Nädal viis ja me oleme ikka siin!😎

Kõik pingutavad edasi ja nagu ikka, on nädala sees huvitavaid juhtumisi!

Alex: Soomlasest sauna firma juht andis mulle 150$ tippi, kutsus tööle ja palus et ma tema 32te müügimeest koolitaks, andis enda nr ja kaardi ka🤯

Annaliisa: Ühel päeval koputasin ühe vanaema uksele ja meil läks kohe mõnus jutt jooksma. Ta oli nii sõbralik, et pakkus mulle snäkke. Hiljem avastasin, et krõpsud, mida ta pakkus, olid juba kaks aastat tagasi aegunud. Õnneks märkasin seda enne, kui neid sööma hakkasin. Ja siis ühel teisel päeval leidsin esimese sauna Ameerikas. Kõige naljakam oli see, et õues oli peaaegu 34 kraadi, aga inimesed istusid ikka rahulikult saunas. Seda ma küll sellise ilmaga ei oleks oodanud.

Edvin: Koputasin, tuli isa uksele, mainisin, et olen Eestis pärit. Seepeale peremees ütles, et ta oli aasta 2019 kuRAdi Laulu ja Tantsupeol®️ käinud. Minu reaktsioon: 🤯.

Erik: Minust läks tornaado 5 miili kauguselt mooda samal ajal kui müüsin. Olen kolmel korral kuulnud tornaado sireene🌪️

Gert: Nägin vist esimest korda kalkuneid päriselus. Pikalt vaatasin, mis sorti elukaid vahin kõndimas turfis ringi. Samas mu autol tuli osa stangest küljest 🙂

Hans: Minu manager andis ukselt-uksele müügis hullu väljakutse: “Leia endale tänavalt käekell.”⌚️
​Sammusin otsejoones rikaste rajooni häärberite vahele. Sain ühe pereisaga jutule ja hakkasin talle täie rauaga 40-dollarist kokaraamatut pähe määrima. Panin mängu oma parima müügimehe šarmi, aga mees jäi kõigutamatuks – ei osta.
​Mõtlesin, et ah, sitta kah, kaotada pole midagi. Küsisin otse:
​”Kuule, kas sul mingit suvalist kella pole ära anda, mida sa ise üldse ei kasuta?”
​Mees vaatas mind kergelt segaduses näoga, ütles: “Oota korra,” ja kadus minutiks majja. Tagasi tulles ulatas ta mulle kella ja lisas täiesti rahulikult: “Nii, see pole päris mingi mõttetu rämps, poest ostes maksis 900 dollarit.”
​Mul vajus lõug otseses mõttes vastu maad. Ma ei osanud mitte midagi öelda! Kokutasin kiirelt “aitäh” ja tõmbasin uttu, enne kui mees ümber mõtleb.

Herman: Läksin empsi juures vetsu. Käisin hädal ära ja kui lahkuma hakkasin, ei tulnud uks lahti. Alles pärast 5min sai ema noaga ukse lahti muugitud.

Kati: Istusin vanavanematega maha ja rääkisin omad jutud ära. Pärast istumist hakkas see mees tutvustama oma pisikest firmat, Half-lit Candles(😉), ja see oli kõige armsam asi üldse. Näitas mulle, kus ta valmistab oma küünlaid ja sõrmuseid, andis mulle ka ühe, ja kus ta kasvatab omal maasikaid ja kus ta naine lapitekke valmistab jne. Süda nii sulas🥹

Liis: Hoidsin tibusid süles ja üks neist otsustas kakada mulle peale💩

Roland: Istun autos, vaatan peeglist, et vilkurid kaugel seljataga. Üks hetk sōidab auto täue hooga mööda ja politsei laseb järgi. Sōitis ringi ka päris panniga. hiljem oli veel 3 politsei autot otsimas teda.

