Juba jälle käes ongi see päev, kus aeg nädal kokku võtta! Aeg läheb kohati, et liigagi kiiresti ning hakkamegi vastu võtma viimast täispikka nädalat!?

Pühapäeval saime natukene golfis kätt harjutada ning meiega liitus programmi vilistlane Bret Feirstine, kes üle kümne aasta tagasi ise samuti 6 suve raamatuid müümas käis! Bret jagas natukene oma kogemusi ning andis meile nõuandeid, kuidas teha tugev lõpp suvele.

Lisaks saime juurde ka 2 uut SMITi ehk Student manager in training, kelleks on Bookgirl May-Britt ja Remi!

Muljed kõigilt möödunud nädalast:

Ranel: Normaalne nädal, sai maa piirkonnas töötad, hoopis teine elu ja melu. Esmaspäeval sai kohalikus koolis käidud ja koolijuhiga jutud räägitud. Sheriffi juures käisin ka ja tegin end FB-s kuulsaks. Sain kooli särgi ja sheriff andis ka nänni. Lihtsalt lahe on kõik mis siin teeme.

May-Britt: See nädal sai natuke lõbutseda. Pereisa viis hobuseid toitma, emaga püüdsin kala, laps viis kassipoegi paitama ja atv-ga sõitma. Ja lõpus isa vahetas autol õli. Võidetud päev! Ja müüsin oma auto maha.

Mihkel: Eelmisel nädalal ostsin uue ratta. Sain sellega 8 päeva koos olla ning laupäeval tunnen, et pedaalile vajutada pole mõnus :). Vaatasin, et juba katki. Küsisin ühe isa kaest abi ja ta andis mulle uue pedaali asemele.

Tormi: Minu selle nädala lugu tuleb laupäevast, kus läksin ühe perega maha istuma, kes tegid Elvise teemalist garaaži müüki. Ma mõtlesin, et äge oleks modagi Elvisega seotud omada ja läksin vaatasin. Kui aga jõudsin garaažini ja olin esimesed sõna omanikiga rääkinud, tuli sinna üks täiesri teine mees, ütles: “This is for you Storm,” andis mulle 20$ ja läks minema, mis oli huvitan. Selle 20$ eest dain endale ägeda Elvise PEZ kommide dispenseri.

Remi: Järjekordne äge nädal möödas! Sai alustada uut linna Sidney, kus inimesed ikka sama toredad ja meeldivad! Uskumatu näha ja mõelda, kui palju on võimalik ikkagi inimesena areneda niivõrd lühikese aja jooksul ja millise perspektiivi siinne kogemus loob! Pingutame ja näeme vaeva edasi, et tugev lõpp teha!

Aphelandrea: Üks tore nädalat lõpetav seik oli see, kui laupäeva õhtul, pärast tööpäeva lõppu, May-Brittiga kodu ees muru peal istusime ja olime parasjagu oma lemmik pitsahõrgutist nautima hakkmas kui üks USAsse reisile tulnud itaalia pere meist mööda jalutas. Ajasime nendega natukene juttu, jagades oma muljeid kõigi võimaluste maast

Julius: Laupäeva õhtul koputasin pere uksele, kus uksele tulnud emps teadis kohe täpselt öelda, kus Eesti asub. Hiljem tuli jutu käigus välja, et tema õde võõrustas 20 aastat tagasi kolme Eesti tudengit. Ja siis selgus, et nad olid samuti Southwesterni tudengid ning kirsiks tordil oli see, et kaks neist olid Veiko Roos ja Veiko Tell, kes on kaks neljast Southwesterni müügidirektorist Euroopas. Ehk nemad on ehitanud üles Southwesterni baltikumis! Lisaks sai teisipäeval pisut autoga mürgeldatud – pilt illustreerivaks

Marten: Äge nädal. Töötasin palju kantrit see nädal. Nägin kalkunit aias ringi jalutamas vabalt. Minu maakonnas algab “county fair”, mis on sisuliselt maakonna laat, kuhu kõik farmerid oma loomad viivad.

Kaarel: Tore ilus armas nädal. Tervitused Kalaranda! Juhuu!

Jan: Öeldakse, et kasv suve müügis ei toimu tihti suvel vaid eelkõige kahe suve vahel. Enne seda suve tegin võhandu maratoni ja siiani eriti ei olnut tunnet, et selle katsumuse läbimine ennast eriti palju see aasta aitaks, kuid sellele nädala tundsin, et olen justkui Võhandu maratoni viimasel 25km ja seal sai samuti võidukalt ja tugevalt lõpuni sõutud. Seega äge näha, kuidas erinevad kogemused üksteist rikastavad.

Võtame uue nädala vastu ja jookseme mitte finišini, vaid sellest üle ja pingutame lõpuni!

Olge tublid ja näeme varsti!

Hei!

Käes juba august, ilmad on ilusad ja saab kogeda kõiki erinevaid tingimusi, mis teebki kogemuse erilisemaks, kuidas igas olukorras toime tulla!

Võtame kokku kiirelt ka üheksandal nädalal toimunud ägedamad sündmused ning siis juba ka selle nädala tegemistest.

Eelmisel pühapäeval käisime Findlays Jani ja Raneli võõrustaja pere kirikukoguduse üritusel, kus hiljem ka natukene oma abikäed ulatasime ja kõik ilusti ära koristasime!

