Kümnes nädal ägedate USA perekondade haridusega aitamist läks linnulennul. Saime sel nädalal nii padukat kui ka kõrvetavat kuumust. Meid ei takista aga miski.

Janil oli nädala jooksul üks väga vähese unega öö. Nimelt juhtus tal renditud autoga hilisõhtul selline apsakas, et puksiir pidi Texasest kohale sõitma. Kõik on kõige paremas korras, lihtsalt võttis natukene kaua aega.

Saime pühapäeval Roswellis viimast korda kokku – burgeritega võõrustas meid 10 aastat seda tööd teinud pereisa, kes jagas meiega mõtteid suve kohta. Nautisime väga temaga kohtumist ja panime ideed kõrva taha.

Samuti jagati välja mõned särgid.

Järgmisel pühapäeval blogi ei tule – paneme nüüd viimased kaks nädalat täiega hullu ja kirjutame juba Las Vegases!

Lõpetasime üheksanda nädala bookfieldi laulu saatel. Eelmisel nädalal leppisime kokku väikese võistluse – kes ei suuda sel nädalal kahe rohkema empsiga maha istuda, peab pühapäeval Walmarti ees tänavamuusikuna laulma. Nii mõnedki meie seast said Adele’i laulu “Rolling in the deep” lõõritada.

Alexandral oli sel nädalal sehkendusi täis õpetlik nädal. Tema nädal algas valel pool teed parkimisega ja politseiniku poolt maha võtmisega. Sel korral neiu pääses. Politseid kohtas ta sel nädalal aga kahjuks veelkord. Nimelt oli ta väikeses autoõnnetuses. Alexi endaga on kõik korras, aga autoga on natukene nutusemad lood. Õnnetusejärgsest šokist olenemata suutis ta autos olnud mampsile siiski raamatud maha müüa. Õppetund oli see aga meile kõigile – olge ettevaatlikud!

Pühapäeval saime Roswellis kokku, valmistasime end uueks nädalaks ette, käisime lõpuks kohalikku toitu söömas ja tegime natuke sulla-sulla. Viimased kolm nädalat – siit me tuleme!

Lisaks teatame rõõmuga, et meil on uus SMIT – LINDA!!

Kaks kolmandikku suvest on tehtud. Oleme bookfieldil saavutanud kasvava stabiilsuse. Endiselt toimub ratastega jamamist – Lindal varastati nädala jooksul ratas ära kaks korda, Elinal varastati rattal ainult rattad ära (kusjuures ühe lohv oli töss).

Pühapäeval saime kokku. Saime näod taaskord vahukooreseks. Rääkisime tööjuttu ja sulistasime natuke järvevees – üritame elueest teetöölise päevitusest lahti saada. Samuti tähistasime tagantjärgi Karli sünnipäeva. Rõõmusõnumina teatame, et meil on kaks uut SM-i – Karl ja Lisett. Oleme suve lõpuspurdiks valmis. Todo dentro!

Veel toredaid ja mitte nii toredaid jäädvustusi nädalast:

11 soldadost lõpetasid oma seitsmenda nädala bookfieldil. Viis on veel ees ootamas. Oli üks emotsionaalne nädal, mille pühendasime oma kallistele emadele. Emade nimel valasime verd, higi ja pisaraid. Võitjaid oli kolm – Getlyn, Lisett ja Linda.

Nädal läks kiirelt. Võib öelda, et bookfield muutub iga päevaga aina kodusemaks. Pühapäeval saime Rosevilles kokku. Nautisime host-empsi burkse ja rääkisime ka natukene tööjuttu. Samuti tähistasime tagantjärgi Rico sünnipäeva.

Poisid said kassipojaga mängida.

Triin ja Lisett nautisid USA kultuuri. Käisid hirmkallis pediküüris ja pesapalli mängul. Lisaks tegi host-mamps neile hommikul vahvleid kanaga. Tüdrukud nautisid oma pühapäeva täiega.

Tuleb vinge kaheksas nädal. Me oleme selleks igatahes valmis!

