Week 11, we are the best ever!💪

Ja ongi viimane pikk nädal rügatud, finish paistab🫡 Aga muidugi nagu bookfieldil ikka, oli ka see nädal huvitavaid juhtumisi.

Alex: Südamest tänulik Rebecca-le kes on meie selle suve üks vahetuspere emades, tegi ka ise 7 suve kunagi ja oli väga austatud liider siin firmas 1980 löpus/90 alguses. Rääkisime temaga eelmine nädal tunde ja soovitas mulle, et ma läheks tagasi sinna alasse tööle kus suve alustasin, sest kindlasti seal veel palju läbi töötamata ala ja inimesi keda tol hetkel kätte ei saanud. Parim otsus, mis ma oleks saanud teha, südamest tänulik talle. Südamest tänulik köigile meie vahetusperedele, oleme pea köigi juures tasuta saanud elada, abi ja nöu neilt saanud, tihti peale veel tasuta süüagi ning nad ka meilt endilt ostnud. Tänulik ka meie grupi eest, kes isegi pühapäeval täna enamus tööl käisid, et suvest maksimum vötta. Väga uhke meie tööreetika ja tahte eest, lähme tugevalt ja vinge enesekindlusega löpuni välja!

Annaliisa: See nädal läks jälle nii kiiresti ja oli täis väikseid toredaid hetki. Sain terve nädala Taco Belli süüa, mis oli muidugi omaette saavutus 😅 Kohtasin ka ühte toredat peret, kes olid paar aastat tagasi Eestis käinud – nii äge oli kuulda nende kogemustest! Nad olid ka nii armsad ja andsid mulle palju snäkke ja juua kaasa. Ja õhtuti on siin nii ilusad päikeseloojangud, et vahel lihtsalt istud ja vaatad, kui ilus kõik on. 🌅

Kati: Mina kohtasin ühte peret, kes esimene kord kui ukse taga käisin olid megalt muretsenud, et mis toimub, keegi on seljakotiga ukse taga, hiljem vaatasid et midagi ei varastatud, kes ta selline on. Siis kui sain hiljem papsi kätte, ta oli momsiga samal ajal kõnes, et oleks turvalisem minuga rääkides. Aga lõpuks kui momsi ka nägin siis nad olid kõige nunnupallimad, moms nii suur toetaja minul nüüd, noorim võttis mind kui oma parimat sõpra, pakkisid mulle kaasa keskmise poja sünnipäevaks tehtud toitu ka. See moms on Fergus Fallsis restorani omanik ja ta oma äri Facebooki kontole tegi kõige jubedamate piltidega, aga ka armsaima postituse. Nii äge pere oli ja nii jätsid naeratuse suule☺️

Gert: Eelmine nädal sadas esimest korda siin Minnesotas öösel korraliku padukat peale väga pikka aega. Kuna oman oma elu esimest autot siin Minnesotas, siis ei tulnud isegi mõttesse et muld saab mudaks muutuda…. jaaa mu auto jäi hommikul kinni. Õnneks küll tõi mind politsei tagasi linna ja sain ka ühelt jaoskonna töötajalt jalgratta! Sain tuletada meelde neid häid suve esimesi päevi! 😁

On ainult paar päeva veel jäänud, mil saame tööd teha😣 Niiet möllame minna ja lõpetame tugevalt! Me oleme parimad, mis me kunagi olnud oleme, ja on viimane aeg, mil saame anda endast kõik😎🤩 Räägime uuesti veel.

Week 10, we see the end👑

Ja saigi eelviimane pikk nädal läbitud edukalt! Seiklusi ikka jagub ja inimesi ikka näeb, aga samuti ka lõpp paistab😯

Annaliisa: See nädal läks kuidagi eriti kiiresti, mis on muidugi ainult tore! Jälle sai näha nii vahvaid loomi ja vahelduseks ka midagi muud peale võileibade süüa. 😂

Nädala kõige huvitavam seik oli vist see, kui suutsin autoga kogemata kraavi sõita… Õnneks oli üks vanaisa lähedal ja tõmbas traktori abiga auto välja ning kõige tähtsam – kõik on korras! 😅🚜

Erik: Nägin esimest korda amish inimesi, ehk siis neid, kes elavad ilma elektrita⚡️ Olid nõus isegi mind majutama järgmiseks neljaks nädalaks. Huvitav oli näha esimest korda, kuidas inimesed reaalselt panevadki ringi hobuste ja kaarikutega🐴 Ja saan edasi elada telgis.

Kati: Mina vestsin juttu ühe vanema mehega. Rääkis mulle loo oma naisest, kellega ta oli olnud koos 48 aastat. Abielu lõppes nii, et see naine jättis selle mehe maha teise naise jaoks😃

Alex: Mina töötan ala, kus kahel juhul on vanemad naised oma gaasipliidil gaasi tööle jätnud ja maja on plahvatanud💥Ühel juhul oli naine olnud ka majas, kui plahvatus toimus. Tema lendas plahvatuse käigus puu otsa ja pidi ootama seal paar tundi, kuniks pääste ta alla aitas👵 Täitsa saab öelda, et tema oli paugu otsas kui puu käis😆🌳

