Soldados week 2

New Mexico bookgirlid ja -manid on edukalt oma teise nädala lõppu jõudnud. Ütleme kõik ühest suust, et see aeg on lausa lennanud. On olnud kergemaid raskuseid, aga ka suuri võite. Selle nädala ootamatuseks oli ilmselt reedel ja laupäeval kimbutanud iga-suvine vihm, mida kohalikud kutsuvad Monsooniks. Kuna me pole aga suhkrust tehtud, siis väike vihmakene meid ei takistanud, vaid pakkus pigem hoopis väljakutset. Suure võidu all peame aga silmas Success Coini ja Pony sokke. Tegemist on legendaarsete auhindadega, mille võitjatele on unustamatu ja edukas suvi garanteeritud. 

Success Coini saamiseks tuli esimesed kaks nädalat teha keskmiselt 30 demo päevas. Võib tunduda lihtne, aga tegelikult on see paras vägitükk, sest enne tuleb üles leida perekonnad, kellele seda raamatut üldse näidata. Olime aga kõik selles väga tublid ja suur osa meie Soldadose liikmetest selle Coini koju tõid. 

Success Coini võitjad

Pony sokid on aga imelised valged sokid, mis meie OL’i Jaanika sõnade kohaselt “ei haise ega ei lähe katki, nendega istud kõikid empsidega maas”. Nende sokikeste saamiseks tuli teise nädala jooksul igal päeval leida keskmiselt kümme perekonda kellega maha istuda ja meie tegemisi ja raamatuid tutvustada. Tuleb tunnistada, et New Mexicos on sel aastal kohal tõeline kahurvägi – sokkide õnnelikud omanikud on paljud meie seast. Kandke neid uhkusega, olete selle ära teeninud. 

Meie suurim tugi ja motivaator

Nädala juhtumised:

Karl

Minuga juhtus sel nädalal palju. Rehv läks katki, kuid sain korda. Siis sõideti rattast autoga üle. Sain uue ratta, millel läks rehv katki. Rehv sai parandatud, läksid tagumise ratta vardad nässu. Vahetasin ratta koos ühe papsiga, kes selle käigus kruvikeerajaga rehvi augu lõi. Peale seda oli natukene jalgsi, kuni ratta taaskord parandatud sain. Vahepeal sain ka veel koera käest natukene hammustada.

Alexandra

Oli üks imeilus teisipäevane päev ja kõik oli suurepärane. Sõitsin kenasti oma rattaga, kui ühel hetkel tundus rattasõit jube raske olevat. Sõitsin tollel päeval päris pika maa, et turfi jõuda. Ja ennäe, avastasin oma esimese flat tire’i. Vibe oli hea ja paps tuli rattale järgi, et see korda teha. Panime ratta rõõmsalt auto peale ja nad sõitsid ära. Istusin korra pargis muru peale maha ja opsti, tundsin midagi eriti pehmet käe all. Jap, ma istusin koera junni peale. Tegin ennast puhtaks, tuju oli endiselt hea ja möllasin edasi! 🙂

Romet

Minuga juhtus järgnev lugu. Olin pimedas ustele koputamas, kui mind hakkas jälitama suur auto, mille tuled ei põlenud. See oli ausalt öeldes natukene hirmus. Peast käis läbi palju mõtteid – milla jooksma hakata ja kuhu põõsasse end peita. Enne kui ma jõudsin kumbagi neist aga teha, sõitis auto mulle ette ja uurisid, et kas saavad mind kuidagi aidata. Autos oli kolm suuremat ja natuke hirmutavat meest. Seletasin neile ära, kes ma olen ja must ma tulen. Lõpuks tuli välja, et ühe mehe ema oli talle helistanud, et ta tuleks uurima, kes siin pimedas niimoodi koputab. 

Nädala lõpetuseks otsustasime lõpuks proovida Mehhiko toitu, kuid söögikohta jõudes oli järjekord peaaegu uksest väljas. Seega leidsime end ikkagi kodusest Burger Kingist.

Soldadosed tervitavad!

Soldados Nädal 1

Möödunud on taaskord nädal. Seekord on tegemist nädalaga mis oli täis tööd, vaeva ja emotsioone.

Irmeli

Tuuleiil
Cruisisin rahulikult turfis emade poole kui järsku ilmus nurgatagant kõva tuuleke, mis paiskas mu veidi teeäärde. Teeääres paiknes muidugi väike kaktusepoisike, millele mina ka sõbraliku müksu andsin. Kaktus oli lahke ja jättis mu kätele ning jalgadele ka väikesed ogad.