POOL meie suvest New Mexicos on ametlikult läbi. Nüüd saame juba enam-vähem aru, mida nende majade vahel üldse teeme. Nädal möödus kiirelt ja ilma suuremate viperusteta. Ratastega jamamisega oleme juba harjunud – Karl ostis uue ratta ja sai sellega sõita 2 miili koduni, kust see siis öösel varastati.

Nädala jooksul pingutasime kõik hüper-super lightsaber pastaka nimel. Võitjaid oli tervelt 4.

Kuna oleme kõik üle suure maakonna osariigi laiali, siis otsustati sel nädalal, et me ei sõida kokku saamiseks kohale, vaid teeme kohtumise kõigile tuntud Zoomis.

Samuti tegime kõik miskit lõbusat, et suve teiseks pooleks valmistuda.

Veel ägedaid jäädvustusi:

Oleme suve teiseks ja fantastiliseks pooleks vägagi valmis. Let’s go!

Viis nädalat bookfieldi on tehtud. Nädal algas korraliku peoga – oli neljas juuli ehk USA iseseisvuspäev. Panime end kõik kombekohaselt piduriidesse ja asusime lõbusate piduliste ustele koputama. Allpool on näha pilt Karlist, kes võttis ülesande eriti tõsiselt ette. Kurvastusega pidi noormees tõdema, et tema linnas olevad elanikud ei samastunud temaga. See aga noormeest ei kõigutanud. Elina pani aga tähele, et tema piirkonnas olid paljud inimesed oma küüned lipuvärvidesse värvinud. Ilutulestikku saime kõik nautida – võib öelda, et päev oli justkui jaanipäeva ja uusaasta segu. 

Pühapäeval saime seltkonnaga kokku ja veetsime ühiselt aega. Soldadosed on valmis selle suve selgroogu murdma – kuues nädal me tuleme!

Veel huvitavaid jäädvustusi nädalast:

11 soldadost lõpetasid edukalt oma neljanda nädala raamatutandril. Sel nädalal motiveeris vapraid ja ilusaid tudengeid legendaarne võistlus “Pie in the eye”. Astusime sõbralikult sõtta eesmärgiga mitte vahukooretaldrikuga näkku saada. Kujutasime ööl ja päeval ette, kuidas teistele tiimikaaslastele pühapäeval magustoitu pakume. Selle nimel istusime kõikide perekondadega maha. Pühapäeval krooniti kaotajad mõnusalt vahukoorese näoga. 

Samuti jagati välja esimesed unitite särgid.

Lisetti nädala story: 

Uus nädal ja uus linn nimega Farmington. Broneerisin motelli meile ja kohale jõudes öeldi, et ei saadud meie reserveeringut kätte ning maja fullis. Otsisime siis uue koha ja ööbisime seal. Farmington on väike linnake, kus on rohkem rohelust ja kanjon iga nurga peal.

Rico nädala story:

Kuna me üritame igat peret kätte saada neljal erineval korral, siis käisin laupäeval ühe pere juures neljandat korda. Nägin seal ühte naist, kes oli pererahvale külla tulnud ja parkis oma autot selle sama maja ette. See oli minu kuldne võimalus lõpuks see pere kätte saada. Hõikasin siis üle tänava naisele, et kas tohib ma selgitan talle, millega tegelen siin naabruskonnas. Naine hakkas selle peale naerma ja ütles, et ilmselt pererahvas ei ole huvitatud ja kutsus mind pererahva ukse juurde. Nägin seal eelnevast päevast pärit vahvat pilti iseendast. Lõbus naine ütles selle peale, et ma olen siin kuulus ja naersime selle üle. Tegin ka sellest sõnumist pilti:

Karli nädala story:

Leidsin ja kolisime toreda vanaemaga kokku elama. Ta on meid hellitanud kookidega ja milkshakeidega. Kohalik rahvas juba teab, et kaks raamatumeest käivad ringi ja koputavad. Sain ühelt kliendilt roboti, mille sidusin oma koti külge ja nimetasin ta oma kliendi järgi. Jalgratta tagumine rehv ei tahtnud ära tulla, kuna mutrid olid kinni kiilunud ja ei andnud üldse keerata. Siis proovisin haamriga virutada ja mutter hakkas liikuma.

Peale org-i kohtumist läksime kõik uutesse linnadesse laiali. Ootame põnevusega viienda nädala ja USA suurpüha 4th of July algust. Todo tentro!