Sunday funday me veetsime koos istudes Alexandrias, mingis lōbustuspargi-laadses kohas. Pärast seda läksid osad jettidega sōitma, osad niisama ujuma ja sööma😊 Viiendale nädalale tšau-tšau öeldud ja uuele nädalale uue hooga vastu minemas🙌

Olari Met a woman who sold books back in 1982 — and by the end of the week, she decided to host us too!

Lysanna Met a grandma who has beaten cancer twice and is still going strong. She now runs a lawn care business and works in real estate. Truly inspiring.

Britta 🐷 Tagged along with Marius and got to pet a pig and hold a rat! As a big animal lover, that was the highlight of my week.

Trevon Met an awesome Simmers family — Star Wars and Lego fans, just like me. 🙂

Marius Sat down with a family of 9 kids!

Mikk Met an awesome family where both mom and dad are nurses. Turns out the dad grew up with LeBron James — he even showed me a picture of the two of them together and shared some great stories.

Toomas Rented a car and couldn’t be more excited about it!

Marek We moved this week to a new city and a new family! Really great people — they’ve been hosting our students for many years.

Elerin Got a new car — and it’s a great bookmobile!

Daniel I met really cool guy from Israel

JOOSEP L:

Väiksemas linnas on päris toredad inimesed, sain natuke loodust ka nautida kui majade vahel sõitsin, pani kohe naeratuse näole 🙂

MERILYN:

see nädal avastasime, et mu turfis on Eesti nimeline naabruskond kus on ka tänavad erinevate Eesti kohanimede järgi nimetatud. teadaolevalt seal eestlasi ei ela, kuid sai nime, kuna 1970ndatel arendajale meeldis väga Euroopa reisi käigul Eesti.  

Täitsa teisel pool maailma voib ka kodune tunne tekkida 😀

JOOSEP S:

Bookfieldi saab enda jaoks väga ägedaks teha, kui seda ise tahta🙌 Äge nädal, palju loomasid

HELENA:

Peaaegu pool tehtud🥳. Seiklen ikka hommikust õhtuni üles ja alla, aga nii ongi fun. Sain korralikult padukaga sõita, või noh kinda tänaval ujuda🏊‍♀️. Äikest lõi ka päris lähedal🌩️. 

Kõige ägedam oli, aga Eesti neighborhood🇪🇪 – Eesti kohanimedega tänavad ja suur monument Estonia.

Kauboimütsiga töötamine on ka üli bänger – kui uksel kohe “howdy” ära öelda siis on sealt edasi kõik käkitegu🤠.

ATS:

Keegi andis uued jalanõud.  Pühapäeval sai aku tühjaks ja laadija auk oli märg, sest sadas. Mul oli 5 protsenti akut. Paberid olid  märjad enamik (raamatud kuivad). Pastakas tühi. Ma leiutasin meetodi kuidas majasid kiiresti meelde jätta. See ei tohiks liiga kompaktne olla, sest siis ma harutaks seda meetodit lahti 2 aastat. Olgu 1 et koputan ja 0 et ei koputa. Võtame täbava poole 110011. Binaarselt tavalistele üleminek sisaldas palju probleeme. Parem meetod on et see tänav on 222. Ehk 2 koputan, 2 skippin, 2 koputan. 001110 oleks näiteks -231 või lihtsalt -23, sest tänava otsa võib vahele jätta. Miinusmärk tulenes sellest et alustan majade vahele jätmisega. Siis jätta meelde ka suund. Oletame et sul on pikk tänav. See võib olla kujul nt: [ Marbachi poolt, 23343, -2341]. Esimene number alguse paremalt poolt puhtast harjumusest. Nii jätsin 2 tunni võrra kaarti endale meelde. Hatjutades saaks ka terve laupäevase kaardi meelde jätta. Ehk aku tühi, paberit polnud aga tänu sellele töö  jätkus.

