Legends of the South

Hola amigos!

Como estas? Meil on igaljuhul bien!  Üks nädal jälle möödas, alles oli eelmise nädala pühapäev. Tööd tehes läheb aeg ruttu. Bye juuni, tere juuli.

Sellest nädalast taas toredaid lugusid, emotsioone ja hunnik pilte. Enjoy!

Dely:

Mida päev edasi, seda rohkem õpid siin iseennast tundma. Tulevad välja tugevused ja nõrkused. Mõistad, milline inimene tahad olla. Tähtis on lihtsalt mitte alla anda, sest kui annad alla, siis mitte raamatumüügi osas, vaid iseenda osas. Aga lahedaid hetki siin jagub, mida näitavad ka järgmised, küll natuke random, aga samas muigeleajavad pildid.”

Kes mida oma auto peale otsustab kleepida.
Collectisime Kaidiga turfist kurikad, et oleks ikka julgem tunne ringi käia.
“Can I copy your homework?” “Yeah just change it up a little bit so doesn’t look obvious you copied” 
 Dely, Breti ja Kaidi rattad, same but different.
See suht common, et need sulelised karjakesi mööda tänavaid ringi jalutavad.
Huvitav, mis selle kirjutise taustalugu on.
Väike reminder, et just let that shit go! Only way is up anyway 
Autokleepsud ütlevad siin päriselt inimeste kohta väga palju.
Oma uskumustele tuleb kindlaks jääda, isegi kui see tähendab, et paned oma maja ette puu külge sildi, et Trump tuleks vangi panna.
Midagi ilusat ka.

Silver:

Koputasin uksele ja rääkisin ühe isaga. Tegin oma approachid ja demod ära ja isa ütles, et ei ole huvitatud. Mis seal ikka liikusid edasi koputasin mõnele uksele ja tegin oma lõuna. Hakkasin edasi liikuma ja üks auto tuli selja tagant ning lasi signaali. Jäin seisma. Mees keris akna alla. See oli see sama isa kellega ma varem rääkisin. Ta ütles: Come to my office” ja tegi kaasreisija ukse lahti. Istusin autosse ja avastasin, et ka autos saab müüki teha.”

Kutsuti kolmandat korda politsei. Nüüd juba peaaegu et omad joped.
Kristo collectis mehhiklastelt süüa. Pâris huvitav oli.
Kristo märkas naist, kellel lind peas istus. Jäi seisma ja tegi linnust pilti ka.

Kaidi:

Mõtlesin, et tahaks jagada enda selle nädala madalhetke ja mida sellest õppisin. Olen alati väga tänulik kui saan koos follojaga (kui teised raamatumüüjad tulevad päevaks jälgima, kuidas tööd teen) tööd teha ja see nädal polnud erand. Neljapäeval sain koos Delyga 40-kraadises Summervilles koputada. Keset päeva kammisin kuumuse tõttu täitsa ära ja ilma ilustamata oksendasin peaaegu et terve sisikonna kaks korda välja. Ratas ei tahtnud siis enam otse liikuda ja kott tundus seljas raskem kui tavaliselt, aga kojuminemine ei olnud mingi võimalus. Liikusime ikka edasi, sest teadsin, et peale mõõna tuleb alati tõus. Tunnikese pärast oli juba tunduvalt parem olla ja koputasime Megani ja Pauli uksele, kes olid väga rõõmsad, et enda õpihimulistele lastele raamatuid said osta. Päeva lõpus olin enda üle kuradima uhke, sest jube lihtne oleks olnud alla anda, aga otsustasin ikka edasi minna.

Sain aru, et reaalselt kõik mõtted, mis tulevad minu ja mu eesmärkide vahele, on ainult vabandused. Ja igas olukorras me kas leiame vabanduse või me leiame võimaluse. Kompanii president ütles, et “slo’ mo’ is better than no mo’ “, mis tähendab, et ükskõik kui aeglaselt edasi liikumine on alati parem kui seismajäämine. Mul on hea meel, et saan siin olla ja olen nõus ennast iga päev proovile panema.

