähendab success coin? Seda et olime tublid ja näitasime iga päev raamatuid vähemalt 30 inimesele!

Anni
Esimene nädal oli täis südamlikke inimesi! Olen uhke enda üle, sest panin inimesed naeratama, isegi need, kes tulid ukse peale pisut pahura tujuga. Nädala alguses sain kohe ratta endale, mis tegi elu palju lihtsamaks. Lisaks leidsin meile host family, kellega kohtusin kirikus ning siis tegime kiire intervjuu Macis ning kolisime sisse. Cheryl ja Bob on väga vaimukad ning reedel koju jõudes ootas meid öökapi peal Cheryli tehtud küpsised.

Carmen sai promo postitusi linna suurimasse FB gruppi, seega teda tuntakse uste peal ära ja istutakse maha.

Artur: Esimene nädal bookfieldil oli meeleolukas mitmel põhjusel. Sain kohaliku šeriffiga rääkida ning sain ka talle raamatuid tutvustada ning ta oli väga meeldiv. Nii palju oravaid ja jäneseid pole ma varem Eestis näinud. Mehiko pereisa Sergio kutsus õhtusöögile ja pakkus nende rahvusrooga. Kohtusin vanapaariga, kellel oli uunikum klaver, mida sain mängida.

Anette: Ma olen nii excited iga päeva pärast. Tunnen enda üle iga päev uhkust, et. Lisaks olen tänulik, et saan kohata nii palju erinevaid ja kihvte peresid!🧜‍♀️

Ott tegi meil kõige rohkem tunde ehk on tööloom ja suurema ülevaate kirjutab järgmine nädal!😎

Tere kõigile! Meie oleme Vapper Viisik! Täpselt nagu Kung Fu Panda multikast. Me oleme kokku hoidvad, sihikindlad ja täis headust. Sellel suvel anname endast parima!

Siin on eredamad hetked meie paarist tööpäevast:

Ott: Seitsmes suvi, viies USAs.
Alustasin oma seitsmendat suve ukselt uksele müügiga. Alguses on alati natuke ärevust sees. Esimestes approachides läheb tekst vahel sassi ja paratamatult tekib ka võrdlemist eelmiste aastatega. Samas pean tunnistama, et Ohio on olnud väga tore üllatus.
Inimesed on siin mega sõbralikud ja ilm on palju mõnusam kui Oklahomas või Arkansases, kus olen varasematel suvedel töötanud. Kõige lahedam on need inimesed keda kohtame.
Selle nädala kõige meeldejäävam inimene oli Wendy, 70ndates vanaema, kes kasvatab kahte oma lapselast. Järgmisel kuul läheb ta koos oma tütrega Hispaaniasse, et läbida Camino de Santiago, tuntud palverännaku teekond Hispaanias. Selleks on ta kõvasti treeninud ja eelmisel nädalal jooksis ta isegi poolmaratoni, muidugi ajaks tuli tall 5h, aga saavutus ikkagi.
Sellised kohtumised tuletavadki meelde, miks see töö on nii eriline. Iga ukse taga võib olla inimene, kelle lugu jääb pikaks ajaks meelde.

Anni: Need esimesed kolm tööpäeva jäävad ilmselt alatiseks meelde. Kohtusin väga eriliste inimestega! Kõik on väga abivalmid, kes annab juua, snäkke tee peale või kelle juures saab tualetis käia. Tegin reedel 30k sammu, aga õnneks sain imetoredalt perelt endale ratta laupäevaks. Kui ma ratta ära viisin siis nad juba ootasid mind ukse peal. Tänasin neid meie Eesti kalevi šokolaadiga. Päris lahedad inimesed on siin!

Artur: Armas vanaema lasi mul ennast veits pesta ja pakkus poekäru raamatute kandmiseks. Tore Sergei kinkis mulle särgi ja pakkus mulle klaveriõpetamise võimalust tütrele.

Anette: Olen näinud turfis nüüd selle kahe päeva jooksul kilpkonna, kitse, oravaid ja jänkusid, nagu töötaks loomaaias. Ma olen tänulik, et olen noor ja saan teist kultuuri sügavamalt tundma õppida, et õppida kuidas teine rahvas mõtleb. Samuti tunnen uhkust, et olen julge ja elujõudu täis, et sellist programmi juba teist aastat ette võtsin. Raskematel hetkedel mõtlen oma tulevikule, mis on põhjus miks ma seda kõike teen. Kuid tegelikult on juba praegu väga lahe oma grupiga ringi reisida ja maailma avastada. Elu kipub mööda minema nii kiirelt, et tihti unustame hetke nautida, nii et kes iganes seda praegu loeb – hinga sisse ja välja ning naerata, et sa oled täpselt seal kus sa olema pead.

Carmen: Linn on täis endisi sõjaväelasi ja politseinike – vähemalt iga teine mees on sellise taustaga. Aga linnas on vähemalt kord majas ja vägagi rahulik. Leidsin ka ühe papsi, kes on Eestis (Paldiskis) teeninud. Nüüd on see paps Arturi tulevases turfis (linnas) tööl õpetajana. Seal klassis on ilmselt kord majas :). Kui Carmen käis endale tööluba tegemas, siis lasti ta politseinike eraruumidesse (vanemate taust tuleb vahel kasuks).

Näeme varsti!