Soldados Reis Ameerika Ühendriikidesse

Eilne päev oli lõpuks see päev, kui läksime Ameerika Ühendriikidesse aka USA. See oli hetk mida me olime kaua oodanud ja milleks me olime veel kauem ettevalmistanud.

Päev algas sellega, et leppisime lennujaamas kokkusaamise ajaks 04:30. Enamus olid antud ajal kohal ja saime rahulikult naaseda läbi turvakontrolli teades, et meil on dokumentidega kõik kenasti. Lendasime siis Tallinnast Stockholmi Arlanda lennujaama kus proovisime edutult leida burgeri restot mis meile kell 07:30 mahlase pihviga ameerikastiilis võileiba pakuks. Sellele järgnevalt võtsime ühest kioskist wrapid, tujud olid laes ja kõhud täis.

Peale mõnetunnist pausi ja intensiivset kaardi mängu noorte vahel kutsuti meid astuma lennukile mis viis meid Arlandast otse New Yorki Newark lennujaama. Lennul sai korralikult süüa ja magada, mõni vaatas filmi ja kõik TOP First Yearid õppisid lennu ajal müügiteksti. Lend kestis kokku 7 tundi ja 45 minutit.

Newark

Lõpuks maandusime omadega New Yorkis kus me peale labürindi läbimist ja väikse kõhukinnisuse korraldamist saime rahulikult maha istuda, saime teada, et meie lend edasi Nashvillei hilineb poolteist tundi. Kuid see aeg läks kiirelt jälgides elu meie ümber. Proovisime Dr. Pepper karastusjooki mis 90% proovijate sõnul maitses paremini kui see mida Eestis pakutakse. Tundsime ennast kui filmis, sest taustal oli Manhattani ülivõimas siluett ja kõik oli meie üleväsimuse tõttu veidikene segane. Potsatasime siis enda pepundused lennukisse Nashvillei poole kus kõik jäid hetkega magama ja ei ärganud enne country muusika pealinnas maandumist.

Olime siis omadega lõpuks jõudnud Nashvillei ja kõigil olid kõhud jube tühjad ja olime selleks hetkeks juba reisinud 21 tundi. Vaatasime, et Google Maps näitab, et 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel asub McDonalds ja mõtlesime, et täidame veel maod enne hotelli magama naasemist. Meie siis, noored iseseisvad tudengid, hakkasime astuma ja saime aru, et Ameerikas pole kõnniteed vist kuigi populaarsed, sest olles jalutanud kõigest 3 minutit avastasime juba, et peame mööda interstatei äärt jalutama kus ei olnud ülekäigu radadest, ega muudest jalgliikuja turvalisust tagavatest infrastruktuuri elementidest haisugi. Mõni rekkamees lasi meile sellepeale signaali nii, et meil pidid telefonid käest lendama ja mõni teine vaatas meid lihtsalt väga viltuse pilguga. Jõudsime oma seiklusega lõpuks McDonaldsi gurmee restorani, kus unustati Lorenzi tellimus ära ja ta pidi selle tõttu pikemalt oma topelt Mango slushiet ja Big Maci ootama. Sõime kõik oma toitu ja saime aru, et isegi siin maitseb toit ikka hoopis teisiti. Highlight oli siiski see, et Romet tellis endale burgeri einega, ehk jook ja friikartulid olid kaasas, aga ta võttis suure variandi. Karl võttis keskmise eine mis jõudis enne Rometi tellimust lauda ja oli juba suurem kui Eesti McDonaldsi suur eine. Ja siis jõudis Rometi eine, mis oli lihtsalt öeldes liiga suur. Mehele tõsteti ette 1.5 liitrine ämber CocaCola jaoks ja kuskil 1 kilogrammi hunnik friikartuleid, mis olid lisaks kõigele magedad ja kõvemad kui kuivanud saia koorik.

Kui me lõpuks omadega söödud saime, tellisime Uberi kaudu takso ja sõitsime hotelli. Taksojuht oli sõbralik mees Kenyast ja lasi meile raadiost kõrvupaitavat “gängsta räppi”, mille peale Linda ja Lisett ütlesid, et elu on GTA. Peale 8 minutilist sõitu jõudsime hotelli kus me magasime kuuekesi ühes kahe inimese toas.

Nashville

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s