Karl

Karl sõitis tühjade rehvidega, sest need ei saa tühjaks minna.

Lisett

Üks lahe paps andis meile 100$ eest steakhouse creda ehk saime ühe mõnusa kõhutäie terveks nädalaks ette.

Elina

Meid oli palju ette hoiatatud, et ratastega hakkab palju jamamist olema, kuid ma ei uskunud, et see nii kiirelt juhtuda võib. Ostsime juba silmnähtavalt kasutatud rattad pühapäeval (Wallmartist) ja esimene töss kumm juhtus mul juba esmaspäeva õhtul pimedas elektrita Rio Ranchos. Alguses plaanisin ratast 2 km koju tassida, kuid sain kiirelt aru, et niimoodi ööbiksin pimedatel tänavatel. Õnneks leidsin ühe lahke suure truckiga perekonna, kes mu rattaga koju tõid.
Järgmine murekoht oli aga ratta parandamine või kuskilt uue sebimine. Otsustasin turfist uue sebida. Jõudsin küsida täpselt ühe inimese käest ning tuli välja, et ta armastab rattasõitu ja kodus on terve kollektsioon. Peale tööd sinna minnes taheti mulle kasutamiseks anda kallist võistlusratast, kuid otsustasin seda mitte vastu võtta. Mis siis kui see katki oleks läinud? Mis siis kui see ära oleks varastatud? Selle peale otsustas rattaekspertidest vanapaar mind aidata niimoodi, et võtsid minu ja Lisetti vanad rattad ja viisid need tagasi Wallmarti, kust küsisid uued karbis rattad, mille meile ilusateks ja korralikeks vuntsisid. Tänu neile sõidame Lisettiga nüüd turfis ringi nagu kunnid! Tänks Gary ja Melanie. 🥰

Kõik käisime koos peale pühapäevast koosolekut Rio Ranchos avalikus basseinis suplemas. Mis oli omakorda huvitav kogemus.

Public pool päevitusringid

Poisid mängisid kossu ja HQ Lightning tegi õhtule lõpu vinge piljadimänguga.

Koss
Piljard

Imelised vaated nädalast.

Vaade

Soldados Sales School & Märjad Jalad

Möödunud on esiemene nädal USAs mille käigus juhtus väääga palju huvitavat.

Algas kõik sellest, et esmaspäeval (30.06) ärkasime varakult ja sõime Waffle Houseis hommikust. Kohtusime seal oma manageridega. Peale seda harjutasime cycleid ja tegime oma pildid ära töödokumentide jaoks.

Teisipäeval hakkas meil Sales School kus saime hommikul 10 minutiga kõik sätitud ja jooksime elu eest 400 inimesega sinistes särkides hommikusöögi saali poole, et olla esimesed. Samal ajal kui me jooksime tegime me kõik üksteisele müügiteksti harjutusi. Päev oli pikk ja raske kuid tundus kordades lühem reaalsusest. Meie eeskujulik liige, Karl Riips, suutis ettevõtte president Dan Moorile jala ette panna ja see lugupeetud häärasmees lendas näoli. Õhtul sõime kõik koos pizzat.

Orgi koosolek

Järgnevad päevad kujunesid kõik väga sarnaseks. Varajase kiire ärkamisega, müügiteksti võistluste ja maailma parimate motiveerivate koolitajate kõnedega. Kõik läks ladusalt, oli verd, pisaraid ja palju haisvaid sokke.

Kiivrid

Laupäeval ärkasime kell 02:59, et jõuaksime ilusasti kell 06:15 lennukile. Lennukiga lendasime Nashville ✈️ Dallas. Dallasest sõitsime 9 tundi ja 40 minutit Albuquerque linna, New Mexico osariigis. Seal läksime kõik oma kodudesse oma erinevatesse linaosadesse.

Pühapäeval oli varajane äratus ja me kõik saime oma jalad märjaks, minnes proovides esimest korda ameerika perede ustele koputamist. Ilm oli palav, aga meie teod veel palavamad. Meie järjekordne auväärne liige Lisett Lanmo jagab oma kogemust:

Essa päev bookfieldil. Sales schoolis sai palju harjutatud erinevate situatsioonide läbi tegemist, aga kui päriselt see hetk käes tundub kõik teistsugune. Iga no soliciting märgi juures hakkas käsi värisema ja hoidsin hinge, et keegi väga kurjaks ei saa🙄

Suure kaarega hoidsin ka police officeri majast mööda kuna work permitid teeme alles homme.