Hans: Sõidan rahulikult oma Ameerika müügipiirkonnas, raamatukastid tagaistmel, kui auto hakkab järsku rütmiliselt rääkima: “Loka-loka-loka…” Jätan masina tee äärde kinni, astun välja ja vaatan otsa tõsiasjale – esirehv on nii tühi, et velg peaaegu kallistab asfalti. Juhatuste peale jõuan kohalikku bensiinijaama, mis nägi värsket värvi viimati 80ndatel. Õhukompressor töötab puhtalt palvete ja 25-sendiste peal, aga saan 30-kraadises kuumuses kummile hinge sisse, raamatud on päästetud ja sõit läheb edasi. Arvasin, et sellega oli asi ants, aga laupäeval ootas ees uus üllatus. Rehvi muster oli täielikult kadunud – kumm oli sama sile nagu bowlingu-pall. Koju jõudes ja lähemalt vaadates selgus veel hullem tõsiasi: rehvi keskelt turritasid välja terasterava metalli traadid! Ma ei teadnud enne seda päeva üldse, et rehvil on mingi sisemine metallist skelett, mis võib kummist läbi kasvada.
Põhimõtteliselt tegin oma müügiringe sõna otseses mõttes tiksuva pommiga. Masina all oli Mad Maxi stiilis Terminatoor-rehv, mida hoidsid koos vaid mõned traadijupid, raamatumüüja vankumatu jonn ja kaitseingli ületunnid.

Gert: Sel nädalal hakkasin töötlema armsat linna nimega Ada, Norman County! Ütlen ausalt, see on minu lemmikuim territoorium kus tööd teha siiamaani. Kohe peale seda, kui läksin oma müügiluba taotlema ja politseijaoskonda postitust küsima enda kohta, tegin pildi ohvitser Alexiga, kes hiljem pakkus välja, et kas tahan huvi pärast ta auto sisemust näha. Ehk saan uhkelt öelda, et olen saanud Ameerikas esimest korda oma elus politsei autos istuda…. ja juhi istmel!

Pühapäeval me käisime Alexi endise hosti Briani juures einetamas ja muljetamas. Siis pesime autosid, käisime kanalas ja lehma aedikus, pakkisime raamatuid ja nautisime viimast pühapäeva koos🥲 Eelviimasele nädalale mega laetuna vastu ja oleme valmis endast andma parima💪 lõpuspurt!

Läbi nädal 9 sai, teeme kõik endale pika pai☺️ Jätkuvalt oleme lõbutsemas, peresid aitamas ja mõnusalt edasi rüsimas⛰️

Alex: Sel nädalal oli ikka tegemist ja seiklusi kui palju!😮 Töötasin 4s erinevas linnas ja erinevates kooli piirkondades, lisaks leidsin endale uue elukoha (luksus pere suuruses karavan nagu korter lausa) ja veel tasuta!!!🥶

Annaliisa: Kolides uude kohta, kus elu on natuke teistsugune ja paljudel peredel on rahaliselt keerulisem, tekkis mul siin töötades päris suur tänutunne. Selle kõige keskel mõtlesin aina rohkem sellele, kui privilegeeritud ma tegelikult olen, et saan Eestis koolis käia ja oma haridusele keskenduda.🙏🏽📝 Maapiirkommas töötades kohtasin muidugi ka igasuguseid vahvaid loomi 🐄🐎🐓 ja väga erinevaid inimesi.

Üks mu lemmikhetki oli aga üks vanaema, kes vaatas raamatuid ja ütles, et seekord ta neid osta ei saa… Ta oli just endale uue relva ostnud… Prioriteedid olid tal paigas vist🤨

Edvin: Läksin vanema härra jutule, kes töötas oma aias parasjagu mootoratta kallal, oli hommikust saati kütusefiltri kallal pusinud. Saime jutule ning tuli jutuks, mis ta oma elus korda on saatnud. Tuli välja, et vanamees on ~400-500 inimest Vietnaami sõja ajal oma sniper’iga maha võtnud😬 Kummaline tunne tekkis korraks, saades teada, et inimene su vastas on kellegi inimelu ära võtnud. Aga väga mõnus härra oli, näitas mulle oma enda kätega tehtud terassi, ning ostis ka raamatu mult 😀

A ma koputasin, leidsin ukse pealt albaania juurtega mehe nimega Ajnur, kes oli omaenda juuksuri äri püsti pannud 2 nädalat tagasi. Peremees raamatutest ei olnud huvitatud, aga tegi helge $50 annetuse. Siis huvi pärast küsisin “how much do you charge for a haircut?” “$40, but I can make a discount for you my friend.” Olles juba rohkem kui kaks kuud pügamata olnud, oli ta nõus isegi omal vabalpäeval minu jaoks korra poest läbi hüppama. Nahaalse eestlasena hilinesin paar minutit, aga viisin tänutäheks eesti šokolaadi ning sain lõpuks ka soengu tasuta (hip hip hurra) 🤯🤯🤩🤩

Erik: Minu odav rendi auto pandi müüki ja siis ma pidin sõitma 10h selleks, et auto ära vahetada😝 Kolmapäeval läks mul rehv katki esimest korda elus😔 Aga õnneks üks päevahoid, kellele ma raamatuid müüsin, selle naise mees omas auto töökoda ja tema poeg, Leo, tuli mulle appi ja siis nad vahetasid mu rehvi 0 tasu eest ära. Jargmine päev ma müüsim raamatuid ka sellele repair vennale Leo-le😇

Gert: Ilm siinpool muutub täitsa jahedamaks! Hommikuti juba tahan alati visata kampsuni selga ja terve päev täitsa mõnus nii tööd teha. Pikemat nalja juttu pole, sattusin küll kogemata mikroriiki enda tööalal nimega Sovereignia 🕺

