Moens, kõik Top Dawgsi toetajad! Tunne on hea ja tuju on mega, sest tehtud on 11 nädalat. Ei ole normaalne, kuidas aeg lendab, ainult nädalake ongi meie seiklust jäänud.

Sellel pühapäeval saime kokku sellises uues ja põnevas kohas nagu Zoom. Just, antud korral võtsime aja natukene rohkem maha, et kõik ei peaks Washingtoni eri otstest sõitmisele tohutult aega kulutama. Rääkisime möödinud nädalast, panime uueks plaanid ja kokkulepped paika ning tunnustasime isa auhinna uue katsega võitnud kodanikke (Mattias, Patrik ja Mikk Hendrik).

Aga pikema sissejuhatuseta lähme nädala parimate lugude juurde. Ning meil on taas, mida jutustada. Laske seljatugi alla, võtke popcornikauss käeulatusse ja nautige järgnevat paari minutit.

Patrik:

See nädal kohtasin kahte eestlast! Heino ja Mara. Heino oli sündinud küll Ameerikas, aga rääkis täitsa ilusasti eesti keelt. Ta vanemad olid jõukad ja põgenesid teise maailmasõja ajal Eestist Ameerikasse ning nii jõudis ka Heino sinna. Väga lahe oli temaga korraks jutustada ja uurida, mis elu elab. Mara oli teine eestlane, keda kohtasin. Tema kahjuks eesti keelt ei osanud, kuna ta emakeel oli vene keel, aga vahva oli kohtuda ikka!

Sandra Elisee:

Töötasin see nädal Camano Islandil, sain töötada ja samal ajal ilusat merd vaadata. Kohtasin ühte lahedat pere, kui autost välja astusin, siis lapsed juba tulid mind tervitama. Kui hiljem ära läksin, aitasid lapsed mul raamatuid neile viia ja tegid mulle auto ukse lahti, kui mind ära saatsid 🙂 I love this job! Kurb, et suvi hakkab lõppema.

Melanie:

Viimane nädal veeeeel!! Aitäh kõigile teile, kes meile vaimselt kaasa on elanud, juba varsti oleme kodus tagasi!🥰 Bookfield ka ikka ei väsi üllatamast, nii lahe on kohata iga päev nii palju erinevaid, hoolivaid ja armsaid peresid, kes muretsevad ja hellitavad. 😋

Robert:

Olen rahul, et aeg kiirelt läheb. Nädalake on seiklust jäänud ning Eestis sõidan bussiga päris kindlalt vähem kui siin. Nüüd vaatan selle suunas, et teha üks hea finiš.

Georg:

Turfis jalutades töötamine on omaette kogemus. Saan igapäevaselt pea veerandsada kilomeetrit täis ja kasvatan jalalihaseid mühinal. Ostsin siiski järgmiseks nädalaks ratta, sest natukene on vaja energiat säästa.

Mikk Hendrik:

Läksin laupäeva hommikul ühe pere juurde Ipadi laadima, kuna enda akupanga abil ei võtnud nutiseade kuidagi pilti ette. Muuhulgas pakuti maha istudes kaks tassi teed, uuriti aktiivselt Eesti 20. sajandi ajaloo kohta ning samuti, milline on minu arvamus Euroopa sisejulgeolekuga seonduvast. Taustal mängisid terve aeg mõnusalt Haydni meistriteosed, seega kokku moodustus tavapärasest selgelt erinev sitdown.

Sellega on üheteistkümnes nädal purgis. Kuulmiseni natukene rohkem kui nädala pärast, sest siis on aeg viimaseks blogipostituseks! Seniks aga hoidke end ja nägemist!

Hola, Top Dawgsi tuligingelised fännid tribüünidel! Mängumeeste minutid on käima läinud ja lõpp paistab, kuid ei ole veel täiesti käes!

Pühapäeval käisime Newcastle Beachis ning kohtusime ei kellegi muu kui legendaarse Ron Alfordsiga. Saime hunnikus häid nippe järelejäänud ajaks ning nautisime üht viimast Sunday meetingut nii, kuidas oskasime. Samuti võitis Sandra flower power võistluse kenasti ära.

Mis siis vahepeal toimunud on? Seiklusi, erinevaid seiklusi on vist lihtsaim vastus. Aga nii nagu klassikaks on juba saanud, siis las jutuvestjad kostavad ise oma parimatest paladest.

Patrik:

Kantris töötamine on omaette kogemus. Eraldi huvitavat lugu välja ei oska tuua, aga mõnel korral ütleb pilt rohkem kui tuhat sõna.

Sandra Elisee:

See nädal juhtus päris suur monkey. Olin ühe emaga sitdownis ja siis kuulsime kõva pauku. Läksime vaatama ja mu auto tagaklaas oli täitsa puruks (ühe auto alt lendas lahtine kivi tahaaknasse). Niiet huvitavaid asju juhtub bookfieldil. 😄

Melanie:

Juhuuu, viimased paar nädalat on jäänud! Nädala vältel oli korralik karakteri ehitamine, aga kõik raskused on ületamiseks. Oleme tublid ja töötame ainult edasi! Yellowstone pole kaugel!

