Nädal 3 tehtud ja mootor igat pidi käima saadud! Storming tehtud ja esimesed autod ka käes! Kellel naljakad lood autodega, kellel niisama jätkuvalt lõbus😊

Roland: kõnnin turfi vahel, koputan ja koputan, lõpuks istun ühe naisega maha. Küsin, et kas naine võiks oma abikaasa, mehe, ka siia kutsuda. Naine vaatas mind veidralt ja ütles, mul on naine😅

Gert: Sain omale auto, täielik pann, 282k miili peal aga ülimalt rahul oma elu esimese auto kohta (tõsiselt ka, Eestis mul pole ühtegi) 🕺

Kati: Sain auto, 2005 aasta oma ehk uuemgi kui see, mis mul kodus. Sellega oli selline lugu, et just hommikul oli see pere mõelnud, et auto müüki panna ja nad ütlesid, et ma olin justkui ingel taevast. Ostsin ära ja alustan tööd sellel. Äkki tunnike sain koputada ja oioi, autol läksid pidurid läbi😬 Aga õnneks võõrustaja papsil kontaktid olemas ja tullakse paari päeva pärast korda tegema😋 Ja auto omanikud ise ka nii toredad ja muretsevad minu pärast🥹

Hans: Tutvuge minu selle suve ustava kaaslasega – legendaarse Chrysler PT Cruiseriga. See auto on täpselt selline, et kas armastad või ei saa üldse aru, miks keegi seda armastab. Tal on oma iseloom, oma stiil ja jah… paar auku siin ja seal, vahepeal paugub ja teeb imelikke hääli. Aga ausalt öeldes ei kujutaks ma praegu oma elu ilma temata ette. Ta on mind viinud kodust ukseni ja ukselt järgmise kliendini, ilma suurema draamata. Olen selle auto ja inimese eest, kes seda mul soetada aitas, siiralt väga tänulik.

Herman: Koputasin uksele, tehakse aken lahti ja öeldakse, et uks ei tööta. Lähenesin nii, nagu tavaliselt. Öeldi, et ei ole huvitatud. Seepeale küsisin, et äkki neil autosid üle või teavad kedagi, kellel on. Öeldi, et kõmm, see on saadaval. Ja skoorisingi 2007 Saturn Aura. Läksime proovisõidule ja samal ajal lasin tal raamatut lapata ja sain sit downi ka kirja.

Edvin: Koputasin uksele, nagu ikka. Uksele tulnud naine hakkab uurima, kust ma pärit olen. Ütlesin, et Eestist, seepeale tema ütles, et temal sugulased Eestis. Ja siis tõi välja raamatud ja hakkas rääkima, kuidas tal vanemad teise maailmasõja ajal põgenesid Minnesotasse.

Alex: Mina nägin sel nädalal reaalselt Animal Planet stiilis köiki vöimalikke loomi – valgeid ja musti kukki, kanu, lehmasid teineteise peale pissimas, hanesid, koeri, metsikult kasse jpm! Minust tehtu ajalehte ka positiivne artikkel minu teadmata – üks pere tundis mind juba ka selle järgi ära Facebookile lisaks. Äge on siin peresid aidata, olen ka grupi üle äärmiselt uhke ja tänulik – jätkame hea tööga ja saame pidevalt paremaks!

Sessilised jätkavad samas vaimus, tuhandete hobujõududega edasi!🐎🏇

OMG 😱✨ 3. nädal on juba läbi!

Aeg lendab uskumatult kiiresti. 🐣💛 Selle nädala pühendasime inimestele, kes on meile kõige rohkem tähendanud – neile, kes on meid inspireerinud, toetanud ja andnud jõudu edasi liikuda.

