Tere-tere kōik see pere, vana kere jne riimid! Ning ongi taas käes pühapäev ja aeg muljetada toimunust.
Klassikaliselt saime kõik kokku ning sedapuhku taas Seattle’is. Tegime reco tublimatele, õppisime järjekordselt uusi nüansse ning sõime-jõime head ja paremat. Kuna Robertil ja Jaanika oli vahepeal sünnipäev, ei pidanud me paljuks selle puhul ka ühed pitsad tellida.
Samuti käisid Bellinghami poisid pühapäeval kirikutes ringi, et endale lõpuks parem majutus kui Shamrock Motel leida. Pildil on Patrik jumalateenistust kuulamas pärast esmapilgul tulutuna kulgenud otsinguid.
Aga mis siis nädala jooksul juhtus? Taas kord kehtib tõde, et kaks ei jää kolmandata ehk et nägime ja kogesime kõike. Kuid las lood räägivad enda eest.
Sandra Elisee:
Kohtusin ühe perega kes õpetasid mulle palju Jeesusest ja Jumalast. Nad olid noorpere ning andsid mulle hotdogi ja jäätist ka. Kui hakkasin ära minema, pakkusid nad, et võivad minu eest millegi üle palvetada iga päev. Niisiis ütlesin neile oma suve eesmärgid ja nüüd mul on pere, kes minu suve eesmärkide eest iga päev palvet loeb.
Melanie:
Järjekordne nädal on meil, töömesilastel tehtud ja sel nädalal ei ole küll mingit erakordset lugu rääkida, aga see-eest sain iga päev kohtuda nii paljude erinevate ja lahedate peredega, mis on lihtsalt erakordne kogemus. Ilusat ja vahvat jaanipäeva kodustele!!❤️
Robert:
Sain ühelt papsilt kõige vingema mütsi ning enne seda rääkisin kalamehejutte temaga. Naersime palju ja lõpuks võtsin julguse kokku ning küsisin, et kas ta tahab mulle selle mütsi anda ja andiski. Nagu öeldakse, et küsija suu pihta ei lööda ja halvim, mis juhtuda saab, on see, et ta ütleb sulle lihtsalt “ei”.
Georg:
Tegin üks päev meremehega tehingu. Tema andis mulle 40 dollarit ja vastutasuks saadan talle meiliga oma elukoha aadressi, et kui ta Eestisse saabub, siis tuleb mulle külla.
Siim:
Esimene päev, kui pidin ainult journey raamatut näitama, siis panin sellise fookuse endale, et lihtsalt maha istuda kõigiga. Lõpuks muutus see pigem naljaks ja sain paljud inimesed seeläbi naerma ning tegin nende kui ka enda päeva väga lahedaks.
Patrik:
Ühel päeval sattusin kohtuma emaga, kes oli üksi ja pakkus mulle sünnipäevakooki. Kuulnud, kust riigist ma pärit olen, ütles, et tunneb muret Eesti pärast ja et kas kardame Venemaad ning et milline on meie poliitiline olukord.
Mikk Hendrik:
Jätsin ühel päeval ratta garaažiukse ette maha ning kui olin jõudnud nurga taga asuva ukse ette koputama, kuulsin korralikku kolinat ja raginat. Koju oli saabunud pereisa, kes ei märganud mu velo ning olles sellele sisse sõitnud, vedas seda seejärel igas suunas. Kui rattal oli ainult lenks kõver, siis autol oli kaitseraud korralikult rihtida saanud (lootsin, et ei lähe arve esitamiseks ja muuks probleemide lahendamiseks, pilt allpool). Tegin isale kiirelt selgeks, mis asjus ma seal olen ning sain vastuseks, et teda ei huvita, aga võin tema pereliikmetega õnne proovida. Üllataval kombel lasi pere mu tuppa ning kui sinna saabusin, oli juba garaažiukse kaudu kohale jõudnud vihast vahutav paps, kelle emotsioon mind reaalselt nende elutoas vahetult selle juhtumi järel nähes oli kirjeldamatu. Sain veel korra pahameelt tunda (mis kogu sündmuse valguses pigem naljakas oli) ning põgenesin majast puhaste paberitega (ehk et arvet ei esitatud). Lõunapausi ajal võtsin tööriistad välja ning parandasin ratta ka ära seega lõpp hea ja kõik hea.
Selline oli kolmas nädal Top Dawgside jaoks. Sündmusi jagub igasse päeva ning võime kindlad olla, et igavamaks ei lähe ja uus nädal toob samuti ohtralt uusi seiklusi. Seniks aga kuulmiseni ja olge terved!
SW Eesti 