Tere-jõudu! Top Dawgs annab soojad tervitused Eestimaale edasi ning kuulutab ühes sellega, et seitse nädalat suve on juba tehtud! Ei ole normaalne, kuidas aeg lendab, hullumeelne.
Pühapäeval võtsime ette taas rännaku Seattle’i kanti ning kohtusime eelmisel sajandil neljal suvel raamatuid müünud Kellyga. Temalt saadud nõuanded ja näpunäited olid rohkem kui lihtsalt head.
Samuti saime ujuda soojas järves ning kurikuulsa Pie in the eye võistluse võitjad lajatasid kaotajatele koogiga näkku. Meil võitsid ja kaotasid võrdselt üks poiste- ja üks tüdrukutetiim, seega tasakaal on paigas.
Aga mis siis seitsmendal nädalal toimus? Uued lood on taas teie ees ning põnevusest puudu ei jää. Võtke diivanil/tugitoolil mugav asend sisse, popcornikauss käeulatusse ning nautige häid palasid täiel rinnal.
Patrik:
Selle nädala tipphetk oli auto saamine. Tegu on Nissan Sentraga, mis neelab kütust ohtralt ning millel puudub kliima ja esiaknad ei käi alla. Aga muus osas olen rahul ning uude linna tööle ja sealt tagasi sellega sõita on lust.
Georg:
Koputasin uksele ja kaks last tuli vastu. Ütlesin, et tooksid ema ja vanem läks tooma, kuid väiksem jäi ootama. Lõpuks, kui ema jõudis, siis see väike laps hüppas mulle külge nagu takjas ja ma pidin samal ajal normaalselt approachi edasi tegema.
Robert:
Esmaspäeva hommikul sõidan turfi ja näen, kuidas üks koer ühte ema üritab rünnata (ilma omanikuta). Mind nähes otsustas koer hoopis mind rünnata. Ema tuli mulle appi ja sai ta minema ning sõitsin edasi. 5 minutit hiljem nägin sama koera, kes üritas uuesti mind rünnata. Appi tuli teine ema ja ajas koera minema ning andis mulle pipragaasi ka takka.
Sandra Elisee:
Inimesed on väga toredad, olin ühes neighbourhoodis nagu oma. Kui jõudsin tänavale, jooksid lapsed mulle auto juurde ja tulid tervitama, aitasid mind infoga majade kohta ning kõndisid minuga koos usteni😄. Suvi on tore!
Melanie:
Väga lahe nädal oli, sai palju nalja ja taaskord aeg lihtsalt nagu lendas tööd tehes✨. Ühel õhtul koju kõndides nägin et üks noormees, kellest ja kelle sõpradest eelnevalt mööda olin kõndinud, hõikas mu nime ja jooksis mulle järgi, et mu õhtule lilledega ilus punktike panna🌹. Bookfield on ikka eriline koht, ei tea kunagi, mis tulemas on ning see ei väsi mind üllatamast😁.
Mikk Hendrik:
Reede hommikul uksele koputades tuli mulle vastu mees, kes ütles, et ma ootaks mõne minuti, kuni ta särgi selga on pannud. Naastes polnud tal särki seljas ning esimene lause oli: “Alright, big man, what you got here?”. Tsitaat oli naljakas, sest härra ise oli minuga võrreldes tohutult suur ja samaaegselt kõige hirmuäratavam (häaletoon oli madal, stiilgi väga omapärane) ning sõbralikum kodanik, keda näinud olen. Tuli välja, et tegu on endise Ameerika jalgpalluri ja praegu Squalicum High Schoolis ärinduse õpetajana töötava mehega, kellel oli maja ees ka täitsa kena Mclaren seismas. Kõik eelmainitu on piisav, et temaga kohtumine ja arutatu eredalt meelde jääks.
Selline oli meie seitsmes nädal ning muud lugu pole, kui et kütame täie auruga edasi. Tagasi vaatamiseks pole mingit põhjust ning ka sügis tuleb iga hetkega ainult lähemale. Kuulmiseni uuel nädalal!
SW Eesti 