Küsisime tibudelt, milline iseloomujoon nende kallimate inimeste juures neid kõige rohkem sel nädalal inspireeris…

Mia: Mina pühendasin selle nädala enda emale ja õele. The two most important woman in my life. Mu õde on üks otsekohene neiu, seda pead sa endaga ka olema bookfieldil – teadma, mil teed tegelikult sääsest elevandi. Ning mu ema on most hardworking woman, ei saanud talle alla jääda 😉

Keitlin: Ma valisin oma pisikese õe ja no ta on nii siiras et olin ka ise see nädal kõigiga siiras. Kõigi lastega suhtlesin nagu oma õega ja näotasin pilte oma õdedest🥹🥰

Henry-Mark: Minu kallima inimese iseloomujooneks, mis mind inspireerib, on see, et ta on väga sihikindel ja kõrgele sihtiv inimene ning just see motiveeris mind, et see nädal hästi tööd teha. jehehe

Henri: Iseloomujooned, mis kandsid mind sel nädalal olid kannatlikkus ja positiivsus. Mu mams on kõige kannatlikum ja positiviisem inimene, keda tean. No matter, mis olukord on – alati leiab positiivset igast olukorrast ja inimesel peab olema kannatlikkust, sest “good things will happen if you’re patient and have a positive outlook on life”.

Kätlin: Kõige rohkem imetlen temas tema sihikindlust ja tugevat iseloomu. Ta ei otsi vabandusi ega kurda raskuste üle, vaid teeb järjekindlalt seda, mis on vaja ära teha. Tänu spordile on temas kujunenud distsipliin ja pühendumus, mis paistavad välja igas eluvaldkonnas. See on omadus, mis inspireerib mind iga päev olema parem versioon iseendast.

Liisa: Minu vanaema on kõige pisem, aga samas kõige tugevam naine, keda ma tean. Oma tarkuse ja intelligentsusega inspireerib ta kõiki enda ümber.💛

Maria: Mind kandis see et mu vend on järjepidev ja ta ei anna alla.

Patrick: Pühendasin nädala oma kallile armsale õele! Tema puhul on sadu asju, mida hindan, aga see mis mind enim kandis oleks tema julgus proovida uusi asju, teha uusi suuri samme ja katsumusi, ükskõik kui hirmsad nad alguses ei tunduks! See oli minuga igal koputusel:)

Sandra: Iseloomujoon mis mind see nädal kandis oli mu väikese venna oskus võtta asju lihtsalt ja mureta. Ta on 8 aastane ning oskab võtta kõike mida ta teeb rõõmuga ning ta ei mõtle isegi sellele, et mis saab kui asjad ei lähe nii nagu ta tahaks. Ta teab et kõik nagunii on elus hästi ja ta võtab asju läbi mängulisuse ja nalja!! Siin raamatuid müües ning üleüldse elus on see oskus asju lihtsalt võtta väga eriline ja kasulik. Olen tänulik, et temalt seda õppida saan!💛

Rico: Mina pühendasin selle nädala oma vanaemale. Ja kõige suurem iseloomuomadus, mida ma tema juures hindan on see, et ta on alati positiivne ja rõõmsameelne. Ta võtab keerulisi hetki naljaga ja oskab elu nautida! Ta on tänulik iga päeva eest ja jagab armastust kõigile. Ta on hooliv ja suure südamega! Aitäh, vanaema, et oled mul olemas ja innustad mind pingutama ja naerma! SEE NÄDAL OLI SULLE JA ME TEGIME SEDA KOOS!

Issand jumal, juba ongi juuni läbi. Aeg on lennanud mega kiirelt. Päevad ustele koputades võivad tunduda pikad, aga nädalad on lennanud nagu niuhti mööda. 😱😱

Patrik – Week no.3 done! Heck of a ride! Bookfield on ikka parim koht oma tugevuste ja nõrkuste avastamiseks ja treenimiseks. Sel nädalal sai jälle palju kino: nägin karu, sain terve päeva karmi padukat ja suutsin 3 tunniga võõras kohas leida endale 2-ks nädalaks ööbimise! Nagu Valdis ütles: “Elu on ikka seiklus, rsk!”

Paneme mõnuga edasi! Go Gravy Seals!

