Neli päeva kestnud Sales School on nüüd läbi ja oleme juba kolm päeva Texases tööd teinud. Uus keskkond, palju uusi kogemusi ja esimesed tööpäevad on läinud kiirelt. Selles postituses jagame, kuidas meie algus siin on möödunud, ning lõpus saab iga Cowpitalisti enda muljeid ja mõtteid lugeda.

Mark Matteus: meie OL, kes hoiab kogu seda tsirkust koos

Mark on meie Organizational Leader, kes hoolitseb selle eest, et kõik vajalik saaks tehtud ja kõik oleks hoitud. Kui tekib küsimus, mure või mõni ootamatu olukord, siis võib kindel olla, et Mark aitab lahenduse leida. Ilma temata ei oleks see kogemus kindlasti sama ning meil on väga vedanud, et just Mark meie Cowpitalistide eest hoolitseb.

Hendri: poole kohaga OL, EXECS MASTER

Jou, jouuu Hendri toob igasse päeva palju positiivsust ja head tuju. Lisaks on ta palju panustanud sellesse, et meil oleks kirikute kaudu kodud olemas, ja aidanud kaasa ka kõige muu korraldamisel. Kui midagi on vaja teha või lahendada, siis Hendri on platsis.

Kristofer: manager

Oli üpris töine nädal. Sai käidud viies politseijaoskonnas ja käisime koos esimese aasta tudengitega poodlemas. Ameerikas kirikus käimine oli  uudne kogemus. Muidu on kõik hästi ja kontrolli all, tervitused kodustele!

Kristofer Alex: manager

See nädal oli väga äge!! Sain uuesti tunda kuidas on seda tööd teha ja olen aru saanud et see ikka meeldib mulle ja kõik mis selle tööga kaasas käib. Esimesed päevad tõid palju vanu mälestusi meelde ja teatud asjad mis esimesel suvel tähele panin said uuesti kinnitust.

Nora

Tähelepanu, valmis, LÄKS! Ja stardi pauk on antud. Nora jookseb nii nagu poleks kunagi jooksnud, aga kuna tal on jalad antud siis muud polegi alguses vaja! Nägin JUBA nii ägedaid peresid, et tahan veel õppida ja edasi liikuda.

Merili

Väga tore nädal. Kohtusin paljude toredate inimestega, kes jagasid oma numbreid ja nüüd tänavate peal lehvitavad, kui näevad mind. Väga elevil, mis ees ootab.

Mattias

Lopetasime sales schooli ning lendasime texasesse. Samal paeval ostsime koike vajaliku rattad soogi jms ning tegelesime oobimisega. Jargmine paev saime juba tegeleda müügilubadega ning siis läksimegi otse neljapäeval koputama. Reede ja laupäev rohkem selline harjumise aeg ning harjumuste ehitamine ning järgmine nädal uue hooga edasi.

Robin Tom

Overall suht okei nadal ja olen vaga rahul oma efforti ja attitudeiga, reedel alustasin poole paeva pealt ja sain basicud selgeks. Hirmu polnud koputada esimeste uste peale. Reedel ja laupaeval sain juba oiget asja teha ja andsin endast koik. Yritan koputada nii palju kui vahegi suudan. Tegin reede ja laupaev molemad peaaegu 200 ust labi. Praegu on veel veits segane ja yritan harjuda inimeste ja kuumusega. big week!

Evelyn

Hei hei kallikesed! Pole vaja minu pärast muretseda. Olen ilusasti hoitud siinsete inimeste poolt. Seni see nädal on tohutult silmi avanud ja need avavad veelgi rohkem, sest kolm kuud veel minna. Üks tore seik oli selline, kus tutvustasin perele tooteid ja nad ei ostnud midagi. Kui olin valmis ära minema, siis nad hakkasid õhtusööki sööma ja pakkusid mulle ka kanarooga. Keeldusin, sest pidin tööga jätkama, mille peale nad andsid mulle lõigatud kujul ananassi ja muid puuvilju kaasa ja pudeli külma vett. Ei jõua ära oodata, et uus nädal hakkaks, et saaksin veel selliste toredate peredega aega veeta. Armastan teid ja hoidke mulle pöialt!❤️

