3…2…1…START! Algab viimane nädal! Päriselt see kõige viimane pingutus, et sidrunist suve lõpus tilkagi ei tuleks.

Pühapäevase meetingu tegime zoomis, autasustasime distantsilt parimaid, lugesime sõnad uueks nädalaks peale ning tõmbasime tööle edasi!🏋🏽‍♀️

We are ready to rock! Kuna näete meid juba õige pea, siis ega pikka pidu olegi, paar toredat mälestust ja hästi palju pilte:

Evelyn: Selle nädala toredaim lugu on kindlasti see, kui üks väike tore poiss alustuseks legodest minu tegi ja siis küsis veel minu töökaaslaste kohta. Sama aeg kui mina tema vanematega jutustasin, meisterdas ta kõik kolm Jamestowni bookgirli valmis – Evelyn, Kristelle ja Mirlen. Ja sain lihtsalt korraliku kultuurišoki treilerpargis töötades 😀

Kasper: Sain ühelt toredalt empsilt lehmafarmis tuuri. Näidati mulle vasikaid ja suuri lehmasid ja automaatseid lüpsimasinaid. Uhke värk, aga tegelt haises ka natuke.

Kristelle: Nüüd pühapäeval märkasin viimase perega maha istudes, et neil on aias see Cornhole / Bean Bag Hole mäng ja no ma nii väga tahtsin seda mängida, et tööpäeva lõppedes viskasin nendega siis mõni minut seal neid võidu 😀

Olge muhedad! Meie teeme nüüd terve nädala tööd, et üks korralik punkt panna. Kallistame!☀️

10! Üheksa korda mõõda, üks kord lõika, eks? Ja oooii, kuidas me sellel nädalal lõikasime! Kõik lõikasime ära!

Ehk kümnes nädal sai taaskord edukalt seljatatud. Õpime-areneme-nuputame ikka iga päevaga end aina paremaks. Iga päev on nagu esimene kord, esimene nädal, esimene päev.

Pühapäevane meeting oli meil viimane! trehvamine! n-ö päriselus enne suure linna tulesid New Yorkis. Seega viimased kallid, õpetussõnad ja auhinnad said jagatud ning jõudsime isegi Laser Game’i. Ja see 10 minutit tekitas tunde nagu oleks maratoni jooksnud!

Ilus punkt meie nädalale ja oleme valmis viimaste nädalate jaoks endast kõik välja pigistama – if life gives you lemons, make lemonade…😉

Mida siis selle KÜMNENDA nädalaga korda saatsime?

WEEK 10

Plirts-plärts-käes-on…. august?

Kümnendast nädalast mõned toredad hetked:

Evelyn: Sel nädalal kohtasin palju ägedaid loomi, näiteks mingit sisalikulaadset tegelast ja siis khte corgit, kellel mõlemal oli oma koht/alus, kus nad pidid kogu aeg olema. Nad ei tohtinud sealt enne ära tulla, kui perenaine lubas. Minu meelest see oli lihtsalt väga naljakas, kuna esiteks need ei paista eriti mugavad kohad neil pluss nad ei tahtnud üldse paigal püsida seega madistasid lihtsalt kohapeal.

Kasper: Juhtus siis nii et alustasin töötamist uues linnas ja esimene sihtpunkt oli linnahall kust sain oma tööloa ja tehti ka postitus facebooki. Kui 15 minutit hiljem uksele koputasin teati juba kes ma olen ja mis ma teen!

Kristelle: Nädalast tuleb kaasa võib-olla üldiselt selline suurem usk, et kõik on võimalik. Alati lähevad need kõik häppeningud ülikiiresti meelest, seega kõige meeldejäävam on praegu see laser tag, mis pühapäev siin mängida saime😆

Miia: See nädal sai countryt nii palju töötatud, et üks hetk hakkas auto kruusateede tolmust kaasa vilistama.🙃

Mirlen: Mul juhtus selline asi, et üks isa ajas kogemata minu mapi sisule õlu peale ja ma pidin selle “hästi lõhnava” mapiga ülejäänud päeva tegema. Siin juhtub kõike..

Tervele suvele tagasi mõeldes on siin ikka nii mõndagi juhtunud. Meie ühed lemmikumad seiklused:

Evelyn: Ühte lemmikut mälestust on võimatu valida, sest esiteks ma juba olen enamus asjad unustanud, kuna siin tõesti juhtub nii palju. Galeriid skrollides tuleb jälle miskit uuesti meelde. Tooksin ikkagi lihtsalt kogu meie suve välja. Kogu see kogemus on nii äge ja õpetlik. Okei üks lemmik mälestus oli meie järve ääres käik ja sealsed vette hüppamised 😀

Kasper: Neid mälestusi on tohutult palju, et ei oskagi kõige lemmikumat välja tuua, aga kindlasti meeldejäävaim on ujumine vanaisa basseinis ja minu esimene uks suve alguses.

Kristelle: Nii keeruline on midagi kindlat välja tuua, aga kõik pühapäevad supertoredad ning tagasimõeldes see, kui palju arengut vahepeal toimunud on. Kõik inimesed, kes hoiavad-hoolivad! Kõige lemmikum hetk vist seni siiski see, kuidas ühest majast välja tulles oli tänava algusest üks emps smuutikausi rattakorvi toonud, teine jääkohvi mahaistudes tegi või kui ühe pere õhtusöögilauda cräshisin ja taldrikutäie hea ning parema tagant siis ka raamatujuttu ajasin. Kindlasti ka see tunne, kui keegi tänab sind, et see on niiiii vajalik, mida teeme.

Miia: Suvel on nii palju juhtunud ja lemmikut seika on raske valida, aga kindlasti mäletan veel pikalt, kuidas sai välikinos auto katuselt “twister” filmi host perega vaatamas käidud.

Mirlen: Ma ei oska ühte asja välja tuua, aga ma lihtsalt olen nii tänulik kõige selle üle, mis ma siit suvelt õpin ja kaasa saan võtta. Kõik need probleemid ratastega ja seinast seina piirkonnad, mis me läbi käime, jäävad kindlasti igaveseks meelde.

Kõige suuremad tänusõnad lähevad meie oma mänedžeridele, kes meid siin nädalast nädalasse oma õlgadel kannavad:

Evelyn: Paremaid mänedžere küll paluda ei saa. Nad teavad täpselt, mida nad teevad ja oskavad meile täpselt nii läheneda nagu vaja. Jubedalt tänulik olen, et nad on meil sellised nagu nad on. Meie head sõbrad, bossid ja õpetajad :D, kellele me kogu oma usalduse selleks suveks oleme andnud. Tunnen end igatahes kindlates kätes!

Kasper: Tahaksin omaltpoolt tänada Marekut kes on parim hq kaaslane ja abivalmis alati igas olukorras. Tagab alati kindla transpordi ja on hea eeskuju. Veel tahan tänada oma coachi Ramonat, kes alati ilusaid sõnu jagab ja hoiab mind õigel kursil erinevate fookustega. Loomulikult olen väga tänulik meie orgi pealik Getlyn Meitele. Siiras, tore, abivalmis ja parim juht sellel suvel. Ja viimaks tänan enda oma mänegeri Piiat tänu kellele ma siin suvel üldse olen ja ilma kelleta poleks ma sellist ettevalmistust saanud. Olen kõikide mänegeride üle väga uhke ja mul on hea meel, et meil sellised liidrid on.