Lisett Lanno, 2022

Naerda oleme saanud palju ja nüüd on aeg tööd teha, esimene täispikk nädal alagab juba homsest.

Siin veel mõned pildid eelmisest nädalast.

Soldados Reis Ameerika Ühendriikidesse

Eilne päev oli lõpuks see päev, kui läksime Ameerika Ühendriikidesse aka USA. See oli hetk mida me olime kaua oodanud ja milleks me olime veel kauem ettevalmistanud.

Päev algas sellega, et leppisime lennujaamas kokkusaamise ajaks 04:30. Enamus olid antud ajal kohal ja saime rahulikult naaseda läbi turvakontrolli teades, et meil on dokumentidega kõik kenasti. Lendasime siis Tallinnast Stockholmi Arlanda lennujaama kus proovisime edutult leida burgeri restot mis meile kell 07:30 mahlase pihviga ameerikastiilis võileiba pakuks. Sellele järgnevalt võtsime ühest kioskist wrapid, tujud olid laes ja kõhud täis.

Peale mõnetunnist pausi ja intensiivset kaardi mängu noorte vahel kutsuti meid astuma lennukile mis viis meid Arlandast otse New Yorki Newark lennujaama. Lennul sai korralikult süüa ja magada, mõni vaatas filmi ja kõik TOP First Yearid õppisid lennu ajal müügiteksti. Lend kestis kokku 7 tundi ja 45 minutit.

Newark

Lõpuks maandusime omadega New Yorkis kus me peale labürindi läbimist ja väikse kõhukinnisuse korraldamist saime rahulikult maha istuda, saime teada, et meie lend edasi Nashvillei hilineb poolteist tundi. Kuid see aeg läks kiirelt jälgides elu meie ümber. Proovisime Dr. Pepper karastusjooki mis 90% proovijate sõnul maitses paremini kui see mida Eestis pakutakse. Tundsime ennast kui filmis, sest taustal oli Manhattani ülivõimas siluett ja kõik oli meie üleväsimuse tõttu veidikene segane. Potsatasime siis enda pepundused lennukisse Nashvillei poole kus kõik jäid hetkega magama ja ei ärganud enne country muusika pealinnas maandumist.

Olime siis omadega lõpuks jõudnud Nashvillei ja kõigil olid kõhud jube tühjad ja olime selleks hetkeks juba reisinud 21 tundi. Vaatasime, et Google Maps näitab, et 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel asub McDonalds ja mõtlesime, et täidame veel maod enne hotelli magama naasemist. Meie siis, noored iseseisvad tudengid, hakkasime astuma ja saime aru, et Ameerikas pole kõnniteed vist kuigi populaarsed, sest olles jalutanud kõigest 3 minutit avastasime juba, et peame mööda interstatei äärt jalutama kus ei olnud ülekäigu radadest, ega muudest jalgliikuja turvalisust tagavatest infrastruktuuri elementidest haisugi. Mõni rekkamees lasi meile sellepeale signaali nii, et meil pidid telefonid käest lendama ja mõni teine vaatas meid lihtsalt väga viltuse pilguga. Jõudsime oma seiklusega lõpuks McDonaldsi gurmee restorani, kus unustati Lorenzi tellimus ära ja ta pidi selle tõttu pikemalt oma topelt Mango slushiet ja Big Maci ootama. Sõime kõik oma toitu ja saime aru, et isegi siin maitseb toit ikka hoopis teisiti. Highlight oli siiski see, et Romet tellis endale burgeri einega, ehk jook ja friikartulid olid kaasas, aga ta võttis suure variandi. Karl võttis keskmise eine mis jõudis enne Rometi tellimust lauda ja oli juba suurem kui Eesti McDonaldsi suur eine. Ja siis jõudis Rometi eine, mis oli lihtsalt öeldes liiga suur. Mehele tõsteti ette 1.5 liitrine ämber CocaCola jaoks ja kuskil 1 kilogrammi hunnik friikartuleid, mis olid lisaks kõigele magedad ja kõvemad kui kuivanud saia koorik.

Kui me lõpuks omadega söödud saime, tellisime Uberi kaudu takso ja sõitsime hotelli. Taksojuht oli sõbralik mees Kenyast ja lasi meile raadiost kõrvupaitavat “gängsta räppi”, mille peale Linda ja Lisett ütlesid, et elu on GTA. Peale 8 minutilist sõitu jõudsime hotelli kus me magasime kuuekesi ühes kahe inimese toas.

Nashville