Üheksandal nädalal oli ka võimalik võita endale uhkeid päikeseprille, mille võitmiseks oli vaja teha parem nädal, kui eelmine peredega maha istumisega. Võitjad pildil:

Muljed möödunud nädalast kõigilt:

Ranel: Fun week. Siin selleks et paremaks saada. Kõva nädal. Sai arendada oma karakterit jälle. Väga võimas ikka kui palju siin suvel enda kohta õpib. Sain ühe suure kurgi ka, mega hea, selline mõnus Eesti meeldetuletus. 

May-Britt: Päike paistab, ilm on soe, Aphe jookseb ümber poe, vaatab aknast sisse, May-Britt näitab ramse. (raamatuid)

(Eesmärk on iga päev näidata 30 inimesele raamatut, seega mõni õhtu lähen tanklasse inimestele raamatuid näitama)

Mihkel: Ostsin uue telefoni, kuna vana läks katki. Aga vahepeal see uus telefon võib teha imelikke asju taskus. üks kord koputan uksele ja kuulen helinat taskust, vaatan ja näen, et telefon helistab hädaabisse. Ma kiiresti lõpetan kõne ja peale seda nad helistavad tagasi. Oli veits hirmus, kuna just koputasin uksele ja samas ei taha tekitada probleeme endale. Võtsin kõne vastu ning rääkisin, kes olen ja seletasin, et juhtus kogemata . Ja seda on juhtunud mitu korda, kui telefon ise hakkab helistama.

Tormi: See nädal oli täis tegevusi ja raskuseid, aga suutsin need kõik ära lahendada. Reedel juhtus mul selline äpardus, kus ma sain oma rattakummi sisse naela ning ei saanud rattaga enam töötada. Õnneks leidsin üli ägeda pere, kas üritas mu ratast parandada, mis kahjuks ei õnnestunud. Sellegi poolest sai mängida Simpsonite arcade mängu ning pere isa viis minu koos mu rattaga koju ära.

Remi: Ulme, kuidas aeg lendab! See nädal sai iga õhtu koju sõites (10km rattaga) kogeda igasugust ilma – ilus taevas, välgushow, paduvihm ja palju loomi, kes võidu tahtsid joosta. On äge näha, et mida rohkem suvi edasi, seda rohkem inimesed uste peal ära hakkavad tundma ja imestavad, kui ägedat asja me ikka teeme!

Aphelandrea: Minul juhtus see nädal esimene äpardus transpordivahendiga. Nimelt said autol aku tühjaks ja kütus otsa. Õnneks USA inimesed väga abivalmid ja juba sõber PAPS lükkas krokodillid külge ja pani paagigi bensuga täis.

Julius: Päris pullide papsidega puutusin kokku sel nädalal. Sain küsida elulisi nõuandeid ja sain päris toredaid mõtteid. Samuti sain ägedat “pulka” hoida.

Kaarel: Sai katsumusi ületatud ja uue linnaga alustatud. Tuleb asja suhtuda nagu oleks esimene nädal ja uus algus uue hooga. Äärmiselt tänulik selle kogemuse eest, mis mulle siin võimaldatud.

Marten: Äge nädal. Alustasin uut linna. Parim linn eales. Mingi paps hakkas jälitama nädala alguses. Alguses ei saanud aru, aga peale 5min oli naljakas juba kuidas tegi kogu aeg samu pöördeid. Oli väike arusaamatus ja sellepärast tulebki uus äge nädal. 

Jan: Be humble or bookfield will humble you. See nädal oli kindlasti õppetunde täis. It’s a great day to get better – oli lemmik lause laupäeval. Tuleb säilitada õppija mõtteviisi. 

WEEK 10

Juba ka kümnes nädal lõppu jõudnud ning käisime kõik koos nädalat ära saatmas koos ühiselt Bowlingut mängides. Kurikad lendasid igas suunas ning rennid said tavapärasest ilmselt rohkem koormust 🙂

See nädal oli võimalik samuti oma rasket tööd kellegi teise nimel teha ja võitjad saavad tänada oma lähedasi ilusate lillekimpudega!

Selle nädala muljed kõigilt:

Ranel: Kõva nädal, ühel päeval oli tornaado oht ja sireenid käisid, aga pole hullu “kui torm tuleb, siis keegi ikka tuppa laseb” ning ei jäta tööd pooleli. Sain uue nokatsi ka ja 2 nädalat veel. Gaas põhja ja paneme lõpuni. LET’SSS GOOOO!!

May-Britt ja Aphe: May-Britt & Aphe👩‍❤️‍👩

M-B sõidab maanteel tööle, äkitselt heliseb telefon…

Aphelandrea Bookgirl Tunder helistab messengerist

M-B: “ohh nii tore Aphe helistab, miks ta küll messengerist helistab, ei tea mis tal küll öelda on”

Aphe: “ma ei leia oma telefoni, ma jätsin selle sinu auto pagassi peale”

M-B “EIIII OLE, see juba ammu maha lennanud, su telokaas ei püsi selle peal, ma olen ju maantee peal praegu” sõidan 115km tunnis

M-B tõmbab maanteel kõrvale, tuleb kõrvalistuja uksest välja. Ja mida näeb, Aphe telefon kiigub pagassi peal.