Kristelle: Olen superhüper tänulik kõigile! Max tore, et nii hästi läbi saavad ning soovivad ainult head! Kogu vaib on alati nii positiivne ja mänedžerid tõesti pushivad vaid meid edasi, pannes uskuma, et võiks või terve maailma vallutada. Totaalsed eeskujud igas võtmes!

Miia: Piia on parim coach. Alati mega attitude ja effortiga. Piia pole kunagi kitsi kiidusõnade jagamisel, alati julgustab ja annab endast parima, et aidata teistel kasvada ja ka ise kasvada. Nii tänulik, et sain temaga hommikuti ja õhtuti kõnesid teha. Oled parim ja suur eeskuju!!!

Ramona alati pulli vana ja leiab parimad fookused, mis esitaksidid väikest väljakutset ja teeksid päev fun-iks. Julge ja pealehakkaja ning kannab hoolt, et kõik saaks tehtud. Osavaim clothes shopper ja alati stiilselt meetingutel. Oled alati lõbus ja parim eeskuju!!

Marek toob alati maapeale tagasi, annab tarku õppetusi, et aidata kõigil kasvada. Alati siiras ning valmis aitama. Unstoppable ja all in attitudega, valmis töötama kasvõi pühapäeval, et teha parim nädal. Football ja volleyball master! Põnevil ootan juba coaching calle. Mega eeskuju ja Marekult on palju õppida!!

Getlyniga saab alati nalja. Ta alati toetab kui on rakse ja teab vastuseid KÕIGILE küsimustele. Parim meetingute juhataja, viib nädalaks fookusesse ja julgustab andma endast parima ning leiab viise, et hoida orgi accountable oma attitude ja effortiga. Best leader ja eeskuju!!

Kristelle on parima ajakirjaniku sulega. Laseb küsimusi puusalt ja jäädvustab parimaid seiku kaunimate piltidega. Alati parima attitude ja hoiab kõiki kursis maailamtoimuvaga. Alati annab endast parima, et demod, sd ja callide käepaelad endale krabada ja pakkuda parimat sõbraliku võistluspinge. Kristelle on armas ja eeskuju oma töökusega!!

Mirlen: Ilma mänedzerideta ei kujutaks seda suve ette ja nad teevad tõesti nii palju tööd, et me saaks oma esimesest suvest viimast võtta. Aitäh, et te toetate, pushite, aitate meid alati ja te olete meile parimad eeskujud!! Oleme rohkem kui tänulikud!

Olge musid-kallid-paid! Öelge täna kõigile inimestele midagi ilusat!

Näeme juba varsti!👋🏼💛

HEYYOOO!

You are not ready for this!! Me lõpetasime ÜHEKSANDA nädala. Ü H E K S A N D A!

Kiired arvutused näitavad, et lõpuni on veel 19 täispikka tööpäeva (lisades ühe lisapühapäeva) ning üks poolik kiirkäivitus. Mida!?!?!?

Pühapäevale kohaselt saime satsiga !eelviimast! korda kokku ning arutasime tuleva nädala lahinguplaane. Jagasime laiali mõned (väga paljud) auhinnad ka ning muuhulgas kinnitati Kristelle uuele suvele tagasi tulema (edutati mänedžeri positsioonile?)🥳

Aitasime natuke kohalikku communityt ning mässasime uue pargi ehitustööde abikätena. Siis saatsime Mareku (vabatahtlikult) pühapäevatööle, tšekkasime Kasperi uut pilli ja asusime loomaaeda avastama. Väga palju loomi ei leidnud, aga nalja sai ikka ja isegi hobustega ratsutatud…

Ready – set – go! Kümnendaks nädalaks igati valmis!

Aga mis üüüüheksandal nädalaaaal korda saatsime?

Week 9

Pisikesed hundikutsikad tatsusid jälle karjajuhtide õpetussõnade järgi edukalt nädala lõpuni.

Mõned vahvad meenutused nädalast:

Evelyn: Üks naljakas lugu, mis see nädal juhtus, oli meie kella kolmene äratus. Nimelt teeme Kristelle ja Mirleniga iga päev kell kolm kas hundiratta, kukerpalli või keerutuse. Mina istusin just tol hetkel parasjagu ühe mampsiga maas ja kui varasemalt ma olen hoiatanud, et ma pean nüüd ühe keerutuse tegema, siis see kord ma seda ei teinud. Seega tõusin keset juttu püsti ja teen ühe ringi ümber enda, mis oli lihtsalt minu enda jaoks jube naljakas. Ausalt öeldes enamus asjad, mis ilmselt kõigi teie jaoks ei ole eriti tavapärased on siin juba üsna tavalised ja kõik need lood ei jää isegi meelde.

Kasper: Mul oli esimene kord, kui mind tunti kohe ära ja teati, mida ma teen. Kutsuti kohe istuma, nii et ei pidanud isegi approachima. PR töötaabbb!

Kristelle: Üks emps pakkus mulle mahaistudes, et kas ma tahan jääkohvi. Muidugi ma tahtsin!

Miia: Ühele uksel koputudes avas ukse väike prillidega tüdruk. Palusin tal mampsi kutsuda ja hetk hiljem ilmus piiga uksele ja ütles “give her few minutes, she can’t right now, my mom is pooping”

Mirlen: Ühel empsil olid kodus rääkivad papagoid ja üks lendas mulle ka pea peale, väga äge oli.

Küll aga on siin normaalsuseks saanud mitmeid kummalisi tegemisi, mida koduriigis muidu ei teeks, näiteks:

Evelyn: Üks asi, mida ma siin teen, aga kodus väga ette ei kujutaks on ilma klappideta muusika kuulamine ja laulmine keset tänavat või siis klapid peas kõva häälega lauldes. Ja kui ma ütlen kõva häälega, siis pigem juba sellise festivali kõva häälega 😀

Kasper: Käin iga päev MCdonaldsis. Eestis vast satun mäkki kord kuus kui sedagi. Tundub suht veider, aga on harjumuseks saanud. Loodetavasti lõpetan Eestis selle harjumuse…

Kristelle: Eestis ei oleks varem ette kujutanud, et keset tänavat seisma jääd või äärekivile istud, et oma lõunasöögikarp lahti tõmmata ja viie minutiga kanasalat alla kugistada…

Miia: Eestis ei sööks mustade kättega, aga siin on suht suva hetkel🤪

Mirlen: Eestis ma poleks nõus elama kohas, kus nii palju ämblike, sajajalgseid ja kõrvaharke on, aga siin mul pole valikut ja vähe aega, et neile keskenduda.

Ja lõpetuseks, tagasivaadates sai ehk kohvrisse paar ebavajalikku eset kaasa või jäi hoopis vajaminev maha:

Evelyn: Otseselt millestki ma siin puudust ei tunne hetkel. Tööriided on olemas ja ega eriti palju muud polegi vaja. Küll aga võtsin ma LIIIIGA palju sokke ja pesu kaasa. Mina ei tea, kas ma mõtlesin, et ma ei saa pesu siin üldse pesta või mida, aga sokisahtel uputab igatahes.

Kasper: Ütlen ausalt, et polegi midagi, millest puudust olen tundnud. Ühed ujukad on üle, mida pole veel kasutanud :p

Kristelle: Veel rohkem nänni Eestist, mida siin jagada saaks, kui keegi a la koju viskab ning tahaks paari tavalist särki ka juurde. Pusasid võtsin liiiiiga palju, siit paar juurde saanud ja nüüd ei tea, mida edasi teha.