MARGARET:

Empside nädal tõi kaasa, pisaraid,naeru ja sisemise jõu😌💪 Nüüd juba hakkab rohkem kohale jõudma mida me siin päriselt teeme ja kui suur mõju on meie “tööl”.  Update autoga töötamisel: muskel suve lõpuks punnitab ilmselt sest rooli keeramisel on vaja kasutada nii mentaalset kui füüsilist jõudu, sest hommikud algavad kapoti all nokitsemisega ja mingi vedeliku juurde lisamisega🤷🏼‍♀️🦾🚗

CARL:

Nädal möödas, iga päevaga järjest paremaks, calmness is the key, ise uksel väga rahulik olles inimesed ka chillid, eks on ka erandeid aga neid kohtab harva. Nädal hakkas ooperiga – auto keetis tosooli välja ja mootoritemperatuur laes, küsisin naabrilt harjavart ja kastekannuga vett, lükkasin eemalt radikakorgi lahti ja valasin vett täis, peale seda pole probleemi olnud. Ilmselt oli süsteem tühi ja keetis viimasegi tosooli välja, nüüd sõidab nagu peab. Sain töötada pisut countrysidei ja maakohti, teatav kodune tunne maakohti töötades 😄. Sõitsin maismaal paadiga ja tegin niisama pulli, kui tuppa 

saab on töö palju mõnusam.

KERLIN:

Sel nädalal alustasin tööd uues linnas, pidin jala töötama🫣Õnneks leidsin ägeda papsi, kes ostis mulle uue jalgratta ja burgsi. Samuti kutsuti mulle politsei, sain nendega vestelda ja judinaid tunda. Lõpuks külastasime kirikuid, et omale kodu leida

SANDER:

Topikas nädal, 500 rohutirtsu otsustas oma elu lõpetada vastu mu autot. 

Väike Liam sai kastiga vasta pead ja õhtuti on ikka kallid kalorid meil

KREETE:

Mega nädal – uus linn, uued võimalused🤩 Sai uuesti paar päeva jalgsi käia ja jalgratast otsida, aga igale probleemile on lahendus järgmise ukse taga 🫶 Selle nädala pühendasin oma empsile

MIKO:

Iga päev on unikaalne. Saan nii palju ägedate inimestega kohata ja igaühel on erinev lugu mis on nii äge. See nädal kasvas mu austus mehhiklaste vastu, sest avastasin kui töökad nad on. Avastasin, et üks vend kulutab nädalas 600 dollarit kütuse eest🤯. Hakkab kohale tulema, et olen Ameerikas ja “elan” siin.

THOMAS:

See nädal sai jälle ratast parandatud. Leidsin ka kena pere Hondurasest, kes alguses arvas, et ma olen ICE agent ent pärast andis süüa, juua ning palvetas mu eest.

KRISTJAN:

maja põles, välku lõi, rehvid katusel

Tere!

Pühapäeval käisime koos loomaaias, kus saime vaadata känguruid, flamingosid, pingviine ja muid loomi🙉🦘🐼🦩

Lisaks oli meie viies nädal mõledud kõikidele emadele. Seega iga päev pühendasime oma päeva enda kallile emmele!

Kirjutame kuidas meie viies nädal möödus:

Ott: Selle nädala highlight oli ilmselt see kus uks inimene tegi FB postituse minust, kuhu ta lisas enda ukse kaamera pildi ja uuris kas te teate kes see vend on ja mis ta teeb? Lahe oli naha kuidas kogukond reageeris:

• et see on juu Ott. Ta mega sobralik.
• Camdeni linn tegi temast postituse
• kui sa tahad teada kes ta on siis ava uks ja küsi. 😀 (see oli mu lemmik)

Anette: Lasin sellel nädal enda emmel ennast coachida. Ta võiks seda enda tööna teha. Imelik on mõelda, et mina kui 21aastane neiu käib ukselt uksele ja räägib täiskasvanud emadega. Emad võtavad meid kui normaalseid jutukaaslaseid. Vahel on nendel väga vaja kedagi, kes kuulaks. Sel nädalal kohtasin palju peresid, keda tabas traagika ja mängisin psühholoogi aga alati proovin neid ilusate ja toetavate sõnadega kostitada.
Let’s gooo babyyyy! Week 6, siit ma tulennnnn!!