Vahel on gravitatsioon hea jõud🕳️

Sellepärast tulebki hea suvi!🏆

Mihkel: Kõik algas teisipäeval, kui ma sõitsin rattaga ringi ning tagumine kumm hakkas tühjaks minema. Sain teda 2 korda pumbata ning kella 18 enam tagarehv ei hoidnud. Panin ratta lukku ja läksin jalgsi töötama. Peale tööd leidsin toreda inimese, kes viis mind koos rattaga koju. Kolmapäeval ostsime uue sisekummi ja töötasin oma sõbraga autos, panime õhtul uue rattakummi peale (ostsime vale suuruse). Hommikul tunnen, et veits vale suuruse parast lööb tagarehv piduri vastu ja kell 9 hommikul läheb rehv uuesti puruks. Ja pidin kogu päeva jalgsi liikuma. Õnneks sain viimase perega hästi läbi ning nad viisid mind koju. Reedel laksin host familiga hommikul vana ratast poodi viima ja uut võtma. Kell 9 alustasin juba uue rattaga :).

Tormi: See nädal möödus uues linnas. Tiffin kohtles mind väga hästi, ainuke probleem oli selles, et meil ei olnud host pere terve nädal. Õnneks see pühapäev käisime kirikus ja leidsime väga toredad Rick ja Diane, kes võtsid meid meeleldi vastu. Rickil on ka ägedad klassikalised autod.

Remi: Kohtasin see nädal isa, kes kohe tuppa kutsus ja tõdes, kui tublit ja tänuväärt tööd me ikkagi siin teeme. Kostitas hea ja paremaga ning soovis edu ja oli väga vaimustuses tööeetika üle!

Kaarel: Suur nädal ja sain jälle kasvada inimesena ja uusi eesmärke leida. Fostoria linnas on äärmiselt tore. Inimesed on lahedad ja iga päev juhtub mingeid jaburaid seiku.

Marten: Äge nädal. Äge linn, parim linn. Fun story: Sõitsin maantee peal. Taga aknaklaasi juures oli 2000 visiitkaarti ja ma ei näinud et stoppmärk oleks olnud ja panin tugevalt pidurit ja terve salong oli kaarte täis. 

Julius: Sel nädalal sain töötada linnast väljas, kus oli ka palju amišeid. Nad on need tegelased, kes tehnoloogiasse ei usu ja panevad hobuse ja kaarikuga ringi. Päris pull. 

Jan: See nädal oli luukere nädal – ehmatasin ennast “surnuks” kui tolle punase auto kõrval parkisin. Äge on kuulda, et siin seal tunneb mõni inimene Eesti ka ära, kuna Ari-Matti hetkel USAs päris kuulsaks saamas, siis on nende peredega hea lihtne connectida. 

Järgmine nädal saame teise võimaluse võita mõni auhind, mis meil varasemalt suvel võitmata on jäänud!

Olge tublid ja näeme varsti!

Hei-hei!

Juba jälle nädal mööda vuhisenud… nii naljakas kui see ka ei tunduks, aga nii ta tõesti on, et tööd tehes aeg lendab!

Selle nädala saime pühendada oma kallitele isadele ning võitmiseks pidi tegema oma parima nädala klientides. Selle võitsid:

Pühapäeval veetsime koos mõnusalt pargis aega, kus osad järves end jahutamas ka käisid. Panime plaanid ja eesmärgid uueks nädalaks paika ning hakkame uusi sihte ja kõrguseid püüdma!

Lisaks sellele on meil veel rõõmusõnumeid, sest ametlikult on meie orgis esimene uus SMIT – (Student manager in training), kelleks on ei keegi muu, kui Ranel!!

Muljed kõigilt möödunud nädala kohta:

Ranel: Raske nädal, aga surume läbi ja kõik on hästi. SMIT programmis sees ja järgmise aasta lepingule konks alla pandud. Liigume edasi ja päev korraga, anname endast parima ja küll kõik välja mängib!

May-Britt: Jälle üks nädal möödas. Sain kohata fänne ja vihkajaid, vastavalt siis, kes tahtis autogrammi ja kes ei mõistnud, kuidas ta aadressi sain ja jäädvustas mu “kahtlast” tegevust.

Tead mis…. 

Mina tänan loojat

Hingerahu toojat

Kõik kes jäänud külma kätte

Oodatud on sooja

Mihkel: Kohtasin ühte vanemat meest ja näitasin talle “Journey into the wild” (piltidega raamatut) ning vanamehel on väga huvitav hobi. Tal on keldris väike töökoda, kus ta hoiab 2. Maailmasõja relvi ja valmistab ka ise kuule. Väga lahe oli käes hoida originaalset relva ja tunda selle raskust

Tormi: See nädal oli väga töökas ja loodusrikas. Ma nägin igasuguseid loomi. Näiteks kitsi, skunkse ja isegi pesukarusid, kes ronisid puu otsa

Remi: Nädala alguses sai proovida ka paari väikest küla nimedega Versailles ja Russia, kus mulle mõlemas ka politsei erinevatel põhjustel kutsuti :). Politseinikud siin on aga nii sõbralikud ja ütlesid, et teen nii ägedat asja ja tundun väga muhe sell ning nemad ei näinud mingit probleemi minu tegevusel ja soovisid palju edu 😀 Ülejäänud nädala sain alustada lõpuks oma uues linnas nimega Piqua, kus paar nädalat peresid aidata saab. Nüüd algab suve viimane periood, kus saab veel rohkem pingutada ja tööd sisse panna, kui varem. Teeme tööd edasi ja kasvame!

Aphelandrea: Minu selleaastaseks võrdlemisi naljakaks rõõmuallikaks on saanud see, kui ma bookfieldil järjekordset luukere näen. Eriti armas on aga see, kui toakaaslane May-Britt õhtul koju tuleb ja ütleb taaskord “näe ma tegin sulle luukerest jälle pilti.”