Karolina

Siin on nii vinge! American’ Dream reaalselt. Siin on nii suured majad, lipud, inimesed… Uute inimestega kohtumine on väga lõbus ja näen ära kõik karvased ja sulelised! Minu pärast muretsema ei pea ja hätta ma ei jää, sest olen ameerika emmede poolt hoitud!🌸

Johanna Lotte

Esimene nädal aitas väga hästi mõista kui imehea elu mul on olnud ja kui hoolega on mind hellitatud:) Müümisest veel palju ei tea, aga saan kindel olla, et tänu rattasõidule olen sügisel koju jõudes jacked ja skinny queen. Seltskond on mega ja kõik ameerika empsid hoolitsevad nagu enda oma. Howdyyyyy and God bless Texas!🦅🦅🦅🦅🦅

Rebeka

Mul oli MEGA SUUR NÄDAL. Jõudsime oma host pere juurde 3. juuni õhtul. Tutvusime nendega ning nad raakisid oma varasematest kogemustest teiste noortega, kes nende juures varasematel aastatel olnud on. Vanapaari nimed on Barry ja Teresa. Barry on varem 8 aastat raamatuid müünud. Pärast tutvumist läksime kambakesi Walmartisse ja me ostsime vist Karolina ja Noraga pool poodi tühjaks. Ostsime poest omale ka rattad ning sõitsime nendega tagasi koju. Esimene äratus uues kohas oli uus ja huvitav. Panime ennast kiirelt valmis ning sõidsime McDonaldsisse hommikusööki sööma. Esimese ukse taga oli tore mees nimega Peter, kellel lapsi polnud, aga mul oli temaga tore vestlus. Jutul lõpp, sest Nora ütles, et kirjutan liiga pikalt.

Georg

Esimene poolik nädal Fort Worthis on olnud tore ja põnev ning mul on kõik hästi läinud. Mulle väga meeldivad kohalikud inimesed. Nad on kõik üli sõbralikud ja  lahked minu vastu. Mega lahe suvi tuleb!

Lisanna

Kellegi kuudist põgenenud kana käib mul mööda naabruskonda jälil. Inimesed palju avatumad ja lahkemad kui eestlased😃, igatahes väga lahe!

The beginning

There’s a moment – somewhere between the fourth role-play of the morning and the realization that you genuinely cannot feel your legs anymore – when you look around the room and think: okay, this is actually happening. That was Sales School in Nashville, Tennessee. Seven people who already knew each other, standing together at the edge of something genuinely bigger than anything we’d done before.

Welcome to the official first chapter of Team 7UP’s summer story.

The grind (aka: Nashville didn’t let us laze)

If you imagined Sales School as a breezy orientation with some motivational posters and a team lunch, we are here to lovingly correct that picture. The schedule was relentless. Early mornings, packed sessions, constant movement. The kind of week where you go to bed already reviewing what you’ll practice tomorrow, and wake up wondering if you ever stopped.

But here’s the thing nobody warns you about: the exhaustion felt good. Every early alarm, every rehearsal, every moment of stepping in front of the room when you’d rather disappear into your chair – it was all pointing somewhere. Experienced Southwestern leaders walked us through the real stuff: not just the product, not just the pitch, but the mindset. How to handle a door that closes fast. How to reset after a rough hour. How to keep showing up when showing up is the hardest part.

Team 7UP – seven youngsters, one crew

Our name isn’t just a fun reference (though yes, the fizzy drink parallel is very much intentional – we’re bubbly, we lift things up, and we go well with everything). 7UP means seven people, fully committed, moving upward together. And somewhere between the shared meals, the late-night conversations, and the moments of genuine “I can’t believe I just did that” – we became a team in the truest sense.

Mari, Liisa, Luise, Parvin, Matthias, Gabriel, and Michael. Seven completely different people with different backgrounds, different fears, and different strengths. By the end of the week, those differences weren’t dividing us – they were the whole point.

Gabriel: 
Watching our group come together over just a few days was my favorite part of Sales School. Seeing everyone buy into the vision, support each other, and push toward the same goal. That team spirit carried straight into the field, and seeing it show up in the hard moments made it all worth it.

Liisa:
My favorite memory from Sales School is all of us singing together in the ballroom. One of those simple moments that somehow says everything about who we are as a team.

Matthias:
My favorite moment was when we sat down and shared our WHYs - completely honest, straight from the heart. What surprised me most? I can make people laugh, and people genuinely enjoy being around me. That was something I hadn't expected to discover this summer.