Herman: Tegin mampsiga sitdowni, kus oli just sündinud 5 kassipoega🐈 Peaaegu oleks ühe kaasa votnud😅

Hans: Sõidan maapiirkonnas talu hoovi — laste mänguasjad väljas, aga autosid pole. Mõtlen: tulen õhtul tagasi, kui vanemad on töölt kodus. ​Õhtul keerangi sisse: lapsed mängivad, pere koos, aga autosid ikka pole. Sõidan lähemale ja pilt kiilub kinni — lastel on seljas ehtne 18. sajandi Amishi riietus! Lapsed kiljatavad mu autot nähes ja jooksevad peitu. 30 sekundi pärast ilmub nurga tagant laia kübaraga pereisa, tema taga pikkuse järjekorras rivis tervelt 10 last. Teeme kiire “Tere-tere”, räägin oma raamatutest ja saame mõlemad aru, et digiajastu materjalid siin ei tööta.
​Veel auto poole jalutades mõtlen, kus nende sõidukid on… kuni vaatan lauda poole. Garaažis seisavad läikima löödud kaarikud ja kaks hobust müristavad heina. Ametlikult proovitud müüa kaasaegseid haridusraamatuid inimestele, kes elavad ilma elektrita!

Kati: Sain ka esimest korda maakohta töötada ja no niii mõnus on ikka😍 Saab sõita lõputute maisipõldude vahel, ritsikad siristavad, sõnniku hais käib vahest üle pea, loomad igal pool ja nii edasi. Kõige naljakam on see, et see on nagu rusikareegel, et kõigil on 2 koera ja 7 kassi🐈🐕

Pühapäeval tegime miitingu läbi kõne, kuna vahemaad kaugemate vahel on 5h. Pärast kes käisid shoppamas, kes söömas, kes ujumas ja kes lihtsalt tiksusid😎 Nüüd saame puhanuna uue, juba kümnenda😯, nädala vastu võtta😋

Nädal 8 on edukalt läbitud ja kõik lähevad lustakalt edasi🐥
Kuna suvi on juba poolel teel, on igal ühel kujunenud ka omad laulud, mida nad on kuulanud pidevalt või millega on mingi side tekkinud. Ehk see nädal lisaks ägedatele storydele, saate nende kohta ka lugeda☺️

Alex: Caesars – Jerk It Out -> see lihtsalt lõbus ja samas rahustav lugu, tean mida ma tegema pean, oskan, lihtsalt meenutab seda mulle ja kuulan seda tihti

Annaliisa: See nädal tegin võidusõitu UPS, postiljoni ja prügiautoga, iga kord suutsime üksteisele ette parkida või nägime mitu korda päevas. Ja laupäeva õhtul viis mind ühe pere laps uue pere juurde, et ma kindlasti nad üles leiaks. Ja sain ka oma esimese looma pildi.

Minu selle suve laul on kindlasti gangnam style. Taasavastasin selle kui auto sain ja see tõmbab alati nii käima. Iga kord kui tööle sõidan peab see lugu käima või kui energia hakkab ära vajuma.

Gert: Kolmapäeval läks mu auto temperatuurimõõdik täielikult rikkesse! Pole muret, saabki rakendada probleemi lahendamise mõttekäiku. Selle kaudu küll tuvastasin ka, et mu auto alternator (generaator?) on suremas. Küll aga sain ühendust mobiilse mehaanikuga, kes tuli kohale, parandas mõlemad mured ära ja lausa soetas ka mult ühe raamatu 🙂

World Hold On (Children of the Sky) on nii minu suve laul kui ka üleüldine lemmik laul ütleks. Sellega ausalt ei saa tuju alla minna, kui volüüm on põhjas ja laulad kaasa sellele!

Hans: Minu suvist raamatumüüki USA-s iseloomustab täielikult ansambli Caesars lugu “Jerk It Out” ja selle refrään:
​”Cause it’s easy once you know how it’s done, you can’t stop now, it’s already begun! You feel it running through your bones… and you jerk it out!”. See laul võtab selle suve teekonna kokku. Pärast esimest koputust, peale esimesi kliente ja harjumuste loomise tekib momentum. (Cause it’s easy once you know how its done, you can’t stop now, it’s already begun). Kui rütm on sees, liigud edasi puhtalt inertsist ja lihasmälust – sa lihtsalt tead, mida teha, ja kütad järgmisele uksele.
​Ning kui 35-kraadises kuumuses raske raamatukotiga ringi liikudes peaks väsimus murdma, hakkab kehas tööle puhas raamatumüüja instinkt (you feel it running through your bones). See on veidi hullumeelne ja sõltuvusttekitav energia, mis hoiab jalad liikvel. Sest kõik raskused raputatakse maha. Olgu selleks absurdne kuumus, vihased isad, kodused probleemid, tuhi jalgratta rehv ja kõik muu mis suvel juhtuda saab – nendes momentides loeb väga sinu attitude ja rahulikuks jäämine, emotsioon maha raputada ja edasi paugutada (jerk it out!).

Kati: Minul on nii, et mul on iga nädal uus laul, mis mind sellel nädalal enim käima tõmbab või tuju tõstab. Laupäeval näiteks laulsin mina terve päeva, absoluutselt kogu aeg, Ivo Linna Julget Laulu. Nii hea enesekindluse tõstja ja edasiviija.

