Week 10, we see the end👑
Ja saigi eelviimane pikk nädal läbitud edukalt! Seiklusi ikka jagub ja inimesi ikka näeb, aga samuti ka lõpp paistab😯
Annaliisa: See nädal läks kuidagi eriti kiiresti, mis on muidugi ainult tore! Jälle sai näha nii vahvaid loomi ja vahelduseks ka midagi muud peale võileibade süüa. 😂
Nädala kõige huvitavam seik oli vist see, kui suutsin autoga kogemata kraavi sõita… Õnneks oli üks vanaisa lähedal ja tõmbas traktori abiga auto välja ning kõige tähtsam – kõik on korras! 😅🚜
Erik: Nägin esimest korda amish inimesi, ehk siis neid, kes elavad ilma elektrita⚡️ Olid nõus isegi mind majutama järgmiseks neljaks nädalaks. Huvitav oli näha esimest korda, kuidas inimesed reaalselt panevadki ringi hobuste ja kaarikutega🐴 Ja saan edasi elada telgis.
Kati: Mina vestsin juttu ühe vanema mehega. Rääkis mulle loo oma naisest, kellega ta oli olnud koos 48 aastat. Abielu lõppes nii, et see naine jättis selle mehe maha teise naise jaoks😃
Alex: Mina töötan ala, kus kahel juhul on vanemad naised oma gaasipliidil gaasi tööle jätnud ja maja on plahvatanud💥Ühel juhul oli naine olnud ka majas, kui plahvatus toimus. Tema lendas plahvatuse käigus puu otsa ja pidi ootama seal paar tundi, kuniks pääste ta alla aitas👵 Täitsa saab öelda, et tema oli paugu otsas kui puu käis😆🌳
Hans: Sõidan rahulikult oma Ameerika müügipiirkonnas, raamatukastid tagaistmel, kui auto hakkab järsku rütmiliselt rääkima: “Loka-loka-loka…” Jätan masina tee äärde kinni, astun välja ja vaatan otsa tõsiasjale – esirehv on nii tühi, et velg peaaegu kallistab asfalti. Juhatuste peale jõuan kohalikku bensiinijaama, mis nägi värsket värvi viimati 80ndatel. Õhukompressor töötab puhtalt palvete ja 25-sendiste peal, aga saan 30-kraadises kuumuses kummile hinge sisse, raamatud on päästetud ja sõit läheb edasi. Arvasin, et sellega oli asi ants, aga laupäeval ootas ees uus üllatus. Rehvi muster oli täielikult kadunud – kumm oli sama sile nagu bowlingu-pall. Koju jõudes ja lähemalt vaadates selgus veel hullem tõsiasi: rehvi keskelt turritasid välja terasterava metalli traadid! Ma ei teadnud enne seda päeva üldse, et rehvil on mingi sisemine metallist skelett, mis võib kummist läbi kasvada.
Põhimõtteliselt tegin oma müügiringe sõna otseses mõttes tiksuva pommiga. Masina all oli Mad Maxi stiilis Terminatoor-rehv, mida hoidsid koos vaid mõned traadijupid, raamatumüüja vankumatu jonn ja kaitseingli ületunnid.
Gert: Sel nädalal hakkasin töötlema armsat linna nimega Ada, Norman County! Ütlen ausalt, see on minu lemmikuim territoorium kus tööd teha siiamaani. Kohe peale seda, kui läksin oma müügiluba taotlema ja politseijaoskonda postitust küsima enda kohta, tegin pildi ohvitser Alexiga, kes hiljem pakkus välja, et kas tahan huvi pärast ta auto sisemust näha. Ehk saan uhkelt öelda, et olen saanud Ameerikas esimest korda oma elus politsei autos istuda…. ja juhi istmel!
Pühapäeval me käisime Alexi endise hosti Briani juures einetamas ja muljetamas. Siis pesime autosid, käisime kanalas ja lehma aedikus, pakkisime raamatuid ja nautisime viimast pühapäeva koos🥲 Eelviimasele nädalale mega laetuna vastu ja oleme valmis endast andma parima💪 lõpuspurt!
SW Eesti 