Kaarel: Huvitav nädal oli kus sai oma väärtused ja eesmärgid taaskord üle vaadata ja uue hooga edasi liikuda ja kasvule keskenduda. Viimane kuu veel jäänud, et endast kõik anda!

Julius: Sain normilt mütse sel nädalal peredelt. Viimane pere, kellega laupäeval olin, tõid kogu oma mütside kollektsiooni välja ja lasid valida lemmiku. Valisin lemmiku ja siis pisteti kaks tükki veel lisaks kaasa haha!

Marten: Oli üks pere keda tahtsin väga kätte saada ja ma käisin nende maja juures 3 korda ja iga kord kui ma sinna läksin siis tuli mulle vastu kuldne retriiver ja part kes jooksid iga kord minu poole nagu kaks parimat sōpra. Ja üks pere kellel oli mingi jõhker kollektsioon Harry Potterist ja raudrüüdest kodus. Kilpkonna nägin ka vabas looduses 😀

Jan: Äge nädal oli, sain relvaga lasta ja Ameeriklast followimas käia. Pole ise 2 aastat töövarju päeval käinud siis oli ikka tore näha kedagi teist ka pingutamas ja vahel ka natuke frustreerituna. Tuletab endale meelde, et teeb ka asju ikka õigesti ja vahel tuleb lihtsalt olla pisut kannatlik tulemustega.

Järgmine nädal sihime paremat nädalat eelmisest just peredega maha istumise arvu poolest. Peame oma grupi nimele vastavalt ka tegutsema ehk anname endast parima ja järgmine nädal tunnustame parimaid!

Seniks aga olge tublid ning näeme juba nädala pärast!

Hei-hei!

Juba jälle nädal möödas – aeg ikka lendab. Kõik on ilusti õnnelikud ja terved!

See nädal oli võistlus toakaaslaste vahel, et kes suudab rohkemate peredega maha istuda ehk Jan vs Ranel, Mihkel vs Kaarel, Marten vs Tormi, Aphe vs May-Britt ja Remi vs Julius. Võitjaid ja kaotajaid saate piltide pealt näha 🙂

Võite ise panna hinnanguid, kes kõige ilusama maalingu oma näole sai. 🙂

Mõtteid ka kõikidelt selle nädala kohta:

Ranel: Kõva nädal, sai ilusti rutiini tagasi ja lihtsalt sai tööl käia, päevad läksid jõhkralt kiiresti ja mega lahe. Sain doonutseid ja 2 t-särki, suve 2. osa avatud edukalt.

May-Britt: Nädal möödus kiiresti kui Ott Tänaku ralliauto. 

Kuidas oligi Friedamani tsitaat “tasuta lõunaid pole olemas”, siis see nädal oli kõik vastupidi. Tulin koju mehhiko toiduga, sest mul oli ühe isaga midagi sarnast (meile meeldib süüa). Ning käisime Subway’s (võileiva kohas) tasuta toitu võtmas, sest sain kinkekaardi. Nälga ei jää. Samuti sai kostitada Aphet vahukoorega nii et suunurgad koos

Mihkel: Me käime iga hommik söömas ühes kohas ning seal töötab üks lahe mees. See on tema pere kohvik ning ühel hommikul ma kogemata koputasin tema maja uksele. Ehk siis 20. juulil ma nägin teda maja juures ja 21. juulil juba toidukohas. 

Tormi: See nädal oli huvitavaid sündmusi täis, aga kõige meeldejäävam oli kindlasti see, kui ühe perega maha istusin ning neil oli lemmikloomaks suur kilpkonn Letty, kes elab 150 aasta vanuseks!!

Remi: Nädalal algas huvitavalt, kui uuest linnast Piquast, kus pidin tööd alustama öeldi, et mu tööluba saadeti tagasi ja sai jälle probleeme lahendada ning midagi välja mõelda. Eriti huvitav kokkusattumus oli veel Troys töötades koputada sama politseiniku uksele, kellega ma algselt jaoskonnas kohtusin.

Aphelandrea: Koputasin ja uksele tuli ema kes ütles, et praegu tõesti pole parim hetk, kuna ta on iga hetk valmis autosse hüppama, et sünnitusmajja minna. Tegin siis oma kolme suve kõige politely persistent’imad (viisakalt järjepidevad) 3 approachi (esmakontakti inimesega uksel) ja sain perega istuma. Ema istus rätiku peal, juhuks kui veed peaks ära tulema ja isa pani viimaseid asju haiglakotti. Tundub aga, et sellisel hetkel on vanemlikud instinktid võimendatud ning pisipoja tulevikku panustamine tundus hea mõte

Kaarel: See nädal sai kõiki võimalikke emotsioone kogeda, mis oli lahe võimalus ennast paremini tundma õppida jälle ja asjad perspektiivi panna ja lihtsaid asju meelde tuletada! Lahe oli ka see, et see nädal said erinevaid reptiile näha!

Marten: Minu ägedaim lugu on see, et ma iga hommik küsin ekstra hommikusöögi kohas endale mustikamoosi, aga kuna see on nii tehis, siis ma sain ühelt perelt terve purgi mustikamoosi :))

Julius: Alustasin uut ala. Päris äge. Veel ägedam oli aga Remile piki nägu vahukoorega virutada :))

Jan: Võiks arvata, et neljandat aastat raamatuid müües ei teki koduigatsust, aga võta näpust, keegi pole murdumatu. Vinge nädal oli, kuna Julius, Kaarel ja Marten käisid “töövarju päeval”. Marten lausa otsustas ühele vanaprouale sünnipäeva laulu laulda.

