Kui kuldne kuuik just parajasti vaba maailma kodanike raamatutega varustamisega ei tegele, satutakse muidugi lugematutesse seiklustesse. Värvikamaid lugusid kogeb kokkupuutel erinevate loomariigi esindajatega. Kes koduloomadega harilikus USA majapidamises, kes lehmade, kitsede, kanade või muude asukatega mõnes kohalikus farmis, kes üle jäänud elukatega linnapildis.

Kinnitamata andmetel ollakse kamba peale tänaseks päevaks peremehe tähelepanu nimel müügijutu-haukumise duelle peetud 1054 koeraga ja kohalike koduste pereemadega maha istumiseks on diivanitelt eemale tõrjutud 486 kassi. Härrased on igapäevaselt valmis kohanema ka muude koduloomade, taluloomade või muude karvaste-sulelistega efektiivselt toime tulemiseks.

Siim kannab Council Bluffi linnakesest ette, et igapäevaselt näeb linnapildis nii mitmeidki elusolendeid – õhtuti kohtab väljas mõnd ohutut kollakat madu, tänavad on ööpäevaringselt kaunistatud ringi liduvate jäneste ning oravatega, mägisemates piirkondades kohtab ilma igasuguse imestuseta inimeste aedades või teedel metskitsi, mõnel haruldasemal õhtupoolikul õnnestub kohata mööda tuhisevat nahkhiirt või üle tee siblivat skunki või opossumit. Laupäeval õnnestus kohtuda veterani ning endise tuletõrjuja Shawniga, kes õpetas silmagi pilgutamata, et parim koduloom, kes praegu 70-dates eluaastates vanaisal omal ajal lapsena olnud on, oli pesukaru. Need olevat nagu kassid, ent palju õpetatavamad. Viimased suutvat näiteks ilma igasuguste probleemideta perepoja magava ema küljest öösiti kõrvarõngaid pihta panna.

Igal müüginoorel on oma ports kirgi köitvaid lugusid koertest, kes harilikku müügipäeva vähe kõrgema vererõhutaseme toovad. Näiteks Tristan on leiutanud uue omalaadse spordiala. Kui Hispaanias on kombeks harrastada traditsioonilist härjavõitlust, kus inimene oma turvalisuse valdavalt looma eest ära põigeldes tagab, siis meie meeskonna noorsand otsustas see nädal alustada uut karikasarja ühe kohaliku Iowa rotveileri vastu. Teise aasta mänedžeril ei olnud aga kasutada mitte ilus erksat värvi kangas, millega looma nina ees lehvitada, vaid oma müügimehe A ja O, müügimapp. Tristan tõrjus oma brošüüride-tabelite portsuga euroopakannikamaia koera pealetungi ning taganes edukalt oma uhkesse kaarikusse, mis annab spordiala teadaolevalt maailma esimese maakohtumise tulemuseks 0:0 viigi.

Kui mõnele hoolivale Eesti emale jääb nende lugude järel hinge mõni murekübeke, siis olge rahulikud: poisid käituvad oma parima äranägemise ning maksimaalselt kaine mõistuse suuniste järgi. Kalevipojad usuvad inimeselooma ülemvõimu ja siin teisel pool suurt lompi lihtsalt küll hätta ei jää!

(Täiesti terve ning rõõmsameelne Tristan kitsedega suhteid soojendamas.)

Ega siis muud, kui… KALEVIPOJAD, SERVITI!!!

Teine nädal Allstaridel möödus töökalt ja tegusalt. 💪📈 Iga päev tõi kaasa uusi kogemusi ja väljakutseid. 🚀 Töötame endiselt oma harjumuste kallal ning harjume järjest rohkem selle elustiili ja töörütmiga. ⏰🌟 On inspireeriv näha, kuidas kõik tiimiliikmed annavad endast parima, näevad palju vaeva ja soovivad iga päev natuke paremaks saada kui eile. 🤝🔥

Nädala jooksul kohtusime paljude erinevate ja toredate inimestega, mis muutis tööpäevad põnevaks. 😊👥 Samuti pakkus ilm palju vaheldust – oli nii päikest ☀️ kui ka vihma 🌧️, kuid see ei takistanud meid oma eesmärkide poole liikumast. 🎯💯

Pühapäeval veetsime aega kogu tiimiga arcade-keskuses. 🎮 See oli suurepärane võimalus pärast töönädalat koos lõõgastuda ja lõbusalt aega veeta. 😄 Saime proovida erinevaid mänge, 🕹️ sõita kardiga 🏎️, mängida lasermängu 🔫 ning katsetada VR-prille. 🥽 Väga tore päev oli! 🙌