Robert:

Hommikuti bussiga tööle sõitmised on muutunud naljakaks ja legendaarseks samal ajal, sest bussi peal kohtab alati kirjut seltskonda. Ning huvitav on mõelda, et pea kõik tudengid üle USA lähevad tööle ju siiski auto või rattaga. Eks näis, kaua sellist seiklust jagub.

Georg:

Üks õhtu unustasime võtmed autosse ja auto läks ise lukku. Samuti oli suur osa olulisi asju seal sees. Järgmine hommik proovisime ise seda lahti muukida ning lõpuks ei jäänud siiski muud üle, kui lukuabi kutsuda. Tööle jõudsime hiljem, aga vähemalt sai ehmatav probleem lahendatud.

Mikk Hendrik:

Kohtasin Wenatchee’is üht väga pika staažiga tuntud raadiohäält, kes teadis absoluutselt kõike spordist. Kuulnud, et ma olen Eestis jalgpallikommentaator, sattus härra täiesti ekstaasi ning hakkas agaralt kodumaa vutisüsteemi kohta uurima, jagades takka igasuguseid nippe vastaval alal edasipürgimiseks. Olles välja uurinud, kes on minu arvates Maarjamaa parim kommentaatoriduo, saatis ta Facebookis sõbrakutsed Kalev Kruusile ja Toomas Varale. Tervitused kahele viimasele ning küsimuste korral olen valmis selgitusi jagama ;)))

Nõnda, juba kahekohaline arv nädalaid on kirjas ning palju pole minna. Kinnitame turvavöö ning teeme suve lõppu ühe hea spurdi. Seniks aga kuulmiseni ja kohtume uuel nädalal!

Nonii, tervitus ja kohe tähtis teadaanne otsa! Üheksa nädalat ehk kolmveerand suve on tehtud! Jah, see on reaalsus!

Pühapäval käisime matkamas ning nägime esimest korda Washingtoni looduse võlu kauni metsa ja suure kose näol. Vaated olid hingematvalt ilusad ning see Sunday meeting jääb kindlasti senistest erilisemalt meelde. Loodetavasti on osariigil järelejäänud nädalatelgi meile midagi sarnast pakkuda.

Nii, aga mida vinget me üheksandal nädalal korda saatsime? Ega pikalt ei pea lava kuumaks soojendama, staarid on oma parimate palade ning mõtetega nüüd ja kohe teie ees.

Sandra Elisee:

See nädal oli tore, töötasin jälle country roadse ja loodus on lihtsalt nii ilus. 3 nädalat on veel jäänud ja parim on alles ees! Let’s goooooo!!

Patrik:

Sattusin see nädal kokku ühe väga laheda naisega, kes oli Tšehhi juurtega. Ta oli väga imestunud, et ma sellist tööd teen ning ta on siiani üks ägedamaid inimesi, keda olen kohanud. Samal päeval juhtus olema minu ema sünnipäev ning tal tuli mõte, et saadaks talle koos video, kuidas me sünnipäevalaulu laulame ja nii sai mu ema ühe laheda video omale sünnaks.

Robert:

Tervis jukerdas endiselt aga nii palju kui võimalik, katsun tööd ikka teha. Viimane veerand on jäänud ning ootan suve lòppu väga! Täiega edasi!

Georg:

Olles sitdownis, siis väike laps hakkas mulle näitama, kuidas akrobaatikat teha. Vana sooritas saltosid, kukerpalle ja kätepealseisu. Tegi sitdowni palju lõbusamaks kohe.

Melanie:

3/4 suvest tehtud juba, juhhuuu!!🤩 Nii lahe on siin USA-s ikka, töötasin pisikeses, 9000 elanikuga linnas Burlingtonis ning siin on nii palju sooje ja armsaid inimesi. ✨ Tänaval juba tervitati ja inimesed panid mulle hüüdnimeks Estonia ning pärast muutus selline tervitamine juba igapäevaseks, nii lahee. 😄

Mikk Hendrik:

Ühes sitdownis palusin emalt klassikaliselt võimalust raamatuid kogu perele näidata. Peale oma kahe tütre tulid temaga teisest toast kaasa ka tüdrukute külasolnud neli sõbrannat ehk mind asus kuulama tavatult suur ja kirev seltskond. Söögiks anti suvikõrvitsakotlete, võileibu, muffineid ja pähkleid. Kõige keerulisem oli tüdrukute nimede meeldejätmine, aga muus mõttes oli lahe meelde tuletada lemmikametit rahvamehe rolli näol, seltskonnaga nalja visata ja mitte ennast kogu kirju olukorra juures tõsiselt võtta.

