Hola amigos!
Como estas? Meil on igaljuhul bien! Üks nädal jälle möödas, alles oli eelmise nädala pühapäev. Tööd tehes läheb aeg ruttu. Bye juuni, tere juuli.
Sellest nädalast taas toredaid lugusid, emotsioone ja hunnik pilte. Enjoy!
Dely:
”Mida päev edasi, seda rohkem õpid siin iseennast tundma. Tulevad välja tugevused ja nõrkused. Mõistad, milline inimene tahad olla. Tähtis on lihtsalt mitte alla anda, sest kui annad alla, siis mitte raamatumüügi osas, vaid iseenda osas. Aga lahedaid hetki siin jagub, mida näitavad ka järgmised, küll natuke random, aga samas muigeleajavad pildid.”
Dely, Breti ja Kaidi rattad, same but different.
Silver:
”Koputasin uksele ja rääkisin ühe isaga. Tegin oma approachid ja demod ära ja isa ütles, et ei ole huvitatud. Mis seal ikka liikusid edasi koputasin mõnele uksele ja tegin oma lõuna. Hakkasin edasi liikuma ja üks auto tuli selja tagant ning lasi signaali. Jäin seisma. Mees keris akna alla. See oli see sama isa kellega ma varem rääkisin. Ta ütles: Come to my office” ja tegi kaasreisija ukse lahti. Istusin autosse ja avastasin, et ka autos saab müüki teha.”
Kaidi:
”Mõtlesin, et tahaks jagada enda selle nädala madalhetke ja mida sellest õppisin. Olen alati väga tänulik kui saan koos follojaga (kui teised raamatumüüjad tulevad päevaks jälgima, kuidas tööd teen) tööd teha ja see nädal polnud erand. Neljapäeval sain koos Delyga 40-kraadises Summervilles koputada. Keset päeva kammisin kuumuse tõttu täitsa ära ja ilma ilustamata oksendasin peaaegu et terve sisikonna kaks korda välja. Ratas ei tahtnud siis enam otse liikuda ja kott tundus seljas raskem kui tavaliselt, aga kojuminemine ei olnud mingi võimalus. Liikusime ikka edasi, sest teadsin, et peale mõõna tuleb alati tõus. Tunnikese pärast oli juba tunduvalt parem olla ja koputasime Megani ja Pauli uksele, kes olid väga rõõmsad, et enda õpihimulistele lastele raamatuid said osta. Päeva lõpus olin enda üle kuradima uhke, sest jube lihtne oleks olnud alla anda, aga otsustasin ikka edasi minna.
Sain aru, et reaalselt kõik mõtted, mis tulevad minu ja mu eesmärkide vahele, on ainult vabandused. Ja igas olukorras me kas leiame vabanduse või me leiame võimaluse. Kompanii president ütles, et “slo’ mo’ is better than no mo’ “, mis tähendab, et ükskõik kui aeglaselt edasi liikumine on alati parem kui seismajäämine. Mul on hea meel, et saan siin olla ja olen nõus ennast iga päev proovile panema.
Selliste mõtetega tõmban kolmanda täispika nädala kokku ja ootan juba uut, et praegusele minale silmad ette teha!”
Sander:”Mul läheb nii hästi, et mind käidakse teistest tiimidest töövarjutamas.”
Elari:”Nädal nagu ikka tagasi vaadates läks nädal kiiresti, esimest korda kolme aasta jooksul tundsin igatsust enda kodu ja kalli naise järele. Aga tean et asjad mis ma praegu teen on minu parema tuleviku nimel. Nädal oli täis katsumusi aga just läbi nende saan tugevamaks ja paremaks.”
Pühapäeval tegime taaskord tiimimeetingu ja hiljem käisime 500 aasta vanust tamme vaatamas.
Tänaseks siitpoolt jälle kõik. Uuel pühapäeval uus blogi!
SW Eesti 