Läbi nädal 9 sai, teeme kõik endale pika pai☺️ Jätkuvalt oleme lõbutsemas, peresid aitamas ja mõnusalt edasi rüsimas⛰️
Alex: Sel nädalal oli ikka tegemist ja seiklusi kui palju!😮 Töötasin 4s erinevas linnas ja erinevates kooli piirkondades, lisaks leidsin endale uue elukoha (luksus pere suuruses karavan nagu korter lausa) ja veel tasuta!!!🥶
Annaliisa: Kolides uude kohta, kus elu on natuke teistsugune ja paljudel peredel on rahaliselt keerulisem, tekkis mul siin töötades päris suur tänutunne. Selle kõige keskel mõtlesin aina rohkem sellele, kui privilegeeritud ma tegelikult olen, et saan Eestis koolis käia ja oma haridusele keskenduda.🙏🏽📝 Maapiirkommas töötades kohtasin muidugi ka igasuguseid vahvaid loomi 🐄🐎🐓 ja väga erinevaid inimesi.
Üks mu lemmikhetki oli aga üks vanaema, kes vaatas raamatuid ja ütles, et seekord ta neid osta ei saa… Ta oli just endale uue relva ostnud… Prioriteedid olid tal paigas vist🤨
Edvin: Läksin vanema härra jutule, kes töötas oma aias parasjagu mootoratta kallal, oli hommikust saati kütusefiltri kallal pusinud. Saime jutule ning tuli jutuks, mis ta oma elus korda on saatnud. Tuli välja, et vanamees on ~400-500 inimest Vietnaami sõja ajal oma sniper’iga maha võtnud😬 Kummaline tunne tekkis korraks, saades teada, et inimene su vastas on kellegi inimelu ära võtnud. Aga väga mõnus härra oli, näitas mulle oma enda kätega tehtud terassi, ning ostis ka raamatu mult 😀
A ma koputasin, leidsin ukse pealt albaania juurtega mehe nimega Ajnur, kes oli omaenda juuksuri äri püsti pannud 2 nädalat tagasi. Peremees raamatutest ei olnud huvitatud, aga tegi helge $50 annetuse. Siis huvi pärast küsisin “how much do you charge for a haircut?” “$40, but I can make a discount for you my friend.” Olles juba rohkem kui kaks kuud pügamata olnud, oli ta nõus isegi omal vabalpäeval minu jaoks korra poest läbi hüppama. Nahaalse eestlasena hilinesin paar minutit, aga viisin tänutäheks eesti šokolaadi ning sain lõpuks ka soengu tasuta (hip hip hurra) 🤯🤯🤩🤩
Erik: Minu odav rendi auto pandi müüki ja siis ma pidin sõitma 10h selleks, et auto ära vahetada😝 Kolmapäeval läks mul rehv katki esimest korda elus😔 Aga õnneks üks päevahoid, kellele ma raamatuid müüsin, selle naise mees omas auto töökoda ja tema poeg, Leo, tuli mulle appi ja siis nad vahetasid mu rehvi 0 tasu eest ära. Jargmine päev ma müüsim raamatuid ka sellele repair vennale Leo-le😇
Gert: Ilm siinpool muutub täitsa jahedamaks! Hommikuti juba tahan alati visata kampsuni selga ja terve päev täitsa mõnus nii tööd teha. Pikemat nalja juttu pole, sattusin küll kogemata mikroriiki enda tööalal nimega Sovereignia 🕺
Herman: Tegin mampsiga sitdowni, kus oli just sündinud 5 kassipoega🐈 Peaaegu oleks ühe kaasa votnud😅
Hans: Sõidan maapiirkonnas talu hoovi — laste mänguasjad väljas, aga autosid pole. Mõtlen: tulen õhtul tagasi, kui vanemad on töölt kodus. Õhtul keerangi sisse: lapsed mängivad, pere koos, aga autosid ikka pole. Sõidan lähemale ja pilt kiilub kinni — lastel on seljas ehtne 18. sajandi Amishi riietus! Lapsed kiljatavad mu autot nähes ja jooksevad peitu. 30 sekundi pärast ilmub nurga tagant laia kübaraga pereisa, tema taga pikkuse järjekorras rivis tervelt 10 last. Teeme kiire “Tere-tere”, räägin oma raamatutest ja saame mõlemad aru, et digiajastu materjalid siin ei tööta.
Veel auto poole jalutades mõtlen, kus nende sõidukid on… kuni vaatan lauda poole. Garaažis seisavad läikima löödud kaarikud ja kaks hobust müristavad heina. Ametlikult proovitud müüa kaasaegseid haridusraamatuid inimestele, kes elavad ilma elektrita!
Kati: Sain ka esimest korda maakohta töötada ja no niii mõnus on ikka😍 Saab sõita lõputute maisipõldude vahel, ritsikad siristavad, sõnniku hais käib vahest üle pea, loomad igal pool ja nii edasi. Kõige naljakam on see, et see on nagu rusikareegel, et kõigil on 2 koera ja 7 kassi🐈🐕
Pühapäeval tegime miitingu läbi kõne, kuna vahemaad kaugemate vahel on 5h. Pärast kes käisid shoppamas, kes söömas, kes ujumas ja kes lihtsalt tiksusid😎 Nüüd saame puhanuna uue, juba kümnenda😯, nädala vastu võtta😋
SW Eesti 