Frank – Juba uus nädal möödas? Just oli pühapäev ja nüüd juba jälle. Siinsed inimesed on päris huvitavad, nägin koera kellele oli pandud selga ämblikmehe pusa, ma ei tea kas ta tegi seda ise või omanik pani. Töö on super, kuna ei saa soovida paremat ilma, inimesi keda haridusega aidata ja tiim on meil super!!!!👌

Rainer – Nädal oli veidi teistsugune, kuna üks hommik varastati mult ratas ära. Eks elus juhtubki igasuguseid asju ning sain kasvada inimesena lahendades seda olukorda. Muus osas läks nädal hästi. Järgmine nädal on USA iseseisvuspäev, mis tuleb kindlasti huvitav kogemus. Otsin endale ka hetkel autot, et efektiivsemalt tootada. Olen tänulik koigile oma toetajatele: perele, tüdruksobrale ja sopradele 🙂

Marten – Nädala tipphetk oli kui kohtasin oma alas kahte karu ringi tuulamas. Üleüldse oli mõnus nädal, saime natukene vihma näha. Kohtasin eestlannat kes oli kolinud siia 25 a tagasi

Juulius – Huvitav nädal, palju juhtus ja palju sai tehtud. Anchorages oli tore töötada ja kohtasin palju toredaid inimesi. Elu on ilus ja tuju hea siit aint edasi.

Katreen ja Laura on hetkel pikal sõidul ning kahjuks ei saa hetkel kommenteerida oma imelist nädalat, kuid ühes asjas võime me kõik kindlad olla – SEE NÄDAL OLI CRAZY HAMBURGER 🍔.

Kolmas nädal on läbi ja ainult 9 veel jäänud. Siin on meie nädala kokkuvõte 😁😁

Kädi: Vaatlen ikka mägesid. Laupäeval tuli vihma ja rahet ning peale seda lõhnasid lavendlid mega hästi. Eelmisel pühapäeval sai kõhud pungi söödud Ungari rahvustoidust. Ilusat jaani ka.

Mia: Sellest nädalast võtan endaga kaasa, et müük on numbrite mäng, kaardipakist tuleb pildikaardid üles leida. Tore oli ka mehhiko perega läbi google trantslate suhelda 🙂

Hain: Kolmas töönädal oli väga tegus. Kohtasin palju peresid kes kasvatasid loomi ja pidasid talu. Kõik olid väga sõbralikud.

Nanseni, Kerdi ja Bende photoshoot on highway >

Maia: Eelmisel nädalal kohtasin esimest korda inimest, kes on Eestis käinud. Käisid seal tööasjus, sest tema mees toodab lumepuhureid😃 Paar tundi hiljem kohtasin perekonda, kus tütar oli eelmisel suvel mormoonimisjonärina olnud Victorias, Texases – seal töötasin ka mina eelmisel suvel. Huvitav kokkusattumus🙂

Saskia: Kohtasin vahvaid peresid ja käisime mägedes hommikust söömas😁

Tanel

See nädal oli kindlasti üks raskemaid, palju kohti, kus areneda, kuid selleks me siin olemegi, et areneda. Järgmine nädal toob uusi väljakutseid. Olen väga elevil, et panna õpitud asju praktikasse. Kindlasti sai ka pulli see nädal. Kunagi ei tohi ennast liiga tõsiselt võtta. 🙂 FULL SEND!

Mihkel Anton

See nädal oli päris lõbus. Sain pühendada selle oma vanaemale. Käisime just pühapäeval väljas söömas, kus kohtasime üht väga armsat tädi, kes andis meile lahedad mütsid ja tegi meist pilti. Ma tahan ustele koputades inimesed jätta sama heasse tujusse, kui see tädi mind jättis. Kohtan ka palju mehhiklasi ja sain isegi autoga proovisõitu teha. Tuli välja, et nad müüsid seda 10 000 dollarit kallimalt, kui ma arvasin. Samuti sain kokku pastoriga, kes oli Mehhikost. Ta rääkis, kuidas ta oli olnud vanasti suur peoloom. Kui jõudis Ameerikasse, siis pidi siin olema paar nädalat. Juhtus hoopis nii, et leidis omale naise ja nüüdseks on ta siin olnud 30 aastat. Vot, kuidas elu võib muutuda. Leidsin ka ühe ägeda mehaanikust sõbra, kes viis mind õhtul pärast tööd koju. Samuti varastati mul ratas ära, aga sellest pole midagi. Saab rohkem trenni teha ja plaanin ka järgmine nädal auto rentida. Laupäeval juhtus ka äge lugu. Muidu oli ilm ilus, aga ühel hetkel hakkas räigelt rahet sadama ja äikest lööma. Õnneks jõudsin ühe ägeda selli katuse alla, kellega sai juttu räägitud, kuniks suurem vihm üle läks. Muidu on ameeriklased suured tööloomad ja töötavad palju, isegi kahel töökohal, et pere ülal pidada. Loodan, et see blogi meeldis, ja nüüdseks on juba kuu aega oldud Ameerikas. Aeg ikka lendab. Näeme järgmises blogis.

