Tere kõigile! Meie oleme Vapper Viisik! Täpselt nagu Kung Fu Panda multikast. Me oleme kokku hoidvad, sihikindlad ja täis headust. Sellel suvel anname endast parima!
Siin on eredamad hetked meie paarist tööpäevast:
Ott: Seitsmes suvi, viies USAs.
Alustasin oma seitsmendat suve ukselt uksele müügiga. Alguses on alati natuke ärevust sees. Esimestes approachides läheb tekst vahel sassi ja paratamatult tekib ka võrdlemist eelmiste aastatega. Samas pean tunnistama, et Ohio on olnud väga tore üllatus.
Inimesed on siin mega sõbralikud ja ilm on palju mõnusam kui Oklahomas või Arkansases, kus olen varasematel suvedel töötanud. Kõige lahedam on need inimesed keda kohtame.
Selle nädala kõige meeldejäävam inimene oli Wendy, 70ndates vanaema, kes kasvatab kahte oma lapselast. Järgmisel kuul läheb ta koos oma tütrega Hispaaniasse, et läbida Camino de Santiago, tuntud palverännaku teekond Hispaanias. Selleks on ta kõvasti treeninud ja eelmisel nädalal jooksis ta isegi poolmaratoni, muidugi ajaks tuli tall 5h, aga saavutus ikkagi.
Sellised kohtumised tuletavadki meelde, miks see töö on nii eriline. Iga ukse taga võib olla inimene, kelle lugu jääb pikaks ajaks meelde.
Anni: Need esimesed kolm tööpäeva jäävad ilmselt alatiseks meelde. Kohtusin väga eriliste inimestega! Kõik on väga abivalmid, kes annab juua, snäkke tee peale või kelle juures saab tualetis käia. Tegin reedel 30k sammu, aga õnneks sain imetoredalt perelt endale ratta laupäevaks. Kui ma ratta ära viisin siis nad juba ootasid mind ukse peal. Tänasin neid meie Eesti kalevi šokolaadiga. Päris lahedad inimesed on siin!
Artur: Armas vanaema lasi mul ennast veits pesta ja pakkus poekäru raamatute kandmiseks. Tore Sergei kinkis mulle särgi ja pakkus mulle klaveriõpetamise võimalust tütrele.
Anette: Olen näinud turfis nüüd selle kahe päeva jooksul kilpkonna, kitse, oravaid ja jänkusid, nagu töötaks loomaaias. Ma olen tänulik, et olen noor ja saan teist kultuuri sügavamalt tundma õppida, et õppida kuidas teine rahvas mõtleb. Samuti tunnen uhkust, et olen julge ja elujõudu täis, et sellist programmi juba teist aastat ette võtsin. Raskematel hetkedel mõtlen oma tulevikule, mis on põhjus miks ma seda kõike teen. Kuid tegelikult on juba praegu väga lahe oma grupiga ringi reisida ja maailma avastada. Elu kipub mööda minema nii kiirelt, et tihti unustame hetke nautida, nii et kes iganes seda praegu loeb – hinga sisse ja välja ning naerata, et sa oled täpselt seal kus sa olema pead.
Carmen: Linn on täis endisi sõjaväelasi ja politseinike – vähemalt iga teine mees on sellise taustaga. Aga linnas on vähemalt kord majas ja vägagi rahulik. Leidsin ka ühe papsi, kes on Eestis (Paldiskis) teeninud. Nüüd on see paps Arturi tulevases turfis (linnas) tööl õpetajana. Seal klassis on ilmselt kord majas :). Kui Carmen käis endale tööluba tegemas, siis lasti ta politseinike eraruumidesse (vanemate taust tuleb vahel kasuks).
Näeme varsti!
SW Eesti 