Nõnda, selline oli meie üheksas nädal. Viimane kvartal saab avapaugu ning Yellowstone ja Eesti ei ole enam kaugel. Oleme varsti juba tagasi uute ning lahedate paladega ja teame, et olete meiega lõpuni! Kuulmiseni!

Hola, kõik Top Dawgsi pöidlahoidjad! Teame, et olete endiselt meiega! Ja olete loodetavasti lõpuni välja, sest palju pole enam minna!

Pühapäeval läksime Seattle’i asemel paadiga vee peale, et vaadata vaalasid. Sõit oli meeleolukas ning elukad huvitavad. Ühes sellega käisime isegi üle Kanada piiri ära. Samuti avaldas orgi juht härra Kangur isadele pühendatud nädala võitjad ning Melanie sai kätte 200 ühiku särgi. Päris lahe pakett puhkepäevaks või mis?

Aga klassikaliselt toome teie ette ka parimad lood möödunud nädalast. Kes mida põnevat koges ja nägi? Rohkem pole vaja muretseda, need palad on nüüd teie ees.

Patrik:

See nädal juhtus selline tore kokkusattumus, kus sattusin kahe naabri otsa, kellest ühe nimi oli Patrick ja teise nimi Robin. Juntumisi on minu venna nimi Robin ja nagu teadagi, on minu nimi Patrik.

Melanie:

Üks armas asiaadist naisterahvas, kes kohalikku Teriyaki kana söögikohta peab, nägi mind õhtul tööd tegemas ja ruttas minu juurde ning üllatas mind ühe tööpäeva lõpus maitsva kostitusega😋

Georg:

Jäin nädala keskel tobedalt haigeks ning paranemine võtab siiamaani aega. Asi, mida ei eeldanud, et suvel jutub, aga kõigeks tuleb valmis olla. Liigume parema tuleviku suunas tasapisi!

Robert:

Nädal oli tegus ja kiire, mingit silmapaistvat lugu mul endal sellel korral kahjuks ei ole. Aeg lendab ja varsti olemegi Eestis tagasi! Kuulmiseni!

Sandra Elisee:

Selle nädala lõpus läksin countryt tegema ja nii äge oli. Ilusad põllud, mäed, metsad. Kui autoga majade ette jõuan, jooksevad koerad auto juurde mind tervitama. Ning vahel ka lisaks koeradele kanad ja kalkunid, lambad, kitsed ja nii edasi😀 Sain ühel päeval ka paki värskeid mune koju kaasa. Suvi on toreeee!

Mikk Hendrik:

Kohtusin laupäeva õhtul hubaselt valgustatud verandal istunud ema ja isaga, kes olid sitdowni vältel ülimalt huvitatud minu varasemast käekäigust, perest ja sellest, kuidas ma ikkagi Eestist tulnuna sellist seiklust tegemas olen. Pärast keskmisest sügavamat vestlust anti mulle kaasa pea kümme pudelit karastusjooke, pitsa, küpsisepakid, müslibatoonid jne. Samuti muutus superlahe ema mulle edu soovides emotsionaalseks ning ütles, et ma iga väiksemagi mure korral nende juurde naaseks. Sest eks ikka leidub emasid, kes kolmeks kuuks 7600 km kaugusele perest ja kodust tööle tulnud eestlastele tõsiselt kaasa elavad ;))).

Selline oli meie kaheksas nädal. Veel on natukene seda suve minna ning põnevat kogeda. Igav meie seltsis ei hakka ning mis muud kui et uue nädalani! Kohtume taas!

Tere-jõudu! Top Dawgs annab soojad tervitused Eestimaale edasi ning kuulutab ühes sellega, et seitse nädalat suve on juba tehtud! Ei ole normaalne, kuidas aeg lendab, hullumeelne.

Pühapäeval võtsime ette taas rännaku Seattle’i kanti ning kohtusime eelmisel sajandil neljal suvel raamatuid müünud Kellyga. Temalt saadud nõuanded ja näpunäited olid rohkem kui lihtsalt head.

Samuti saime ujuda soojas järves ning kurikuulsa Pie in the eye võistluse võitjad lajatasid kaotajatele koogiga näkku. Meil võitsid ja kaotasid võrdselt üks poiste- ja üks tüdrukutetiim, seega tasakaal on paigas.

Aga mis siis seitsmendal nädalal toimus? Uued lood on taas teie ees ning põnevusest puudu ei jää. Võtke diivanil/tugitoolil mugav asend sisse, popcornikauss käeulatusse ning nautige häid palasid täiel rinnal.

Patrik:

Selle nädala tipphetk oli auto saamine. Tegu on Nissan Sentraga, mis neelab kütust ohtralt ning millel puudub kliima ja esiaknad ei käi alla. Aga muus osas olen rahul ning uude linna tööle ja sealt tagasi sellega sõita on lust.