Aga asi, mis mina enda jaoks paar nädalat tagasi avastasin, on üks raadio kanal. Sagedus on 96.7, mis juba ajab mind naerma igakord kui seda mainitakse, aga seal tuleb ainult 80/90ndate laule. Oskan kõiki kaasa laulda, enam-jaolt on lood väga hoogsad ja heade sõnumitega ja päevad on nii lõbusad.

Pühapäeval käisime me Lake Carlos State Park-is. Seal sõime hunnikus kana, krõpsu, juustu ja magusat. Lisaks katsetasime me Mountain Dew-d, milles oli ühe pudeli kohta 73g suhkrut🤯 Käisime ujumas ka ja mängisime võrku🥳 Selle käigus, kes kukkus põlve veriseks ja kes ronis võsas. Kokkuvõtlikult, oli tore nädal ning tegus ja äge pühapäev😎

Jätkame edasi ja ainus tee on üles!⛰️

Nädal seitse seljatatud, seda pole unustatud😮‍💨 On meeles mitmeid ägedaid juhtumisi sellest seitsme maa ja mere tagusest maailmast💬

Alex: Oli mitu mitu päeva, kus nägin peresid alles pärast 5 öhtul. Iga päev laulsin Kreisiraadio – Kauboid laule ja köik, kes töövarjuks tulid, siis nendega laulsime seda koos ja tegime pulli! Vahva nädal, öpetas emotsionaalse stabiilsuse ja löpuni uskumise tähtsust😊

Annaliisa: Ühe perega istusime parasjagu elutoas ja rääkisime raamatutest, kui järsku koputas uksele teine müügimees. Isa hakkas naerma ja ütles, et nende ukse taga käib peaaegu iga päev keegi midagi müümas. Konkurentsi siin ikka jagub!

Ja üks asi, millega ma pole siiani harjunud – kell 8 hommikul on mõnes naabruskonnas grill juba täie hooga tööle pandud. Ameeriklased võtavad grillimist ikka tõsiselt!

Edvin: Ma nägin inimest, kelle nimi oli Edwin😍😍🥰

Gert: Laupäeval tormates ringi (me kutsume seda HAMMER SATURDAY) leidsin ukse, kus oli mitu silti kirjaga “No soliciting!” Mõtlesin, et eks neil nii kopp ees ukselt-uksele müüjatest, et pigem väldin koputamist. Kui keerasin ümber ja hakkasin eemale kõndima, avanes maja aken ja naine hüüdis, et teab kes ma olen ja astugu hea meelega tuppa Õppetund saadud: kuulsaks saamine Facebookis on eriti tähtis selle töö jaoks!

Leidsin ka enda kadunud sugulase Kurti 🙂

Hans: Töötan siis maapiirkonda, kus majade vahel on mitu miili ja otsin peresi.
​Näen farmimaja: autod hoovis, laste mänguasjad murul – ideaalne sihtmärk raamatute müümiseks! Astun autost välja, teen paar sammu ja tunda annab kuri kuues meel. Pööran ümber ja näen, kuidas minu poole sprindib puusakõrgune koer, silmis ilmselge soov mind lõunasöögiks süüa, mitte pildiraamatuid sirvida.
​Isegi Usain Bolt ei reageeriks nii kiiresti. Tegin oma elu parima rekordsprindi, lendasin autosse, lõin ukse pauguga kinni ja panin täiel kiirusel minema.

Herman: Töötan maapiirkonda ja sõidan kahe maisipõllu vahet. Järsku läheb mootori temperatuur lakke😬 Peatun, teen kapoti lahti ja vaatan, et kõik jahutusvedelik niriseb alt välja… Ootasin siis mina ja mõtlesin, et mis ma teen siis nüüd. Õnneks tõmbas keegi teine ka kõrvale ja rääkisin oma mure ära. Tema käis kodus, tõi hunnikus vett ja kallas mul jahutusvedeliku paagi täis ja ütles, et mine sõida mehhaaniku juurde. Andsin temale oma ühe näidisraamatu, sõitsin töökotta ja töökotta ja töötasin jala edasi, õhtul leidsin papsi, kes mind koju viis. Hommikul mehaanik helistab, et läheb $1000 kokku…. Ütlesin, et oota korra, ära kohe parandama hakka ma helistan kohe tagasi. Siis tegin juttu ühe Mehhiko vanaisaga, kellele olin varem müünud ja kes oli mehhaanik ka. Ütles, et kuna ma nii muhe vend olin, siis võib teha sama paranduse ära poole soodsamalt😏

Kati: Mina sain see nädal oi mitu korda sooja sööki või lihtsalt mingi einelaadset asja tööd tehes😋 Üks mees, kes alguses oli hästi tülgastunud kui ma lähenesin, nägi minul Chicago Bears kleepsu ja siis kutsus tema sõpradega istuma ja pitsat sööma. Üks Mehhiko pere kutsus mind nendega õhtust sööma, kuna neil olid just pulmad olnud ja neil oli nii palju ülejääke(sain nii head birrat, salatit ja tres leches kooki). Ja siis nad küsisid, kas ma elan üksi, ma ütlesin ei ja siis nad pakkisid mulle ja Annaliisale väga palju sööki veel kaasa ka ja andsid suure cooleri ja hiiglasliku paki jääd kaasa. Ühe perega maha istudes otsustas see pere, et mul oli süüa vaja ja tegid mulle grilled cheese võileibu ja sain sõõrikuid ka. Siis veel ühe perega maha istudes sain kiisu pildiga sõõrikuid. Siis ühe emaga rääkides, küsisin, ega neil juhuslikult midagi magusat snäkki mulle ei ole ja sain kaasa suure minigripi erinevate küpsistega, rabarberi saia pätsi, veel kolm karpi küpsiseid ning hunnikus Hershey’st ja Reeses’t ja jelly bean’e ka.