Carmen: Sai sel nädalal rääkida erinevate peredega, kes on ise müügi valdkonaas töödanud – oli põnevaid vestlusi. Nad väga hindavad seda door-to-door-i. Üks vanaisa kinkis Og Mandino raamatu (Og Mandinot loevad esimesa aasta tundengid igal hommikul).

Artur: Viies nädal möödas ja natuke jahedam kui eelmine. Sain endale HQ ja esimese auto honda civicu ning see veereb päris hästi. Tore oli näha, kui erinevalt elavad pered ja põnev on seda kõrvalt vaadata. Loomaaias oli kihvt ja äge oli näha kuidas flamingod päris elus pink shrimpi söövad.

Anni: Olen nii uhke enda nädala üle, sest sain selle pühendada enda emmele! Viies nädal on nädal mida mäletada, sest ostsin endale auto ja tegin peaaegu kõige iseseisvalt! Kohtusin nii lahedate emadega ning sain kuulata häid nippe, kuidas lapsi kasvatada. Lisaks kohtusin Eddiet ja Beckyt ning nad abielus olnud üle 50 aasta, seega väga lahe oli kuulata ja vaadata, kuidas nad siiani näevad välja nagu oleks just armunud. Nii südamlik nädal oli!

Möödunud nädal oli järjekordselt väga soe ja päike paitas meid terve nädal. Pildilt on ka ilusti näha, et meie siin kontoris ei istu. Meie hard-working tiimiliikmel Karelil oli ka möödunud nädalal sünnipäev, PALJU ÕNNE! Kogusime ka peredelt ägedaid kingitusi Karelile nagu näiteks “The Office” seriaali tass kirjaga “Employee of the month”. Lõpetuseks kui ilma teadet vaadata, siis mõned vahetavad meil järgmise nädala lõpuks juba ilmselt ka rassi.

MB6

Nädalad pole vennad. Suvi möödub kui tunnid – ruttu.

See nädal oli eesmärk olla parim õde ja väiksel vennal oli eestis sünnipäev, seega tegin nalja inimestega ja proovisin jätta kõik heasse tujusse. Iga hommikul algas mul formaalse traditsiooniga kus näitasin “peace” või rahvakeeli hoidsin kahte näppu üleval nagu koolipoisi keskmine hinne.

Johanna

Johanna sai see nädal imetleda miljonidollari vaateid – maisipõllud, vaated ilusatele järvedele, käänulised väiketänavad – ühesõnaga uus auto ja uued vaated, uus maastik. 

Karel

See nädal oli sünnipäev ja sünnipäeva puhul sain perelt kooki, millest mul pilti pole kahjuks.

Joonas

Nagu ikka sai palju ägedaid peresid näha. Kohtusin ka ühe NFL mängijaga (ma ei tea kedagi peale Tom Brady), aga ilmselt on kõva sõna. Sain isegi tema pildi autogrammiga. Trenni rattaga linna vahel küngastest ka üles-alla korralikukt tehtud, et pühapäeva hommikul on juba tunda, et on trenni tehtud. Tunne on ka mega vinge – juba praegu tunnen, kui palju olen arenenud inimesena.

Ron

Nädal täis seikluseid! Uus käsi, uus ratas, uus kiiver ning ka nokamüts. Sai mitme autoga sõidetud, politseidega räägitud ja maad avastatud.  

Uku

Üli äge asi ikka mida teen see suvi. Vahepeal on rasked hetked ka aga kunagi ei kahetse, et selle otsuse tegin. Mega kogemused, kohtumised, õppimise ja arenemise kohad, katsumused ning rõõmud. Nädalad lendavad ning pingutan et olla igal uksel parima entusiasmi ning energiaga.

Six weeks in, and if you’d told us back in May that we’d be riding in the backs of trucks, chatting through doorbells, and reading about ourselves in the newspaper, we might have laughed you off the porch. And yet here we are — Team 7UP, slightly sunburnt, thoroughly seasoned, and somehow still finding new ways to be surprised by South Dakota.