Georg:

Koputasin uksele ja kaks last tuli vastu. Ütlesin, et tooksid ema ja vanem läks tooma, kuid väiksem jäi ootama. Lõpuks, kui ema jõudis, siis see väike laps hüppas mulle külge nagu takjas ja ma pidin samal ajal normaalselt approachi edasi tegema.

Robert:

Esmaspäeva hommikul sõidan turfi ja näen, kuidas üks koer ühte ema üritab rünnata (ilma omanikuta). Mind nähes otsustas koer hoopis mind rünnata. Ema tuli mulle appi ja sai ta minema ning sõitsin edasi. 5 minutit hiljem nägin sama koera, kes üritas uuesti mind rünnata. Appi tuli teine ema ja ajas koera minema ning andis mulle pipragaasi ka takka.

Sandra Elisee:

Inimesed on väga toredad, olin ühes neighbourhoodis nagu oma. Kui jõudsin tänavale, jooksid lapsed mulle auto juurde ja tulid tervitama, aitasid mind infoga majade kohta ning kõndisid minuga koos usteni😄. Suvi on tore!

Melanie:

Väga lahe nädal oli, sai palju nalja ja taaskord aeg lihtsalt nagu lendas tööd tehes✨. Ühel õhtul koju kõndides nägin et üks noormees, kellest ja kelle sõpradest eelnevalt mööda olin kõndinud, hõikas mu nime ja jooksis mulle järgi, et mu õhtule lilledega ilus punktike panna🌹. Bookfield on ikka eriline koht, ei tea kunagi, mis tulemas on ning see ei väsi mind üllatamast😁.

Mikk Hendrik:

Reede hommikul uksele koputades tuli mulle vastu mees, kes ütles, et ma ootaks mõne minuti, kuni ta särgi selga on pannud. Naastes polnud tal särki seljas ning esimene lause oli: “Alright, big man, what you got here?”. Tsitaat oli naljakas, sest härra ise oli minuga võrreldes tohutult suur ja samaaegselt kõige hirmuäratavam (häaletoon oli madal, stiilgi väga omapärane) ning sõbralikum kodanik, keda näinud olen. Tuli välja, et tegu on endise Ameerika jalgpalluri ja praegu Squalicum High Schoolis ärinduse õpetajana töötava mehega, kellel oli maja ees ka täitsa kena Mclaren seismas. Kõik eelmainitu on piisav, et temaga kohtumine ja arutatu eredalt meelde jääks.

Selline oli meie seitsmes nädal ning muud lugu pole, kui et kütame täie auruga edasi. Tagasi vaatamiseks pole mingit põhjust ning ka sügis tuleb iga hetkega ainult lähemale. Kuulmiseni uuel nädalal!

Helloouu, kõik blogifännid ja muidu Top Dawgsi pöidlahoidjad!

Kuues nädal ja ühes sellega pool suve on juba tehtud. Päris hull mõelda ju, kuidas aeg lendab…alles jätsime omadega hüvasti ning liikusime Nashville’i. Ja nüüd oleme juba lõpureisile lähemal kui nendele päevadele.

Pühapäeval oli fookuses Melanie sünnipäeva tähistamine tagantjärele ning samuti saime SW-ga varasemalt üle 20 aasta toimetanud Jeff Rogersilt väärt näpunäiteid. Ilm oli hea, toit keskmisest tervislikum ning kokkuvõttes oli tegu produktiivse puhkepäevaga.

Samuti oli kuues nädal emadele pühendatud nädal ning mitmed meie seast lunastasid ka selle toreda auhinna. Allpool on toodud pildid uhketest võitjatest.

Aga mis siis kuuendal nädalal toimus? Üllatus-üllatus, taas palju uut ja põnevat! Lood on mitmetahulised ja teistsugusemad kui varem. Aga las nad räägivad enda eest!

Melanie:

Birthday week oli, väga armas oli ning sai ka palju nalja☺️ Armsad pered kostitasid hea ja paremaga ning meeleolu oli super. Pool suve on juba tehtud, juhhuuu!✨

Patrik:

See nädal juhtus huvitav kokkusattumus ühe eestlasega. Koputasin uksele ja kui ütlesin, et “I’m a college kid from Europe”, siis mees ütles: “Me too, I’m from Estonia”. See tuli väga ootamatult ja hakkasin uurima, et kuidas ta Ameerikasse sattus. Tuli välja, et ta põgenes vanematega Narvast Vene režiimi eest üle 30 aasta tagasi. Eesti keelt ta kahjuks ei osanud, aga äge oli teist eestlast näha ikka!

