Pühapäeval vaatasid Kalevipojad otseloomulikult vutti. Roland oli ühte rahvusvahelise publikuga pubisse laua reserveerinud, istusime otse nelja teleka all, mis meile paraja kajaga hispaaniakeelseid kommentaare kõrva lõugasid. Allpool on väljavõte parematest kommentaaridest, mis härraste suust mängu keerises kuulda võis.

Kristofer: See on Argentiina, see ei ole viga!
Kristofer: Ta isegi ei puutu teda.
Roland: Olmoooo, kurat noh. Mulle pole see Olmo kunagi meeldinud.
Kristofer: Ooo, hüdratsioon, kus see meie fuudratsioon on?
Kristofer: (29) Ma ei saa aru, kuidas siiani ei ole kaarte olnud?
Läbisegi: Ei ole viga, ei ole viga. Messi vastu oleks kohe viga. Ei ole võimalik! Messi vastu oleks vilistatud. Seda ma räägin sulle!
Jaagup: Millal toit tuleb!?
Tristan: (35) tee nüüd midagi head, no p****!
Eeeeeee, kuidas ei ole käsi!?
Pane see pall kasti!
Roland: eiiii, Ferran Torres toodi sisse, ta peaks võibolla ameti maha panema.
Roland: 79 See Hispaania väravavaht pole ammu palli puutunud.
Siim 81 Oiiii, see võtab ju kaelaluud.
82 Mulle ei ole see Enzo kunagi meeldinud, rõve värdjas.
85 See oli löögikoht. No muidugi taharisti ja korras. Nonii niko williams.
88 Aiai ei saa teha selliseid varbaga tõkse raisk.
Rodri sa oskad ju lüüa, ma tean küll.
Mine lähemale, kaks puudet veel oleks võinud teha.
(Messi kohta) Ise jooksis otsa, loll kääbus.
Tõmba nahhui Enzo! Sa said punase.
Lööge ära, lähme koju ära! Krisil ja siimul on vaja poolteist tundi koju ära minna.
Lamine sa olen kuueaastane, sul in mingi kuus MMi veel minna, full Attitudei pealt löö ära!
Mida ta oigab, ma ei saa aru. Ei ole võimalik, et siin oli viga.
Kristofer: Ma olen rääkimud seda juba kolm nädalat, see on korruptsioon, päevavalges. Isegi Argentiina fännid saavad sellest aru!
Soldier down, headshot. Kuidas ta üldse elus on? Oiii see on nii valus.
Mida see Williams lendab nagu baleriin, hoia need käed all!

Uue nädala pühendavad Kalevpojad aga isadele!

KALEVIPOJAD, SERVITI!

12. juuli, ehk raamatusuve viienda nädala pühapäev möödus Kalevipoegadel hoopis vaheldusrikkamalt kui varasemad. Kui eelmistel nädalatel käidi kohalikes välibasseinides sulistamas, võidu basseiniotsi ujumas ning võimalikult napakalt vette hüppamas, siis täna võtsid kuus selli suuna Council Bluffsi linnakese poole, kus pärast sisukat koosolekut, kõhu Applebees kõhu korralikult täis parkimist ning lõputute vahvate lugude jutustamist mindi koos viltimist harjutama.

Nimelt tutvus Siim, C.B. juba üsnagi kohalik hariduse edendaja, mõni aeg tagasi ühele üsnagi ära peidetud maja uksele koputades kohaliku vildikunstniku ning juuksuri Deb Koestersiga. Pärast mõningast tutvuse sobitamist ning raamatujutu puhumist läks vestlus aga reisimise ja laia maailma teemadele rändama. Kuigi raamatuid tookord müüa ei õnnestunud, jättis kunstniku ülimaitsekas elamine ning kihvt kunstistiil Kalevipojale elamuse. Pärast mõningast side pidamist sai kokku lepitud meeleolukas vildi tegemise töötuba, mis täna ka läbitud sai.