Week six had all the ingredients we’ve come to expect from life on turf: long days that stretch out golden and endless, doors that test our nerve, and people who remind us — over and over — that kindness shows up in the most unexpected packages. But it also had a little something extra this week. Local fame. A newspaper feature. A dog with better footwork than most professional athletes. And a Sunday that taught us just as much as any doorstep conversation could.

Another Week, Another Set of Surprises

By now, the rhythm of our days is second nature — up early, out on turf, knock, smile, talk, listen, repeat, until the South Dakota sun finally dips low enough to send us home. But “routine” is a funny word for a job where absolutely nothing is routine. Every door is its own small adventure, and every conversation leaves its mark, whether it ends in a sale, a laugh, or just a genuine human moment on a stranger’s front step.

This week reminded us, once again, that growth doesn’t happen in one big dramatic leap. It happens in the small stuff — the doors we almost didn’t knock on, the conversations we didn’t expect to enjoy, the moments we’ll be telling stories about for years.

This Week’s Highlight Reel

Let’s start with our resident newspaper star: Parvin made it into the local paper this week, and we’ve decided Team 7UP is officially transitioning into local celebrities — making headlines for all the right reasons, thank you very much. Watch out, South Dakota; we’re famous now (in at least one zip code).

Matthias had a week that honestly sounds made up. He watched a man get completely “ankle broken” by his own dog mid-walk — the kind of wipeout that deserves a slow-motion replay. He rode standing in the back of a pickup truck like he was in a movie. A man he’d met weeks ago spotted him, stopped his car in the middle of the road just to say hello, and cheerfully caused a small traffic jam in the process. And in classic Southwestern fashion, a simple lemonade purchase from a young entrepreneur turned into a family dinner invitation the very next day. You really can’t make this stuff up.

Michael met a homeowner who was so committed to a comfortable conversation that she brought out a foldable chair just so she could sit while grilling him with questions about literally everything under the sun. After a thorough interrogation, her final verdict? Barnes & Noble has the best sales strategy in the business. Not the ending Michael expected, but certainly one he won’t forget. Michael, who had just spent ten minutes politely surviving this chair-side inquisition, was not about to go down like that. One glance at the actual numbers of families buying the books, and her confident stare cracked just slightly. Final score: Michael 1, Barnes & Noble 0.

Gabriel, meanwhile, discovered a whole new frontier in door-to-door sales: the Ring doorbell conversation. He sat comfortably on the porch, chatting away with a homeowner who never actually opened the door — pure 2026 sales technique. Later in the week, he watched the city’s mosquito-control truck roll through, trailing its thick cloud of insecticide, and dryly joked it gave off some seriously eerie vibes. Dark humor is just part of surviving the summer heat and the mosquitoes that come with it.

Lessons From the Doorstep

If there’s one thing every one of these stories has in common, it’s this: people will always surprise you. A dog can humble a grown man. A stranger can stop traffic just to say hi. A lemonade stand can turn into a dinner invite. We walk up to hundreds of doors, and every single one holds a tiny, unrepeatable story — we just have to be brave enough to knock.

7UP Spotlight

This week was also Mom’s Week, and we want to give a huge, heartfelt congratulations to Parvin, Gabriel, and Liisa for their outstanding results. You three made your moms proud this week, and honestly, you made all of us proud too.

But recognition isn’t just about numbers — it’s about who we are as a team. So here’s a little spotlight for every single one of us:

• Mari — steady, thoughtful, and always the calm in the storm when the week gets hard.
• Liisa — collector of gifts, hearts, and good stories, and a reminder that warmth opens doors.
• Luise — quietly resilient, showing up with the same determination every single day and a contagious laugh.
• Parvin — now officially newspaper-famous, and still humble about it.
• Matthias — our magnet for the unbelievable, turning ordinary days into main character energy.
• Gabriel — quick wit, quicker comebacks, and somehow always finding the funny side of a hard day.
• Michael — dependable, hardworking, and always ready with an “Do you wanna guess?” that echoes down the street.

