Vau mis pühapäev meil oli!
Tegime pargis meetingu koos meie enda leitud kostüümidega. Selle nädalaseks ülesandeks oli leida ühe laheda pere juurest endale kostüüm🦹🦸♂️
Pärast meetingut läksime külla ühele Ameerika perele, kus kogesime päris elu! Saime süüa head ja paremat. Pereema tegi oma aiast võetud köögivilju ja isa tellis kohalikust söögikohast kana🍗🥬 Magustoiduks sõime browniet!
Ja lõpetuseks saime lasta päris relvadest🔫
See kogemus jääb meelde pikaks ajaks! Tegemist oli äärmiselt laheda ja siira perega😊
Nüüd jagame teile oma seitsmenda nädala hetki.
Anni: See oli minu esimesi nädalaid, kus nautisin enda tööd täiega! Ma olen nii tänulik nendele peredele, kes minuga maha istuvad ja jagavad enda lugusid. Need on nii lahedad! Pühendasin seitsmenda nädala oma isale ja sain iga päev igale perele enda perepilti näidata ja enda issit esile tõsta. Mulle meeldib kuidas mu isa on alati töökas no matter what ja samalajal tal on alati naeratus näol. Lisaks ta oskab elu nautida ja teeb selle endale põnevaks! Ma olen nii tänulik, et mul just selline isa on ning et sain tema nimel tööd teha❤️. Jätkan samas vaimus ja tänan ka ennast, et sellele suvele tulin, i love it!
Artur: Seitsmes nädal tehtud ilusti. Sain tööd alustada uues turfis, kus kohtusin toreda šherifiga, kes võttis mind soojalt vastu. Nädala teises pooles sain country alas töödata, kus nägin üli ägedaid loomi alates hobustest ja jänestest kuni lammaste ja madudeni. Laupäev sain 2 korda rehvi vahetada, sest see hakkas tühjenema, aga õnneks aitas lahke pere välja.
Ott: Selle nädala kõige meeldejäävam hetk tuli meie tiimi väljakutsest – igaüks pidi leidma endale kostüümi ja sellega tööle minema. Küsisin ühelt lapsevanemalt, kas tal oleks midagi naljakat laenata, ja ta ulatas mulle roosa notsu kostüümi. Mõtlesin, et mis seal ikka – panin selga ja läksin ustele. Ühe maja juures nägin, kuidas üks naine õues toimetas. Keerasin autoga hoovi ja kohe, kui ta mind märkas, jooksis ta tuppa. Hetk hiljem tuli uksest välja mees. Astusin rõõmsalt autost välja oma roosas notsukostüümis ja mees hakkas tavapärase tõsise näoga minu poole kõndima. “Mis sa tahad?” küsis ta. Siis märkas ta, mida ma seljas kannan. Ta puhkes naerma. Jää murdus hetkega. Rääkisin, kes ma olen, mida ma siin teen ja kuidas ma Ameerikas suvetööd teen. Mõne aja pärast tuli ka naine välja ja küsis täiesti siiralt: “Kas meie lapselapsed saatsid su siia?” Ma naersin ja vastasin: “Ei, ma olen hoopis Euroopa tudeng. Teen siin suvel praktikat ja teie naaber laenas mulle selle kostüümi. Lubasin talle, et kannan seda vähemalt pool päeva.” Selle peale hakkas naine samuti naerma ja ütles, et mehel on täna sünnipäev ning ta oli täiesti veendunud, et lapselapsed olid saatnud kellegi teda üllatama. Tegime koos sünnipäevalapsega pildi, surusime kätt ja sõitsin edasi. Müüki sellest ei tulnud, aga see tuletas mulle jälle meelde, et vahel ei ole kõige väärtuslikum asi see, mida sa müüd, vaid see, et suudad kellelegi täiesti tavalisse päeva tuua ühe siira naeratuse.
Anette naudib enda tööd loomade seltsis
Carmen teeb tööd nagu ikka. On meie töömesilane.
SW Eesti 