Mari:
My core memories are the morning meetings full of fresh knowledge and the approach sessions - brutally difficult, but the moments I felt most alive. And the roommate ceremony is something I'll never forget

Parvin:
Getting a photo with Dave Brown and hearing him speak was my favorite moment - so many ideas, so much energy. What surprised me most was my own calm consistency. This work feels like part of me, and that quiet realization pushed me to want to go even harder.

Luise:
I was genuinely proud of everyone. Sales School isn't easy, and watching every single person keep pushing with a good attitude, day after day, meant a lot to me.

Michal: 
I loved every bit of the intensity. Sun, rain, all of it. Schedule and attitude above everything, always. But my favorite moment was assignment night, when we made a pledge to our roommates, like some kind of sales school sorority. Unforgettable.

June 2nd – Happy Birthday, Gabriel!

One of our favorite moments of the whole week had nothing to do with training. On June 2nd, right in the middle of Sales School, we got to celebrate Gabriel’s birthday. There is something genuinely special about spending a birthday surrounded by people who are becoming your people – in a city that doesn’t sleep, at the start of an adventure that’s just getting started. Gabriel, we hope your birthday in Nashville was one to remember. (We’re fairly sure it was.)

What’s next

Sales School is over. The real summer is beginning.

Somewhere out there, families are going about their mornings with no idea that one of us is about to knock on their door. Kids who might flip through our books for the first time. Conversations that haven’t happened yet. Doors we haven’t reached. Miles we haven’t driven. Versions of ourselves we haven’t met.

Team 7UP is ready. We are nervous and excited and everything in between, and we wouldn’t have it any other way.

Kolm tööpäeva, esimesed koputused ja esimesed kliendid. Nädal on olnud tegus ning toonud kaasa hulga uusi kogemusi. Algus on tehtud ning nüüd jagavad mafia liikmed oma muljeid ja kogemusi esimestest päevadest.

Maia: Minu esimene nädal (kolm päeva😅) möödus väga mõnusalt – inimesed on super toredad ja ilm on hea!😃 Blackfooti linnavalitsuses tööluba tegemas käies kuulsin, et linna nimetatakse ka kartulipealinnaks🥔, sest Idahos kasvatatakse kolmandik USA kartulitest. Eriti huvitav on see, et Kartulimuuseumis pidavat saama kartulijäätist… kui ära maitsen, siis teen siia arvustuse😁 Hästi vahva oli ka see, kui Mia käis minuga tööl ja ühe pere laps joonistas minust ja Miast pildi😊

Saskia: Esimesed kolm päeva on möödunud kiirelt. Ilmad on päikselised kuid parmupäevitust veel õnneks tekkinud ei ole🪰 Sai ka esimest korda ära käidud Walmartis, kus ühe asja leidmiseks pidi valmima 20ne seast.😁 Hostpere on mega lahe ja kokkavad meile koguaeg head ja paremat.

Hain: Esimene nädal oli vahva. Tegin kõvasti tööd ja kohtasin toredaid peresid. Ühel perel oli pesukaru lemmikloomaks ja ta ostis minult ka raamatuid.

Kädi: Saime Saskiaga ootamatult enda esimese auto, mida sõbralikult jagame. 🤗Selleks sai Toyota Avalon xls. Naudin imelisi mäevaateid🤩

Nansen: Nädala huvitavaim sündmus oli Vinny’ga kohtumine. Näitas mulle oma enda jõusaali ja kutsus sinna trenni.

Kert: Mul oli äge sitdown, kus emps ja tema kolm last laulsid palju õnne sünnipäevaks mulle.

Mia: Esimene nädal on olnud nagu ameerika mäed. Proovin rahulikult sisse elada uude keskkonda. Töölt tagasi tulles ootavad alati 2 karvapalli, kes meele rõõmasamaks teevad 🙂

Esimene nädal on läbi ja kuttidel on lõbus olnud🔥

PATRIK

📣Kõva nädal. Colorado on mega. Palju Mexicanosid, kes on väga lahked. Pool Hispaania müügitekstist on juba peas. ¿Por qué es importante la educación? Leidsime uue elamise täna ja meid hostib kõige ägedam Mexican pere. Paps juba lasi oma Ford F-150ga meid sõitma, poiste unistus.😎

MIHKEL A.