Roland: Töötasin maapiirkonda. Käisin ühe vanema naise majas vetsus ja teel välja kupatas perenaine 36 muna kaasa. Ütles, et saavad oma kanadelt 6 tükki päevas ja neid tal varuga🐥🍳

Pühapäeval me saime esmalt kokku ühes kohvikus. Seal tuli meiega jumalast rääkima üks natuke hull mees, siis tundis üks vanem mees, kes töötas seal, meie vastu huvi(tuleb välja ta tegeles ka õppekavade kokku panekuga), siis tuli üks naine ja tõi meile brownie’sid, kuna neil jäi kirikust üle, ning kõige lõpuks tuli üks norra mees meiega ka veel juttu tegema. Täielikud kuulsused olime, ei saanud rahus omi jutte rääkida😆

Siis käisime ujumas ja söö-palju-jaksad hiinakas ning nautisime head ja paremat.

Kõik läksid koju hea tujuga ja valmisolekuga järgmisele nädalale vastu astumiseks😋

Nädal kuus, ikka tuus👑

Suvi on pooleldi läbi juba, miiiiidddaaa hullu😯 Ikka ja jälle jätkame samas vaimus ja naljatame inimestega.

Annaliisa: Selle nädala jooksul on jälle igasuguseid vahvaid hetki juhtunud.

St. Michael oli mitu päeva metsatulekahjude suitsu all – päike oli täiesti oranžikas ja vahepeal tundus nagu oleks paks udu.

Ühel päeval tegin korraks peatuse, et kaarti vaadata. Vanem naine peatus kohe kõrval ja küsis, kas mul on abi vaja. Kui ütlesin, et käin hoopis ukselt uksele, mitte Amazoni kullerina, vastas ta naerdes: “Meil lapsi pole, nii et meie ukse taha pole mõtet tulla!”

Üks Vietnami ema tuli pärast pikka juttu tagasi kotitäie snäkkide ja söögiga, et mul oleks päeva jooksul midagi süüa. Täiesti ootamatu ja väga armas žest.

Ja üks ema õpetas mulle hästi sõbralikult natuke Ameerika liiklusreegleid, kui nägi, kuidas ma parkisin. Mitte pahandades, vaid lihtsalt häid nõuandeid jagades.

Gert: Oli üks tore reede, kui jalutasin tööalas ringi. Koputasin ühele uksele ja keerasin keha eemale ukse suunast, samal ajal vaatasin järgmist ust, kuhu minna. ühel hetkel näen kuidas politseiauto sõidab aeglaselt minu tööalal ringi ning mõtlesin “eriti naljakas oleks kui nad praegu jääksid minu juures seisma.” sõitsid algselt mõõda, siis keerasid ümber ja peatusidki minu auto juures! Õnneks polnud midagi hullu, üks tädi oli lihtsalt helistanud ebakindluse tõttu neile. sain toreda sõbrapildi ka politseinikutega 🙂

Edvin: Ma kohtasin mingit venda, kes 30a circa tagasi ostis ukselt uksele vennalt need kõik study guide’id. Mingi early 2000s versioon nende mata ja science bookist. Äge mees Matt. Raamatud sama vanad kui mina. Siis ütles, et tal vist riiulil need raamatud alles ja toob toast ja tõi need raamatud.

Erik: Olen vahepeal käinud jettidega sõitmas, mullivannitamud, kohtusin multimiljonilise äri omanikku, kellel on 100 töötajat. Aga ta oli nii kahe jalaga maa peal ja kutsus mind isegi oma firmasse ringkäigule, jagas oma LinkedIn-i ja pakkus tööd ja kokku on mind juba kolme ettevõttesse tööle kutsutud:)

Kati: Käisin Liisi followimas ja siis istusime maha ühe perega. Üks pere tütardest oli nii nunnupall, megalt tahtis minuga sõbrutseda ja oli mingil määral minu koopia ja siis samal ajal kui Liis müüs, mina mängisin selle lapsega x reeglitega Uno’t, ta andis mulle ühe ägeda käevõru ja oli veel valmis mulle 5 mänguasja kaasa andma ja ei olnud nõus pilti perega tegema kui mina ei oleks ka liitunud🥹

Hans: Kujuta ette: rassid kuuma päikese all USA põldude vahel ukselt uksele raamatuid müüa, higi voolab ja silme eest virvendab. Äkki jääb silma üks viimase peal äge maja keset tühjust. Mõtled, et okei, äkki siit saab vähemalt head juttu teha või raamatu maha müüa.
​Lähed lähemale ja piilud avatud garaaži. Põmm! Seal ei seisa mingi tavaline Ameerika murutraktor, vaid täielik nostalgialaks – neoonroheline elajas, mis näeb välja nagu otse Need for Speedist (legendaarne Paul Walkeri Mitsubishi Eclipse!). Auto helendas nii kõvasti, et peas hakkas automaatselt “Get Low” bass põksuma.
​Enne kui jõudsin raamatukoti seljast visata, astus välja majaomanik. Ootasin tüüpilist kurja rantšoomanikku, kes mind raamatutega minema kihutab, aga välja tuli hoopis ülilahe kutt. Tuli välja, et see oli täpne filmikoopia, millele oli pandud päris näitleja autogramm!