Lisaks tähistasime Janari sünnipäeva. Palju õnne!🎉

Kokkuvõttes oli teine nädal täis arengut, tööd ja uusi kogemusi. 📚✨ Õpime iga päev midagi uut, arendame oma oskusi ning liigume samm-sammult edasi. 🚶‍➡️📈 Ootame põnevusega, mida järgmised nädalad kaasa toovad. 🤩🚀

Teine nädal, null häda, midagi on mäda! Seljatatud, tehtud: silmis ikka sära🤩🙌

Annaliisa: See nädal jäi mulle eriti meelde kohtumine Frankiga. Koputasin tema uksele ja olin siiralt üllatunud, kui palju ta tegelikult hindas seda, mida me teeme. Frank ütles, et tänapäeval on nii haruldane näha noori, kes päriselt julgevad uksele koputada, inimestega rääkida ja midagi ette võtta. See pani mind korraks peatuma ja mõtlema, sest tihti tundub, et uksele koputamist vaadatakse pigem veidra või ebamugava asjana. Aga Frank nägi selles hoopis julgust, ettevõtlikkust ja päris inimlikku kontakti. Oli tõesti vahva kogeda, et keegi päriselt väärtustab seda tööd ja energiat, mida sellesse paneme. Sellised kohtumised annavad palju juurde.

Gert: Tuli selline vahva ülesanne, kus pidin oma pastakat hakkama vahetama väärtuslikumateks asjadeks. ühte hindut külastades istusin temaga koos maha ning sain talt Bhagvadgita (india püharaamat). Koputasin hiljem juudist isa uksele ning sain püharaamatu eest laser leveler.

Roland: Kohtasin prouat, kes tegi seda sama programmi 30 aastat tagasi. Ta kirjutas raamatu leadershipist ja andis mulle allkirjastatud koopia. Ta kais just kaheks aastaks Hondurasel, kus tal on oma korter ja lubas, et kui ise sinna lähen, võin seda kasutada.

Liis: Kohtasin ühte Moldova mampsi, kes oli valmis mulle kiisupoegi müüma.

Edvin: Sōitsin rahulikult oma rattaga, järsku on minu ees perekond hanesid. Üritan rahulikult mööda sõita ja järsku hakkas üks vanematest kihistama minu poole. Õnneks keegi mind ründama ei hakanud.

Erik: Koputasin uksele, kus oli silt, et ärge siia koputage. Minu päevane ülesanne oli olla naeratav idioot ja tänu sellele ta kuulas mind ära ka. Lōpuks küsis ta, et kust ma pärit olen ning mis keelt räägin, vastasin et Eestist ja eesti keelt. Seepeale oli härra üllatanud, et selline koht on olemas. Siis ütles, et “Kuula siia Mr. Estonian, ära koputa ustele, kus on see ailt, aga edu.” Tōi suure naeratuse näole ja läksin veelgi parema tujuga edasi. Lisaks sain ka sellel nädalal teha müügiteksti ühele perele prantsuse keeles, see oli väga tore:)

Hans: Pärast 13-tunnist raamatumüügimaratoni otsustas mu truu jalgratas keset viimast ränka mäkketõusu elust loobuda ja laskis tagakummi pauguga tühjaks. Since mul polnud ei pumpa ega töötavat telefoni, otsustasin emotsionaalse kokkuvarisemise asemel teha seda, mida kõige paremini oskan: hakata lihtsalt uuesti võõrastele ustele koputama. Kolmandas majas avanes uks ja sealne pereisa vaatas kordamööda minu tolmust, ahastuses nägu ja mu lössis ratast ning sai kohe aru, et ma ei tulnud neile entsüklopeediat pähe määrima, vaid lihtsalt ellu jääma. Nad mitte ainult ei ostnud mu lasteraamatuid, vaid pakkusid süüa ja laurisid mu väsinud kere koos logiseva rattaga oma auto peale. Nii sai minu potentsiaalsest õudusfilmist hoopis tasuta taksosõit ja elav tõestus, et karm müügitöö ukselt uksele tasub end ära – vahel isegi transpordiampsuna!

Kati: Olin uksel, rääkisin ühe empsi ja lastega. Üks mesilane tiirutas ja kuidagi ei tahtnud rahule jätta, mina tegin tiire ümber enda ja see emps koguaeg sulges ust, et mesilane tuppa ei pääseks. Mul oli jope seljas ja ma tōmbasin kapuutsi pähe, et kuidagi see mesilane minuni ei jōuaks ja hakkasin teda oma mapiga juba eemale tōukama. Seepeale see mesilane vist sai natuke kurjaks ja väga sihtis minu näo juurde koguaeg saada. Ma olin juba 2 minutit maadelnud ja kiljatanud seal ja otsustasin küsida, et äkki see mamps laseks mind ka tuppa. Lasigi ja sain nendega mahagi istuda.