Miia: Oleks paar pluusi veel võtnud ja suveniire host peredele.

Mirlen: Dressipükse igatsen, mõni kleit võiks ka olla.

Sellega tõmbame joone alla üheksandale, et võtta vastu KÜMNES nädal!

Seda lugedes võite oma pisikesele lihtsalt saata kolm omadussõna, mis talle mõeldes esimesena pähe tulevad, et kümnenda nädala esmaspäev muigega algaks!

Suured kallid ja kukerpallid!☀️

Kaheksa! tehtud! Kui kummuli kaheksa – ∞ – tähendab lõpmatust / igavikku / lõputut minekut, siis meie kaheksas nädal on järjekordselt vastupidi linnutiivul möödunud (isegi kui teie tunnete, et oleme kaua kaugel olnud (kui tunnete?)).

Pühapäeval nautisime taas järvemõnusid ja võtsime õpetlike sõnadega nädala kokku. Jagasime laiali auhinnad – Dad’s / Sister’s award week sai nii mitmelgi edukalt koju toodud ning Piia suurendas oma garderoobi veel ühe (saabuva) särgi võrra.

Möödunud nädalal leppisime kokku, et kes oma eesmärke mahaistumise numbrite raames ei täida, tuleb meetingule pampersitega… Kahjuks või õnneks pidi vaid seltsimees Marek need jalga tõmbama. Temagi nendega ujuma ei jōudnud, kuna kartis vee alla vajuda🏊‍♂️

Mida aga nädalaga korda saatsime?

Week 8

Ega siin midagi üllatavat pole – möllasime ja mässasime tublisti terve nädala. Pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna, seega:

Siinpool maakera ikka juhtub! Kõige naljakamad lood ja apsakad nädalast:

Mirlen: Pidin ühel päeval hommikul rattaga mäest alla ka väntama, sest tuul oli nii suur ja terve tee jõudis sõita ainult kõige väiksema käiguga. Oli see alles vahva algus päevale.

Miia: Sain see nädal esimese parkimistrahvi. Tulin sit-downist ja autosse istudes oli $20 kviitung kojamehe vahel.

Kristelle: Minu ratas otsustas esmaspäeva hommikul kell 8 keset ristmikku töötamise lõpetada, viskas keti maha ja tagumise ratta all viltu, et edasi enam ei liigu… Mähkisin seal siis natuke, aga mure sai lahendatud ja päev ilusti käima!

Kasper: Ma approachisin ühte ema ja kiikusin päkkade peal üles-alla ja jäsku läksid mõlemad sääred krampi ja kukkusin ümber – õnneks käsipuu peale!

Evelyn: Sel nädalal sattusin ühe empsiga maha istuma, kellel pole jutu pealt läks suitsuandur tööle. Ta väitis mulle, et kõik on okei ja see on lihtsalt väga tundlik suitsuandur. See andur aga ei tahtnud üldse vait jääda ja minu arust oli seda tossu ka seal päris piisavalt ehk suitsuandur tegi oma tööd pigem ikka õigesti. Empsil oli kõik chill, aga mul hakkas üks hetk isegi raske hingata. Mina ei tea, mis ta seal lõpuks kokku küpsetas või ära kärsatas, aga maja jäi püsti ja mina sain värske õhu kätte.

Samas pole mitte kõik perekonnad musternäited, millist elu endale tahaks!! Kõige veidramad pered, keda kohanud oleme:

Mirlen: Kõige šokeerivam on minu arust see, kui palju ma näen peresid, kus 2aastane laps sõnagi ei räägi, aga annad youtube kätte ja nad oskavad isegi videoid queuesse panna (ehk valida ette, milline video järgmisena mängima hakkab). Kõik asjad oskavad oma tahvelarvutites ära teha.

Miia: (Mõtles ööd ja mõtles päevad, aga kummalist lugu välja ei mõelnudki – seega on kõik nunnukad vist kokku sattunud?!)

Kristelle: Natuke kummalisi peresid tuleb ikka ette, aga kõige naljakamad on need, kes iga su lause või kasvõi sõnapaari vahele “Yup” / “Okay, cool” vastavad või kui sa lihtsalt sisse astudes näed, et lapsed on nagu metslased ja kodu väga sassis…

Kasper: Kohtasin ühte pere, kes olid kõik gamerid. Lapsed mängisid igaüks oma ekraaniga ja ema tegi tiktokis laivi. Isa polnud kodus, aga ka isa pidavat gamer olema ja arvuteid ehitama. Väga huvitav sats ja laps tegi mulle hot dogi kaasa (see pidavat nende põhiline toit kodus olema).

Evelyn: Kõige kummalisem pere sel nädalal oli üks üksikema, kes elas treiler-pargis. Nimelt oli ta kuskil 25aastane kahe noore lapsega ema. Tema noorem laps oli 2aastane ja ei oska siiani rääkida sõnagi. Kui empsilt küsida, kuidas ta kõigega hakkama saab, siis ta vastas, et suitsetab kanepit ja töötab bensukas. Selline olukord pani mind lihtsalt väga nende laste peale mõtlema ja sain jälle näha, kuidas mõned inimesed oma elu elavad.

Ja ega meid läbi päeva miski muu lõpuks ei kanna kui me ise! Seega, oleme õppinud ennast motiveerima. Igaühele oma, seega meie kõige lemmikumad laused, mis jalad edasi vurama panevad:

Mirlen: “Kui ma pingutan, siis ma saan New Yorki ja siis see jõuab kiiremini kätte.”

Miia: Lemmar self-talk lause viimasest nädalast oli “it always works out”.

Kristelle: “Day 1, week 1, sitting on zero, just getting started, MONDAYMONDAYMONDAY!” ja “All you can do is all you can do and all you can do is enough!”

Kasper: “Everybody is getting theseee and everybody has been sitting down with mee”

Evelyn: Minu lemmikud self-talki laused on “I feel good, happy and terrific” ja “Mina olen üks väike päike, kes paneb kõik teised ka naeratama”.

Olgu nii, meil aeg silmad sulgeda ning teil õige pea see esmaspäev juba vastu võtta! Kui seda loete, saatke oma seltsimehele ka üks tore laul, mille viisijupi ümisemise saatel me ärgates tööle või õhtul koju vurada saaks!

Olge muhedad!⚡️

“Kui seisad selg vastu seina ja püüad väljapääsu leida…

Kui lõpuks sõbrad on koos, sõbrad on koos, siis müür kaob eest!

Nii nädalatest väänad välja seitse pühapäeva(!)

Sest siis kui sõbrad on koos, sõbrad on koos, kõik edeneb ja veeeeereb!”🎶

… ütles üks tark mees Taukar ükskord ühes laululoos. Üsna visad sõnad, eksole!

Ka meil siin Ameerikamaal on nüüd SEITSE pühapäeva möödas. Ja sõbrad on ikka koos. Uskumatu! Kõik on liikumas tempokalt selle suure linna reisi ja kojulennu poole. Oleme põnevil, aga tegelikult on pisut hirmus ka, et see aeg tegelikult nii kähku läheb.

Kuna kätte jõudis (seitsmes) pühapäev, oli meil aeg – nagu ikka – seltsimeestega üks meeting maha pidada. Taas läksid tunnustused parimatele, saime näksida ja mõned särgid ja nii edasiiii… Uuel nädalal pingutame seekord papside nimel!