Sandra Elisee:

Nädal algas hea uudisega, sest lõpuks õnnestus mul auto endale saada. Tegu on Honda Pilotiga ja meeleolu on töötades kohe teine, naudin täiega! Ühe tööpäeva lõpus võttis politsei mind maha, kuna oli juba kaks kõne minu kohta inimestelt saanud. Tuli siis minuga rääkima ja mõtlesin et okei, mis siit nüüd tuleb. Ta tutvustas end ja siis ütles, et ta ei muretse üldse, tuli lihtsalt rääkima selle pärast et mees, kes politseisse helistas, näeks, et politsei minuga räägib. Ja siis soovis head õhtut. Nii et politseinikud on väga toredad siin Usas. 😀

Robert:

Nädal oli huvitav ja oli nii häid kui ka mitte nii häid hetki. Peamine on, et pool suvest on tehtud ning siit on hüva edasi minna. Kindlasti tuleb veel mälestusväärseid momente ka teise suve osaga.

Georg:

Ühel päeval tuli üks mees uksele ja ütles “Tere, pole huvitatud, head aega”. See oli kõige kiirem ja ühepoolsem alproach, mis mul olnud on. Teisel päeval tuli üks mees rääkima minuga ufodest ja bigfootist ning kuidas ta neid näinud on ja neist pilte omab. Ka see polnud lihtsalt tavaline kohtumine.

Mikk Hendrik:

Ühele uksele nädala alguses koputades tuli mulle vastu tõre naine, kes vestluse käigus aga aina leebus. Ühes sellega sain teada, et ta on varasemalt võõrustanud SW-kaid ning pakkus, et ma mõne päeva pärast (kui garaažikoristus on tehtud) tema kõik John Maxwelli raamatud endaga kaasa võtaks. Naasin nädala lõpus ning sain hunniku kvaliteetkirjandust endaga kaasa. Olles muuhulgas näinud, et proua vanem poeg on minu lemmiktelesarja “Top Gear” suur fänn, sain ainult kinnitust, kui toredate inimestega taas kokku olin põrganud.

Selline oli meie ekvaatorinädal. Teist sama palju veel otsa ja olemegi Eestisse naasmas. Tunne on hea ja tuju on mega nagu laulusõnadki ütlevad. Seniks aga kuulmiseni ja olge terved!

Heipadi-tervist kõigile kodumaal! Top Dawgsi rong on saavutamas täiskäigufaasi ning ühes sellega on möödas juba viis nädalat. Põhimõtteliselt pool suve, alles olime Sales Schoolis….

Pühapäeval saime üle mõne nädala kokku Seattle’is ning sõime taas head ja paremat. Samuti kuulasime nõuandeid ja meenutusi kahelt härralt, kes käisid raamatuid müümas rohkem kui 40 aastat tagasi. Päris hullumeelne mõelda, kui kaua aega tagasi see oli. Tegime ka klassikalise reco ning nautisime ilusat vaadet.

Meie viies nädal sisaldab lugusid igast vallast. Kes koges emakese looduse parimaid võlusid, kes sai lahedaid meeneid ja toitu, kellel juhtus midagi tavapäratut – kompott on igatahes taas kirju!

Robert:

Koputasin uksele, kus vastu tuli kitsehabemega naine. Ei osanud alguses talle öelda mees ega naine, siis ütlesin: “you must be the cool parent of this house”. Rääkisime natukene ja siis mõistsin, et ei julge temaga tuppa astuda ning proovisin nii kiiresti kui võimalik sealt minema saada. Olukord oli üle keskmise huvitav ja ka hirmus.

Sandra Elisee:

Tore nädal oli, kuna oli neljas juuli ning inimesed pidutsesid ja lasid ilutulestikke keset tänavat. See nädal pidin igal hommikul rattaga tund aega ülesmäge tööle sõitma, nüüd on jalalihased 2x suuremad. Ühel päeval tegi üks Mehhiko emps mulle terve lõunasöögi, see oli nende Mehhikopärane roog. Viis nädalat tehtud ning seitse on veel järel, aeg läheb kiirelt!

Patrik:

Minu selle nädala parim lugu on see, et ma sain laupäeval teada, et mina ja minu toakaaslane Mikk Hendrik oleme vanavanemate kaudu sugulased. Eesti on ikka üks pisike riik!

Georg:

Kohtusin maailma kõige konservatiivsema mehega. Ta kogus münte ja talle ei meeldinud, mida Kaja Kallas teeb. Kogu vestlus ja saadud kogemus olid rohkem kui lihtsalt huvitavad.

Siim:

Mingit suurt lugu seekord ei ole kui see, et inimesed on oodatust palju sõbralikumad olnud. Kitsed tänaval on varsti igapäevane nähtus ja kohtasin vanapapit, kes läheb septembris Eestisse ja küsis takka, kuidas ilm seal on sellel ajal.