Herman: Laupäev oli lōpule jōudmas ja koputasin oma viimasele uksele. Uksele tuli vanem, poolkurt proua, kellega sai sinna samasse maha ka istutud, Kuna tegu oli mitte kōige parema kuulmisega daamiga, siis ma arvan, et terve tänav ja enamgi kuulsid minu müügiteksti.

Alex: Oli padukat ja tormi terve nädal nii et vähe polnud – ma lihtsalt nii südamest tänulik, et ostsin endale elus esimesed veekindlad tossud ja veel korraliku kvaliteetse vihma- ja tuulekindla jope!

Pühapäevane meeting oli seekord natuke teistsugune, pidime ühe härraga jutustama läbi kōne😎 Aga see ei takistanud jutte rääkimast ja päeva nautimast!🧚🏼‍♀️

Ja ongi esimene täispikk nädal tehtud! Week 0 oli rohkem sisseelamine, aga nüüd sai päris bookfieldi elu maitsta. Texase kuumus, vihm, katkised rattad, ägedad pered ja lood, mida kodus hiljem keegi uskuda ei taha. 😄

Pühapäeval saime jälle kokku Sterling city’s kirikus meetingut tegemas ja laadisime akusid Dairy Queeni süues, valmis uueks nädalaks. Aga enne veel mõned lood möödunud nädalast.

✨ Muljed nädalast

Andras
Kõige eredamalt jäi meelde pühapäeva õhtu kui meie host pere maja eest jooksis mööda umbes 10 metssiga ja järgmisel päeval üks kits suvalise maja hoovis kes naeratas mulle.

Robert
Esimene terve nädal tehtuuuud! Nii äge! Parmupäevitus on juba olemas, aga kohalikud räägivad, et ilm on veel malbe…

Palju ägedaid hetki ja peresid, ootan juba järgmist nädalat📚😁❤️

Mario
Nädal oli raske, põletav kuumus ja ogalised teed murdsid mu ratta kuid mitte mu hinge. Sai varastatud ratta raha tagasi tehtud ning väga rasvast toitu söödud.

Oliver
Möödunud nädal oli töökas, kuid tuli jälle mõned monkeyd lõunaks ära süüa. Sel nädalal pidin lausa kaks korda ratta sisekummi vahetama, kuid tänu sellele kohtasin üht väga ägedat vanapaari, kes vaatas mind kui eurooplast nagu tulnukat. Nad olid väga toredad ja hoolitsesid minu eest nagu enda lapselapse eest.

Merit
We are just getting started! Äge nädal! Kui teha mõnusalt tööd, siis asjad töötavad välja. Sai maha istutud mexidega, vanaisadega, õpetajatega, kõikide ägedate peredega! Meil oli ka Texase kuumale päikesele lisaks vihma ja lausa uputusi, aga siis oligi lõbus! Lets go! Olen valmis teiseks nädalaks!

Anders
Esimene täispikk töönädal läbi ja bookfieldi elu on ikka lahe. Nädala vältel sai näha palju erinevaid inimesi ja kui arvasin et enam ei suuda miski üllatada siis alati oli mõne ukse taga midagi üllatavat. Kohtusin professionaalse jõuluvanaga mis oli vinge. Kokkuvõttes hea ja raske nädal. Siit saab ainult paremaks.

Johannes
“Always do one more!” on meie selle suve moto — teha natuke rohkem, pingutada ühe sammu võrra edasi ja mitte lõpetada liiga vara.

Laupäeva õhtul kell 21.35 olin juba üsna lõpetamise meeleolus, kui otsustasin teha veel ühe ukse. Täpselt sel hetkel helistas Robert ja küsis, kuhu sööma läheme. Vastasin talle: “Teen ühe ukse veel.”

Läksin, koputasin, uks avanes… ja ütleme nii, et vastuvõtt ei olnud just kõige soojem. Uks läks kiirelt kinni ning emotsioone jagus ka ukse tagant veel kaasa. 😄

Aga kogu loo mõte ongi selles, et vahel ei too “one more” kohe tulemust või edu, mida ootad. Mõnikord saad hoopis naljaka loo, mida hiljem meenutada. Ja ausalt, just need hetked teevadki suve meeldejäävaks.