📣MINU ESIMENE NÄDAL AMEERIKAS 🇺🇸

Hei kõigile! Tere tulemast minu esimese nädala vlogi juurde Ameerikas!

Ausalt öeldes on see nädal läinud nii kiiresti, et raske on uskuda, et olen siin olnud alles mõned päevad. Kui ma siia jõudsin, oli kõik uus ja natuke ebareaalne, aga samas üliäge.

Üks esimesi asju, mida märkasin, oli see, kui palju Mehhiko päritolu peresid siin elab. Olen kohtunud paljude sõbralike Mehhiko peredega ja saanud natuke rohkem aimu nende kultuurist. Kõik on olnud väga lahked ja vastutulelikud.

Kõige suurem uudis on muidugi see, et sain endale host-pere! Nad on mind väga hästi vastu võtnud ning tunne on juba palju kodusem. Esimesed päevad olid täis tutvumist, uusi reegleid ja harjumusi, aga siiani läheb kõik väga hästi.

Ja nüüd üks minu lemmikuid osi – ma sain ratta! 🚲 See tähendab palju rohkem vabadust ringi liikuda ja ümbruskonda avastada. Olen juba päris palju ringi sõitnud ja näinud kohti, kuhu jalgsi ilmselt ei satuks.

Veel üks lahe asi on see, et tutvusin trailer pargis elavate inimestega. Seal on väga ägedaid ja sõbralikke tüüpe, kellega olen juba jõudnud aega veeta. Kuigi tulin siia alguses täiesti üksi, tundub, et uusi sõpru tekib päris kiiresti.

Kokkuvõttes on esimene nädal olnud täis uusi kogemusi, uusi inimesi ja palju avastamist. Vahepeal on olnud ka väljakutseid, aga just see teebki kogu selle kogemuse põnevaks.

Järgmistes vlogides näete kindlasti rohkem minu igapäevaelust, müügitööst, host-perega seiklustest ja kõigest muust, mida Ameerika mulle pakkuda suudab.

Näeme järgmises vlogis! 🇺🇸✌️

MIHKEL K.

📣Vinge nädal seljataga, leidsin omale esimese bookmobiili (ratta). Esimesed hispaaniakeelsed tervitused on tehtud, “holaa, como estas” on juba normaalsuseks saanud. Kuna külalislahkusega tagasi ei hoita, olen varunud juba vähemalt aastase snäkivaru🍟

KRISTJAN

📣Nädal algas vingelt. Otsisin mitu päeva autot, lõpuks kui leidsin auto ja läksin kohale, siis hakkas jantimine pihta. Esiteks tegelesin mitu tundi paber majandusega nagu USA-s tavaks ja teiseks lukustasime end autost välja. Müügimees ise oli tore, kutsus sõbra kohale ning luukisime end lahti. Ta ise oli hästi heasüdamlik ja aitas iga probleemiga. Inimesed on siin väga toredad ja armastan seda osariiki:)

INDREK

📣Nädal möödus huvitavalt- ühele perele piein seletama, et Euroopa ei ole linn Inglismaal.

TANEL

📣Tutvustasin ühele isale meie tooteid õhtu poole, teema kuidagi liikus autodeni ning siis ta tegi oma garaaži ukse lahti. Garaažist piilus selline elukas. Pidin kohe pilti tegema

Näeme järgmises vlogis! 🇺🇸✌️

Tere kõigile! Meie oleme Vapper Viisik! Täpselt nagu Kung Fu Panda multikast. Me oleme kokku hoidvad, sihikindlad ja täis headust. Sellel suvel anname endast parima!

Siin on eredamad hetked meie paarist tööpäevast:

Ott: Seitsmes suvi, viies USAs.
Alustasin oma seitsmendat suve ukselt uksele müügiga. Alguses on alati natuke ärevust sees. Esimestes approachides läheb tekst vahel sassi ja paratamatult tekib ka võrdlemist eelmiste aastatega. Samas pean tunnistama, et Ohio on olnud väga tore üllatus.
Inimesed on siin mega sõbralikud ja ilm on palju mõnusam kui Oklahomas või Arkansases, kus olen varasematel suvedel töötanud. Kõige lahedam on need inimesed keda kohtame.
Selle nädala kõige meeldejäävam inimene oli Wendy, 70ndates vanaema, kes kasvatab kahte oma lapselast. Järgmisel kuul läheb ta koos oma tütrega Hispaaniasse, et läbida Camino de Santiago, tuntud palverännaku teekond Hispaanias. Selleks on ta kõvasti treeninud ja eelmisel nädalal jooksis ta isegi poolmaratoni, muidugi ajaks tuli tall 5h, aga saavutus ikkagi.
Sellised kohtumised tuletavadki meelde, miks see töö on nii eriline. Iga ukse taga võib olla inimene, kelle lugu jääb pikaks ajaks meelde.

