Moens, kõik Top Dawgsi toetajad! Tunne on hea ja tuju on mega, sest tehtud on 11 nädalat. Ei ole normaalne, kuidas aeg lendab, ainult nädalake ongi meie seiklust jäänud.
Sellel pühapäeval saime kokku sellises uues ja põnevas kohas nagu Zoom. Just, antud korral võtsime aja natukene rohkem maha, et kõik ei peaks Washingtoni eri otstest sõitmisele tohutult aega kulutama. Rääkisime möödinud nädalast, panime uueks plaanid ja kokkulepped paika ning tunnustasime isa auhinna uue katsega võitnud kodanikke (Mattias, Patrik ja Mikk Hendrik).
Aga pikema sissejuhatuseta lähme nädala parimate lugude juurde. Ning meil on taas, mida jutustada. Laske seljatugi alla, võtke popcornikauss käeulatusse ja nautige järgnevat paari minutit.
Patrik:
See nädal kohtasin kahte eestlast! Heino ja Mara. Heino oli sündinud küll Ameerikas, aga rääkis täitsa ilusasti eesti keelt. Ta vanemad olid jõukad ja põgenesid teise maailmasõja ajal Eestist Ameerikasse ning nii jõudis ka Heino sinna. Väga lahe oli temaga korraks jutustada ja uurida, mis elu elab. Mara oli teine eestlane, keda kohtasin. Tema kahjuks eesti keelt ei osanud, kuna ta emakeel oli vene keel, aga vahva oli kohtuda ikka!
Sandra Elisee:
Töötasin see nädal Camano Islandil, sain töötada ja samal ajal ilusat merd vaadata. Kohtasin ühte lahedat pere, kui autost välja astusin, siis lapsed juba tulid mind tervitama. Kui hiljem ära läksin, aitasid lapsed mul raamatuid neile viia ja tegid mulle auto ukse lahti, kui mind ära saatsid 🙂 I love this job! Kurb, et suvi hakkab lõppema.
Melanie:
Viimane nädal veeeeel!! Aitäh kõigile teile, kes meile vaimselt kaasa on elanud, juba varsti oleme kodus tagasi!🥰 Bookfield ka ikka ei väsi üllatamast, nii lahe on kohata iga päev nii palju erinevaid, hoolivaid ja armsaid peresid, kes muretsevad ja hellitavad. 😋
Robert:
Olen rahul, et aeg kiirelt läheb. Nädalake on seiklust jäänud ning Eestis sõidan bussiga päris kindlalt vähem kui siin. Nüüd vaatan selle suunas, et teha üks hea finiš.
Georg:
Turfis jalutades töötamine on omaette kogemus. Saan igapäevaselt pea veerandsada kilomeetrit täis ja kasvatan jalalihaseid mühinal. Ostsin siiski järgmiseks nädalaks ratta, sest natukene on vaja energiat säästa.
Mikk Hendrik:
Läksin laupäeva hommikul ühe pere juurde Ipadi laadima, kuna enda akupanga abil ei võtnud nutiseade kuidagi pilti ette. Muuhulgas pakuti maha istudes kaks tassi teed, uuriti aktiivselt Eesti 20. sajandi ajaloo kohta ning samuti, milline on minu arvamus Euroopa sisejulgeolekuga seonduvast. Taustal mängisid terve aeg mõnusalt Haydni meistriteosed, seega kokku moodustus tavapärasest selgelt erinev sitdown.
Sellega on üheteistkümnes nädal purgis. Kuulmiseni natukene rohkem kui nädala pärast, sest siis on aeg viimaseks blogipostituseks! Seniks aga hoidke end ja nägemist!
SW Eesti 