Maya
Saime esimese täispika nädalaga ühele poole! Ikka päris huvitav on näha, kuidas päevad võivad nii erinevad olla ja mis kõike bookfieldil juhtub. Kõige meeldejäävam hetk oli, kui üks emps kutsus mind tuppa ja pakkus mulle süüa samal ajal kui sitdowni tegime ja ta ei tahtnud, et ma lahkuks. Ootan uut nädalat. ❤️

Week 1 purgis. Oleme elus, rõõmsad ja alles soojendame ennast üles. KnockTuahhhhh läheb täie hooga edasi 😎

Teine nädal ✅ Vaikselt hakkab uus rutiin omasemaks saama ning harjume eluga Ameerikas.

Nansen: Laulev jäätisemasin elamurahoonides on reaalne asi, mitte ainult filmides

Kert: Mul oli see nädal palju sitdowne homeschooling familytega, mis oli huvitav, kuna ma varasemalt nendega nii tihti kokku ei puutu. Oli tore, et paljud olid elevil mind uksel nähes, kuna neile oli varasematel aastatel ustele koputatud ja eelmised raamatumüüjad olid nad heasse tujju jätnud.

Kädi: Nädal nagu Ameerika mäed. Host pere on rohkem kui oodata oleks osanud. Saab pruuniks 2 juuliks küll😁

Mia: See nädal seisin silmitsi oma suure hirmuga, kanadega. Aga self talk töötas ja võtsin isegi kätte nad. Sellest nädalast võtan kaasa endaga mõtte, et inimesed peegeldavad üksteist. Kui naeratad sina, naeratavad ka nemad.

Saskia: See nädal sain käia erinevates rajoonides, ning näha kui erinevalt inimesed elavad. Kohtasin ägedat pere kellele meeldis väga jahil käia 🙂

Tereeee kallid pere, sõbrad, tuttavad ja muud lugejad😊

On möödunud järjekordne nädal nii kui niuhti. Meie labürindijooksjad on visamad kui kunagi varem, võitlevad tuulte ja tormidega, ületavad ookeane, koguvad igasusgust huvitavat kraami (näiteks piimatünne, rattaid, maale) ja otsivad iga nurga tagant ponisid🦄🦄

Seekordse postituse jaoks uurisin suurtelt sõdalastelt, et kui nende möödunud nädal oleks film, siis mis oleks selle pealkiri ja miks…

Piia:

Minu film oleks: PI life

Sõudsin bookfieldi merel vihmas koos oma lõviga. Minu lõvi on Desire to figure things out!! Ja trusting, et see on alles suve algus and it will get amazing!! Always tell the moral of the story in the end

Trevor:

II maailmasõda

Pikk, keeruline, pingeline nädal, palju võitlusi sees iseendaga, mõne päeva võidad ja mõne kaotad, kokkuvõttes ei loe kus ja kuidas alustad vaid kus ja kuidas sa lõpetad.

Kasper:

Titanic, sest nii ilus lõpp oli!!!😭

Katre:

Minu filmi nimi oleks “Katre ja Kariibi mere (Grand Islandi) piraadid”. Küll sain vihma eest ukselt uksele joosta nagu Jack Sparrow, sõita läbi lompidest, mis tundusid kui ookeanid, võidelda raju ilmaga…kuid mis peamine, naerda selle üle mida teen…müün paberit umbes 8000km kodust eemal. Kohtasin jälle megaa toredaid peresid, kes pakkusid nii vett, snäkke ja isegi piibli sain. Vahepeal on isegi hirmus, kui kiiresti nädalat tunduvad minevat. Pühapäeval oma kogu piraadikambaga kokku saamine andis jälle hoogu, et minna uusi maid ja meresid vallutama🌊

Linda:

Minu nädal oleks ilmselt Pixari multifilm “Autod”. Äpardusi/vigastusi sain päris korralikult nädala jooksul, aga kokkuvõtlikult läks nädal kähku nagu Pikne McQueen ja kohtasin imelisi inimesi, kes mind omaks võtsid ja kes kindlasti ei jää lihtsalt näoks ukse peal, keda suvaliselt teekonnal kohtasin.

Jan:

Kui nädal oleks film siis see oleks Ameerika Suvi, sest see on literally film raamatute müümsest ja kõik need emotsioonid mida sealt filmost saad on nagu esimesed 2 nädalt meil.