Anni: Need esimesed kolm tööpäeva jäävad ilmselt alatiseks meelde. Kohtusin väga eriliste inimestega! Kõik on väga abivalmid, kes annab juua, snäkke tee peale või kelle juures saab tualetis käia. Tegin reedel 30k sammu, aga õnneks sain imetoredalt perelt endale ratta laupäevaks. Kui ma ratta ära viisin siis nad juba ootasid mind ukse peal. Tänasin neid meie Eesti kalevi šokolaadiga. Päris lahedad inimesed on siin!

Artur: Armas vanaema lasi mul ennast veits pesta ja pakkus poekäru raamatute kandmiseks. Tore Sergei kinkis mulle särgi ja pakkus mulle klaveriõpetamise võimalust tütrele.

Anette: Olen näinud turfis nüüd selle kahe päeva jooksul kilpkonna, kitse, oravaid ja jänkusid, nagu töötaks loomaaias. Ma olen tänulik, et olen noor ja saan teist kultuuri sügavamalt tundma õppida, et õppida kuidas teine rahvas mõtleb. Samuti tunnen uhkust, et olen julge ja elujõudu täis, et sellist programmi juba teist aastat ette võtsin. Raskematel hetkedel mõtlen oma tulevikule, mis on põhjus miks ma seda kõike teen. Kuid tegelikult on juba praegu väga lahe oma grupiga ringi reisida ja maailma avastada. Elu kipub mööda minema nii kiirelt, et tihti unustame hetke nautida, nii et kes iganes seda praegu loeb – hinga sisse ja välja ning naerata, et sa oled täpselt seal kus sa olema pead.

Carmen: Linn on täis endisi sõjaväelasi ja politseinike – vähemalt iga teine mees on sellise taustaga. Aga linnas on vähemalt kord majas ja vägagi rahulik. Leidsin ka ühe papsi, kes on Eestis (Paldiskis) teeninud. Nüüd on see paps Arturi tulevases turfis (linnas) tööl õpetajana. Seal klassis on ilmselt kord majas :). Kui Carmen käis endale tööluba tegemas, siis lasti ta politseinike eraruumidesse (vanemate taust tuleb vahel kasuks).

Näeme varsti!

Nonii Rahvas! Pange Päikeseprillid Ette, Sest Kohe Astuvad Teie Ette Kõige Kuldsemad 

Minnesota Tibud… 

🐥💛 GOLDCH1CKS!!! 💛🐥 

Sales school ja Week 0 on meil nüüdseks juba selja taha jäänud ja kätte on jõudnud aeg visata pilk sellele, millised seiklused, väljakutsed ja võidud meie kuldseid tibusid esimese nädalaga saatnud on! ✨

Mõned vahvad pildid legendaarsest Sales Schoolist:

Dannyga fännipilt!!!

Keitlin: Minu null nädal oli nii tore. Esimene koputus teisel suvel ja ikka oli sama närv sees, mis esimesel. Aga mega toredad inimesed on meil siin Minnesotas ikka, nad isegi nõus õhtuti meid koju sõidutama, pannes meie rattad autole ja kui vaja mahutades ka meid sinna rattastega taha😂 Ameerika pered on sõbralikult meid vastu võtnud ja koduseks tunde teinud. 

Maria: Ma kohtusin toreda muslemi perega, kes sõid hommikust. Nad olid väga toredad ja kuulasid ära, mis ma teen. Neil oli palju süüa nii et nad pakkusid mulle ka midagi. See oli väga tore neist ja nad soovisid mulle palju edu ja ütlesid, et teen tähtsat ja vajaliku asja. Lisaks kohtasin ühte toredad vanavanaemaga, kelle nimi on Charlotte ja ta rääkis mulle oma perest ja sellest, et tal on 20 õde ja venda. See kõlab väga uskumatult, aga ta näitas mulle pilti ka ja see oli täpselt nagu klassipilt! Naljakas nädal oli.