Järgmise nädala pühendame oma ägedatele isadele, kes näevad igapäevaselt vaeva ja on pingutanud päevad-ööd, et nende lastel oleks võimalikult hea keskkond, kus üles kasvada!

Olge tublid ja näeme järgmisel pühapäeval!

Hei!

Olemegi juba poole peal? Tundub päris uskumatu, kui kiiresti aeg ikka lendab ning iga päevaga saame aina paremaks! Nädal pakkus taaskord erinevaid katsumusi ja probleemide lahendamisi – täpselt see põhjus, miks me kõik siin oleme – arendada isiksust ja oskusi tulla toime erinevate olukordadega.

Pühapäeval veetsime päeva 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses sama tööd teinud perega, kus Julie ja Tim jagasid meile oma kogemusi ja õpetussõnu, mis aitas luua palju parema pildi ning panna asjad perspektiivi. Väga motiveeriv ning andis inspiratsiooni, et kui näeme nooruses vaeva, siis tulevikus saame nautida oma raske töö vilju. Meid kostitati mõnusa grilliga, jeti- ja tuubisõiduga, mis oli üli-väga-lahe kogemus!!

Erinevad muljed kõigilt selle nädala kohta:

Ranel: No mida nädalat lihtsalt. Eelmine pühapäev lõppes sellega, et leidsime Host Family (võõrustaja pere) omale, mis tegi kohe nädala kergemaks ja justkui kivi oleks selja pealt kukkunud, aga ülejäänud nädal ikka nõudis pingutust ja sihikindlust. Findlaysse ukselt-uksele luba kohe ei saanud, seega pidin minema tööle North Baltimore’i, sinna läksin veel autoga, kuid päeva lõpus otsustas auto jälle tujutsema hakata ning tee äärde jääda. Järgmine päev pidi Janiga puksiiri mängima, jällegi lõbus kogemus, kes oleks osanud arvata, et tulen raamatuid müüma ja pean hakkama puksiiriks. Seega peale seda läksin tööle Upper Sanduskysse, kus töötasin 3 päeva, aga kuna see oli Findlayst autoga 30min kaugusel, siis koju saamiseks küsisin lahedatelt peredelt abi ja sain kõik kolm päeva mingi perega koju. Muidugi ühel õhtul kukkus ratas poole sõidu pealt kastist välja, aga pole hullu, jäi terveks. Igatahes jõhker kasvu nädal.

May-Britt: Pöörane nädal… nädala alguses tegelesin auto ostmisega ja paberitega. Sain omale suksu – IMPALA.

Kõige lahedam oli nädalavahetus, veetsime orgiga aega Cedar Pointi lähistel, kus käsisime SW alumnidele (programmi vilistlastel) külas, kes kostitasid meid hea toidu ja seltskonnaga. Saime jet ski ja tuubiga sõita. 

“Outer Banks” vibe. Väga lahe, SOOVITAN!

Mihkel: Istusin 2 toreda inimesega maha (vend ja õde) ja näitasin neile lahedat raamatut loomadest ja loodusest. Kell oli juba 21.30, kui ma istusin nendega maha Ning lõpetasin nendega vestluse kell 22.05. Koju sõita oli päris kaua (u 20-25) ning nad olid nii toredad inimesed, et viisid mind koju. Toppisime ratta pagasnikusse ja viisid mind ära koju.   

Tormi: Terve nädal oli mega äge. Kõige lahedam lugu sellest nädalast oli see, kui ma istusin maha ühe papsiga, kelle nimi oli Kenny, kes andis mulle ilusa hõbedast mündi.

Remi: Põnev nädal! Sai arendada täpselt seda, mida programm lubas – iseloomu ja oskusi toime tulema erinevate olukordadega. Pühapäeval sai taas kogeda midagi uut ehk kihutada jetiga ja lennata tuubiga! Äge oli ka laupäeval pastakas vahetada järjest väärtuslikemate asjade vastu ning lõpetada päev uute jooksutossudega! Kõigele lisaks sain Jani varjutamas käia, kus sai kogeda ka kultuurilist poolt programmist – lehmalaudas emadega rääkida nii, et aroomid tegid hingamisteed puhtaks!

Aphelandrea: Järjekordne tore nädal… Kohtasin isa, kes oli just põhikooli direktori positsiooni töövestluselt tulnud. Aga nädala pärliks oli siiski meie pühapäev – kindlasti kolme suve kõige ägedam pühapäev. Nii ise jetiga 57 miili tunnis vee peal kimada, kui ka tuubiga vee peal lennata, oli uskumatult vägev.

Julius: Pühapäevane rannapäev oli hea vaheldus. Kuulda ka kogemuslugusid eelmisel sajandil müünud paarilt oli ka vinge. Teeme ikka õiget asja!

Kaarel: Väga lahe nädal oli! Sain uue Bowling Green nimelise ülikoolilinnaga alustada ja inimesed on siin nii lahedad ja sõbralikud! Sain pastakast vahetatud pokkerižetoonide kohvri vastu vahetada.