Evelyn:

Minu nädal oleks zootropolise multa, sest seal on üks tegelane Judy Hopps. ta on üks jänku, kes tahab politseiks saada, aga kõike naeravad ta üle, sest tavaliselt on politseid suured loomad. Judy Hopps on aga väga sihikindel ja teeb kõik selleks, et saada uurijaks. ka minul oli see nädal raskemaid hetki, kuid olin väga sihikindel ja teadsin, et pean pingutama selleks, et enda eesmärk saavutada

Arina:

Kui see nädal oleks film, siis selle nimi oleks „No Expectations“ või „Work Hard and Blindly Believe“.

Ameerika pered on täiesti tavalised inimesed, kes elavad oma rahulikku elu. Minu ülesanne on teha nende päev natuke paremaks – tuua naeratus näole, panna inimesed naerma ja lihtsalt hästi tundma. Mul ei ole ühtegi eeldust. Ma ei tulnud siia müüma, vaid arenema ja avastama. Mida rohkem inimene annab, seda rohkem ta saab. Kui ma usun endasse, inimestesse enda ümber ja olen siiras, siis edu tuleb nii või naa.

Üks maailma parimaid tundeid on rääkida peredele entusiastlikult Eestist ja näha, et nad tunnevad selle vastu päriselt huvi. Mida rohkem mina tunnen huvi nende vastu, seda rohkem tunnevad nemad huvi minu vastu. Sel nädalal kohtusin ühe väga armsa naisega, kes küpsetas hapusaia. Ta andis mulle ühe pätsi kaasa ning sõin seda järgmised kolm hommikut hommikusöögiks. Vihmase ilmaga pakuvad inimesed kuivasid riideid ja jopesid. Üks vanahärra kinkis mulle rattatule, mis on peaaegu sama ere kui autotuled.Ühel õhtul istusin ühe perega laua taha ning nad küsisid minult viisakalt: „Kas me võime sinu eest palvetada?“ Panime kõik silmad kinni ja pereisa palvetas, et mul läheks Ameerikas hästi, et ma oleksin edukas, et inimesed kohtleksid mind hästi ning et Jumal oleks minuga.

Olen aru saanud, et müügitöö juures on kõige tähtsam olla hea inimene ja proovida inimesi aidata. Kui nad näevad, et sinu kavatsused on siirad, siis nad usaldavad sind rohkem ning on avatumad uutele ideedele.

Selle nädala suurim õppetund on olnud, et mul ei tohi olla ühtegi ootust. Heade inimestega juhtuvad head asjad. Ma pean usaldama protsessi. Kui ma annan endast parima ja kohtlen inimesi hästi, siis leian ka edu.

Elo:

Niiii, kui see nädal oleks film olnud, siis mulle tuleb meelde “Mamma mia” 2 osa. Sai vihma ja tormi ja nalja ja naeru, aga nädala lõpuks sai ikka toreda kompoti kokku ning vahvad mälestused tulid just tänu neile inimestele, kes selle loo osalised olid. Mitte kunagi ei anna alla, sest just nende heasüdamlike ja töökate inimestega toredad lood juhtuvadki! 💚

Merlin:

“Vastus on järgmise ukse taga” Üks mees ütles mulle, et kui sulle ei meeldi Nebraska ilm siis oota viis minutit ja siis on juba teine ilm. Tal ei oleks saanud rohkem õigus olla, selle nädala jooksul sai kuuma päikest, äikese tormi, paduvihma, rahet ja tuult. Ilm ei takistanud mind aga tuletas meelde kui toredad inimesed maailmas on. Kuumal päeval pakkusid inimesed vett ja vihma saju ajal pakkusid sooja teed ja rätikut, lihtsalt imelised inimesed. Ja see teadmine motiveerib alati järgmist ust otsima millele koputada, sest inimesed on ilusad ja head.

Lili:

Kui mu eelmine nädal oleks film, oleks selle nimi „Mitte veel kohal”.
See nädal pani mind palju mõtlema sellele, kas ma olen päriselt õigel teel. Oli hetki, kus tundsin segadust ja küsisin endalt, kas ma olen õiges kohas või liigun lihtsalt edasi ilma kindla vastuseta.
Samas oli selles nädalas midagi väga erilist. Sain kohtuda uute inimestega ja kuulda inspireerivaid lugusid — lugusid inimestelt, kes on ka ise mingil hetkel olnud segaduses, kahelnud ja otsinud oma kohta. See pani mind mõistma, et kasvamine ei näe alati välja nagu kindlus või selged vastused.
Kuigi nädal oli raske, oli see ka huvitav ja arendav. Ma sain uusi mõtteid, uusi vaatenurki ja sain aru, kui palju mõjutavad meid inimesed meie ümber.
Ma ei ole veel täiesti kindel, kuhu see kõik viib. Aga ma õpin, kasvan ja liigun edasi. Ning selle kõige keskel sain aru, et mu ümber on rohkem toetavaid inimesi, kui ma vahel märkan.
Ma ei ole veel kohal. Aga ma olen teel.