Soldadosed lõpetasid New Mexicos oma kolmanda nädala. Saime üheskoos aru, et veerand bookfieldist on juba läbi. Aeg on lausa lennanud, kuid nagu kogenud managerid räägivad, siis nüüd hakkavad nädalad aina kiiremini minema ja varsti oleme juba kodus tagasi. Oleme kolme nädalaga loonud palju häid harjumusi, mis eesootava suve vältel meile edu toovad. 

Dedication week läks meie tiimil hästi – lähedaste inimeste nimel andsime kõik endast parima. 

Oma 24-ndat ringi päikese ümber tähistas meie armas orgiliider Jaanika. Tähistasime seda host pere tehtud maitsvate burksidega ja tervelt kahe koogiga. Palju õnne sulle, armas Jansa!

Nädala emotsioonid:

Lisett

Oli järjekorde edukas päev, kuna ratta rehv läks katki. Find a way attitudiga leidsin lisaks ratta parandajale ühe toreda pastori üles. Tänu täheks võttis käest kinni ja laususin siis tema järel paar palvelauset. Peale seda ütles pastor uhkelt, et oled nüüd ametlikult kristlane. Valasin siis enda joogipudelist talle vett käele, et ta saaks mind sisse õnnistada püha veega!

Romet

Minu reedene päev bookfieldil oli vinge. Sain hommikul vaid tund aega rahus töötada, kui juba hakkasid ahvikesed (väljakutsed) peale. Koputasin uksele ja sealt jooksid välja kaks suurt koera, kes hakkasid mind ründama. Üritasin end mapiga kaitsta, aga üks koerake pääses läbi ja näksas jalast tüki. Ma ei kurda, kuna kehal on nüüd eluaegne mälestus USA-st. See pole aga kõik, mis sellel päeval juhtus. Ratas läks katki tervelt neli korda – sadul tuli ära kaks korda ja kaks korda oli rehv töss. Usun, et peale seda suve oleme terve tiimiga rattamehhaanikud valmis. Samuti suutsin peaaegu auto alla jääda, õnneks sain viimasel hetkel pidurdama ja keerasin ainult natukene kummuli. Tegin seega ratta uuesti katki, kuid seekord läksid tossud ka. Oli väljakutseid täis päev!

Elina

Kui nädala sees toitume tervislikult, siis nädalavahetusel lubame endale palju head ja paremat. Sööme nädala magusa- ja krõpsuisu ette. Olles suur šokoaadisõber tahtsin väga Wallmartist täna seda osta. Suur oli aga mu üllatus, kui tuli välja, et suure toidupoe (seal müüakse isegi rattaid) valikus oli nii vähe šokolaadi. Selle asemel leidsin aga Ben & Jerry jäätise, mis maitseb nagu diabeet. Väga nämm!

Linda

Minu nädal poleks parem olla saanudki. Inimesed on siin tegelikult väga lahked. Ainult küsi ja sulle antakse. Nädalaga sain omale uue ratta, meeletult snäkke, kätedesovahendi (pisikese ja nunnu mis mahub mulle kõhukotti), taseri (elektrišokirelv), vihmakeebi, pusa. Õhtul viimase perega istudes küpsetas pereisa steiki, mis oli parim, mida saanud olen. Ühe vanaema sain ka päästetud. Kõndisin siis majade vahel ja järsku kuulsin kuskilt üksikuid appikarjeid. Alguses arvasin, et hallukad, et päike on mulle pähe hakanud ja kutsusin aiast ühe noore kuti, et äkki ta kuuleb ka midagi. Poiss ütles, et ei kuule miskit ja arvasin, et olengi hull. Järsku kuulsime mõlemad mingit hüüatust ja kutt sai aru, et tegemist on tema vanaemaga. Noormees jooksis siis läbi maja garaaži, kust leidis oma pimedasse ja lukku jäänud vanaema. Selgus, et vanadaam oli garaaži aiatöödeks tööriistu otsima läinud, kuid sulges kogemata ukse, mida seest lahti ei saa. Liikuda ta ka seal ei julgenud, sest kartis kukkuda või miskit silma joosta. Vanaema ja lapselaps tänasid mind taevani ja pakkusid mulle kõike head ja paremat. Lahkusin nende juurest lihtsalt hea tundega, et sain kellegi vanaema päästetud. Korda läinud nädal!