Mia: Mina, Jim ja Vicki. Kõige toredamad inimesed. Jim andis mulle 10$, sest nad arvasid, et ma olen poor college student from Europe. Jim ja Vicki ütlesid, et olen nende Estonian granddaughter ja nemad minu usa grandparents. Made my night💕

Henri Härma: Kopsisin uksele ja vanaisa tuli vastu, rääkisin veidi ja vanaisa paneb: “LOOK BEHIND YOUR BACK” ja LAKS!! Jänes tuli jänesest välja (sünnitas) ja sekund hiljem vares tappis ta ära ja jänese isa ajas teda taga. Kui vares hakkas lähenema uuesti, siis jänese isa läks talle kallale ja see kestis pikalt. Vares kutsus semusid juurde, et jänesepoeg ära viia, aga isa kaitses teda (poeg oli kahjuks surnud). 

Liisa: Mina kohtusin ühe ülivinge Kenya perega!!!❤️ Sain nende juures kohalikku head-paremat proovida ja juba siis olid nad super ägedad. Aga kaks päeva hiljem juhtus midagi veel nunnumat – nägin neid täiesti juhuslikult keset oma tööpäeva tänaval jalutamas. Järsku kuulen kaugelt hääli karjumas: “LIISAAAAA!!!” 😭🥹 Need samad lapsed olid mind ära tundnud! 💛

Kätlin: Esimest korda nägin päriselus Amazoni kullerit!!!

Rico: Pacmani laud ühe pere majas 🤙

Sandra: Nii äge on olla uuesti Minnesotas! Inimesed on nii toredad ja vastuvõtlikud. Meie tiimil on väga kõva start tehtud ja siit läheb ainult edasi! Väga uhke meie kõigi üle🫶

Henry-Mark: minu huvitav seik – ostsin papsilt ratta, 20€ sularahas, esimesel ohtul, hea diil, id say 😊 

Patrick: Edukas nädal! Elan vaikselt sisse ja harjun USA eluga ära! Imeline on tagasi olla. Inimesed on sama sõbralikud nagu aasta aega tagasi! Esimesed 4 päeva on juba tootnud erinevaid olukordi ja absurdseid hetki, nt nägin laupäeval, kuidas üks mees lamades sõitis elektroonilise tooliga keset sõiduteed. Exciting! Järgmine nädal tuleb veel parem!

🫶GoldCh1cksid ütlevad praeguseks tsaupaka ja näeme teiega juba järgmisel nädalal🫶

Hea fänn ja toetaja, palun pane ennast valmis, sest varsti hakatakse kuuma andma!

Anname ametlikult teada, et üks õppimist ja igakülgset higistamist täis müügikool on läbi, Iowasse rännatud ning esimene n-ö 0-nädal seljatatud! Kristofer, Otto, Tristan, Jaagup, Roland ja Siim on poistebänd, mis jaguneb kolmeks ideaalseks mänedžer-esimeseaastatudeng komboks.

Sellid saabusid Ameerikasse eelmisel nädalal kõik kohale. Otto-Tristani mänedžeriduo kontrollis kõik Iowa kobedamad majapidamised üle ning lasi need kuttidele selleks nädalaks juba valmis kõpitseda. Kristofer ja Siim suundusid kolmeosalisele lennureisile 28. mail ja neil oli omakorda tükk tegemist, et hilinenud Tallinn-Helsingi lennu tõttu kõigepealt oma lennufirma poolt maha jäetud pagasit igatseda ning siis viimaselt lennult Chicagost-Nashville’i iseenda lennult maha jätmist seedida. Poistel oli võimalik end nagu väikese “Üksinda kodus” Kevin McCallisterina tunda (tema jäi ju juba 30 aastat tagasi samamoodi Chicago lennujaamast startivast lennust maha). Seiklused on marud ning väikesed katsumused vaid selleks, et neid ületada, siis ongi tulevikus midagi naerusuiselt meenutada, praeguseks on meestel ka pagas kätte toimetatud. Rolandi ja Jaagupi “vabasse maailma” saabumine, kulges ladusamalt. Nüüdseks on kutid igatahes sõiduvees ja ootavad järgmisi seiklusi, mida teile suve jooksul ette kanda.

PS: Nende kuue kange kodumaa poja moto on ikka “SERVITI!”, kombineerides seega endasse nii mõtte kui musklijõu!