Markus:

Deadpool

Nädalaga oli palju ägedaid monkeysid (väljakutseid), mis tulid minuga paukuma ja lõid lausa põlved vahel nõrgaks. Sellest vaatamata oli mul jumala pohhui ja sõitsin kõigest hea suhtumisega läbi. Mul oli jumala savi, mis juhtus, sest ma teadsin, et kõik mängib alati välja. Ja ma rääkisin iseendaga majade vahel nagu meie superkangelane ja skisofreenik Deadpool. Täiesti pohhui tõmbame uue nädala käima 😛

Renek:

The office, sest see nädal oli natuke nagu sitcom. Juhtus palju huvitavaid asju, sai koera taga ajatud, jalgratast parandada, sipelgatega võidelda kui nende pesas istusin kellegi porchil. Sai endale ühe fookusega kaardi mängu ja jalgratta ning ühe papsiga sai ka kätekõverduste võistlus maha peetud.

Pühapäeval saime kõik koos jälle kokku Lincolnis, arutasime möödunud nädala üle, jagasime poni sokke, käisime kunstimuuseumis. Sai jagatud toredaid lugusid ja palju naerda. Kõigil on akud taas laetud, et uus nädal võimsalt vastu võtta.💪💪

Armastusega, teie labürindijooksjad💚

Goodbye, Rapid City

They say true growth happens when you leave your comfort zone. They also say that if you spend more than three weeks knocking on doors in one place, the locals start recognizing you and inviting you to their barbecues – which is terrible for our sales metrics.

Sunday officially marked the arrival of The Great Migration. We spent the early morning hours packing up our entire lives, our massive boxes of books, and whatever lingering fragments of sanity we had left. It was a morning soundtracked by emotional, deeply grateful goodbyes to our absolutely saintly host families in Rapid City. These wonderful people took us in, tolerated our erratic direct-sales schedules, and treated us like their own. Saying goodbye was genuinely tough.

Leaving them felt less like a standard moving day and more like Christopher McCandless heading Into the Wild – except, you know, we had air conditioning, a fleet of sedans, and a trunk full of educational literature instead of a tragic lack of preparation. We traded the rocky peaks of Rapid City for the uncharted territory of Sioux Falls. The trek across South Dakota wasn’t just a drive; it was a transition into a wild safari of the weird, the wonderful, and the flat-out baffling.

Tales from the Turf: Cats, Roof Dogs, and Collapsing Bicycles

Matthias had the kind of week that belongs in a book. It opened with him rounding a corner and finding a cat in the middle of eating a squirrel – calmly, on a front lawn, in broad daylight. He stood there for a moment, recalibrated his understanding of American suburbia, and knocked the next door anyway. Later, a group of Native Americans stopped him on the street and asked for a photo, telling him he was simply too cute to walk past without documentation. He is not handling this memory modestly, and we fully support that. Somewhere in between, he found his favorite car – a vintage beauty in someone’s driveway that looked like it had been waiting specifically for him – and climbed right in.

While Matthias was discovering his modeling potential, Gabriel was capturing the true “Duality of Man” on the turf. He balanced his poetic side – taking breathtaking, cinematic photos of the South Dakota sunset – with his chaotic side, pairing those pristine skies with high-sass selfies and a hilarious photo pointing his backside directly at the camera to summarize his feelings on a tough rejection.

Liisa’s week produced the quote of the summer. She was walking her route when she looked up and saw two dogs standing on a roof. Not the porch. The actual roof. Just up there, watching the street, completely unbothered. Her reaction was immediate: “I knew that in the States things are different, but I did not know that they were this different.”

Luise, meanwhile, encountered a doorbell that sounds like the opening of a horror film – not a chime, not a friendly ding, that sound – and then had her bicycle fall completely apart under a well-meaning prospect who had confidently offered to fix it, declared it repaired, and taken it out for a test ride to prove his work. Full structural collapse, mid-ride, while Luise watched from the driveway. There is no photo of the exact moment, which is the only real tragedy.

Michael’s week had a quieter energy – good sky, a squirrel on a fence that looked like it owned the whole street, and a selfie with a talking parrot at someone’s door. Not a parrot making vague noise. One that made eye contact and spoke. As someone on the team put it: we came to sell books and ended up making friends with a bird.