A Sunday to Recharge

After a week like that, we did something a little different this Sunday: nothing. No road trips, no new towns, no adventures to chase. Just us, the house, and the pool. We floated, we laughed, we ordered food and ate it together, soaking in the simple joy of each other’s company.

These slower days matter just as much as the exciting ones. They’re the glue that holds a team together, the quiet recharge that gets us ready to knock on a hundred more doors next week.

Looking Ahead

As we close the book on week six, we’re already turning our attention to something a little different for the week ahead — and it has nothing to do with turf strategy or sales numbers. Our focus for next week is simple, but honestly harder than any door: talk to yourself like you talk to your best friend.

Anyone who’s spent a summer knocking on doors knows the voice in your head can get loud — and not always kind. After a slow morning or a string of “not interested”s, it’s easy to slip into self-criticism instead of self-support. So next week, we’re flipping the script. If a friend had a rough morning on turf, we wouldn’t tell them they’re failing — we’d remind them they’re doing something incredibly brave, that one hard hour doesn’t define the day, and that they should probably grab some water and shake it off. We’re going to try extending ourselves that same grace.

It sounds small, but we have a feeling this one might end up teaching us just as much as any doorstep ever has.

Onward and upward — Team 7UP.

We are sooo back!!! Järjekordne nädal on jäetud selja taha. Päevad mööduvad kiiresti ja nädalad veeeel kiiremini, selline tunne, et me kõik oleks nagu eile alles lennukile astunud. Ja nii nagu alates juunikuust on mais siin tasapisi pikemaks sirgunud on ka meie maisipõldude vahel seiklejad päev päevaga tublimaks ja vastupidavamaks kasvanud.😃

Selle nädala teema: kui saaks bookfieldile kaasa võtta õla peale istuma ühe multika- või filmitegelase, siis kes oleks ja miks….

Markus:

Deadpool, sest ta on täis lollusi, ta on karismaatiline ja temaga saab alati nalja. Teisele õlale paneks Jack Sparrow kellega koos teeksin majade vahel tema naljakat jooksu.

Piia:

Mina votaks kaasa – Baddingtoni, selle väikese karu. Temaga oleks vahva koos ringi mütata.

Cristo:

Mina sooviks näha oma õlul jooksmas tom ja Jerry-t. Nemad meenutavad mulle just bookfieldi- aja taga, saa lüüa, püüa kinni and repeat.

Jan:

5. Nädal kui mingi multikantegelane oleks mul õlal garfieldi kass, sest” i feel good”

Elo:

Mina võtaks oma õlale ühe nunnu-punnu Minioni! Ta tuletaks meelde, et see, mis teeme pole nii tõsine!! Ja Minionid on nii hea südamega ning tahavad kõigile head, isegi, kui natuke midagi kihva keeravad! Nad on vahetud ja siirad ning teiste jaoks olemas, just nii tahan mina ka teha!

Katre:

Mina tahan, et minu ühel õlal istuksid Weasley kaksikud Harry Potterist, kes ei jääks kunagi vait, ja kommenteeriks kõike, mis mu ümber toimub. Nad teeksid päeva kindlasti väga toredaks ja seiklusrikkaks ja võtaks minult kõik pinge maha ja paneks mõistma, et it is not that serious, we are just here to have funnnn. Või istuks õlal Tuhkatriinu, kes avaks lihtsalt südame kõigi inimeste ees, aitaks mul panna kõik naeratama ja nägema ainult head ja positiivset…we must simply have courage and be kind🩵

Kasper:

Ma võtaks oma õla peale shrekist selle eesli. Vend oleks yapa yapa terve aeg nii et igav ei hakka.

Linda:

Oma õla peale võtaksin ma istuma Lumekuninganna filmist muinasjutuvestja. Energiat ja hakkamist täis tegelane, kellel särtsust ja naljadest puudust ei tule. Samas katsub alati häid lahendusi leida ja alati olemas oma osava jutu ja lahendustega kui jänni jääd.