Tuleb välja, et viltimine on päris teraapiline ning seltskonnakeskis igati meeleolukas tegevus. Meie meeskond valmistas vildi sisse polsterdatud seepe, mida hiljem kodustele suveniiriks kaasa võtta. Tööprotsess ise on üpris loov lõbus mäkerdamine: kõigepealt valitakse välja sobiv värvikombinatsioon villa (kusjuures Kalevipoegadele oli ette antud materjal Soome neljajalgsete päritolu), seep peidetakse villa sisse erinevaid mustreid luues ära, seejärel hõõrutakse seda veega, mis seebi koosmõjul tekitab igati vahtu, misjärel villakiud ilusti üksteisest kinni haaravad ning saabki üks kena vildimoodustis valmis. Kohalik meister ise on villast teinud nii palju erinevaid esemeid ning kunstiesemeid, et enne jõuaks raamatute demonstreerimiseks mõeldud paarituhandeleheküljelise näidisraamatu läbi lugeda, kui sellele nimekirjale lõpu teeks.

Ettevõtmisest, mis alul tekitas teistes Kalevipoegades küsimärke ning kahtlusevarje sai tegelikult igati meeleolukas ning meelde jääv äge pühapäevane seiklus, millest ehk pikemaltki pajatada ning tulevikus inspiratsiooni ammutada.

KALEVIPOJAD, SERVITI!

Maarjamaa kangeimate (ning ühtlasi näljasemate) hulka, kellest Raamatumüüjate Toetusklubi siiani ehk vähem on kuulnud, kuuluvad ka Jaagup ning Kristofer. Kui esimene, on väsimatu esmaaasta tudeng, kes täidab ka motivatsioonimanageri rolli, siis teine veedab USA-s juba oma elu 23. suvekuud. Mõlemal on viimastest nädalatest oma kõrgethki.

Jaagup kirjutab: “Minu USA seikluse seni kõige ägedam kogemus on see, kuidas ma endale auto sain, ja veel mis diiliga. Mul pole kunagi elus enda autot olnud ja tegelikult isegi ei tea, mis sellega kaasneb. Nimelt kuna töötame Iowas, kus linnad liiga suured ei ole, siis vajavad kõik mingil hetkel autot, et paremini ringi liikuda. Juba enne reisile jõudmist oli mul plaan see poole suve pealt kuskilt rentida ja ega siis sellega rohkem tegelemist poleks olnudki. Kolmanda nädala lõpus ütles aga Otto, et võime kõik juba autot vaikselt hakkama vaatama. Nii mulle meenuski, et tegelikult on mul üks pereisa Brandon, kes juba kolm nädalat järjest enda perega einestama on kutsunud. Temaga kohtusin algselt ma esimese nädala laupäeval, kui 21:30 nägin neid just Mehhikost saabumast. Isal oli kohe nii sõbralik energia ja ta tahtis mu kohta kõike teada. Meid mõlemaid siduv asi oli Kaitsevägi/USA armee. Sel õhtul lisasin ta ka Facebookis sõbraks. Kuna mäletasin kui hästi me läbi saime, siis otsustasin talle ka kolmandal nädalal autoga seoses kirjutada.
Esimesed kaks päeva ta kirjutas, et kui raske võib sellist autot leida olla ja kui keeruline sellega tegeleda on. Kolmandal päeval aga vastas ta lõpuks, et tal oli juba paar aastat enda vanima lapse kooliajto garaažis istunud ja ta oli seda kaks päeva parandanud, et mulle pakkuda. Nimelt on tegemist 1997 Chevrolet Monte Carloga. Käisimegi seda Ottoga koos vaatamas ja mul tekkis kohe selle auto vastu armastus. No vau milline pill! Vanust võib olla ligi 30 aastat, aga kõik töötab nii hästi ja pole hirmugi sellega sõita. Sain sellise diili, et maksan auto eest 500$ n-ö deposiiti ja et see enda nimele panna ja siis suve lõpuks ostab Brandon selle mult tagasi. Ehk põhimõtteliselt, kui kõik sujub, siis tasuta. Ma olen nii elevil, sest mul tekkisgi autoga seoses selline täiskasvanu tunne. Ja sellega USA teedel ringi kimada on ikka väga äge. Ikka igal pool leidub ägedaid inimesi!!!”

Kristofer, kes parajasti juba oma kaheksandat suve teisel pool Atlandit veedab, on vana rahu ise. Tema poole vaadatakse, kui mõnda hea nõuannet või naljakat kommentaari läheb vaja. Nii kogenud müügimehega enam algajate masti naljakaid lugusid enam kuigi palju ei sünni. Ent mõni siiski.
Eelmine nädal käis Kalevipoegade seniorliiget tööpõllul üks kolleegist leedukas jälitamas, seda tehakse tihti, kui tahetakse midagi uut õppida või teistelt uusi müügimõtteid noppida. Kristoferil ja Leedu kolleeg Povilasel õnnestus taolist ühendriikide neljakümneaastast ilmakodanikku näha, kes kummalisi sõnu nagu ESTONIA & LITHUANIA, mitte koha-, vaid inimesenimedeks pidas. Niisiis seiklesidki mööda Lääne-Iowat päeva lõpuni ringi kaks vahvat Euroopa selli Estonia ning Lithuania.