And then, as if to bring everything back to earth – leadership arrived and filmed themselves dancing to “Wiggle.” Full commitment. Zero irony. Every single second of it.

By the Numbers

Behind the talking parrots, the imploding bicycles, and the roof-dwelling canine security guards, there is an unyielding mountain of hard work. We absolutely refused to let the anticipation of a 350-mile relocation slow down our momentum during our final days in Rapid City.

Here is exactly how the raw data from Week 3 shook out compared to our cumulative, all-time stats so far:

Metric	Last Week (Week 3)	All Time So Far
Doors Knocked	5 130	11 247
Calls Made	2 251	5 028
Demos Done	1 465	3 244
Sitdowns	551	1 139

Sioux Falls: Your Turn

New city, new doors, new stories already forming at the edges. Week 3 reminded us that growth doesn’t always happen at the destination – sometimes it happens on the drive, in the goodbye, in the first night somewhere new where you’re figuring it out anyway. Mari, Liisa, Luise, Parvin, Matthias, Gabriel, Michael – seven different versions of the same summer, happening inside one team of independent leaders.

Sioux Falls doesn’t know what’s coming. Same team, new town, more journey ahead. 🚗

Phoenixi org on juba linnasid edukalt vallutanud. Linnad nagu näiteks Washington ja Morton on peaaegu vallutatud ja meie vinge Phoenix jätkab vägitegudega. Pühapäeval läksime ka kõik koos poodlema, sest mida muud sa vihmase ilmaga teed. Täna saime natuke varasemalt puhkama ja järgmist nädalat planeerima.

UUS NÄDAL, UUED INIMESED, PAREMAD OSKUSED, LET’S GO!

May-Britt

Võtan maksimusi igast nädalast, igast päevast, igast tunnist. Hea meel, et org nii tubli, inimesed saavad iga päev paremaks. Tõusud ja mõõnad aga siht selge.

Iga päev mõistan aina rohkem kui suva on see kui keegi ütleb ei, kui keegi ei osta, vaid tahaks lihtsalt saada inimesena paremaks. Olla inimene oma visioonis. Peatse koputamiseni

Johanna

See nädal kohtadin ma igasugu loomi. Nägin hobuseid, kõik koerad tahtsid mind üle nuustada ja pardipojad, konnakullesed ning prussakad said ka üle vaadatud, rääkimata kassidest ja inimloomadest.

Karel

See nädal töötasin countryt ja kohtasin väga palju amišeid. Neil pole nii palju reegleid kui mujal, aga nad ei tohi internetti kasutada, traktoril ei tohi katust olla ja muruniidukil peavad püsti seisma.

Aga neil on solarpanelid ja toas kasutavad lampe mitte küünlaid nagu mõned. Autoks on neil kaarik ja hobune

Joonas

Iga päev USAs näed, et kõik on siin XL suuruses, isegi krõpsupakid ja poed. Muidu möödunud nädal oli mõnus. Minu üks unistustest sai ka teoks tänu ühele ägedale papsile: sain Ford Mustangi (V8 mootoriga) kõrvalistmel kiirust nautida.

Ron

Roni nädal oli nagu film. Sai sõtkutud, sai iguaani hoitud ning koerte eest joostud. Lahedad ja kogemusrohked 7 päeva!

Uku

Iga päev juhtub palju ja kõik päevad on erinevad aga kõigist on midagi õppida. Võtan aina vabamalt ning naudin kõiki neid erinevaid kohtumisi ja kogemusi. Tegin kindlalt parima otsuse nendest valikutest, mida oma suvega teha oleksin saanud.

PONY SOCKS 🧦

Britta
Walked a solid 50 minutes to Target convinced I was about to buy a bike, only to find out they do not sell bikes there at all. Turns out ChatGPT lied straight to my face — but hey, the steps counted for something.

Olari
Met a guy today whose nephew is an actor I genuinely admire, and he pulled out actual photos of them together. Small world moments like that never get old.

Jan
Took the car in for a leaking tire and found a 15-year-old working hard for his grandpa at the shop — refreshing to see kids putting in real summer work like that. Left him a tip and he was genuinely grateful, one of those wholesome little moments. Also crossed paths with someone from the local Catholic church who gave me solid advice on how to frame our Bibles for Catholic families, which turned out to be incredibly helpful.

Elerin
Some people go to work, I go treasure hunting. This week alone I came home with a cybersecurity book, homemade strawberry jam, and a framed photograph from a Swedish photographer — plus enough in donations to basically cover my week’s rent. Not a bad haul.