Küll aga kirsiks tordil oli ilmselgelt möödunud nädala “Pie in the eye” võistluse lõppenuks kuulutamine ning vahukoorevuntside jagamine. Siinkohas ütlevad pildid ilmselt rohkem kui tuhat sõna:

Siis enam-vähem pesime seltsimeeste niisutavad(?) näomaskid maha, munchisime hiiiiiiglaslikud portsud Mehhiko-toitu ning asusime oma uut nädalat ette valmistama. Alati valvel, alati valmis (isegi kui kõht punnis ees)!🫡

Week 7

Linnulennul järgmised päevad möödas. Ütleks, et lausa päevad, mis ajasid segadusse? Et kuidas saab nii kiiresti aeg joosta?

Mis me mässasime? Hea küsimus! Igaühel omad seiklused ning ükski päev pole ju sama:

Evelyn: Kõige meeldejäävam olukord oli see, kui ma kogemata surnud konnale peale astusin. Mul hakkas sellest vaesest konnast nii kahju, et puhkesin lausa nutma.

Kasper: Rääkisin hilisõhtul ühe Somaaliast pärit papsiga, algul nagu ikka connectisime ja näitasin talle raamatut (ta vist ei saanud päris täpselt aru, mida ma teen), aga hetkega muutus ta jutt ja olek palju entusiastlikumaks, kui ta sai hakata usust ja koraanist rääkima. Väga huvitavalt rääkis ja pani mind paljudest asjadest mõtlema. Nii tore on igapäev midagi uut teada saada🙂

Kristelle: Kõige meeldejäävam ehk see, kuidas üks vanaisa teatas peale raamatute näitamist ja jutustamist, et tal tuli meelde, et ta on mu host-pere isale võlgu (eelnevalt jutu käigus oli selgunud, et töötasid kunagi koos). Tõi siis sada dollarit, andis mulle ja ütles, et hellab ise hostpapsile, annab märku. Mis te arvate, kas mu host-paps on mõne kõne saanud või üldse teadis, kes see mees oli? Ei…

Miia: Ühe mapsiga maha istudes olin ümbritsetud 3 pisikese koeraga, kes mul süles magama jäid.

Mirlen: See nädal oli seiklusi ratastega. Esmaspäeval varastati mu ratas ära. Neljapäevaks sain uue ratta ja selle kett jamas ehk põhimõtteliselt peab tegema topelt tööd, et edasi saada – sellega jõudsin ära harjuda ja siis tuli laupäev. Laupäeval läks kõigepealt tagaratas viltu, mida ma seal tänaval siis paika kangutasin. Ja 10 minutit hiljem otsustas pedaal ära kukkuda. Õnneks ma leidsin ruttu ühe toreda vanaisa, kes suurima hea meelega mu ratta korda tegi. Lõpp hea, kõik hea.

Siinmaal on peale toitude ja tänavate ja tarkuste imelikumad ka inimeste nimed. Ühed-samad korduvad vaat et iga ukse taga, mõni ajab itsitama, mõni kukalt kratsima… Nimi meest ei määri, või siiski?

Evelyn: Kõige imelikum nimi, mida kuulnud olen on Princess. Jube veider oli võõrast inimest järsku printsessiks kutsuda😀 Mul ei ole nüüd ühte kindlat (populaarseimat) nime välja tuua, aga palju olen kuulnud Paige, Rachel, Jim, Nick.

Kasper: Pole vist nagu kõige imelikum aga Obi on möödunud nädalast meeles ja ühte Dick’i nägin ka😉 Iga päev näeb vähemalt ühte Dave’i ja ühte Nicole’i.

Kristelle: Kõige kummalisem vist hiljuti Wayne Wolf, tundub nagu mingisuguse romantilise komöödia meespeategelase nimi, kes on hull ärihunt Wall Streetil… Kõige rohkem vist kuulnud nimesid Sarah, Diane ja Mike.

Miia: Kõige tavalisem naisenimi Jennifer ja mehel Matt. Imelikem nimi on olnud Tog või Dog.

Mirlen: Kõige imelikum mu jaoks oli, kui ma kohtasin ühte Aafrikast pärit naist, kelle perekonnanimi oli Salad. Ja kõige populaarsemad nimed minu alas on kindlasti Mike ja Nicole. Mul oli ühe lühikese tänava peal lausa 5 Mike’i.

Iga päev annavad meie armsad kallid mänedžerid päevaks kaasa kiidusõnad ja fookuse. Ajapikku kujunevad ka need kõige toredamad lemmikud ju välja:

Evelyn: Minu lemmikfookused on kindlasti need, kui ma inimestega eesti keeles rääkida saan ja sellega veits pulli teha. Aitab head tuju hoida ja endal on ka jube lõbus.

Kasper: Lemmikfookus so far oli tegelt approachis kasutada suvalisi nimesid enda kohta ja teine lemmik oli “thats why i am going to hit my goals” pärast igat viit sekundit.

Kristelle: Lemmik seni bingo või midagi taolist vahelduvat, et iga teatud aja tagant tuleb midagi uut teha/leida.

Miia: Lemmikfookused on olnud komplimentide tegemine ja kella peale päeva keskel kukerpallitamine.

Mirlen: Minu lemmikfookus on siiani olnud bingo, kus manager annab sulle bingoruudud, mida ja keda sa päeva jooksul otsima pead. Näiteks mõnda maja, kus on auk seinas, hambutut naist, jõulutuledega maja, loomabeebit jne. Eesmärk on õhtuks kõik ruudud leituks märkida.

Ning viimaseks, nähes ikkagi seda kohalikku elu, kõikvõimalikke peresid ja kannatades ehk pisut kuuma päikest, teevad mõned imeväikesed asjad tuju eriti rõõmsaks:

Evelyn: Päeva keskel rõõmsaks teeb kindlasti AC, et kerge jahutus saada.

Kasper: Kui keegi annab jääkülma vee või mingi muu joogi enne lõunat on parim asi, mis juhtuda saab.

Kristelle: Kui saab ukselt midagi jahutavat keelekasteks, kui näed eriti vahvat kriitidega joonistatud pilti, põnevat aiakaunistust või keegi tänaval on eriti heas tujus. Kindlasti ka koerad majades või kui lapsed tänaval limonaadi müüvad! Väikesed võidud😌

Miia: Kõige lemmikumumad on hetked on kui mampsilt või papsilt uksel/demos nalja peale naeru või muige suudan välja võluda. Rõõmsaks teevad veel tuuleiilid palaval päeval.

Mirlen: Mulle meeldib, et ma saan inimeste nimedele kuulmise järgi oma näo anda. Vahel ma ei saa midagi aru, mis nad oma nimeks ütlevad, siis ma lihtsalt panen, mis ma kuulsin ja mis kirjapilt mulle meeldiks.

Aaaaaalright, meie tõmbame pillid kokku, aeg bänd lavalt maha ja uuele nädalale peale saata!

Tehke teiegi seda lugedes üks kukerpall ning olge muhedad! Näeme õige pea!👋🏼🩷

GOODMORNING BOOKPARENTS / BOOKFRIENDS ACROSS THE WORLD! This is ND Lakers blog post where attitude rules, schedule is king and you are reading about our 6th week’s adventures!🕵️‍♀️

Päike paistab peale, nii halvale kui heale! Meie kuues nädal möödus kindlasti rohkemate veepudelite allakulistamise käigus kui kunagi varem – temperatuur siinpool maakera kisub aina kuumemaks.