Marten: Töötasin see nädal kantris ja kohtasin ühte pere kes olid kunagi tipptasemel motokrossi sõitjad. Sain ise ka proovida krossikat esimest korda. Lahe :))

Jan: See nädal mulle tohutult meeldis, sest saime Raneliga koos mitu probleemi ära lahendada ja oli vaja ise endale meelde tuletada, et kõik juhtub põhjusega ja minu jaoks. Aitab palju perspektiivi luua. Olin tubli ja alustasin uue kooli piirkonnaga. 

Kõigil on akud uueks nädalaks täis laetud ning energiat täis, et järgmine nädal veel ägedamalt vastu võtta ja uusi katsumusi ületada!

Olge tublid! Järgmise korrani!

Hei!

Ongi jälle käes pühapäev ning aeg teha tagasivaade toimunud nädalale. Näeme iga päev palju vaeva, kasvame-areneme inimestena ning laome head vundamenti mitte ainult ülejäänud suveks, vaid ka üleüldse enda elule tulevikus!

See nädal oli pisut erilisem, sest oli 4th of July ehk USA iseseisvuspäev – terve nädala vältel võis kuulda-näha ilutulestiku üle linna, mis iga õhtu pimedas kojusõitu põnevamaks tegid.

Pühapäeval veetsime koos mõnusalt pargis aega, loopisime palli ning rääkisime muidu elust ja enesest.

Panime paika ka uueks nädalaks uued eesmärgid, kuid esmalt muljed kõigilt nädala kohta:

Ranel: Nädal jälle lõpetatud. Oli probleeme, oli rõõme ning oli emotsionaalselt raske, aga me liigume edasi ja läheme asjadest läbi. Auto läheb müüki ja laseme lahti sellest, sest elu läheb edasi. 4. juuli ka suhteliselt pöörane, õhtul pidin jala töötama, sest auto ei teinud koostööd, aga pole probleemi, sai oma päev lõpuni tehtud ja ilutulestikku vaadata. Uued seiklused ja uued mäed, mida ronida ootavad, nii et keskendume sellele. Järgmisest nädalast uus linn (Findlay) – tõmbame selle asja käima. Scott oli üli kõva võõrustaja ja saatis heade sõnadega veel ära!

May-Britt: Holiday week! Inimesed lõbusad, tee nalja ja naudi päeva peredega. 

Sain klaveritunde ja hea BBQ.

Punkt üks. Ära võta end tõsiselt

Mihkel: Istusin ühe emaga maha ja näitasin lasteraamatuid. Pool päeva tagasi nägin seda sama ema tanklas töötamas. Ta tundis mind kohe ära, mina hiljem. Näitasin ära ja kui hakkasin ära minema, siis küsisin juua. Tal kahjuks ei olnud midagi anda, kuid ta ütles saan käia tanklast läbi ning võtta endale tasuta juua. Õhtul käisingi ja võtsin endale Fantat. (Ehe näide, kuidas vastus igale küsimusele on järgmise ukse taga!!)

Tormi: Istusin maha ühe väga toreda vanamehega, kes rääkis mulle elust ja ilmast. Ta nimi oli David McFarland ja ta ütes, et ta on kõiki töid, mida sa suudad välja mõelda teinud. Ta ütles mulle ka ühe tarkusetera, mis oli väga huvitav. Ma ütlesin talle: “Can I ask you a silly question?” (Kas ma tohin ühe rumala küsimuse küsida?) Ning ta vastas. “The only silly questions are the ones not asked.” – (Ainsad rumalad küsimused on need, mis sa küsimata jätad.)

Remi: Koputasin reedel uksele, kus perenaine kohe küsis, kust ma pärit olen. Vastasin, et Eestist! Naine ütles kohe selle peale, et ei ole võimalik! “Mu mehe lemmikkoht, kuhu reisida või isegi ka kolida tahaks on Eesti.” Endal vajus sellise vastuse peale karp korralikult lahti ning mõni hetk hiljem jõudis ka mees koju, kes hakkas rääkima, kuidas 2000ndate alguses käis 2 korda Eestis. Olles pastor avanes tal isegi võimalus raadios pühapäevases programmis oma osa teha ning külastada kõiki erinevaid Eesti paiku – alustades Tallinnast ja Tartust, lõpetades Otepää ja Kärdlaga! Härra luges mulle ette fakte Eestist, mida isegi minul polnud au teada. Sellised hetked ja kohtumised inimestega teevadki selle kogemuse eriliseks ehk töötame edasi ja kasvatame iseloomu!

Aphelandrea: USA sünnipäeva nädalal käis iga päev kuskil nurga peal disko ehk pidev ilutulestik. Üllataval kombel õigel päeval ehk 4. juulil oli rahvas aga väga rahulik ja nautis pigem vaikset päeva perega. Minu ja May-Briti kodulinnas oli aga 3. juulil suur ilutulestiku show, mida kogu linna rahvas oli vaatama tulnud. Kodutee viib meil aga üle jõe ehk olnuks vaja olnud sild ületada – sild oli aga autodele suletud, et rahvas saaks sealt showd vaadata. Nautisime siis rahvamassiga suurepärast showd ja sõitsime pärast pika ringiga üle teise silla koju. 

Kaarel: See nädal sai lahedalt tööd teha ja uusi asju õppida ning palju inspiratsiooni kogutud. Lõpetasin nädala suure järve äärses rajoonis, mis oli nii kena ja istusin maha peredega, kellel oma privaatne rand ja sadam. Kuna neljas juuli oli nende suurim tähtpäev, siis kogu nädal hakati pimedaks minekuga rakette laskma, mis oli lahe ja teistsugune.