Patrik

Oi, kui vägev nädal. Sai natuke roller coaster’it, aga seda oligi vaja. Olen aru saanud sellest, et kui sa tahad saada milleski paremaks ja midagi välja nuputada, siis sul peab olema struggle ja tekkima pain ning kui see pain on piisavalt suur, siis sa figurdad asja välja ja kõik loksub paika. Mul käis turf’is tornaado üle see nädal ja rahet sadas. See oli mu elu esimene tornaadoseiklus ja korraks tõmbas jalad värisema, kui sireenid linnas tööle hakkasid ja ma olin just ühele uksele koputamas, kus isa ütles mulle, et miks ma ikka veel õues olen. 😀 Aga nii oli päris hea lihtne sit-down saada. Muidu vägev – orgis on inimesed väga tublid ja hoiavad growth mindset’i. Kõigil on raskeid hetki ja paremaid hetki, aga olemegi siia USAsse tulnud selleks, et inimestena kasvada, ja neid raskeid hetki ongi just selleks vaja. Tuleb lihtsalt hoida usku, et kõik läheb paremaks ja me saame ise paremaks!

Indrek

Kolmas nädal tehtud ja ongi esimene kuu lõppemas. Täitsa lõpp, kui kiiresti see kuu on möödunud. Tegin see nädal Journey Run’i ja see oli päris vahva. Sain palju uusi teadmisi ja õppisin üpris palju. Peale selle sain endale ka auto (Volkswagen Jetta 2007). Olen väga uhke ja tänulik selle üle. Olen hakanud palavusega ära harjuma, mis teeb päevad kergemaks, ja sain ka kogeda äikesetormi. Igatsen Eestit. Sain emalt pildi maasikapõllust ning kadedus tuli peale. 😃 Figurdan ka ennast iga päev välja ning tuletasin meelde kaks head ütlust: “Tough is good” ja “When you don’t feel like it”. Järgmine nädal tuleb kõige parem nädal siiani. Annan endast kõik, et võita järgmise nädala auhindu.

⅓ SUVEST TEHTUD, kuigi see on alles algus. 😏

Kristjan

Oli väga vinge kultuuriline asi, kuidas töötan natukene maakoha linnast eemal ja siis külas inimesed panidki ringi hobustega ning justkui õhtune jalutuskäik oli hobuse seljas. Suht lahe tunne ja ei tundunud nagu päris asi. Üleüldse selline maakoha hõng, kuidas elu on hoopis teine, tööd on teised, suhtumine teine ja sellises keskkonnas olla on väga vinge.

Mihkel Kersa

Vinge nädal, päike küttis korralikult 🔥 kuni hetkeni, mil tulid tornaadohoiatused ning paduvihmad. Õnneks oli tegu vaid mõnetunnise vihmaga ning sai õhtusse korraliku ergutuse.

Kohtasin ka röntgenmasina operaatorit Scotti, kelle Lexusesse oli ehitatud vinge helisüsteem peidetuna kindalaekasse.