Uue nädala pühendavad Kalevipojad oma emadele, et iga järgmine koputus ning samm päeva jooksul, vähemalt mõtetes, kedagi teist, endast palju tähtsamat, teeniks. AITÄH TEILE, ARMSAD EMAD, ET TE MEID JUST SELLISTEKS OLETE KASVATANUD NING KA NÜÜD, KUI ME TEISEL POOL MAAMUNA VIIBIME, MEID JUST NII PALJU TOETATE.

Egas muud, kui:
KALEVIPOJAD, SERVITI!

Veerand suvest on möödas ja igal raamatumüüjal on ilmselt kuhjaga oma lugusid, mis kuidagi meelde ja hinge jäävad. Olgu need siis seotud mõne õppetunni, naljaka hetke, muret tekitava olukorra või armsa hetkega. Vahva on aga see, et need elu seikslused ei väsi kunagi üllatamast ning hüppavad su teele nii ootamatult. Igast päevast on võimalik mõni tarkusetera või kaks kaasa korjata, millest sõbrad mujal vaid unistavad. Allpool on kolme Kalevipoja mõtteid viimastest nädalatest!

TRISTAN: “Hei! Minu lugu siis. Nimelt nüüd 3ndat suve tehes olen ise arusaanud kahest asjast. Esimene asi on see, et “asjad siin ilmas juhtuvad põhjusega”. Kõik head ja halvad asjad, olukorrad mis meiega juhtuvad on loodud tulema. Ma olen pööranud kõik need “halvad momendid” enda jaoks kasulikuks. Näiteks kui autoga on mingi jama, siis tean, et täna TULEB ÄGE PÄEV. See annab mulle enesekindlust. Olen aru saanud, et sageli ei määra meie päeva see, mis juhtub, vaid see, kuidas me otsustame sellele reageerida. See on olnud üks suurimaid õppetunde sellelt suvelt. Teine asi mida õppinud olen on “tuleb uskuda”. Kui ise milleseki usud siis head asjad hakkavad juhtuma. Mulle väga meeldib lause mida mu isa kogu aeg kasutab: “Mida tahad, seda saad! Lihtsalt ole oma soovidega ettevaatlik. Need kipuvad täituma”. Sellest sain aru eelmise suve lõpus kui Hardo mulle sellest esimest korda rääkis. Läksin välja ja tegin oma parima päeva. Kui kunagine Company president Mort Utley ütles, et “Thing big”, siis sellest ajast saadik olen hakkanud asjadesse suuremalt uskuma. Mõtlema, et ma suudan seda! Tänud ja parimat, Tristan”

ROLAND: “Olen viimastel nädalatel sattunud snäkkide küüsi. Kohalikud nimesed aina annavad ja annavad süüa (ma enamasti küsin ka). Olukord on nii hulluks läinud, et snäkid ei mahu enam kotti äragi. All on paar illustreerivat pilti. Kohtasin kolmapäeval ka oma lapsepõlve unistust Matut filmist “Autod”, kuid küsimuse peale ka see endale laenutada saatsid omanikud mind kahjuks pikalt. Muidu on ilmad olnud imelised viimased nädalad ja Kalevipojad annavad aina hagu.”

OTTO, sattus viimasel nädalal pere juurde, mille liikmed võtsid teda vastu nagu taevalikku signaali. Nad olevat kogu pere ja lastega kaks päeva varem jumalat palunud, et see neile kellegi saadaks. Üejärgneval päeval, saabus nende ukse taha üks uljas tudeng ühest väikeriigist kaugelt teiselt poolt Atlandit. Võib vaid ette kujutada, milline oli pere imestus, kui Otto nende uksele koputas ja pere seal laia naeratusega pikka eestlast seismas nägi. Kusjuures taoline lugu pole mitte esimene omataoline, esimesel nädalal nähti SIIMu saabumises ukse taha smasugust märki kõrgemalt. Üks El Salvadorist pärit paduusklik ema võttis ta saabumist niivõrd hinge, et jättis talle pisikese meenega sõnumisedeli väitis raudse veendumusega, et ta loeb seda kohtumist kui mingi sügavama mõttega juhtumit. Need on need hetked, mis panevad meid esmalt ehk kulmu kergitama või ehk isegi õrnalt muigama, ent tegelikult jätavad sügava mulje ja jätavad veel pikaks ajaks neid kohtumisi, kohatud inimesi ja suviseid seiklusi meenutama.