Melanie:

Megalahe nädal oli! Kohtusin näiteks ühe ülilaheda britist papsiga, kes oli Washingtoni ühe parima jalgpalliklubi direktor🏆⚽️ Koju läksin kahe nende klubi särgi ja ühe briti kokkade kokaraamatu võrra rikkamana! 😛🍳

Mikk Hendrik:

Töötasin neljandal juulil kõrgemal mägedes asuvaid krunte läbi, mis olid üksteisest tugevalt eraldatud. Seega sain pidevalt ülikaunis looduses, mis tugevalt Eesti maaelu meenutas, rattaga ringi sõita. Kui veab ilmaga, näed pidevalt kitsi ja lambaid ning tervele Bellinghamile avanevaid vaateid, siis muud ei ole ilusaks päevaks naljalt vajagi. Ameerika trikolooriga buckethat peas, rahvale head püha soovimas, toimetasin terve neljapäeva vältel väga hea meeleoluga.

Nõnda, TOP Dawgsi viies nädal oli selline. Seiklusi jagus igale maitsele ning kindel võib olla selles, et igavamaks ei lähe. Milline tuleb uus ja kuues nädal, sellest kuulete juba järgmisel pühapäeval. Peatse kohtumiseni!

Nonii, tervitus ja kohe tähtis teadaanne otsa! Neli nädalat ehk kolmandik suve on tehtud! Jah, see on reaalsus!

Pühapäeval saime kokku pikalt SW-ga seotud härra Ralph Brighami juures ning tegime klassikalisi tegevusi ehk kõhu totaalselt täis söömine, muljed toimunust, reco ning uute tehniliste nüansside õppimine. Samuti saime peale Sandri ka Ralphilt tulevikuks mitmeid häid nõuandeid.

Samuti oli möödunud töönädal nimega “dedication week”. See tähendas, et kõik päevad tuli pingutada rohkem kui kunagi varem. Samuti pidi strong customere olema varasemast rohkem. Terve nädala pühendasid kõik kellelegi tähtsale, et motivatsioon kordagi ei langeks ja säde lõpuni püsiks. Meie seast lunastasid auhinna Melanie, Patrik, Georg, Annabel, Sander ja tagantjärele kontrolli tulemusel Mikk Hendrik.

Aga mis siis nädala jooksul toimus? Heidame korra pilgu toimunule ning loeme, kes mida lahedat taas koges.

Siim:

Sain kahe päeva jooksul kaks korda kooki. Esimene kord küpsetas üks emps selle eraldi mulle ja järka päev sain suure šokolaadikoogi teise empsi käest.

Georg:

Üks ema sai valesti aru, et ma olen Inglismaalt pärit ja selle peale mõtlesin et suva, lähme vooluga kaasa ning teeme pulli. Rääkisin lõpuks talle, et 12-aastaselt kolisin Inglismaale ja et ma enam ei mäleta, kus elan, sest me kolime nii palju ringi. Lõpuks jäi peale stsenaarium, et enamasti elan põhjas.

Melanie:

Kolmandik suvest on juba läbi, juhhuuu!🤩 Siin töötades aeg lausa lendab, uskumatu. Washington on ümber, aga Eesti on ikka hinges. Päikest ja ilusat suve kõigile kodustele!✨

Robert:

Tegin viimast koputust kell 21:29. Verandale jõudes märkasin, et minu kõrval on kuhi suitsukonisid ja hais oli väljakannatamatu. Paps tegi ukse lahti ning kohe oli tunda väga tugevat lehka. Tegin approachi ja millegipärast oli paps nõus minuga isegi SD tegema. Astusin tuppa ning avanenud vaatepilt ei kannata kriitikat. Tegin introt ja sain kohe aru, et pole väga huvitatud. Üks hetk küsis mees, et mis te Eestis joote tavaliselt. Ütlesin, et viin on väga populaarne. Selle peale pakkus paps õlut mulle ja tahtis viinapudeligi kotti anda. Keeldusin ja küsisin hoopis, et kas ta viitsib mu koju visata ja oli nõus. Jutu järgi tuli välja, et mehel olevat veel kaks magistrikraadi, aga selles osas kahtlen tugevalt.

Patrik:

Washington State on ikka üks imeline koht, kus kitsed on inimestega suured sõbrad. Tavalisel päeval näen umbes 2-3 kitse, kes mõne inimese aias omale süüa otsivad. Ma veel pole neile pai proovinud teha, aga ma arvan, et nad laseksid küll.

Sandra Elisee:

Nägin ühel päeval ülitoredat ema, kes oli pärit kuskilt Hawaii lähedalt. Ta rääkis mulle, kuidas seal saarel kasvatavad nad kogu toidu ise, kütivad loomi, ei maksa makse, pole seadusi. Meil oli nii naljakas ja ma pole ammu nii palju südamest naernud. Bookfield on tore!!

Mikk Hendrik:

Kohtasin neljapäeval härrat, kellel on üks vingeimalt sisustatud elamisi, mida näinud olen. Erinevad autogrammidega plaadi- ja raamatukaaned raamituna seintel, Muhammad Ali poksikinnas ning igas toas erinevat laadi hubane valgus ja mitmed aroomid on vaid mõned märksõnad, mis mind antud maja juures vaimustasid. Samuti oli mees väga laia silmaringi ja mõnusa olekuga, seega muutis kogu kohtumine mu õhtu päris meeldejäävaks.