Julius: Laupäeval tundsin end nagu Disney printsess. Oodates ühe ukse taga, lendas üks liblikas mu juurde ja jäi terveks ajaks mu sõrme peale minuga ootama. Äge väike asi, mis tegi tuju heaks.

Marten: Töötasin see nädal maapiirkonda (country) ja nägi ägedaid farmereid ja sai, ühe pildi perega, kus sain kana käes hoida! 🙂

Jan: Mulle väga meeldis 4th of July tööd teha ja vinge oli Ranel töövarjuks võtta. Maapiirkonnas ikka vahva linnapoisil tööd teha, kui saab kitsedele ja lammastele pai teha .

Järgmise nädala pühendame seekord oma kallitele emadele, kelle nimel me tööd hakkame rügama! Nemad on meid kasvatanud esimesest päevast peale ning ööpäevade viisi meie eest hoolitsenud, et meil oleks hea üles kasvada.

Aitäh teile, kallid emad, te olete imelised!

Olge tublid ning näeme juba nädala pärast!

Neljas nädal on tormiliselt kiiresti möödunud ning juba aeg teha väikene tagasivaade nädalale!

Sai kogeda erinevaid ilmastikuolusid, kuid need meid ei peata, sest pered tahavad raamatuid näha ning meie ülesanne on võimalikult paljudeni jõuda. Lõpuks jõudis meieni ka Tormi, mis tähendab, et saime esimest korda pühapäeval kõik kokku!

Pühapäeval jagasime laiali eelmisel nädalal võidetud “Pony socks” auhinnad ehk poni sokid, mis tehtud neitsi ja ükssarviku nahast!

Selle nädala pühendasime aga enda jaoks kallitele inimestele ehk tegime nende nimel tööd! Selle sai võita, kui tegid parima nädala müüdud raamatute arvus või klientide arvus. Nädal sai pühendatud erinevalt kas isale, vennale, tüdruksõbrale või vanaemale. Võitjaid näete allolevalt pildilt:

Nädala jooksul kogutud ägedad muljed:

Ranel: Mega nädal, väga õudne kui kiiresti see ikka läks, asi kogub järjest hoogu. See nädal sai mitu korda vihma, aga ega see kedagi ometi ei peata. Muidu mõnus, inimestega saab nalja ja niisama hea on olla. Kes ikka öelda saab, et ta käis USA-s raamatuid müümas. Saime hosti juures VR-i ka proovida.

May-Britt: Lahe nädal! Sai vihma ja sai kuuma. Väga meeldiv oli vihma ajal kohata toredaid inimesi, kes su läbimärjana sisse lasevad ja siis veel süüa ka pakuvad.

Kõige parem asi alati päeva juures on see, et see algab ja lõppeb alati hästi ja toredate emotsioonidega, tänu toakaaslasele, Aphele. Seega No matter what – oli mega lahe või mega raske päev – always has a happy ending 🙂

Mihkel: Kohtasin ühte Amazoni töötajat, kes viis pakke laiali. Ajasin temaga veits juttu ning hiljuti koputasin tema uksele. Tegi ukse lahti ning kohe tundis mind ära, ma alguses ei tundnud teda ära. Kui mul tuli meelde, siis ma olin ikka päris üllatunud, kui väike ikka minu linn ikka on).

Tormi: Minu lugu tuleb 3. sales schoolist. Kui meie kolmepävane müügikool oli lõppemas rääkis meile Ranol loo, kuidas Hernan Cortes läks oma meestega laevadega Mehhikot vallutama. Kui nad jõudsid randa treenisid nad 10 päeva enne vallutusi ja pärast treeninguid rivistas Cortes mehed üles. Cortes tegi rannale joone ja ütles: “Kes on valmis vallutama astuge üle joone.” Kui kõik olid üle joone tulnud. Ütles ta: “Nüüd põletame laevad.” Laevade põletamine sümboliseeris nende pühendumist vallutamisele ning selle pärast nad suutsid väheste meestega pool Mehhikot ära vallutada. Seda sama tegime ka meie. Ranol tegi nööriga joone, millest me kõik üle tulime. Siis lõikas kõigile jupi. Meie tegime sellest endale käepaela ja lõpuks põletasime paela otsad ära, et seda suve jooksul lahti ei saaks teha ehk me pühendusime sellele, et suvi lõpuni teha.

Remi: Väga äge on juba praegu näha, kui palju on võimalik inimesena areneda igapäevaselt ning mõista kohalike perede lugusid kuulates, et kui heas seisus enda elu on. Kõik eluks vajalik on olemas – pere, kodu, toit, riided jne! Tuleb rohkem väärtustada seda, mis meil praegu juba olemas on ning olla tänulik, et meil on selline võimalus teiselpool maakera antud teha sellist tööd.

Aphelandrea: Meil May-Britiga aka Britt-Mae’ga (nagu host ema teda alguses kutsus) juba igav ei hakka. Iga liigutus saab jäädvustatud ehk siit paar nädala parimat pala töövälisest ajast:

Kaarel: Lahe oli jaanipäeval Ameerikas peredega maha istuda ja laste haridusest rääkida. Paneb ikka mõtlema, et kreisit asja teeme siin ja lahe, et on selline võimalus enda karakterit ja silmaringi avardada.

Julius: Istusin reedel ühe lõbusa vanapaariga maha. Üks lõbusamaid olukordi, mis raamatuid müües on olnud. Lõpus näitas see vanaisa mulle nurga taga sellist suksut: 1981 aasta Pontiac Firebird Trans AM. Päris mõnus pill ikka. Inspiratsioon endale tulevikuks.