KALEVIPOJAD – SERVITI!

Kui kuldne kuuik just parajasti vaba maailma kodanike raamatutega varustamisega ei tegele, satutakse muidugi lugematutesse seiklustesse. Värvikamaid lugusid kogeb kokkupuutel erinevate loomariigi esindajatega. Kes koduloomadega harilikus USA majapidamises, kes lehmade, kitsede, kanade või muude asukatega mõnes kohalikus farmis, kes üle jäänud elukatega linnapildis.

Kinnitamata andmetel ollakse kamba peale tänaseks päevaks peremehe tähelepanu nimel müügijutu-haukumise duelle peetud 1054 koeraga ja kohalike koduste pereemadega maha istumiseks on diivanitelt eemale tõrjutud 486 kassi. Härrased on igapäevaselt valmis kohanema ka muude koduloomade, taluloomade või muude karvaste-sulelistega efektiivselt toime tulemiseks.

Siim kannab Council Bluffi linnakesest ette, et igapäevaselt näeb linnapildis nii mitmeidki elusolendeid – õhtuti kohtab väljas mõnd ohutut kollakat madu, tänavad on ööpäevaringselt kaunistatud ringi liduvate jäneste ning oravatega, mägisemates piirkondades kohtab ilma igasuguse imestuseta inimeste aedades või teedel metskitsi, mõnel haruldasemal õhtupoolikul õnnestub kohata mööda tuhisevat nahkhiirt või üle tee siblivat skunki või opossumit. Laupäeval õnnestus kohtuda veterani ning endise tuletõrjuja Shawniga, kes õpetas silmagi pilgutamata, et parim koduloom, kes praegu 70-dates eluaastates vanaisal omal ajal lapsena olnud on, oli pesukaru. Need olevat nagu kassid, ent palju õpetatavamad. Viimased suutvat näiteks ilma igasuguste probleemideta perepoja magava ema küljest öösiti kõrvarõngaid pihta panna.

Igal müüginoorel on oma ports kirgi köitvaid lugusid koertest, kes harilikku müügipäeva vähe kõrgema vererõhutaseme toovad. Näiteks Tristan on leiutanud uue omalaadse spordiala. Kui Hispaanias on kombeks harrastada traditsioonilist härjavõitlust, kus inimene oma turvalisuse valdavalt looma eest ära põigeldes tagab, siis meie meeskonna noorsand otsustas see nädal alustada uut karikasarja ühe kohaliku Iowa rotveileri vastu. Teise aasta mänedžeril ei olnud aga kasutada mitte ilus erksat värvi kangas, millega looma nina ees lehvitada, vaid oma müügimehe A ja O, müügimapp. Tristan tõrjus oma brošüüride-tabelite portsuga euroopakannikamaia koera pealetungi ning taganes edukalt oma uhkesse kaarikusse, mis annab spordiala teadaolevalt maailma esimese maakohtumise tulemuseks 0:0 viigi.

Kui mõnele hoolivale Eesti emale jääb nende lugude järel hinge mõni murekübeke, siis olge rahulikud: poisid käituvad oma parima äranägemise ning maksimaalselt kaine mõistuse suuniste järgi. Kalevipojad usuvad inimeselooma ülemvõimu ja siin teisel pool suurt lompi lihtsalt küll hätta ei jää!

(Täiesti terve ning rõõmsameelne Tristan kitsedega suhteid soojendamas.)

Ega siis muud, kui… KALEVIPOJAD, SERVITI!!!

Tähelepanu, Tuuslar, Sarvik ja sortsud!!! Ärge oma jalga sellesse kaardil punasega tähistatud osariiki lähimate kuude jooksul oma samme seadke, vähemalt mitte lääneserva. Maarjamaa kuus kangemat kontrollivad seda kanti nagu oma kullakallist Maarjamaad!