Evelyn:

Mina võtaksin endaga bookfieldile kaasa meie enda armsa Lotte, sest esiteks on tal alati rõõmus tuju pluss kuna ta on siiski Leiutajatekülast, siis on tal alati igale probleemile lahendus. Ma arvan, et Lottega oleks väga lõbus tööd teha, aga samas on ta nii sihikindel, et me oleksime ka väga töökad.

Merlin:

Iga pühapäev on tore näha, et kõik muutuvad järjest pruunimaks ja pruunimaks. Hakkame vaikselt selle kuumuse ja maisipõldude niiskusega ära harjuma. Meie tubli klass 2026 sai täna ka ametikõrgenduse VIP klassi ehk oleme valmis siin USAs möllu panema!!!!(ning nüüd on kõigil imekaunid matchivad Nebraska pluusid!!!!) Täna käis meil rääkimas ka Robert Downey, kes ise on kunagi teinud 5 suve Southwesterniga ning jutustas meile mindsetist ja impactist ning me kõik saime vägaa palju häid märkmeid kirja pandud, mida uues nädalas kindlasti tublisti praktiseerida nagu näiteks, et kui sa üles vastad, siis sa lihtsalt ei saa morn olla:)

soovivad kõike ilusat ja imelist

Teie labürindijooksjad💚

Jälle üks tore ja tegus nädal on selja taga.

Selle nädala jooksul teenisime taas välja Ema auhinnad ning lisaks saavutasid Gustav ja Egert suurepärase tulemuse – mõlemad jõudsid 400 ühikuni. Iga müüdud toode annab kindla arvu ühikuid ning nemad kogusid selle nädala jooksul kokku lausa 400 ühikut. Väga tubli töö!

Järgmisel nädalal ootab meid ees lõbus võistlus Pie in the Eye. Oleme jagatud nelja tiimi:

*Janar & Eero
*Egert & Gustav
*Mia & Lisette
*Stefan, Christopher & Aksel

Võistluse eesmärk on saada võimalikult palju sit down’e, ehk istuda maha ja pidada vestlusi võimalikult paljude peredega. Kaks kõige edukamat tiimi saavad auhinnaks võimaluse visata kaotajatele koogid näkku. See annab kindlasti kõigile palju motivatsiooni juurde.

Pühapäeval veetsime koos mõnusalt aega. Käisime söömas Texas Roadhouse’is, kus saime lisaks maitsvale toidule kogeda ka ehtsat Ameerika kultuuri ja meeleolu. Sellised ühised hetked annavad pärast töist nädalat energiat ning aitavad meeskonnal veelgi rohkem kokku hoida.

Mom award’i nädal ongi läbi!!  Aeg lendab ikka kiiresti ja järgmise nädalaga ongi pool suve juba tehtud. 

Tegime terve nädala tood oma emadele mõeldes ja võitmiseks pidime tegema enda parima nädala ühikutes või klientides. Selle võitsid Paula, Marleen, Artur ja Robin! Tublid olete ja võite enda üle uhkust tunda!

Sellel nädalal koputas Marleen Dayton’i linna linnapea uksele ja sai endale sealt ka host pere. Täitsa end väikese külalistemaja nende tagaaias.

Uus nädal algas Arturi jaoks jälle uue rattaga. Saab inspiratsiooni teiste salvestustest ja videotest ning kütab iga nädal aina kõvemini. Sai emadelt browniesid, mängib kassidega ja tunneb lõbu siin olemisest.

Minu jaoks oli see nädal veidi teistsugune. Eelmisel nädalal kukkumises saanud haavad ei paranenud ja sain kogemuse USA meditsiinisüsteemiga. Praeguseks on kõik juba väga hästi ja olen valmis uuel nädalal uue hooga edasi panema! Üks isa küsis minult, et kas ma tean, mis asjad on Halloween ja arbuus, kuna ma olen Euroopast.