Sunday Funday tegime meetingu golfi baris, kus mõtlesime et yessss saame pärast jalkat seal edasi vaadata(meie jaoks toimus see kell 2 päeval😋), aga ennäe imet, baar pandi kell 3 juba kinni😯? Väga veider.. Aga siis osad läksid edasi teise söögikohta jalkat vaatama ja osad läksid niisama lõbutsema. Väga õnnelikud olime Hispaania võidu üle🇪🇸🤩 Vägev mäng, vägev päev, vägev nädal, VÄGEV SUVI! Pool tehtud, pool veel minna🏇🦅☺️

Nädal viis ja me oleme ikka siin!😎

Kõik pingutavad edasi ja nagu ikka, on nädala sees huvitavaid juhtumisi!

Alex: Soomlasest sauna firma juht andis mulle 150$ tippi, kutsus tööle ja palus et ma tema 32te müügimeest koolitaks, andis enda nr ja kaardi ka🤯

Annaliisa: Ühel päeval koputasin ühe vanaema uksele ja meil läks kohe mõnus jutt jooksma. Ta oli nii sõbralik, et pakkus mulle snäkke. Hiljem avastasin, et krõpsud, mida ta pakkus, olid juba kaks aastat tagasi aegunud. Õnneks märkasin seda enne, kui neid sööma hakkasin. Ja siis ühel teisel päeval leidsin esimese sauna Ameerikas. Kõige naljakam oli see, et õues oli peaaegu 34 kraadi, aga inimesed istusid ikka rahulikult saunas. Seda ma küll sellise ilmaga ei oleks oodanud.

Edvin: Koputasin, tuli isa uksele, mainisin, et olen Eestis pärit. Seepeale peremees ütles, et ta oli aasta 2019 kuRAdi Laulu ja Tantsupeol®️ käinud. Minu reaktsioon: 🤯.

Erik: Minust läks tornaado 5 miili kauguselt mooda samal ajal kui müüsin. Olen kolmel korral kuulnud tornaado sireene🌪️

Gert: Nägin vist esimest korda kalkuneid päriselus. Pikalt vaatasin, mis sorti elukaid vahin kõndimas turfis ringi. Samas mu autol tuli osa stangest küljest 🙂

Hans: Minu manager andis ukselt-uksele müügis hullu väljakutse: “Leia endale tänavalt käekell.”⌚️
​Sammusin otsejoones rikaste rajooni häärberite vahele. Sain ühe pereisaga jutule ja hakkasin talle täie rauaga 40-dollarist kokaraamatut pähe määrima. Panin mängu oma parima müügimehe šarmi, aga mees jäi kõigutamatuks – ei osta.
​Mõtlesin, et ah, sitta kah, kaotada pole midagi. Küsisin otse:
​”Kuule, kas sul mingit suvalist kella pole ära anda, mida sa ise üldse ei kasuta?”
​Mees vaatas mind kergelt segaduses näoga, ütles: “Oota korra,” ja kadus minutiks majja. Tagasi tulles ulatas ta mulle kella ja lisas täiesti rahulikult: “Nii, see pole päris mingi mõttetu rämps, poest ostes maksis 900 dollarit.”
​Mul vajus lõug otseses mõttes vastu maad. Ma ei osanud mitte midagi öelda! Kokutasin kiirelt “aitäh” ja tõmbasin uttu, enne kui mees ümber mõtleb.

Herman: Läksin empsi juures vetsu. Käisin hädal ära ja kui lahkuma hakkasin, ei tulnud uks lahti. Alles pärast 5min sai ema noaga ukse lahti muugitud.

Kati: Istusin vanavanematega maha ja rääkisin omad jutud ära. Pärast istumist hakkas see mees tutvustama oma pisikest firmat, Half-lit Candles(😉), ja see oli kõige armsam asi üldse. Näitas mulle, kus ta valmistab oma küünlaid ja sõrmuseid, andis mulle ka ühe, ja kus ta kasvatab omal maasikaid ja kus ta naine lapitekke valmistab jne. Süda nii sulas🥹

Liis: Hoidsin tibusid süles ja üks neist otsustas kakada mulle peale💩

Roland: Istun autos, vaatan peeglist, et vilkurid kaugel seljataga. Üks hetk sōidab auto täue hooga mööda ja politsei laseb järgi. Sōitis ringi ka päris panniga. hiljem oli veel 3 politsei autot otsimas teda.

