GOODMORNING BOOKPARENTS / BOOKFRIENDS ACROSS THE WORLD! This is ND Lakers blog post where attitude rules, schedule is king and you are reading about our 6th week’s adventures!🕵️♀️
Päike paistab peale, nii halvale kui heale! Meie kuues nädal möödus kindlasti rohkemate veepudelite allakulistamise käigus kui kunagi varem – temperatuur siinpool maakera kisub aina kuumemaks.
Mis omakorda tähendab, et suve haripunkt on käes ja edasi loetakse nädalaid selle järgi, kui kaua on tagasilennuni aega✈️
Kuuenda nädala pühapäeva veetsime seekord St Cloudsis, kuttide kodukohas meetingut läbi viies ning seejärel metsajärvekese ääres ilma nautides.
Meetingul saime taas uued (samad vanad ja head) targad mõtted nädalaks ning kiitsime ka saavutusi. Möödunud nädala Mom’s awardi tõid koju Miia, Marek ja Kristelle.
Uueks nädalaks tõmbame aga ööbimiskohtade vahel sarved risti – kaotajad saavad vahukoorega näkku!
WEEK 6
Nagu ikka, pingutasime ka kuuendal nädalal nii palju kui võimalik! Kohtusime sadade nägudega, näitasime KÕIGILE raamatuid ning keksisime läbi tule ja vee.
Olete ilmselt aru saanud, et Ameerikamaa toidud ei ole päris samad nagu kodus. Kõigesse on heldelt suhkrut lisatud, burxid on kui rahvustoit ning mida rasvasem, seda parem!
Siiski, oleme ka häid maitseid kogenud, seega:
Evelyn: Kõige parem toit, mis ma siiani skoorinud olen, on riis köögiviljadega. Jube veider oli vahepeal päriselt sooja normaalselt toitu süüa. Tavaliselt on siiski salat või mcdonalds, seega üks täisväärtuslik toit oli vägagi teretulnud.
Kasper: Kõige parem toit so far on El Loro Mehiko restoranis kanaburritod. Õnneks või kahjuks saab sellist luksust ainult pühapäeviti.
Kristelle: Leppisin ühtede vanavanematega kokku, et saan autoga hilisõhtul peale tööpäeva koju. Õhtul sinna jõudes ootas mind muuhulgas ka kodune lasanje ning isetehtud jäätis, üldse ei kurda!
Miia: Kõige parem toit on siiani olnud kindlasti hostmampsi banaani-šokolaadi minimuffinid!!
Mirlen: Kõige parem toit, mis ma tööl olles sain, oli ahjusoe brownie jäätisega. Olin just ühe pere juures sees, kui neil brownie ahjus valmis sai ja no see lõhn, mis sealt tuli… Õnneks nad pakkusid mulle ka ja see oli ausalt parim asi, mis ma paari kuu jooksul süüa olen saanud.
Oma peresid igatseme ikka ka ja alati saadame teie poole suurimad kallistused teele (& võite natuke seda kuuma päikest ka saada). Oleme supertänulikud kõige eest! Kasutame teie tarkuseid ka praegusel töönädalal kõvasti ära:
Evelyn: Kallid emme ja issi on mulle õpetanud, kuidas kõiki inimesi sallida ja ise sõbralik kõigi vastu olla. Bookfieldil olles ja erinevaid peresi nähes olen ma lihtsalt aina rohkem ja rohkem tänulik selle üle, mis nad mulle võimaldanud on.
Kasper: Always keep an eye on the bike. Alati sõidan rattaga uksele nii lähedale kui võimalik!
Kristelle: Olen õppinud perelt alati tänulik olema ja nägema kõiges head. Tean, et mul on alati kõigest hoolimata võõõõimas tugi olemas! Ja unistuste nimel tuleb rasket tööd teha + mitte kunagi alla anda.
Miia: Oma perelt olen õppinud siirust ja töökust.
Mirlen: Kodust bookfieldile kaasa ma võtsin eelkõige viisakuse, mis meie peres tähtis on. Iga inimest ikka tema aja eest tänada ja kõiki vastutulijaid teretada.
Ja vahetevahel tuleb ikka ette, et kõik polegi nii lust ja lillepidu, seega paar monkey-t (äpardust, “upsi”-t, “no mis ma nüüd teen?” olukorda) on meil ikka ette ka hüpanud:
Evelyn: Minul väga palju monkeysi isegi juhtunud pole, seega kõige suurem siiani on lihtsalt see olnud, et ma sõitsin naela kummi sisse ja see läks katki.
Kasper: Istusin maas ühe naisega ja tuli jutu käigus välja, et tal on iga kuu umbes 60-70 epilepsiahoogu ja tervis on väga-väga kehva. Tundus iseenesest väga siiras ja armas ja tänulik inimene olevat ja tahtis pildiraamatut osta, sest talle meeldisid loomad ja pildid. Tuli siis välja oma sularahaga ja näitas mulle enda raamatut ning samal ajal sai epilepsiahoo ning läks tuppa. Mees soovitas mul ära minna ja hiljem tagasi tulla. Järgmisel päeval aga sain sõnumi, et mingi naine helistas politseisse ja tahtis, et ma raha tagasi annaksin (raha, mida ta mulle ei andnud). Kohe kui sõnumit nägin, sõitsin tema juurde tagasi, et olukorda lahendada. Ta oli väga kuri, aga lõpuks selgus, et raha mille ta arvas, et oli mulle andnud, oli jäänud sama raamatu vahele, mida ta mulle näitas. Seepeale hakkas nutma, tundis ennast väga kehvasti ja andis mulle aja raiskamise eest siiski 20 dollarit. Soovisin talle head tervist ja palju head. Lõpp hea, kõik hea 🙂
Kristelle: Ilmselt see, kui alguses üritasin Walmartist rattale lampe, lukku ja korvi osta. Mida hiiglaslikus “siin-on-kõike-mida-vajad-ja-rohkemgi” poes aga polnud, olid just need kolm ihaldatavat eset. Poes shoppamiseks oli aega 15 minutit ja olin valmis tühjade kätega koju minema, aga turvalisus ennekõike! Panin pea tööle ja lõpuks leidsin end taskulampide vahekäigust, kust kolm tükki ratta külge sidumiseks hankisin.
Miia: Suurim monkey oli see, kui uue host pere juurde vilkuritega politsei kannul saabusin… (kõik on korras!)
Mirlen: Kõige suurem monkey juhtus mul sellel nädalal teel oma tööpiirkonda, kui mu ratas otsad andis. Pidur oli järsku peal, tagaratas lukus ja mitte keegi ei osanud seda parandada. Koju läksin üldse nii, et tagaratas oli ratta küljest lahti. Ja tööle pidin ma hommikul pool tundi ratas seljas kõndima, aga kõigega saab hakkama!
Seega, tõmbame selle seitsmenda nädala aga käima! Aitäh, et olete ja kaasa elate!🩷👋🏼
SW Eesti 