Mis omakorda tähendab, et suve haripunkt on käes ja edasi loetakse nädalaid selle järgi, kui kaua on tagasilennuni aega✈️

Kuuenda nädala pühapäeva veetsime seekord St Cloudsis, kuttide kodukohas meetingut läbi viies ning seejärel metsajärvekese ääres ilma nautides.

Meetingul saime taas uued (samad vanad ja head) targad mõtted nädalaks ning kiitsime ka saavutusi. Möödunud nädala Mom’s awardi tõid koju Miia, Marek ja Kristelle.

Uueks nädalaks tõmbame aga ööbimiskohtade vahel sarved risti – kaotajad saavad vahukoorega näkku!

WEEK 6

Nagu ikka, pingutasime ka kuuendal nädalal nii palju kui võimalik! Kohtusime sadade nägudega, näitasime KÕIGILE raamatuid ning keksisime läbi tule ja vee.

Olete ilmselt aru saanud, et Ameerikamaa toidud ei ole päris samad nagu kodus. Kõigesse on heldelt suhkrut lisatud, burxid on kui rahvustoit ning mida rasvasem, seda parem!

Siiski, oleme ka häid maitseid kogenud, seega:

Evelyn: Kõige parem toit, mis ma siiani skoorinud olen, on riis köögiviljadega. Jube veider oli vahepeal päriselt sooja normaalselt toitu süüa. Tavaliselt on siiski salat või mcdonalds, seega üks täisväärtuslik toit oli vägagi teretulnud.

Kasper: Kõige parem toit so far on El Loro Mehiko restoranis kanaburritod. Õnneks või kahjuks saab sellist luksust ainult pühapäeviti.

Kristelle: Leppisin ühtede vanavanematega kokku, et saan autoga hilisõhtul peale tööpäeva koju. Õhtul sinna jõudes ootas mind muuhulgas ka kodune lasanje ning isetehtud jäätis, üldse ei kurda!

Miia: Kõige parem toit on siiani olnud kindlasti hostmampsi banaani-šokolaadi minimuffinid!!

Mirlen: Kõige parem toit, mis ma tööl olles sain, oli ahjusoe brownie jäätisega. Olin just ühe pere juures sees, kui neil brownie ahjus valmis sai ja no see lõhn, mis sealt tuli… Õnneks nad pakkusid mulle ka ja see oli ausalt parim asi, mis ma paari kuu jooksul süüa olen saanud.

Oma peresid igatseme ikka ka ja alati saadame teie poole suurimad kallistused teele (& võite natuke seda kuuma päikest ka saada). Oleme supertänulikud kõige eest! Kasutame teie tarkuseid ka praegusel töönädalal kõvasti ära:

Evelyn: Kallid emme ja issi on mulle õpetanud, kuidas kõiki inimesi sallida ja ise sõbralik kõigi vastu olla. Bookfieldil olles ja erinevaid peresi nähes olen ma lihtsalt aina rohkem ja rohkem tänulik selle üle, mis nad mulle võimaldanud on.

Kasper: Always keep an eye on the bike. Alati sõidan rattaga uksele nii lähedale kui võimalik!

Kristelle: Olen õppinud perelt alati tänulik olema ja nägema kõiges head. Tean, et mul on alati kõigest hoolimata võõõõimas tugi olemas! Ja unistuste nimel tuleb rasket tööd teha + mitte kunagi alla anda.

Miia: Oma perelt olen õppinud siirust ja töökust.

Mirlen: Kodust bookfieldile kaasa ma võtsin eelkõige viisakuse, mis meie peres tähtis on. Iga inimest ikka tema aja eest tänada ja kõiki vastutulijaid teretada.

Ja vahetevahel tuleb ikka ette, et kõik polegi nii lust ja lillepidu, seega paar monkey-t (äpardust, “upsi”-t, “no mis ma nüüd teen?” olukorda) on meil ikka ette ka hüpanud:

Evelyn: Minul väga palju monkeysi isegi juhtunud pole, seega kõige suurem siiani on lihtsalt see olnud, et ma sõitsin naela kummi sisse ja see läks katki.

Kasper: Istusin maas ühe naisega ja tuli jutu käigus välja, et tal on iga kuu umbes 60-70 epilepsiahoogu ja tervis on väga-väga kehva. Tundus iseenesest väga siiras ja armas ja tänulik inimene olevat ja tahtis pildiraamatut osta, sest talle meeldisid loomad ja pildid. Tuli siis välja oma sularahaga ja näitas mulle enda raamatut ning samal ajal sai epilepsiahoo ning läks tuppa. Mees soovitas mul ära minna ja hiljem tagasi tulla. Järgmisel päeval aga sain sõnumi, et mingi naine helistas politseisse ja tahtis, et ma raha tagasi annaksin (raha, mida ta mulle ei andnud). Kohe kui sõnumit nägin, sõitsin tema juurde tagasi, et olukorda lahendada. Ta oli väga kuri, aga lõpuks selgus, et raha mille ta arvas, et oli mulle andnud, oli jäänud sama raamatu vahele, mida ta mulle näitas. Seepeale hakkas nutma, tundis ennast väga kehvasti ja andis mulle aja raiskamise eest siiski 20 dollarit. Soovisin talle head tervist ja palju head. Lõpp hea, kõik hea 🙂

Kristelle: Ilmselt see, kui alguses üritasin Walmartist rattale lampe, lukku ja korvi osta. Mida hiiglaslikus “siin-on-kõike-mida-vajad-ja-rohkemgi” poes aga polnud, olid just need kolm ihaldatavat eset. Poes shoppamiseks oli aega 15 minutit ja olin valmis tühjade kätega koju minema, aga turvalisus ennekõike! Panin pea tööle ja lõpuks leidsin end taskulampide vahekäigust, kust kolm tükki ratta külge sidumiseks hankisin.

Miia: Suurim monkey oli see, kui uue host pere juurde vilkuritega politsei kannul saabusin… (kõik on korras!)

Mirlen: Kõige suurem monkey juhtus mul sellel nädalal teel oma tööpiirkonda, kui mu ratas otsad andis. Pidur oli järsku peal, tagaratas lukus ja mitte keegi ei osanud seda parandada. Koju läksin üldse nii, et tagaratas oli ratta küljest lahti. Ja tööle pidin ma hommikul pool tundi ratas seljas kõndima, aga kõigega saab hakkama!

Seega, tõmbame selle seitsmenda nädala aga käima! Aitäh, et olete ja kaasa elate!🩷👋🏼

Hello-hello-hello-hello!

Noh, näete, natuke veel ja siis olemegi kodus tagasi. Ei ole ju midagi hullu, meil ikka veel aeg lendab!

Pühapäevase meetinguga saime targemaks ja jagasime auhindu. Sättisime uue nädala plaani valmis ning oleme täiesti keskendunud paremaks saamisele! Kena-kauni-toreda pakikesega saadeti meile ka nänni, millest ilmselgelt tekitas enim rõõmu mullitaja!🫧

Pärast seda saime bowlingukingad jalga tõmmata ning kõik kurikad maha virutada!💪🏽

Küll aga on selja taga taas üks töökas nädal! Mis põnevat tegime? Mis mõtted on?

WEEK 5

Üks on kindel, viienda nädala võistlusena olid kõik valmis tiimi nimel ekstra pingutama. Nimelt on loosis mitmeid erinevaid tooteid ja kupongide saamiseks tuli erinevaid numbreid koguda. Kogu tiimina saime ka oma kuponginumbrid duublisse tõmmatud! Eks näis, kas-mis meile koju siis kukub!