WOHOOO! Stardipauk käinud!

Esimesed päevad bookfieldil seljataga ja meil on palju ägedat juba jagada.

Romet & Daniel kohtasid kilbikonna.

Romet: Laupäeval hakkasime koju sõitma ja Daniel vaatas tee peal mingisugune asi. Jäime seisma ja see asi tõstab pea ülesse ja see on kilpkonn. Ja meil oli see süda läks nii nagu heledaks, et me ei julgenud seda kilpkonna sinna maha jätta. Nii et me läksime seda kilpkonna tee pealt ära lükkama, aga ta on nii raske, et me ei suudnud seda. Daniel võttis kaks pudelit ja tõukas seda kilpkonna, aga see kilpkonn lihtsalt ei läinud eest ära. Ja me lõpuks lihtsalt sõitsime minema. Ta oli nagu väike dinosaurus kes sööstis kaela hammustades välja.

Effort töömeetodid.

Meie kallis Evelin aga istus maha pōhimōtteliselt ainult mehhiko peredega. 🇲🇽🇲🇽🇲🇽 Kohtasin ainult ühte ameerika pere haha 🇺🇸🇺🇸🇺🇸

Sandra hoopiski töötas täiesti vales linnajaos. 🤡

Läksin ühe maja juurde, kus hiljem selgus, et ema oli venelane ja isa ameeriklane. Alguses sattusin rääkima tüdrukuga, kes tegelikult ei olnud isegi prospect. Proovisin temaga natuke vene keeles rääkida, aga tundus, et ta ei viitsinud väga vestelda, ja pani üsna kiiresti ukse kinni.

Mõtlesin juba edasi liikuda, aga siis läksin uuesti ukse juurde. Seekord tuli uksele ema. Tal oli väga tugev vene aktsent, nii et otsustasin kogu approach’i vene keeles teha.

Naljakas oli see, et ma tegin oma elu esimesed kolm approach’i vene keeles. Nad küll lõpuks sisse ei kutsunud, aga olid üsna üllatunud, et ma üldse vene keeles rääkisin. Tegelikult ma ise ka päris täpselt ei teadnud, mida ma ütlen, aga kuidagi sain hakkama ja vestlus toimis. 🤩😆

Marleenil kusjuures …

… on turfis väga palju hispanic inimesi, kes ei räägi inglise keelt ja siis paljud korrad kui ma nende peredega maha istun siis lapsed tõlgivad vanematele kõike mida ma neile räägin. Kuidagi peab välja figurdama et kuidas selliste peredega maha istuda. Võid panna ka et inimesed on kõik väga sõbralikud – töötan pigem väiksemat linna hetkel ja endal on küll selline tunne et olen nagu üks neist seal juba. 😆🇪🇸

Hannaleena sai väga ägeda sõbranna.

Üks lahe hetk oli ühe tüdrukuga, kellega rääkima sattusin. Jutu käigus tuli välja, et olen siis Euroopast ja see tekitas temas kohe huvi.

Ta oli hästi abivalmis ja pakkus ise välja, et võib mulle naabruses mõned majad ette öelda, kuhu tasub minna. Ta teadis täpselt, kus elavad inimesed, kes räägivad inglise keelt, ja milliste uste taha võiks proovida minna. Jalutasime koos tänaval ringi ja see oli megaäge.

Pärast küsis ta mu Instagrami, sest tahtis näha, mida ma Euroopas teen ja milline mu elu seal välja näeb. Lõpuks lisas ta mind Instagramis ka siis sõbraks. See oli päris naljakas ja tore hetk, sest ühest tavalisest vestlusest tekkis kohe selline tore side.

Kaspar sai aga proovida midagi väga ägedat …

Sain Cybertruckiga sõita ja see oli päris fire kogemus.🔥🔥🔥

Sain ohjad endale ja paps vaatas kõrval istmelt tuimalt mulle otsa kui sõitsime kurvi umbes 60 miili tunnis. Siis tuli stopmärk. Paps vaatas mulle lihtsalt silma ja ütles: “Noh, mis nüüd teha?”

Ja siis auto pidurdas ise. Väga rahulikult ja ilusasti võttis hoo maha. See oli päris muljetavaldav hetk.

Marten avastas tänavalt huvitavat.