Selliste mõtetega tõmban kolmanda täispika nädala kokku ja ootan juba uut, et praegusele minale silmad ette teha!”

Sander:”Mul läheb nii hästi, et mind käidakse teistest tiimidest töövarjutamas.”

Elari:”Nädal nagu ikka tagasi vaadates läks nädal kiiresti, esimest korda kolme aasta jooksul tundsin igatsust enda kodu ja kalli naise järele. Aga tean et asjad mis ma praegu teen on minu parema tuleviku nimel. Nädal oli täis katsumusi aga just läbi nende saan tugevamaks ja paremaks.”

Elari leidis surnud mao.
4th of July on USAs tähtis päev. We are excited 

Pühapäeval tegime taaskord tiimimeetingu ja hiljem käisime 500 aasta vanust tamme vaatamas.

Tänaseks siitpoolt jälle kõik. Uuel pühapäeval uus blogi!

Legends Of The South South-Carolinas

Neljas osa: teine nädal done!


Tsauki-tsau!

Kaks täispikka nädalat bookfieldil on tehtud! Vormime veel harjumusi, aga day by day in every way we’re getting better anyway! Palju on õppida ja ruumi arenguks on samuti, samas on edasiminekut näha ja tunda.

Järgnevalt mõned pildid ja vahvad lood.

Sander:”Töötasin sellel nädalal uues alas 2,5 päeva ja siis mind visati sealt välja, no soliciting ala, kus hiljuti tolmuimejamüüjad demonstratsiooni tegid ja hiljem korterid tühjaks tassisid. Samuti võitsin blue light awardi – politsei käis kontrollimas, kes ma olen ja mis teen. Õnneks on mul permit ja kõik oli korras, soovisid mulle vaid ilusat päeva. The bigger the monkeys the bigger the ponies. Võitsin steak day – teenisin kahel päeval nädalas 750+ dollarit.

Silver:”Sõitsin oma rattaga turfis ringi. Möödusin ühest aiaga piiratud majast. Järsku hüppasid majast välja kolm bulldogi ja üks mees. Koerad tundusid kurjad olevat. Jooksid vihaselt haukudes ja urisedes mu poole. Ma olin üsna rahulik kuna teadsin et aed on niikuinii ees. Kuulsin, et mees karjus ka midagi koertrle. Kõlas nagu “catch” aga ma ei saa kindel olla. Siis märkasin kuidas üks elukas hüppas üle aia ja tormas mu poole. Sattusin paanikasse. Koer võttis hammastega mu tossust kinni ja hakkas raputama. Ma ei osanud midagi peale hakata. Siis koer lasi ise lahti. Läks teisele poole ratast ja proovis teist jalga krabada. Aga see tal ei õnnestunud ja siis mees juba kutsus ta tagasi ja ma pääsesin elusana. Õnneks viga ma ka ei saanud.”

Üks meie peatumispaikadest. Hetkel elavad siin Kristo, Sander, Elari, Silver ja Dely. Elari ja Silver kolivad täna uude kohta.
Sandri bookmobile.
Brett sai Kaidilt 3 dollarit, sest tegi Kaidist kolm demo rohkem. 
Tibulinnud Kaidi ja Brett. 

Brett:”Üks päev mingi koer jälitas mind pool päeva. Hommikust kuni callbackideni lihtsalt tuli mingi krants ja käis ukse taga minuga kaasas ja siis tegin lunchbreaki ja siis ma korra pöörasin pilgu tabletile ja koeraniru sõi minu hoolega valmistatud tortillat. Ma andsin talle andeks, sest õues oli palav ja omanikud olid koeraga hooletud olnud. Kohtusin ühe valgevenelasest isaga, kellega inglise ja vene keeles segamini kòneldud sai.”