Ameerikamaa pole siiani liiga koduseks saanud, ärge muretsege, tuleme ikka tagasi! Küll aga on siin nii mõndagi, mida täitsa tahaks kaasa võtta:

Mirlen: Starbucks, mäki pannkoogid ja liikluses on siin hea, et paremale saab punase tulega keerata, kui autosid vasakult ei tule. Minu arust see töötab nii hästi ja ma ei saa aru, miks Eestis seda võimalust pole.

Miia: Eestisse tooks näiteks toidust trailmix pähklisegu ja sõbraliku smalltalki.

Kristelle: Tahaks lihtsalt näidata kõigile eestlastele ka seda kultuuri siin, et nad väärtustaksid enam meie kodu ja oskaksid olla tänulikud! Muidu isiklikult võtaks food prepi harjumused kaasa, et teha toitu korralikult ette enda aja säästmiseks. Üldiselt Eestisse rohkem ägedaid toidu- ja poekette?

Kasper: Ma tean, et seda ei saa nagu otseselt üle tuua, aga oleks lahe, kui Eestis oleks ka “cul de sacid” ehk siis siuksed tupiktänavad, aga ümmargused ja lillekujulised. See vibe – mulle meeldivad need.

Evelyn: Mina tahaksin väga Eestisse Trail mixi ehk pähklite, rosinate ja kommide segupakikest, mida me iga õhtu HQs nosime.

Kuu aega tööd on nüüd tõesti tehtud! Oleme kasvanud nii palju, et isegi vaid päeva võrra tagasi vaadates annab tunda, kuidas miski on muutnud. Iga päevaga oleme ju paremad kui kunagi varem! Seega, on aeg meenutada esimest koputust!

Mirlen: Esimese koputuse ajal ma olin väga närvis, kahjuks esimesele uksele keegi ei tulnud. Esimene uks, kus keegi vastu ka tuli – no kogu see tekst ununes ära ja oli väga pudru ja kapsad, ise küll sellist sisse ei laseks.

Miia: Essa koputusega tuli üllatusena uksele üks high schooleri paps, kes töötab ka kohalikus ülikoolis UND-professorina. Ülisõbralik ja sain ka oma essa demo bookfieldil kirja!

Kristelle: Esimesed kaks ust ei tulnud kedagi, aga kolmandal tuli lapsehoidja vastu ja äkki läksid kõik õpitud olukorrad meelest ning kuidagi puterdasin vist ära, et tulen tagasi, kui vanemad ka kodus. Otseselt närvis ei olnud, aga aju jooksis kokku.

Kasper: Tundsin, et kohe, kui uks avatakse, tuleb blokk ja ei tule sõnagi suust. Esimene uks, kuhu koputasin, ei tulnud kedagi aga uksele. Teine uks oli aga tore vanaema, kes kohe ka tuppa kutsus, niiet sellega läks päris hästi🙂

Evelyn: Esimene koputus oli täielik segadus. Ausalt öeldes ei saanud ma mitte midagi aru, mis toimub ja mida ma teen. Sõnad tulid küll suust välja, sest harjutatud seda teksti sai vast piisavalt, aga seisin nagu tuim tükk seal ja ega ma just eriti palju seal peale ei osanud hakata.

Tänulikkust jagub ka kuhjaga igasse päeva, ent enim tänulikud oleme:

Mirlen: Hetkel selle üle, et ma õpin palju USA kultuuri kohta. Proovime siin uusi toidukohti, näeme inimesi, nende suhtumist erinevatesse asjadesse ja kuidas üldse siin elu toimib. Ameerikal on palju rohkem erinevusi Eestiga, kui ma oleks oodanud.

Miia: Et mul on nii toetav ja armas support team Eestis ja ND Lakersite näol!

Kristelle: Olen meeletult tänulik kogu kogemuse üle juba praegu, paneb ikka mõtlema, et mida rohkem ise vaeva näed ja selgemalt asjadest aru saad, seda enam just tänu sulle endale asjad edasi liiguvad. Tänulik, et mul on nii hea pere, tutvusringkond, elukoht ja üldse elu! Siin näeb ikka kõike.

Kasper: Olen tänulik, et saan hommikul külma dušši ja õhtul kuuma dušši, väga tänulik host pere üle, kes meid poputavad ja kes alati valmis kõigega aitama.

Evelyn: Hetkel olen tänulik meie jaoks kõige igapäevasemate asjade üle nagu söök, riided, haridus, turvalisus ja katus pea kohal. Siin igasugu erinevaid inimesi kohates ja nende lugusid kuuldes saan aru, et kõik on ikka jube hästi meil seal kodus Eestis ja samamoodi meil siin muidugi.

Ja see ei ole veel kõik! Saime siin tegelikult tähistada ka 4th of July’d – Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäeva! Kõik tõmbasid midagi toredat selga ja läksid koputasid erilise entusiasmiga, raketid taevas säramas! Või kas ikka olid?

Mirlen: Nii erinev päev teistest see just ka polnud, aga kõik olid terve päeva jooksul uksele tulles rohkem lõbusas meeleolus ja rõõmsad. Natuke imelik oli keset suve ilutulestikku näha, sest me ju seostame seda pigem millegi vana lõpu ja uue algusega. Nad lasid ilutulestikku isegi päeval, kuigi neid valges eriti näha ei ole…

Miia: Kui muidu on inimesed juba väga armsad ja sõbralikud uksel, siis 4. juulil olid nad veel eksta avatud ja vahvad. Lasid päevast õhtuni ilutulestikku (isegi kui väljas oli valge) ja sain ühe pere juurest kaasa kohaliku kartulisalatit ja grillvorsti!

Kristelle: Arvasin palju rohkemat, tegelikkuses olid pea et kõik oma järvemajakestes tähistamas ning linnad rohkem nagu kummituslinnad. Siiski oli rahvas rõõmus ja pühadest hoolimata lasti uksest sisse ka!

Kasper: Olin väga valmis, et inimesed on tänavate peal laiali ja möll käib ja kõik heas tujus. Tuli välja, et päev nagu iga teinegi😀 Kutsuti peole ja öeldi, et ära tööta. Üks mehhikopaar pakkus bongi ka, aga ütlesin, et see ei kuulu tööülesannete hulka.

Lisaks kohtasin toredat Vikingsite fänni, kes oli ka tore vanaema ja omas garaažis oma “pubi”: tal oli olemas pitsaahi, popcornimasin, õllevaadid ja -kraanid, telekas, laud ja tuled-viled. Pidi mind ka Facebookis sõbraks lisama, aga siiani ootan tema sõbrataotlust🥲

Evelyn: 4th of July ei vastanud mu ootustele ausalt öeldes😀 Olen endiselt arvamusel, et ameeriklased on palju igavamad ja meil eestlastel palju ägedam kultuur. Õhtul oli rahvas küll peomeeleolus ja lasti ilutulestikku, mis muidugi oli äge ja teistmoodi, aga eestlased on ägedamad!

Taaskord soovime kodustele kõike kõige paremat! Olete väga kallid! Hoiame just teie nimel enda tuju laes ning ikka alati rihime edasi.