Olin kuskilt tagasi tulemas, kui mulle tuli vastu üks hooldaja. Hakkasin temaga rääkima ja samal ajal oli seal taga üks mees, kes liikus hästi veidralt. Ta nagu “ujus” oma liigutustega — kõndis ringi, aga kogu keha liikus kuidagi rahutult ja ebaloomulikult.🐟

Enriquel on midagi pöörast jutustada.

Läksin koputasin, noor poiss tuli uksele jalavõru jala ümber. Ei hakanud uksel rohkem uurima, polnud minu asi. Parast nagin sama kutti tanava peal ja kusisin kas ta house arrestil, utles et on. Kui kusisin miks siis utles et varastas auto ja kui kuisin kui vana on siis utles 14. Utlesin damn be safe out there ja laksin edasi.👮🏻‍♂️

Simple Session läbis Sales Schooli ja 0 nädala field’il🦄. Esimesed emotsioonid on käes ja kōigil ikka naeratused suul:)

Sales Schoolis sai korralikult pingutatud, et bookfieldil saaks olla kõigeks valmis. 6 vaprat first year’i lahkusid võitjatena!💪

Esimesed kohtumised Ameerikaga, bookfieldiga ja ameeriklastega tehtud ning juba on väga ägedaid jutte kuulda.🤩

Gert: Ameerikast olen juba saanud väga hästi aru, et küsija suu pihta ei lööda! Olen saanud ustele koputades vett kui tahan, gatorade, pepsit, jalgratast, banaane ja päiksekreemi spreid. Järgmisena küsin endale autot 😉

Annaliisa: Uksele koputamine on kõige ägedam töö! Rääkisin ühe vahva naisega, kes jagas oma kogemusi Euroopast ja vahvaid seikluseid elust. Lahkudes kuulsin, kuidas ta omaette ütles “ Ma olen nii tänulik, et ta minu ukse taha tuli” ja see tegi terve mu päeva paremaks. Samal õhtul pärast tööpäeva tegin joogipausi ja valmistusin pikaks ratta sõiduks koju, kui armas vanem paar mööda kõndisid ja pakkusid, et viivad meid Katiga autoga koju. Ja nii me saimegi poole kiiremini koju ja uue koha, kus vetsus käia😏

Herman: Pikk tööpäev seljataga, vaatan sõnumitesse. Roland: “Tsau, ma ei saa sind täna peale võtta, vaata ise kuidas koju saad, good luck!” Hakkasin siis järjest uksi läbi koputama kuni jõudsin ühe valgusfoorini. Olin juba umbes 40 minutit otsinud, nii et istusin sinna samasse bussi peatusesse, et Uberit tellida. Nägin, et valgusfoori taha tuli üks auto, tõusin püsti ja läksin küsisin. Autos oli neli tüdrukut ja sain vastuseks ei. Läksin istusin tagasi ja just kui hakkasin taksot tellima tulid tüdrukud tagasi, võtsid peale ja viskasid koju. Väga lahe oli mõtteid vahetada ja lihtsalt juttu rääkida. Ülilahe kogemus!

Kati: Üllatavalt palju inimesi teavad, mis on Eesti või vähemalt on kuulnud midagi. Oli üks äge vanem naine, kes rääkis, et tema kunagine boyfriend of 40 years oli Eestist, Paul, ja veel et selle naise mingi sugulase nimi oli Katrina. Haige kokkusattumus.

Roland: Kõnnin tänaval ringi ja otsin peresi. Järve ääres ilusad suured majad. Lähen uksele ja uurin tänava kohta, kus võiks pered elada. Proualt perede kohta infot ei saanud aga sain teada hoopis kus Minnesota Senator elab, ehk osariigi pea.

Liis: Leidsin ühe alumni turfist, kes oli nõus andma Annaliisale ratta.

Alex: Väga töökas nädal olnud, jöudsime ilusti kohale, köigi vahetuspered ka juba ootasid ja vötsid meid väga soojalt vastu ☺️ Ise nägin väga palju loomi pidevalt ringi käimas linnades ning väga vahva pere on mul endal ka kellega elan – neil enda kanad, kuked, kitsed ja kalkunid ning lapsed lasevad vibusid, niidavad ise muru ja üldse köik nii asjalikud. Äge nendega elada ja väga tänulik neile. Org ka super korralikult tööd teinud ja köigi üle väga uhke!

Siit saab ainult edasi minna⛰️

Tipus näeme!