Laupäeval tegin oma senise rattasõidu rekordi, vändates kilomeetreid nii, et tõmbas silme eest mustaks. 🚴‍♂️

PILDID/VIDEOD

https://drive.google.com/drive/folders/1lRZdJvcMqW3zcuT-e40lUrxGU0OpkglD

Ausalt öeldes on uskumatu, kui kiiresti aeg lendab – 3. nädal on juba läbi! 😄 Kõige ägedam on see, et rutiin on nüüd täiesti paigas ja igapäevased harjumused tulevad juba loomulikult. 💪

Nädala lõpus jagati välja Dedication Reward. Selle saamiseks tuli teha kõige tugevama nädala kas klientide arvu või müüdud ühikute poolest. 🏆 Väga äge motivatsioon pingutada ja näha, et raske töö saab ka tunnustatud! 👏

Järgmine nädal läheb veel põnevamaks! 🤩 Meil on võimalus teenida kuponge, millega saab osaleda loosimises ja võita ägedaid auhindu. 🎁 Kuponge saab koguda mitmel erineval viisil, nii et motivatsiooni jagub küllaga! 😎

SD*- kui istud perega maha ja tutvustad tooteid

Pühapäeval võtsime aja maha ja veetsime koos mõnusa päeva basseini ääres. ☀️🏖️ Sai naerda, jutustada ja lihtsalt head seltskonda nautida. Lisaks käisime ka shoppingul 🛒, et täiendada järgmise nädala varusid – nüüd oleme uueks nädalaks valmis! 💥 3 nädalat tehtud, energia on endiselt laes ja siit saab minna ainult paremaks! 🔥💙

Week four. We are four weeks in, and if the first week taught us that growth doesn’t knock politely, week four taught us that neither do the strangers. Or the dogs. Or the men trying to recruit us into the automotive industry.

But let’s start from the beginning.

Life on Turf: People, Surprises, and the Full Spectrum of Dogs

There’s something that happens after a few weeks on the turf — you stop being surprised that people are surprising. You tell yourself you expect the unexpected, right up until a man gets dragged past you down a residential street by a dog the size of a small car, and you realize that no, actually, you were not prepared for that. Michael stood there, watched it happen, and moved on — because at this point in the summer, that’s just a Tuesday.

What made it better was what came later: the smallest dog any of us have ever seen. Confident. Unbothered. Living its best life. He thought about both dogs for a while. Somewhere between those two animals is probably a decent metaphor for this summer, though we haven’t quite worked out what it is yet. Michael also spotted two gorgeous vintage cars — a Buick and a Chevelle — parked at the curb like they’d driven in from another decade. On a day like that, you take the beauty where you find it.

The Bag, the House, and the Walk of Mild Shame

Parvin had a solid interaction at a house this week, said his goodbyes, and walked away with the confident stride of someone who had just nailed it. He got halfway down the block before realizing his book bag was still inside — the family had taken it in. Which meant turning around, walking back up the same driveway, and knocking the same door to ask for his own bag back. The family was gracious. Parvin was humble. The bag was retrieved. We have been informed this will never happen again, and we have chosen to believe him.

Hugs, Beards, and a Career Pivot Nobody Asked For

Matthias, meanwhile, was having what can only be described as a variety show of a day. It started with a Ukrainian woman opening her door and, before he had much of a chance to say anything, pulling him into a real hug. The kind that comes from genuine warmth, from someone who perhaps recognized something in the face of a young person far from home, still showing up, still knocking. He said it was one of those moments that just stays with you, and we believe him completely.

Later, a man offered him a job at a car dealership on the spot — no interview, no process, just a sincere offer extended on a residential doorstep in South Dakota. Matthias said no, though the alternate timeline where he said yes has kept us entertained for days. And then, as if the day needed one final chapter, he met a man with the biggest beard any of us have ever seen. Not big in a casual way. Big in a way that suggests a decision was made years ago and has never once been reconsidered. There’s something almost inspiring about that, if you think about it long enough.

The Gifts That Keep Coming

And then there is Liisa. We have to talk about Liisa, because at this point it would be irresponsible not to. Week after week, at door after door, something happens that simply does not happen for the rest of us. This week, a family gave her a fancy water bottle. A good one. Unprompted, unearned in any technical sense, just offered — because apparently that is what Americans do when Liisa shows up at their door.