Marten: Sain ühelt papsilt kiita, kui tubli ma olen, et ukselt-uksele käin, sest see pole kerge!

Järgmise nädala võistlusena kogume kuponge, et osaleda Apple toodete loosis, kus võimalik võita uus telefon, tahvelarvuti, kõrvaklapid ja palju muud! Iga uus nädal toob endaga kaasa uued võimalused, millest kinni haarata nii et jätkame töö tegemist!

Olge tublid ja näeme nädala pärast!

Hei-hei!

Kolmas nädal juba mööda vuhisenud ning kätte jõudnud järjekordne pühapäev ehk aeg on teha väikene tagasivaade sel nädalal toimunud ägedatele seiklustele.

Käisime kõik koos peale kuuma nädalat end basseinis jahutamas, et ajud uueks nädalaks taas värskeks saada ja seejärel sõime kõhud pitsast täis. Heade uudistena veel nii palju, et Ameerika kamarale on jõudnud ka meie kümnes liige Tormi, kes praegu usinalt Nashvilles Sales Schoolis viimaseid näpunäiteid kogub ning järgmiseks pühapäevaks ka meiega liitub!

Kolmanda nädala muljeid kõigilt:

Ranel: Hakkame harjuma, aga on veel minna enne, kui päris rahulikult end tunda saaks. Inimesed on lahedad, üks paps lükkas õhtul ise tehtud burksi ka, nii et väga kõva on. Konditsioneer lõpetas majas töötamise ehk viimased paar ööd oli päris märg.

May-Britt: Uus nädal, uus linn. Perrysburgist Maumeesse töötama. Higine nädal, 36 kraadi igapäev, hommikul juba 25+ kraadi, keha higine, kurk on janune. Õhtuti mõnus padukas peale – dušš. 

We are just getting started!

Kohtusin kahe väga laheda vanaemaga. Plaanisin kodu poole sõita, kui nägin neid ühe maja ees istumas mööda sõites, aga siis keerasin ringi “ehk on open-minded” ja no ülimalt lahedad olid. Need politseinikud, kellega mul community awareness pildid on tehtud, on ühe nendest vanaemadest muudkui rajalt maha võtnud, sest ta ületab kiirust kogu aeg oma 2024 aasta sinise Camryga.

Mihkel: Koputasin õhtupoole uksele, kus tuli lõpuks välja meesterahvas. Alustasin oma tavalise “Journey into the wild” (Pildiraamat kohvilauale) müügitekstiga ning ta küsib ühel hetkel, et kas tegu laste haridusega seotud raamatutega. Ma polnud talle sellest rääkinud, mistõttu imestasin. Ütlesin, et jah. Tema vastas, et tema juures täna juba Kaarel käis abi küsimas, et milliseid uksi peaks vahele jätma. (Oregoni linnas, minu linnast 15 minutise sõidu kaugusel) ja eelmine aasta oli selle sama härra juures käinud ka Reno Mark.

Remi: Kohtasin inimest, kellele andis ülikoolis loenguid Eesti professor. Ühel õhtul õnnestus sattuda 91aastase vanahärra otsa, kes kohe maha tahtis istuda ning küsisin temalt: “Mis oleks see üks soovitus või nõuanne, mida sa annaksid tänapäeva noortele?” Mehe vastus oli lühike ja konkreetne: “Work!” Kui sa tahad keegi olla või kellekski saada, siis tuleb lihtsalt tööd ja vaeva näha, sest tänapäeva inimesed ei ole iial piisavalt rahul asjadega.

Aphelandrea: Kunn nädal – 36 kraadi ja higi voolas nii, et vähe pole, aga selle võrra kergem oli ka peredega sisse istuma saada, kuna USAkad ei kannata sellist kuumust absoluutselt😆 Niivõrd äge on kohata peresid, kelle jaoks haridus mega oluline on ja kes võtavad selle aja maha istuda ja oma laste tuleviku peale mõelda ning sellesse investeerida. Kuum nädal oli mõnus seekord basseinis lõpetada ja seega natukene ajusid jahutada – ikka selleks, et mentaalne kompuuter tublit tööd oleks valmis tulevasel nädalal tegema.🏆🥇

Kaarel: Lahe ja väljakutsuv nädal oli. Hea jälle endale meelde tuletada, et miks ma seda kõike teen ja et ma olen siin, et kasvatada enda iseloomu. Inimesed on ikka nii lahedad ja minu linnas on kõik nii sõbralikud ja täiega haridusele suunitletud.

Julius: Sain laiendada oma kõrvaläri, milleks on salong värskes looduses.

Marten: Nägin palju firma omanikke ja üks oli limusiini ärimees. Lahe oli rääkida temaga.

Jan: Väga vahvad olukorrad sellest nädalast, kus paari Mehhiko perega sai maha istutud. Nad alati tahavad kooki või Coca Colat pakkuda ja iga olukord erinev, vahel räägid läbi Google Translate vahel tõlgib laps ning ühekorra sattus ühe teise ettevõtmise raames selle pere kodus olema tōlkija, siis oli päris lihtne selgitada.

Järgmise nädala pühendame oma lähedasele inimesele, kelle nimel me seda teeme ning on võimalus võita auhind neile! Meie anname endast iga päev alati parima ning leiame raskes töös ka lõbusa poole!

Olge tublid ning näeme juba nädala pärast!