Week 4, lezzz go!!

New Mexico bookgirlid ja -manid on edukalt oma teise nädala lõppu jõudnud. Ütleme kõik ühest suust, et see aeg on lausa lennanud. On olnud kergemaid raskuseid, aga ka suuri võite. Selle nädala ootamatuseks oli ilmselt reedel ja laupäeval kimbutanud iga-suvine vihm, mida kohalikud kutsuvad Monsooniks. Kuna me pole aga suhkrust tehtud, siis väike vihmakene meid ei takistanud, vaid pakkus pigem hoopis väljakutset. Suure võidu all peame aga silmas Success Coini ja Pony sokke. Tegemist on legendaarsete auhindadega, mille võitjatele on unustamatu ja edukas suvi garanteeritud. 

Success Coini saamiseks tuli esimesed kaks nädalat teha keskmiselt 30 demo päevas. Võib tunduda lihtne, aga tegelikult on see paras vägitükk, sest enne tuleb üles leida perekonnad, kellele seda raamatut üldse näidata. Olime aga kõik selles väga tublid ja suur osa meie Soldadose liikmetest selle Coini koju tõid. 

Pony sokid on aga imelised valged sokid, mis meie OL’i Jaanika sõnade kohaselt “ei haise ega ei lähe katki, nendega istud kõikid empsidega maas”. Nende sokikeste saamiseks tuli teise nädala jooksul igal päeval leida keskmiselt kümme perekonda kellega maha istuda ja meie tegemisi ja raamatuid tutvustada. Tuleb tunnistada, et New Mexicos on sel aastal kohal tõeline kahurvägi – sokkide õnnelikud omanikud on paljud meie seast. Kandke neid uhkusega, olete selle ära teeninud. 

Nädala juhtumised:

Karl

Minuga juhtus sel nädalal palju. Rehv läks katki, kuid sain korda. Siis sõideti rattast autoga üle. Sain uue ratta, millel läks rehv katki. Rehv sai parandatud, läksid tagumise ratta vardad nässu. Vahetasin ratta koos ühe papsiga, kes selle käigus kruvikeerajaga rehvi augu lõi. Peale seda oli natukene jalgsi, kuni ratta taaskord parandatud sain. Vahepeal sain ka veel koera käest natukene hammustada.

Alexandra

Oli üks imeilus teisipäevane päev ja kõik oli suurepärane. Sõitsin kenasti oma rattaga, kui ühel hetkel tundus rattasõit jube raske olevat. Sõitsin tollel päeval päris pika maa, et turfi jõuda. Ja ennäe, avastasin oma esimese flat tire’i. Vibe oli hea ja paps tuli rattale järgi, et see korda teha. Panime ratta rõõmsalt auto peale ja nad sõitsid ära. Istusin korra pargis muru peale maha ja opsti, tundsin midagi eriti pehmet käe all. Jap, ma istusin koera junni peale. Tegin ennast puhtaks, tuju oli endiselt hea ja möllasin edasi! 🙂

Romet

Minuga juhtus järgnev lugu. Olin pimedas ustele koputamas, kui mind hakkas jälitama suur auto, mille tuled ei põlenud. See oli ausalt öeldes natukene hirmus. Peast käis läbi palju mõtteid – milla jooksma hakata ja kuhu põõsasse end peita. Enne kui ma jõudsin kumbagi neist aga teha, sõitis auto mulle ette ja uurisid, et kas saavad mind kuidagi aidata. Autos oli kolm suuremat ja natuke hirmutavat meest. Seletasin neile ära, kes ma olen ja must ma tulen. Lõpuks tuli välja, et ühe mehe ema oli talle helistanud, et ta tuleks uurima, kes siin pimedas niimoodi koputab. 

Nädala lõpetuseks otsustasime lõpuks proovida Mehhiko toitu, kuid söögikohta jõudes oli järjekord peaaegu uksest väljas. Seega leidsime end ikkagi kodusest Burger Kingist.