Robin sai omale uue jalgratta, mis kestis umbes täpselt poolteist päeva. Seetõttu keerutas ta hoopis aina kukerpalle ukselt uksele ja nägi isegi kilpkonna! Samuti saavutas ta uue taseme Facebooki kuulsuses, kui üks ema oli lausa tüdinenud tema nägemisest oma Facebooki feedis.

Paula kohtus emaga, kes teeb treilerparkide emadest humoorikaid sketše. Paula sai täitsa enda episoodi!

Karolina avastas ühel õhtul ühe kooli eest koha, kus seisnes: võta kivi motivatsiooniks, anna kivi inspiratsiooniks. Loomulikult sai üks kivi Karolinal endale valitud: Kind is the new cool!

Pühapäeval käisime loomaaias. See oli väga tore kogemus. Saime isegi loomadele süüa anda ja loomulikult ka pai teha!

Järgmisel nädalal on võistlus “Pie In The Eye”. Me moodustasime võistkonnad: Karolina ja Merilin VS Robin ja Artur ning Paula VS Marleen. Tiim, kes saab keskmiselt päevas kõige rohkem sit-downe, saab kaotajatiimile mõne kreemise küpsetisega näkku virutada!

Ema auhinna nädal tehtud, juba viies nädal seljataga. Aeg ikka lendab siin olles ja aina kiiremini hakkab minema. 😱

Patrik – Ja järjekordne sündmusterohke nädal seljataga siin vinges Juneaus. Mida vaateid ja ägedaid inimesi🤩 Sai uhatud oma kalli ema nimel ning isuga pingutatud. Sel nädalal õnnestus istuda 2.maailmasõja aegsesse Jeepi(töökorras) ja näha inimest kellel jätkuvalt jõulukuusk täies hiilguses. Elu on ikka seiklus. Uus nädal tuleb veelgi vingem! Go Gravy Seals! Parim org!

Julius – Another week done! Väga ägedad vaated siin Homeris ja lahedad inimesed. Kohtusin ka paljude vana venelastega mis oli ka omaette kogemus. Riivasin autoga vb ka ühte silti aga elu ilus ja Chevy peab veel vastu. Elu ilus ja siit aint edasi.

Marten – Selle nädala pühendasime oma emadele. Kõva nädal ikka. Nägin iga päev tööl miinimum kolme põtra ringi jooksmas. Sain teada, et Alaskal on rannas leida põlevkivi vms ja nad kasutavad seda ahjude kütmiseks. 😀😀

Rainer – Jälle on üks nädal tehtud. See nädal varastati mult teine ratas ära, kuritegevust on siin ikka palju. Ostsin endale auto, saan hakata nuud sellega tootama, mis on mõnus.

Frank – Viies nädal juba tehtud. Aeg möödub kiirelt. Sain töötada päris kenas piirkonnas. Paras küngas see Anchorage, keskmine kõrgus merepinnast oli 400m kus see nädal töötasin – kõrgem kui Suur Munamägi. Paneme nüüd aina edasi.

Katreen ja Laura – Laura ja Katreen pidid omavahel hüvasti jätma mõneks ajaks ja Laura kolis tagasi Wasillasse, Katreen kütab Fairbanksis edasi
Ilmad on nagu Ameerika mäed aga naudime igat päeva täiel rinnal!!!!
Täitsa põnev nädal oli, Katreen sai jälle autot parandada, sest rehvid olid omadega nii läbi, et mingid traadid olid väljas. Sai mingi military perekonna endale appi ja ei pidanud mehaanikule 500$ maksma😝. Katreen paitas ka siga, nägi lehma ja lahedat autot. Eksis rehvide otsingul truckide mechanic shopi ja gun shopi, aga sai laheda pildi. Relv, mis Katreenil käes on 8000 dollarit, nii et raamatud, mida müüme on ikka küllaltki odavad😄. Laura naudib Wasilla jahedat ilma ja saab toredasti vana hosti Crystaliga aega veeta🤩