Kaidi:”Oli sitdown ühe vanaisaga, kes ostis oma lastelastele raamatuid. Temaga oli suht cool maas istuda, sest ta tundis minu ja Eesti vastu täiega huvi ja lasi Eesti hümni  Ta ise oli military grampa ja oli Saksamaal olnud päris palju aastaid kunagi”

Bookgirl in her natural habitat.
Elari:”Sain oma esimese rehvi sellel aastal vahetatud. Hullu storyt pole, kruvi tegi rehvi katki.” 

Kristo:”See nädal oli emotsionaalselt natuke kergem kui eelmine. Juba suutsin näha valgust tunneli lòpus. Muidugi päevad ei ole vennad ning mõni päev oli raskem kui teine. Ühtlasi on terve päeva jooksul rida emotsioone, mis on küllaltki erinevad. On hetki, kus pean ennast väga palju motiveerima, sest tundub, et kogu see pinge kasvab üle pea. Kuid on ka hetki, kus tuju on hea ning kõik sujub justkui ise enesest. Igatsus oma kalli naise suhtes suureneb iga nädalaga, samuti tunnen puudust ka oma lähedastest. Tahaksin tihedamini helistada oma emale ning küsida, et kuidas tal läheb. Tunnen puudust kodumaa toidust ning lühikestest vahemaadest. Mõtlen iga päev kui palju on veel jäänud ja üritan ennast mitte survestada müügitulemusega, sest ma ei saa seda alati kontrollida. Ma saan teha tööd, aga teiste inimeste mõistusesse ma ei suuda tungida. Kohati vòtan isiklikult, kui minuga ollakse tõrges vòi mulle ei anta isegi võimalust ennast tutvustada. Kohati tunnen, et inimesed on ükskõiksed ning isegi üleolevad. Teistel hetkedel kohtan väga toredaid inimesi ja peresid, kes on minust siiralt huvitatud ning on väga külalislahked. Usun, et kõik läheb hästi ja suve lõpus oleme kõik õnnelikud.”

Ilmast on siin võimatu aru saada. Siin paistab päike, sajab vihma ja lööb äikest ühe korraga.

Dely:”Kohtusin sellel nädalal mitmete ägedate peredega. Üks jättis minusse aga eriti sügava jälje, kellega oli jutustada nii palju, et olin selle tõttu veidi out of scheduleTegemist oli pensionile jäänud paarikesega, pereisa oli olnud arst, ema hoolitses kodu eest. Kuna isa oli sõjaväe taustaga, olid nad elanud Jaapanis, Filipiinidel, Saksamaal. Samuti omasid nad kodu peale Charlestoni veel Texases, Wisconsinis ja Filipiinidel. Nad kasvatasid ka neljaaastast poisiklutti, kelle vanemad ise ta kasvatamisega hakkama ei saanud. Need inimesed olid nii suure südamega ja täis imelisi lugusid. Jätsid minusse jälje pikaks ajaks.”

Ühes alas olid väga lahedad tänavanimed.

Pühapäev oli superäge! Käisime hommikul üheskoos breakfasti söömas ja kella kaheks läksime oma hosti Fred Norrise koju, kes 1977-1980 müüs samuti suvel ukselt uksele raamatuid. Nende pere oli superarmas ja külalislahke. Meid kostitati kõige hea ja paremaga ning Fred pajatas meile lugusid oma suvedest. See ilmestas hästi, et suvi polegi lihtsalt suvi, vaid see jääb sinuga kogu eluks ja mida õpid bookfieldil, saad rakendada igas eluvaldkonnas ka aastaid hiljem.

Selle nädala call master ja demo king – Kaidi

Online master – Kristo

Sit down guru – Sander

Pony award – Elari

SUCCESS COIN – BRETT!

Breakfast placeis. Hea on vahelduseks hommikusöögiks midagi peale mcdonaldsi süüa.
Jätsime cool cardi salesschooli.
Ilusaid sildu on Charlestonis palju.

Selleks korraks meie poolt kõik, kallistused Eestisse ja järgmise nädalani!