Selline oli meie neljas töönädal ning ega karavan ei peatu, paneme ainult edasi! Tõotab tulla vinge viies nädal, aga selle seiklustest räägime juba uuel pühapäeval. Kohtumiseni!

Tere-tere kōik see pere, vana kere jne riimid! Ning ongi taas käes pühapäev ja aeg muljetada toimunust.

Klassikaliselt saime kõik kokku ning sedapuhku taas Seattle’is. Tegime reco tublimatele, õppisime järjekordselt uusi nüansse ning sõime-jõime head ja paremat. Kuna Robertil ja Jaanika oli vahepeal sünnipäev, ei pidanud me paljuks selle puhul ka ühed pitsad tellida.

Samuti käisid Bellinghami poisid pühapäeval kirikutes ringi, et endale lõpuks parem majutus kui Shamrock Motel leida. Pildil on Patrik jumalateenistust kuulamas pärast esmapilgul tulutuna kulgenud otsinguid.

Aga mis siis nädala jooksul juhtus? Taas kord kehtib tõde, et kaks ei jää kolmandata ehk et nägime ja kogesime kõike. Kuid las lood räägivad enda eest.

Sandra Elisee:

Kohtusin ühe perega kes õpetasid mulle palju Jeesusest ja Jumalast. Nad olid noorpere ning andsid mulle hotdogi ja jäätist ka. Kui hakkasin ära minema, pakkusid nad, et võivad minu eest millegi üle palvetada iga päev. Niisiis ütlesin neile oma suve eesmärgid ja nüüd mul on pere, kes minu suve eesmärkide eest iga päev palvet loeb.

Melanie:

Järjekordne nädal on meil, töömesilastel tehtud ja sel nädalal ei ole küll mingit erakordset lugu rääkida, aga see-eest sain iga päev kohtuda nii paljude erinevate ja lahedate peredega, mis on lihtsalt erakordne kogemus. Ilusat ja vahvat jaanipäeva kodustele!!❤️

Robert:

Sain ühelt papsilt kõige vingema mütsi ning enne seda rääkisin kalamehejutte temaga. Naersime palju ja lõpuks võtsin julguse kokku ning küsisin, et kas ta tahab mulle selle mütsi anda ja andiski. Nagu öeldakse, et küsija suu pihta ei lööda ja halvim, mis juhtuda saab, on see, et ta ütleb sulle lihtsalt “ei”.

Georg:

Tegin üks päev meremehega tehingu. Tema andis mulle 40 dollarit ja vastutasuks saadan talle meiliga oma elukoha aadressi, et kui ta Eestisse saabub, siis tuleb mulle külla.

Siim:

Esimene päev, kui pidin ainult journey raamatut näitama, siis panin sellise fookuse endale, et lihtsalt maha istuda kõigiga. Lõpuks muutus see pigem naljaks ja sain paljud inimesed seeläbi naerma ning tegin nende kui ka enda päeva väga lahedaks.

Patrik:

Ühel päeval sattusin kohtuma emaga, kes oli üksi ja pakkus mulle sünnipäevakooki. Kuulnud, kust riigist ma pärit olen, ütles, et tunneb muret Eesti pärast ja et kas kardame Venemaad ning et milline on meie poliitiline olukord.

Mikk Hendrik:

Jätsin ühel päeval ratta garaažiukse ette maha ning kui olin jõudnud nurga taga asuva ukse ette koputama, kuulsin korralikku kolinat ja raginat. Koju oli saabunud pereisa, kes ei märganud mu velo ning olles sellele sisse sõitnud, vedas seda seejärel igas suunas. Kui rattal oli ainult lenks kõver, siis autol oli kaitseraud korralikult rihtida saanud (lootsin, et ei lähe arve esitamiseks ja muuks probleemide lahendamiseks, pilt allpool). Tegin isale kiirelt selgeks, mis asjus ma seal olen ning sain vastuseks, et teda ei huvita, aga võin tema pereliikmetega õnne proovida. Üllataval kombel lasi pere mu tuppa ning kui sinna saabusin, oli juba garaažiukse kaudu kohale jõudnud vihast vahutav paps, kelle emotsioon mind reaalselt nende elutoas vahetult selle juhtumi järel nähes oli kirjeldamatu. Sain veel korra pahameelt tunda (mis kogu sündmuse valguses pigem naljakas oli) ning põgenesin majast puhaste paberitega (ehk et arvet ei esitatud). Lõunapausi ajal võtsin tööriistad välja ning parandasin ratta ka ära seega lõpp hea ja kõik hea.