The rest of the team is out here running every technique we know, and Liisa is out here being gifted quality hydration equipment by strangers who met her four minutes ago. We have stopped trying to explain it. We have accepted it as one of the fixed truths of this summer, like the heat, and the long drives, and the fact that Parvin will probably leave something behind at least one more time before August.

Sunday at the Falls

Every week needs a moment where you step away from the doors and just breathe, and this week that moment came on Sunday at Falls Park. Sioux Falls, as it turns out, is named after something genuinely worth naming a city after. The waterfall sits right in the middle of the park, loud and completely unbothered by everything around it — the kind of thing that makes you stop mid-sentence and just look.

What It’s Really About

What week four gave us, more than anything, was a reminder that this summer keeps feeling bigger than it looked on paper. We came here thinking the job was about what happens at the door. Turns out the door is just the beginning — it’s everything behind it that matters. A hug you didn’t see coming. A bag retrieved with a smile. A man and his dog going somewhere urgent. A water bottle handed over for no reason other than kindness. And a waterfall on a Sunday afternoon, reminding you that some things are just beautiful, simply and completely, without needing to mean anything more than that.

The books are the reason we knock. The people — and the occasional waterfall — are the reason we remember.

By the Numbers

Behind the retrieved book bags, the enormous beards, and the mysterious gift-giving tendencies of the American public, there is an unyielding mountain of hard work. A few strange encounters on the turf have never once stopped Team 7UP from putting in the numbers — and this week was no different.

Here is exactly how the raw data from Week 4 shook out compared to our cumulative, all-time stats so far:

Metric	Last Week
Doors Knocked	4 409
Calls Made	1 953
Demos Done	1 284
Sitdowns	479

Let’s keep growing

Week five is already here. The doors are already waiting. Somewhere out there is another Ukrainian woman, another man with a beard, another family who is going to hand Liisa something wonderful for no reason, and another dog — large or small, we genuinely cannot predict — who is going to make someone’s afternoon very interesting.

We wouldn’t have it any other way. Here’s to week five, and to Team 7UP, still standing. 🚪✨

— Team 7UP

Jälle üks korralik nädal seljataga. Terve nädala panime empsidega täiega hullu ja tööd sai kõvasti tehtud. 💪 Nädala lõpetasime veepargis päevitusrantide võrdlemisega. Lahe nädal oli, head mälestused ja nüüd uue hooga järgmisesse! 🚀🌊

Meie tublid Rebeka ja Mattias teenisid välja 100 ühiku särgid. Manager Kristofer 500 ühikut nädalaga ja OL Mark sai Presidentide klubisse ehk 2 nädalat järjest üle 600 ühiku.

Hei! Veerand suve on juba läbi ning oleme USAs olnud täpselt kuu aega. Aeg lendab🚀

Pühapäeval käisime Ameerika sõjalennukite muuseumis ✈️ See on maailma suurim ja vanim sõjalennundusmuuseum – seal on väljas üle 350 lennuki, kosmosesõiduki ja raketi ning tohutult ajaloolisi esemeid. 

Ilusad hetked meie nädalast:

Ott: Selle nädala üheks suuremaks verstapostiks oli see, et sain lõpuks kätte oma raamatud. Suur veok tõi kohale tellimuse ning nüüd on mul laos ligikaudu 35 000 dollari väärtuses haridusraamatuid, millega suve jooksul peresid külastan. Lisaks alustasin tööd uues linnas – Camdenis. Seal õnnestus mul kohtuda kohaliku politseišerifiga, kes kinkis mulle lahkelt oma politseimärgi. Tegime ka väikese kogukonnapostituse, mis levis üllatavalt laialt. Tänaseks teavad paljud kohalikud juba, kes ma olen, ning nagu allolevalt pildilt näha, tehakse isegi nalja selle üle, et minu külastuskäik tuleks lausa küla ajalukku arhiveerida. Väikestes Ameerika linnades töötamisel on oma võlu. Ukselt uksele müüjaid satub sinna harva ning veel harvem kohtab keegi seal inimest Euroopast. Seetõttu tunnevad inimesed minu ja Eesti vastu siirast huvi ning paljudest vestlustest kujunevad palju enamat kui lihtsalt töökohtumised. Üheks meeldejäävamaks kohtumiseks oli vestlus kohaliku koolipiirkonna hooldusjuhiga, kes kinkis mulle kooli mütsi. Samuti oli väga põnev külastada Preble Shawnee Local High Schooli ja kohtuda direktor Diana Whitesiga, kes on selles koolis töötanud juba 26 aastat. Kooli sisse astudes tekkis ausalt öeldes tunne, nagu oleks sattunud otse filmi High School Musical võtteplatsile – täpselt selline oli esimene mulje.