Sunday funday me veetsime koos istudes Alexandrias, mingis lōbustuspargi-laadses kohas. Pärast seda läksid osad jettidega sōitma, osad niisama ujuma ja sööma😊 Viiendale nädalale tšau-tšau öeldud ja uuele nädalale uue hooga vastu minemas🙌

Uus nädal seljatatud, uued seiklused seigeldud🙌. KÕIK said sellel nädalal autodega ringi vurada ning lõbutseda Ühendriikide 250ndat tähistavate peredega🦅🇺🇸

Gert: 4. juulil oli minu müügiala nagu kummituste linn. Kõik olid kas järve ääres tähistamas või oma suvekodudes (kuidas iganes sa tõlgid cabinit). Küll aga kui ühele uksele koputasin, tuli vastu mulle vanem härra. Mainisin, et olen eestist ja kohe kutsus mind tuppa. Toas sain tuttavaks ukrainlastega, kes olid just teinud barbequed ehk sain korralikult hästi tööalal süüa 🙂

Annaliisa: Koputasin uksele, millele poleks pidanud. Õnneks tuli mingi tore vanaema uksele, kellega me hakkasime rääkima, koer oli ka meiega. Me rääkisime ja siis koer otsustas, et on aeg häda teha, uksematile. Meie jutustame rahulikult edasi ja oih, see naine astub sisse. Samal ajal teised toas otsustasid, et just nüüd on aeg tuletada meelde, et ei oleks tohtinud koputada ja siis nad olid vihased selle naise peale ja siis see naine oli ise ka paanikas ja siis mina lihtsalt jalutasin ära.

Liis: Olin ühes naabruskonnas, kus ühele paarile üldse ei meeldinud, et ma seal töötasin. Jätsin nemad lihtsalt vahele ja töötasin edasi. Päev hiljem tuleb see sama paarike golf cartil ja on vihased minu peale. Tuleb välja, et ma müüsin nende pojale ja nende arust oli see väga vale minust ja et ma tühistaksin kõik ära.. Poeg oli täiskasvanu ja oma lastega😃

Herman: Nägin et ema istub üksinda tagaaias ja approachisin teda. Sain ka maha istuda. Alles siis sain aru, et tegemist on pimeda naisega, kui raamatu kotist välja võtsin.

Kati: Minu nädala tipp hetk oli see, kui ma küsisin pudeli vett ning siis sain natural spring waterit🥹 Ameerikas kõik joovad töödeldud puhastatud vett, mis on üpris veider ja oii kui ōnnelik ma olin, kui sain allikavett üle nii pika aja juua😋

Sellel nädalal oli ka Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäev🇺🇸. Meie org tähistas seda Rebecca, ühe host pere juures. Tegime hot dog-e ja burgereid, sōime ameerika-stiilis õunakooki, vaatasime särtsu ja pauku ning nautisime õhtut. Pühapäeval saime Briani, ühe teise host pere juures kokku ja seal saime nautida loodust ning lasta püssi ja vibu.

Simple Session jätkab sama sihikindlalt edasi ka!👑

Nädal 3 tehtud ja mootor igat pidi käima saadud! Storming tehtud ja esimesed autod ka käes! Kellel naljakad lood autodega, kellel niisama jätkuvalt lõbus😊

Roland: kõnnin turfi vahel, koputan ja koputan, lõpuks istun ühe naisega maha. Küsin, et kas naine võiks oma abikaasa, mehe, ka siia kutsuda. Naine vaatas mind veidralt ja ütles, mul on naine😅

Gert: Sain omale auto, täielik pann, 282k miili peal aga ülimalt rahul oma elu esimese auto kohta (tõsiselt ka, Eestis mul pole ühtegi) 🕺

Kati: Sain auto, 2005 aasta oma ehk uuemgi kui see, mis mul kodus. Sellega oli selline lugu, et just hommikul oli see pere mõelnud, et auto müüki panna ja nad ütlesid, et ma olin justkui ingel taevast. Ostsin ära ja alustan tööd sellel. Äkki tunnike sain koputada ja oioi, autol läksid pidurid läbi😬 Aga õnneks võõrustaja papsil kontaktid olemas ja tullakse paari päeva pärast korda tegema😋 Ja auto omanikud ise ka nii toredad ja muretsevad minu pärast🥹

Hans: Tutvuge minu selle suve ustava kaaslasega – legendaarse Chrysler PT Cruiseriga. See auto on täpselt selline, et kas armastad või ei saa üldse aru, miks keegi seda armastab. Tal on oma iseloom, oma stiil ja jah… paar auku siin ja seal, vahepeal paugub ja teeb imelikke hääli. Aga ausalt öeldes ei kujutaks ma praegu oma elu ilma temata ette. Ta on mind viinud kodust ukseni ja ukselt järgmise kliendini, ilma suurema draamata. Olen selle auto ja inimese eest, kes seda mul soetada aitas, siiralt väga tänulik.

Herman: Koputasin uksele, tehakse aken lahti ja öeldakse, et uks ei tööta. Lähenesin nii, nagu tavaliselt. Öeldi, et ei ole huvitatud. Seepeale küsisin, et äkki neil autosid üle või teavad kedagi, kellel on. Öeldi, et kõmm, see on saadaval. Ja skoorisingi 2007 Saturn Aura. Läksime proovisõidule ja samal ajal lasin tal raamatut lapata ja sain sit downi ka kirja.

Edvin: Koputasin uksele, nagu ikka. Uksele tulnud naine hakkab uurima, kust ma pärit olen. Ütlesin, et Eestist, seepeale tema ütles, et temal sugulased Eestis. Ja siis tõi välja raamatud ja hakkas rääkima, kuidas tal vanemad teise maailmasõja ajal põgenesid Minnesotasse.

Alex: Mina nägin sel nädalal reaalselt Animal Planet stiilis köiki vöimalikke loomi – valgeid ja musti kukki, kanu, lehmasid teineteise peale pissimas, hanesid, koeri, metsikult kasse jpm! Minust tehtu ajalehte ka positiivne artikkel minu teadmata – üks pere tundis mind juba ka selle järgi ära Facebookile lisaks. Äge on siin peresid aidata, olen ka grupi üle äärmiselt uhke ja tänulik – jätkame hea tööga ja saame pidevalt paremaks!