Musid-kallid-õhupallid!🎈

HEYHOO!👋🏼

Tähendab, nüüd ongi nii, et kalendrist vaatab vastu juulikuu. Uskumatu! Kohati tundub, et sales school oli aastaid tagasi, teisalt alles me ju maandusime siin Ameerikamaal…

Tulime nädalaga läbi tulest ja veest! Kellel sekeldused sõiduvahenditega, kes sai vihma kaela ja kes mässas ööpimeduseni ringi (kõik on hästi ja turvaline!!!) — tehtud jälle need kuus päeva kui nipsust said!

Seekordse pühapäeva veetsime Silver Lake’i ääres, mida üks kohalik emps soovitas. Koht oli igati mõnus ning taaskordsed nipid-trikid-auhinnad said üle vaadatud. Emme Getlyn tõmbas kõigile ka möödunud nädala ponisokid isiklikult jalga!

Sellenädalase Dedication Weeki auhinna tõid koju Marek, Getlyn, Ramona ja Kristelle! Igati uhked ja tänulikud oleme me KÕIGI koduste toetajate eest, seega suured kallid teile! Ka meid surub edasi teadmine, et te toetate meid igal juhul igas olukorras!🩷

Saime ka varbad vette kastetud ja suvise ujumistiiru järves tehtud. Ilmselgelt üritasime töösärkide rantidest lahti saada, aga selleks läheb vist veel paari pühapäeva vaja…

Lõunaeineks (ja ka õhtu, sest portsud olid pirakad!) kostitasime end korralike kaloripommidega kohalikus restos — kõht täis, meel hea, eks?

Ready for the upcoming one!

Week 4

Nagu ikka, müttasid pisikesed suurte huntide jälgedes nende õpetussõnade järgi ning püüdsid maailma parima attitudega hoolsalt (ja hoogsalt) oma kontrollitavaid numbreid!

Käib töö ja vile koos? Jah! Meie sellenädalast rasket tööd iseloomustas eestimaistelt esitajatelt kõige enam…

Evelyn: Eesti laulud, mis minu tööpäeva iseloomustaksid, oleks Ivo Linna “Julge laul”, Uudo Sepa “Võitmatu” ja Karl-Erik Taukari “Seitse Pühapäeva”, sest esiteks laulan neid laule kõige rohkem turfis, et tuju üleval hoida, pluss eriti Taukari laulusõnad lähevad meie rutiiniga üsna hästi kokku.

Kasper: “Kui sul tuju hea” laul, sest alati on tuju hea! Ja kui pole, siis see laul teeb heaks!

Kristelle: Eks Termika “Kõik mis ei tapa” või Iffi “Kuidas läks sul see mäng” või midagi Taukari poolt, lihtsalt sõnade põhjal. Turfis kummitab miskipärast “Mõmmi laul” aeg-ajalt…

Miia: Ithaka Maria “Hopa Pa Rei” – valjusti self-talki tegemine on parim attitude ja fookuse hoidja!

Mirlen: Mina laulan igapäevaselt bookfieldil Curly Stringsi “Kauges külas”, see sobib kuidagi nii hästi rattasõidu juurde ja teeb tuju heaks. Otseselt tööpäeva see ei kirjelda, aga selline teises kohas olemise meeleolu on niikuinii.

Kogu töö kõrvalt tulime siia ju ka kultuuri õppima… Kohalikud jagavad teadmisi küllaga, kõike ei jõua meeldegi jätta! Mõned tarkuseterad (äkki) siiski:

Evelyn: USA kohta ma isegi just eriti palju õppinud pole, kui siis ainult see, et Fargo on üsna liberaalne ja vanem generatsioon ei ole selle poliitikaga siin alati rahul. Isiklikult arvasin, et eestlastel pole mingit hullu kultuuri ja liiga palju traditsioone, aga julgen öelda, et usakad on veel igavamad. Nad on küll toredad ja avatud, aga eesti kultuur on ägedam!

Kasper: Inimestele meeldib hoolitseda oma aia eest (muru niita ja puid pügada ja kaunistada), aga tube ei koristata eriti miskipärast. Väga palju homeschoolereid on ja daycare’e! Kõigile meeldib rääkida poliitikast ja religioonist (just need 2 asja, mis mind ei huvita…).

Kristelle: Native Americanide n-ö pärisajalugu on vist keelatud koolides õpetada, neil ei ole ajalootundides seda, et tegelikult tehti nii palju liiga pärismaalastele, kui Ameerikat avastama tuldi ning vist Californias(?) on seadustega pahasti — kuni 950dollarise varguse korral ei ole mõtet isegi politseid välja kutsuda, kuna nad ei tee midagi…

Miia: Olen siiani nädalatega teada saanud, et iga neljas ameeriklane teab, miks flamingod on roosad…

Mirlen: Ma sain näiteks teada, kuidas nad kutsuvad kohti, kus majad on ringis. Need on culdesacid. Võttis aega, et aru saada ja pähe jätta. Ning tundub, et ameeriklaste lemmik pop (karastusjook) on suuremas osas Dr. Pepper, nüüd on see minu lemmik ka.

Ja taas, kõik tõesti hellitavad ja hoiavad meid väga! Neid tänulikkusest pulbitsevaid hetki, mis südame soojaks teevad, on siin meeletult palju! Samuti ka uusi kogemusi ja juhtumisi. Sel nädalal näiteks:

Evelyn: Kõige ägedamad asjad olid lihtsalt mu hea söögisaak, mida rahvalt sain, üks tore nunnu kutsu ja kukerpallitamine ühe vanaisa ja ta lastelastega.

Kasper: Nägin ühte vahvat papsi, kes tegeleb väga aktiivselt autonäitustega ja tal oli 1970. aasta kollane corvette cabrio ja terve garaaž oli karikaid täis! Auto numbrimärk oli “ninetoes” ja tuli välja, et papsil oligi 9 varvast ja sellepärast ka selline nimi. Väga huvitavad inimesed siinkandis…

Kristelle: Kohtasin kirjanikku Jim Puppe, kes siis oma raamatu “Dakota Attitude” mulle andis (2021 ND bestseller?) ja pühenduse sisse kirjutas. Pani veel isetehtud salsa ja vorsti ka kaasa. Tagasi ratta juurde minnes avastasin korvist kausikese smuuti-šokolaadi-banaani-müsli seguga, mille üks emps sinna toonud oli!

Miia: See nädal sai sit-downis nii laua taga õhtust süüa kui ka peredega tagaaias s’more maiustada😋

Mirlen: Sellel nädalal juhtus nii, et sattusin maha istuma ühe empsiga ja ta ei suutnud oma silmi lahti hoida ja jäi pidevalt magama, samal ajal kui ma temaga rääkisin. Polnud mõtet seal eriti kaua olla, ta kuulis umbes 1/10, mis ma rääkisin ja pidin teda pidevalt üles ajama…

Ja meie kõige änxam mänedžer Ramona otsustas, et on aeg kondimootor hobujõudude vastu välja vahetada. Uuris turfis igalt ukselt ja hoidis pingsalt silmad lahti, kuni hostpaps leidis ühe tõelise ferrari. Või noh, tegelikult siis hoopis tõelise empsimagneti? Teist inimest peegeldades on ju kergem ideaalset connectioni luua, eks? Seega skooris Ramona endale … (trummipõriiiiin) ühe tõelise MOM VANi!!!

Nimelt tundis hostpaps ühte vanaema, kelle lapsed enam ei soovinud, et ta autorooli istuks ning panid neljarattalise müüki. Hind oli ka magus 😉

Disclamer: Kui USAs seda autot näed, on suur tõenäosus, et roolis istub justnimelt pereema, seega sellest uhke nimetus. Ei midagi muud, kui et korralik kast, mis mahutab kõik käed-jalad-tööd-täis-emadele vajamineva.

