Maarjamaa kangeimate (ning ühtlasi näljasemate) hulka, kellest Raamatumüüjate Toetusklubi siiani ehk vähem on kuulnud, kuuluvad ka Jaagup ning Kristofer. Kui esimene, on väsimatu esmaaasta tudeng, kes täidab ka motivatsioonimanageri rolli, siis teine veedab USA-s juba oma elu 23. suvekuud. Mõlemal on viimastest nädalatest oma kõrgethki.
Jaagup kirjutab: “Minu USA seikluse seni kõige ägedam kogemus on see, kuidas ma endale auto sain, ja veel mis diiliga. Mul pole kunagi elus enda autot olnud ja tegelikult isegi ei tea, mis sellega kaasneb. Nimelt kuna töötame Iowas, kus linnad liiga suured ei ole, siis vajavad kõik mingil hetkel autot, et paremini ringi liikuda. Juba enne reisile jõudmist oli mul plaan see poole suve pealt kuskilt rentida ja ega siis sellega rohkem tegelemist poleks olnudki. Kolmanda nädala lõpus ütles aga Otto, et võime kõik juba autot vaikselt hakkama vaatama. Nii mulle meenuski, et tegelikult on mul üks pereisa Brandon, kes juba kolm nädalat järjest enda perega einestama on kutsunud. Temaga kohtusin algselt ma esimese nädala laupäeval, kui 21:30 nägin neid just Mehhikost saabumast. Isal oli kohe nii sõbralik energia ja ta tahtis mu kohta kõike teada. Meid mõlemaid siduv asi oli Kaitsevägi/USA armee. Sel õhtul lisasin ta ka Facebookis sõbraks. Kuna mäletasin kui hästi me läbi saime, siis otsustasin talle ka kolmandal nädalal autoga seoses kirjutada.
Esimesed kaks päeva ta kirjutas, et kui raske võib sellist autot leida olla ja kui keeruline sellega tegeleda on. Kolmandal päeval aga vastas ta lõpuks, et tal oli juba paar aastat enda vanima lapse kooliajto garaažis istunud ja ta oli seda kaks päeva parandanud, et mulle pakkuda. Nimelt on tegemist 1997 Chevrolet Monte Carloga. Käisimegi seda Ottoga koos vaatamas ja mul tekkis kohe selle auto vastu armastus. No vau milline pill! Vanust võib olla ligi 30 aastat, aga kõik töötab nii hästi ja pole hirmugi sellega sõita. Sain sellise diili, et maksan auto eest 500$ n-ö deposiiti ja et see enda nimele panna ja siis suve lõpuks ostab Brandon selle mult tagasi. Ehk põhimõtteliselt, kui kõik sujub, siis tasuta. Ma olen nii elevil, sest mul tekkisgi autoga seoses selline täiskasvanu tunne. Ja sellega USA teedel ringi kimada on ikka väga äge. Ikka igal pool leidub ägedaid inimesi!!!”
Kristofer, kes parajasti juba oma kaheksandat suve teisel pool Atlandit veedab, on vana rahu ise. Tema poole vaadatakse, kui mõnda hea nõuannet või naljakat kommentaari läheb vaja. Nii kogenud müügimehega enam algajate masti naljakaid lugusid enam kuigi palju ei sünni. Ent mõni siiski.
Eelmine nädal käis Kalevipoegade seniorliiget tööpõllul üks kolleegist leedukas jälitamas, seda tehakse tihti, kui tahetakse midagi uut õppida või teistelt uusi müügimõtteid noppida. Kristoferil ja Leedu kolleeg Povilasel õnnestus taolist ühendriikide neljakümneaastast ilmakodanikku näha, kes kummalisi sõnu nagu ESTONIA & LITHUANIA, mitte koha-, vaid inimesenimedeks pidas. Niisiis seiklesidki mööda Lääne-Iowat päeva lõpuni ringi kaks vahvat Euroopa selli Estonia ning Lithuania.
Uue nädala pühendavad Kalevipojad oma emadele, et iga järgmine koputus ning samm päeva jooksul, vähemalt mõtetes, kedagi teist, endast palju tähtsamat, teeniks. AITÄH TEILE, ARMSAD EMAD, ET TE MEID JUST SELLISTEKS OLETE KASVATANUD NING KA NÜÜD, KUI ME TEISEL POOL MAAMUNA VIIBIME, MEID JUST NII PALJU TOETATE.
Egas muud, kui:
KALEVIPOJAD, SERVITI!
SW Eesti 