Sessilised jätkavad samas vaimus, tuhandete hobujõududega edasi!🐎🏇

Teine nädal, null häda, midagi on mäda! Seljatatud, tehtud: silmis ikka sära🤩🙌

Annaliisa: See nädal jäi mulle eriti meelde kohtumine Frankiga. Koputasin tema uksele ja olin siiralt üllatunud, kui palju ta tegelikult hindas seda, mida me teeme. Frank ütles, et tänapäeval on nii haruldane näha noori, kes päriselt julgevad uksele koputada, inimestega rääkida ja midagi ette võtta. See pani mind korraks peatuma ja mõtlema, sest tihti tundub, et uksele koputamist vaadatakse pigem veidra või ebamugava asjana. Aga Frank nägi selles hoopis julgust, ettevõtlikkust ja päris inimlikku kontakti. Oli tõesti vahva kogeda, et keegi päriselt väärtustab seda tööd ja energiat, mida sellesse paneme. Sellised kohtumised annavad palju juurde.

Gert: Tuli selline vahva ülesanne, kus pidin oma pastakat hakkama vahetama väärtuslikumateks asjadeks. ühte hindut külastades istusin temaga koos maha ning sain talt Bhagvadgita (india püharaamat). Koputasin hiljem juudist isa uksele ning sain püharaamatu eest laser leveler.

Roland: Kohtasin prouat, kes tegi seda sama programmi 30 aastat tagasi. Ta kirjutas raamatu leadershipist ja andis mulle allkirjastatud koopia. Ta kais just kaheks aastaks Hondurasel, kus tal on oma korter ja lubas, et kui ise sinna lähen, võin seda kasutada.

Liis: Kohtasin ühte Moldova mampsi, kes oli valmis mulle kiisupoegi müüma.

Edvin: Sōitsin rahulikult oma rattaga, järsku on minu ees perekond hanesid. Üritan rahulikult mööda sõita ja järsku hakkas üks vanematest kihistama minu poole. Õnneks keegi mind ründama ei hakanud.

Erik: Koputasin uksele, kus oli silt, et ärge siia koputage. Minu päevane ülesanne oli olla naeratav idioot ja tänu sellele ta kuulas mind ära ka. Lōpuks küsis ta, et kust ma pärit olen ning mis keelt räägin, vastasin et Eestist ja eesti keelt. Seepeale oli härra üllatanud, et selline koht on olemas. Siis ütles, et “Kuula siia Mr. Estonian, ära koputa ustele, kus on see ailt, aga edu.” Tōi suure naeratuse näole ja läksin veelgi parema tujuga edasi. Lisaks sain ka sellel nädalal teha müügiteksti ühele perele prantsuse keeles, see oli väga tore:)

Hans: Pärast 13-tunnist raamatumüügimaratoni otsustas mu truu jalgratas keset viimast ränka mäkketõusu elust loobuda ja laskis tagakummi pauguga tühjaks. Since mul polnud ei pumpa ega töötavat telefoni, otsustasin emotsionaalse kokkuvarisemise asemel teha seda, mida kõige paremini oskan: hakata lihtsalt uuesti võõrastele ustele koputama. Kolmandas majas avanes uks ja sealne pereisa vaatas kordamööda minu tolmust, ahastuses nägu ja mu lössis ratast ning sai kohe aru, et ma ei tulnud neile entsüklopeediat pähe määrima, vaid lihtsalt ellu jääma. Nad mitte ainult ei ostnud mu lasteraamatuid, vaid pakkusid süüa ja laurisid mu väsinud kere koos logiseva rattaga oma auto peale. Nii sai minu potentsiaalsest õudusfilmist hoopis tasuta taksosõit ja elav tõestus, et karm müügitöö ukselt uksele tasub end ära – vahel isegi transpordiampsuna!

Kati: Olin uksel, rääkisin ühe empsi ja lastega. Üks mesilane tiirutas ja kuidagi ei tahtnud rahule jätta, mina tegin tiire ümber enda ja see emps koguaeg sulges ust, et mesilane tuppa ei pääseks. Mul oli jope seljas ja ma tōmbasin kapuutsi pähe, et kuidagi see mesilane minuni ei jōuaks ja hakkasin teda oma mapiga juba eemale tōukama. Seepeale see mesilane vist sai natuke kurjaks ja väga sihtis minu näo juurde koguaeg saada. Ma olin juba 2 minutit maadelnud ja kiljatanud seal ja otsustasin küsida, et äkki see mamps laseks mind ka tuppa. Lasigi ja sain nendega mahagi istuda.

Herman: Laupäev oli lōpule jōudmas ja koputasin oma viimasele uksele. Uksele tuli vanem, poolkurt proua, kellega sai sinna samasse maha ka istutud, Kuna tegu oli mitte kōige parema kuulmisega daamiga, siis ma arvan, et terve tänav ja enamgi kuulsid minu müügiteksti.

Alex: Oli padukat ja tormi terve nädal nii et vähe polnud – ma lihtsalt nii südamest tänulik, et ostsin endale elus esimesed veekindlad tossud ja veel korraliku kvaliteetse vihma- ja tuulekindla jope!

Pühapäevane meeting oli seekord natuke teistsugune, pidime ühe härraga jutustama läbi kōne😎 Aga see ei takistanud jutte rääkimast ja päeva nautimast!🧚🏼‍♀️