Anette: We eat monkeys (problems) for breakfast, haha. Autoprobleemid on alati huvitavad aga tänu nendele sain mega mega coolid tutvused, keda kindlasti ka Eestis kursis hoian oma tegemistega. Aitäh neile, et aitasid mu nädalat sujuvamalt läbi elada!

Artur: Kolmas nädal läks nagu niuhti. Kui alguses oli kuum, siis nädala teises pooles hakkas sadama ja oli niiskem, kuid ma ei lasknud tujul langeda ja nautisin päeva. Kohtasin abielupaari Barbie ja Ken, kes tähistasid 50 aastapäeva ja pakkusid mulle muhvineid. Rõõm oli kohtuda ka asfalti firma juhiga, kes kinkis mulle kohaliku pesapalli meeskonna mütsi.

Carmen: Carmen alustas uut tööala maal ja leidis kohe 2 uut elukohta tüdrukutele nende uues tööalas. Lisaks sai Anni ala politseiniku vangi pista koos raamatuga ja seda postitust on näinud peaaegu 10 000 inimest – marketing internship 😃

Anni: See nädal töötasin nii ilusas alas. Kõik kodud olid väha uhked ja maitsekad, et kogusin inspiratisooni enda tuleviku koduks😆Ilm oli kohati ideaalne, kuid nädala teine pool sain vihma nautida, mis tegelikult oli üsna lahe. Kohtusin toredate politsei onudega, kellega rääkisime Eestist ja tegime nalja. Olen nii uhke enda üle, et lõpetasin selle nädala maksimum pingutusega ning sain enda nädala pühendada enda jõusaali treenerile, kes on mulle suureks eeskujuks! Elu on nii ilus!

Dedication reward winners

Pony socks winners

Olari

Sat down with a grandmother who shared all the kind messages neighbours had written about me — people calling me the coolest guy around and saying I brightened their day. Hard to top a moment like that.

Mikk

Met a Romanian dad named Tomi who turned out to have dated an Estonian girl years ago. Small world, full circle moment, great conversation.

Trevon

One cool dad let me try out his gun at the range — definitely not something I expected to be doing that day, but a fun experience nonetheless.

Elerin

Met a wonderful set of grandparents today who reminded me so much of my own back home. Made the whole visit feel incredibly warm and familiar.

Angelika

Met a family that was both hilarious and impeccably polite. As I was leaving, their 8-year-old daughter insisted on escorting me to my car like royalty — opened the back door for my bag, opened the front door for me, and sent me off with a round of applause. Absolutely made my day.

Britta

A guy gave me a hat that belonged to his late mother, who passed four years ago — said it matched my shirt perfectly and that he enjoyed our conversation so much he wanted me to have it. Genuinely touched by the gesture.

Marius

Showed someone a bow today and ended up chatting with a guy who had actually been to an Ari Mattis gig. Cool little connection.

Marek

Daniel came to follow and towards the end of the day we got a sitdown inside the house and he fell asleep and started snoring:)

Daniel

Proud of how I showed up this week, even on the days it was tough to keep pushing forward. Funny moment of the week: sat down with a mom and tried to bring her husband into the conversation, only to learn she actually had a wife. Turned out one was a police officer working tough areas of Toledo and the other a paramedic — safe to say I have never felt more intimidated by two people in my life.

Toomas

Met a guy who served in the Ohio Army and ended up gifting me his thermos. Small gesture, big impact.