Veerand suvest on möödas ja igal raamatumüüjal on ilmselt kuhjaga oma lugusid, mis kuidagi meelde ja hinge jäävad. Olgu need siis seotud mõne õppetunni, naljaka hetke, muret tekitava olukorra või armsa hetkega. Vahva on aga see, et need elu seikslused ei väsi kunagi üllatamast ning hüppavad su teele nii ootamatult. Igast päevast on võimalik mõni tarkusetera või kaks kaasa korjata, millest sõbrad mujal vaid unistavad. Allpool on kolme Kalevipoja mõtteid viimastest nädalatest!
TRISTAN: “Hei! Minu lugu siis. Nimelt nüüd 3ndat suve tehes olen ise arusaanud kahest asjast. Esimene asi on see, et “asjad siin ilmas juhtuvad põhjusega”. Kõik head ja halvad asjad, olukorrad mis meiega juhtuvad on loodud tulema. Ma olen pööranud kõik need “halvad momendid” enda jaoks kasulikuks. Näiteks kui autoga on mingi jama, siis tean, et täna TULEB ÄGE PÄEV. See annab mulle enesekindlust. Olen aru saanud, et sageli ei määra meie päeva see, mis juhtub, vaid see, kuidas me otsustame sellele reageerida. See on olnud üks suurimaid õppetunde sellelt suvelt. Teine asi mida õppinud olen on “tuleb uskuda”. Kui ise milleseki usud siis head asjad hakkavad juhtuma. Mulle väga meeldib lause mida mu isa kogu aeg kasutab: “Mida tahad, seda saad! Lihtsalt ole oma soovidega ettevaatlik. Need kipuvad täituma”. Sellest sain aru eelmise suve lõpus kui Hardo mulle sellest esimest korda rääkis. Läksin välja ja tegin oma parima päeva. Kui kunagine Company president Mort Utley ütles, et “Thing big”, siis sellest ajast saadik olen hakkanud asjadesse suuremalt uskuma. Mõtlema, et ma suudan seda! Tänud ja parimat, Tristan”
ROLAND: “Olen viimastel nädalatel sattunud snäkkide küüsi. Kohalikud nimesed aina annavad ja annavad süüa (ma enamasti küsin ka). Olukord on nii hulluks läinud, et snäkid ei mahu enam kotti äragi. All on paar illustreerivat pilti. Kohtasin kolmapäeval ka oma lapsepõlve unistust Matut filmist “Autod”, kuid küsimuse peale ka see endale laenutada saatsid omanikud mind kahjuks pikalt. Muidu on ilmad olnud imelised viimased nädalad ja Kalevipojad annavad aina hagu.”
OTTO, sattus viimasel nädalal pere juurde, mille liikmed võtsid teda vastu nagu taevalikku signaali. Nad olevat kogu pere ja lastega kaks päeva varem jumalat palunud, et see neile kellegi saadaks. Üejärgneval päeval, saabus nende ukse taha üks uljas tudeng ühest väikeriigist kaugelt teiselt poolt Atlandit. Võib vaid ette kujutada, milline oli pere imestus, kui Otto nende uksele koputas ja pere seal laia naeratusega pikka eestlast seismas nägi. Kusjuures taoline lugu pole mitte esimene omataoline, esimesel nädalal nähti SIIMu saabumises ukse taha smasugust märki kõrgemalt. Üks El Salvadorist pärit paduusklik ema võttis ta saabumist niivõrd hinge, et jättis talle pisikese meenega sõnumisedeli väitis raudse veendumusega, et ta loeb seda kohtumist kui mingi sügavama mõttega juhtumit. Need on need hetked, mis panevad meid esmalt ehk kulmu kergitama või ehk isegi õrnalt muigama, ent tegelikult jätavad sügava mulje ja jätavad veel pikaks ajaks neid kohtumisi, kohatud inimesi ja suviseid seiklusi meenutama.
KALEVIPOJAD – SERVITI!
SW Eesti 