Meie kuuepealine meeskond paikneb 3.2 miljonilise rahvaarvuga Iowa osariigis peamiselt kahes lääneserva suuremas linnas, Sioux Citys ning Council Bluffis. Esimeses on oma 86 000 jänkit, teises 63 000.
Lahingplaan nii haridus-, enesearengu- kui suviste seikluspõldude kündmiseks on küllaltki lihtne. Kolm uustulnukat Roland, Jaagup ning Siim koputavad oma selle suve kodulinna naabrite ustele, vanemad kangemad kotkad lendavad ka üle kaugemate pisemate asulate, et seda maad igapäevaselt mõne korraliku kubutäie hea haridusega kasta.

Noorhärrad iseloomustavad regiooni järgmiselt:

Roland: “Mina töötan Sioux City idaosas. Linn on üsna mägine ning kuna liigun siin ringi rattaga, siis vormi hoidmine tuleb peaaegu iseenesest. Koos Tristan Pugiga ööbime 89-aastase vanavanaema Yvonne’i juures. Ta on ääretult hooliv ja tähelepanelik, peseb meie pesu peaaegu iga päev ning vahel juhtub isegi nii, et üks ja sama pesulaar käib masinast läbi lausa kaks korda. 
Ilmaga siin arvestada ei saa. Ühel hetkel sajab korralikku padukat, järgmisel tunned end nagu sulav lumememm, sest väljas on nii palav. Sellest hoolimata on siin väga mõnus olla. Inimesed on erakordselt lahked ja vastutulelikud ning pea iga teise ukse taga pakutakse vett või mõnda Gatorade’i laadset spordijooki.
Meeleolu on kõrgel, motivatsiooni jagub ning võtame selle hea tuju endaga kaasa ka järgmisesse nädalasse.”

Otto ja Tristan lisavad, et kohalikud on üpris abivalmis USA keskklass. Tristanile tuldi see nädal näiteks appi, kui autorehvi auk oli tekkinud, Otto soojendab suhteid kohalike põllumeestega. Viimasele jättis sellest nädalast kustumatu mulje 650 kilogrammine lehm (kusjuures siinjuures tasub täpsustada, et kõneletakse siiski bos tauruse, mitte ülekantud tähenduses mõnest erakordsete saavutustega kaheldava elustiiliga homo sapiensi liigi esindajast).

Igatahes tõotab tulla suurepärane suvi, kuni mehed ise endast parima annavad ning oma võimalustest viimast võtavad!

KALEVIPOJAD, SERVITI!

Hea fänn ja toetaja, palun pane ennast valmis, sest varsti hakatakse kuuma andma!

Anname ametlikult teada, et üks õppimist ja igakülgset higistamist täis müügikool on läbi, Iowasse rännatud ning esimene n-ö 0-nädal seljatatud! Kristofer, Otto, Tristan, Jaagup, Roland ja Siim on poistebänd, mis jaguneb kolmeks ideaalseks mänedžer-esimeseaastatudeng komboks.

Sellid saabusid Ameerikasse eelmisel nädalal kõik kohale. Otto-Tristani mänedžeriduo kontrollis kõik Iowa kobedamad majapidamised üle ning lasi need kuttidele selleks nädalaks juba valmis kõpitseda. Kristofer ja Siim suundusid kolmeosalisele lennureisile 28. mail ja neil oli omakorda tükk tegemist, et hilinenud Tallinn-Helsingi lennu tõttu kõigepealt oma lennufirma poolt maha jäetud pagasit igatseda ning siis viimaselt lennult Chicagost-Nashville’i iseenda lennult maha jätmist seedida. Poistel oli võimalik end nagu väikese “Üksinda kodus” Kevin McCallisterina tunda (tema jäi ju juba 30 aastat tagasi samamoodi Chicago lennujaamast startivast lennust maha). Seiklused on marud ning väikesed katsumused vaid selleks, et neid ületada, siis ongi tulevikus midagi naerusuiselt meenutada, praeguseks on meestel ka pagas kätte toimetatud. Rolandi ja Jaagupi “vabasse maailma” saabumine, kulges ladusamalt. Nüüdseks on kutid igatahes sõiduvees ja ootavad järgmisi seiklusi, mida teile suve jooksul ette kanda.

PS: Nende kuue kange kodumaa poja moto on ikka “SERVITI!”, kombineerides seega endasse nii mõtte kui musklijõu!