Nazar
Last door on Monday landed me a bike worth $600, handed over by a family who said they were “too fat to ride it.” Also spent some time with an old man who spent over 30 years as a prison guard — you could tell just from the way he carried himself and the weight in his voice.

Trevon
Knocked on a door after spotting a car in the driveway, and on the way back noticed two elderly people seemingly asleep inside it. Heart dropped for a second thinking the worst — but a gentle knock on the window revealed they had simply had a long day and dozed off. Relief like nothing else.

Angelika
Got a message from a colleague inviting me to shadow him in Coldwater, told him I would be there in two hours, and showed up right on schedule — except I had driven to the wrong Coldwater. Ohio apparently has two. Turned right back around for another two-hour drive to the correct one.

Lysanna
Sometimes the day calls for cookies, and today it delivered exactly that after a bit of a situation. Small wins matter.

Marius
Walked away with some genuinely cool merch from families this week — caps and other goodies included. The generosity never stops surprising me.

Mikk
Was deep in conversation with an awesome dad in his garage when he suddenly spotted someone stealing my bike. Without missing a beat, he launched out of his chair and sprinted after the guy like an absolute superhero. Got the bike back, had a great laugh about it afterward — turns out everyone needs a Batman in their corner sometimes.

Marek
A colleague came along to shadow for the day and we had a genuinely great time working together.

Toomas
Ran into the same lady who handed me my permit back at city hall — small world. She ended up picking up some books for her nephews too, full circle moment.

Daniel
Crossed paths with a couple of fellow door-to-door salesmen, except they were pitching internet instead of books. Comparing notes on the job turned into one of the funnier conversations of the week.

TEIE LEMMIK ORG

 💨PUUX💨 WEEK2

Teine nädal juba tuhinal möödas ja kõik tulemused on rohkemgi kui KAHEKORDISTUNUD. Saame kõik enda üle uhked olla, sest selle nädala lõpuks on meil kõigil ponisokid jalga teenitud ja lõbusad mälestused kokku korjatud. Aga räägime ka igast puuxu liikmest individuaalselt-

💛 Mihkel on mees, kes otsib autot sama suure kirega nagu järgmisi müüke – ja kuidagi leiab mõlemad. Ta võib istuda maha ükskõik kellega ning viie minutiga on võõrast saanud sõber. Selftalk käib tal täistuuridel ja kui ukselt uksele raamatuid müüma läheb, siis annab endast 110%. Kui Mihkel midagi pähe võtab, siis gaas põhja ja tagasi ei vaata.

Mihklit intervjueerides saime ka váikse toreda loo: kohtusin vanema paarikesega, kes olid elanud pikemat aega mitmes euroopa riigis ja naine oli kirjanik. Pakkusid mulle õhtusööki ja panid mind väga hindama seda, milline ma ise elus olen. Tänu neile tundsin, et ma päriselt jahin oma unistusi ja olen hetkel elus kõige paremas kohas!

💚 Jaan on bookfieldi kõige kiirem mees – kui teised alles kaarti avavad, on temal juba pool piirkonda tehtud. Nukid on koputamisest verised, aga hoog ei rauge, sest iga uks võib tuua järgmise loo, müügi või bingo jaoks vajaliku ruudu. Ta leiab üles igasugused inimesed ja oskab kõigiga jutule saada. Ning kui mängus on snäkid ja bingo täissaamine, siis Jaani peatamiseks oleks vaja midagi enamat kui lihtsalt suletud ust.

Jaani intervjueerides tuli välja, et snäkid olid ta nädala highlight, sest ta ei pääsenud ühestki majapidamisest tühjade kätega.

Jaani ja Mihkli nädala põhilauluks on ühiselt Kanye Westi Champion🏆🏅

🩷 Anita on selline inimene, kelle ümber tekib pidu täiesti iseenesest. Mehhiko pered söödavad ta alati head-paremat täis, sest temast lihtsalt ei saa mitte hoolida. Iga äge papa jätab talle kaasa killukese elutarkust ning mammidega leiab ta end üsna pea tantsulkat löömas. Ukselt uksele raamatuid müües ei kogu Anita ainult müüke – ta kogub lugusid, sõpru ja mälestusi kogu eluks. Anita nädala põhilauluks on Bob Marley Is this love🧘🏻‍♀️🪷

💙 Merx sai aga uusi elutarkusi May-Britti follomispäevast, kust sai ka uue playlisti mis tõmbas nädala uuesti värskelt käima. Merxi nädala põhilaul oli Curly Stringsi Seitse pruuti!💃🕺

Oleme rohkem kui valmis vastu võtma uut nädalat suurema entusiasmiga kui kunagi varem💨💨💨💨💨