Selline oli kolmas nädal Top Dawgside jaoks. Sündmusi jagub igasse päeva ning võime kindlad olla, et igavamaks ei lähe ja uus nädal toob samuti ohtralt uusi seiklusi. Seniks aga kuulmiseni ja olge terved!

Halloo, SW-kad! Tervitus, Eestimaa! Ja heipadi kõik Top Dawgsi fännid!

Aeg on nii kaugel, et meie teine töönädal on mööda saanud. Rong kogub vaikselt aga järjekindlalt hoogu. Ja ei peatu enne kui suve lõpus viimases jaamas.

Esimesel pildil on Jaanika ja Mattias kolapuhvetiga kruiisimas ning teisel pildil on täiskomplektis sacikas.

Pühapäeval saime kokku Seattle’is ning muljetasime toimunust, tegime reco, tähistasime Georgi sünnipäeva tagantjärele (foto täitsa all) ja õppisime uusi vajalikke nüansse. Suure rõõmuga saab öelda, et FY-dest said kõik ihaldatud success coini kätte (Georg lunastas selle mõned tunnid teistest hiljem, aga “it doesn’t matter how you start, it matters how you finish”). Allpool on näha kõik vastava preemia uhked omanikud (ja keegi Sander).

Aga mis siis töönädalal vahepeal vinget toimunud on? Vastus on et absoluutselt kõike! Kes möllab rattaprobleemidega, kes saab hunnikus toitu pererahvalt, kellel on nutiseadmemured – kompott on igatahes kirju. Aga sõelusime välja parimad lood möödunud nädalast ning toome need nüüd suurima heameelega teie ette.

Melanie:

Nädal 2 on tehtud, juhhuu! Väga lahe nädal oli. Sai nalja, sai paduvihma, kutsuti ka politsei mulle, aga iga elamus on olnud meeldejääv ja eriline. Ühel päeval öeldi ka, et teised lapsed on koolis, aga üks 9-aastane laps on kodus, nii et võin sisse astuda…ei eeldanud, et siin maal koduloomast siga lapseks kutsutakse. 😅

Patrik:

Päeva viimases sitdownis, kui kõht oli juba väga tühi, uurisin perelt, kas midagi väikest võib näksimiseks ka paluda. Sain selle peale hunniku erinevaid maiuseid, mille olemasolust polnud mul aimu ka. Samuti maitsesid need väga hästi ning tegid õhtu mõnusaks.

Siim:

Kohtasin üht isa ja tema last, kes tulid parasjagu rattasõidult. Jäime vestlema, kuid aktiivsel väikemehel olid mõlemad hädad tugevalt peal nii, et kannatamatusest koju jõuda läks ta hoopis meie kõrvale põõsa alla neid kõigi hämminguks tegema. Asi toimus nii kiiresti ja ootamatult, et ei osanud midagi kostagi.

Sandra Elisee:

Jätsin ühel õhtul oma ratta ühe vanapaari juurde põõsasse. Kui hommikul ratast läksin võtma, nägin, et selle külge oli pisike ümbrik teibiga pandud. Vanapaar oli jätnud mulle kirja, et minuga läheks kõik hästi, õnneseemned ja raha. Inimesed on siin väga armsad, toredad ja abivalmid. Olen selle eest väga tänulik. 🥹

Robert:

Olin sitdownis ühe emaga. Alguses möödus kõik hästi, laps oli ka huvitatud. Umbes 5 minutit läks mööda ja vaatan, et laps hakkab mu bookbagi peal ronima ja hüppama, üritades päriselt sinna sisse pääseda. Uudishimu oli teisel rohkem kui lihtsalt suur.

Georg:

Üks päev tuli mul uksele koputamise peale tõsiselt suur mees. Ta oli laiem kui Siim ja nägi esmapilgul tõesti hirmus välja. Samuti astus ta mulle nina alla.

Mikk Hendrik:

Teise nädala jooksul oli lõpuks aeg kohtuda kellegagi, kellel on samad huvialad mis mul. Püüdsin laupäeval kinni autohuvilisest pereisa, kellel olid SW raamatud ning rahulolu nendest juba olemas, kuid kes suure innuga neljarattalistest rääkida tahtis. Ega ma vastu ei olnud ning mõne aja möödudes viis härra mu tahaaeda oma 42 aastat vana driftimasinast Volvo 240 sedaani takseerima. Oli väga vinge kuulata lugu Rootsi lipulaeva ajaloost ning takkaotsa võimsa mootori häält. Tegu oli väikese õnnestumisega, mis aga teisalt päevale nii palju juurde andis.

Senise põhjal võib arvata, et järgmise nädala seiklused ei tule sugugi vähem lahjemad kui selle nädala omad. Mida täpsemalt mis mahus kogeme, sellest kuuleb lugupeetud lugejaskond uuel pühapäeval. Peatse kohtumiseni!

Foto Georgist sünnipäevaõnnitluste tarbeks tehtud videot vaatamas.