Meie oleme valmis juulikuu ka vallutama. Kasvõi siis, kui juulikuus lumi on maas, see pole ime, seisaks paljajalu rannas ja vaataks, et kaunis, aga kummaline 😉

Seega, kõik suured soojad soovid teile, kuulake meie nädalalugusid ja kujutage meid ustele kopsimas, kui igatsus liiga suur juhtub tekkima. Muidu olge muhedad ja juba üsna pea on kõik!

Pingutame kõik koos edasi!🤗

Tereeee!

Jälle üks terve nädal möödas. Kolmas seekord. KOLMAS! 25% suvest on tehtud!

Pühapäev võtsime ette rännaku Minneapolisse. Ryan Groom, SW USA regional director, jagas meile eesootavateks kasvunädalateks häid mõtteid ja fookuse+emotsiooni hoidmiseks trikke.

Saime ka KÕIK endale ponisokid!! Need kõige pehmemad-soojemad-lillelõhnalised käsitööreliikviad, mis ainult suurima edu toovad. Nimelt kasvasime igaüks nädala jooksul enda numbrites! Linnukesed siristasid, et selliseid seltskondi on vähe, kes kõik endale sokid jalga saavad tõmmata!

Uhked ponipiltidega jalavarjud jõuavad küll väikese hilinemisega, aga nägudest võite uhkusenoodid ise kokku lugeda:

See pole veel kõik! Meie oma kallid-tublid töömesilased tõid koju ka uhkeid särke! Oleme kõik superuhked!

Ja ka see pole veel punkt pühapäevale! Meie Mirlen jõudis nädala keskel ka 21. eluringini, seega saime taas koogiga maiustada (mille söömiseks oli täpselt 3 lusikat ja mitte midagi muud). Lennutasime teda aastatele vastavalt kõrgustesse ning et seda hoogu jätkuks kauemakski!🩷

Kolmanda nädala memuaarid

Pisikesed sõdalased ajasid taas igaüks oma rada, kasvasid eeskujude jälgedes ning julgen vist kogu kollektiivi eest väita, et jäime taas nädalaga väga rahule!

Küll aga on asju, milleta enam päevagi ette ei kujutaks, nimelt:

Mirlen: Asi, milleta ma päevagi ette ei kujutaks, on magneesium. Pole seda kunagi nii vaja olnud, kui siin. Kui jääb ühel õhtul võtmata, siis on kohe jalakrampe oodata. Nii see eluke siin veereb!

Miia: Ilma hommikuse dušita!

Kristelle: Ei saaks veepudelita vist hakkama;

Kasper: Ei kujutaks päeva ette ilma Mcdonald’si McGriddle’ita, mida iga hommik sööme;

Evelyn: Oma päeva ei kujuta ma ette enam külma dušita, vähemalt bookfieldil. Pühapäeva hommikuti, kui vähe rohkem aega on ja ei pea kohe voodist püsti tõusma ja jooksma hakkama, siis üks hetk hakkab lihtsalt endal imelik, kui olen juba ärkvel, aga pole veel külma duši alla jõudnud.

Taas palju karvaseid ja sulelisi nähtud, kuid nagu ikka, mõni jääb rohkem meelde kui teine. Seega kõige ägedam inimene, keda nädala sees kohtasime:

Mirlen: Mina kohtasin ühte toredat empsi, kes oli minuga nõus lausa polaroidpildi tegema. Armas mälestus!

Miia: Kohtasin imearmsat peret, kes minu sinna jõudes sõpradega mõnusat õhtut veetsid. Näitasin neile raamatuid ja lõpus õpetasin selgeks lõigu karjajaani tantsust. Pildil pere vahvad pisipõnnid☺️

Kristelle: Trehvasin ühe muheda vanaisaga, kes Vatican Citys käies kohtus keldrikorruse tualettruumis isiklikult Rooma paavstiga, kes teda ka sealsamas õnnistas!

Teiseks komistasin ühe kooli endise pilliõpetaja otsa, kellel kolm tuubat kodus oli (olen ka ise aastaid kooliorkestris tuubat mänginud😎)! Päris pillimänguks ei läinud, ent tuleb nentida, et ega tubistidega kohtumine just igapäevane ole!

Kasper: Kõige lahedam inimene oli üks Walmarti kuller Miguel, kes inimestele foodi viis. Ja tal tümps peksis autos üle kvartali, aga ta oli hispaanlane, kes täiega elu nautis ja tegi mu päeva ka ilusaks. Loodan, et tal läheb praegu hästi!

Evelyn: Kõige ägedam inimene, keda mina see nädal nägin, oli Dalton. Nimelt on ta Ida-Euroopa kultuuri fänn. Ma poleks osanud arvatagi, et selliseid ka leidub😀

Dalton igatahes hakkas mulle kohe Metsatöllust rääkima. Ta on käinud kontserdil, Metsatöllu kuulates üles kasvanuda ja kuulab siiani. Pani isegi särgi spetsiaalselt pildi jaoks selga. Lisaks on ta vaadanud kõikvõimalikke filme meie kultuuri ja ajaloo kohta + erinevaid toite üritanud järgi proovida, näiteks pelmeene ja kompotti😀
Küsis ka minult soovitusi, mida teha, kui tal peaks õnnestuma Eestisse tulla ja mis sööki ta saaks järgi proovida. Saatsin ta rappa ning soovitasin kartuleid hakklihakastmega ja verivorsti.

Ning kohalikud pered hellitavad meid korralikult, seda saan teile lubada. Alati tuleb keegi mingi põneva asjaga fieldilt koju või maiustab nädala sees millegi eriti põneva (ja suhkruse) kallal. Seega, põnevaimad külakostid tööpostilt:

Mirlen: Endiselt saab igasugu ägedat kraami empsidelt. Huvitavaid jooke ja sööke ja kaisukarusid. Kõige huvitavam asi, mis mina sain – üks mees otsustas mulle minu sünnipäeva puhul ühe klaasist pitsi kinkida (natuke küll määrdunud), millel on Statue of Liberty peal!😀

Miia: Marveli koomiks aastast 2007!

Kristelle: Ühel natuke vihmasemal ja jahedamal päeval otsustasin lühikeste pükstega ja ilma pusata tööle minna, ega mõistus pole oma teha… Küll tulid pered appi ning skoorisin nii dressipüksid kui pusa, kusjuures viimane on olümpiamängude 100. juubelilt originaal. Samuti kostitati mind ühel hommikul saiapätsiga. Ka elukaaslane Piia kiitis värske jõhvikatega pagarikoja meistriteose hiljem kodus heaks!

Kasper: Kõige põnevam asi oli kaamera! Aga lisaks sellele sain Subway küpsist ja see oli päris mõnna!

Evelyn: Sel nädalal sain turfist kaasa vihmakeebi, mis oli VÄGA VAJALIK😀 Kohtusin ühe toreda vanaema ja vanaisaga, kes on isegi Tallinnas käinud, ja kui ilma nägid, tõid mulle kohe lahkelt ise vihmakeebi (ma ei pidanud isegi küsima😀)!

Kriipsutame siis aga selle nädala kalendrist maha ning oleme valmis uut vallutama!

Teile sinna teisele poole maakera ainult ilusad soovid ning ausalt, näeme juba õige pea!

Kallid!