Halloo, SW-kad! Tervitus, Eestimaa! Ja heipadi kõik Top Dawgsi fännid!
Aeg on nii kaugel, et meie teine töönädal on mööda saanud. Rong kogub vaikselt aga järjekindlalt hoogu. Ja ei peatu enne kui suve lõpus viimases jaamas.
Esimesel pildil on Jaanika ja Mattias kolapuhvetiga kruiisimas ning teisel pildil on täiskomplektis sacikas.
Pühapäeval saime kokku Seattle’is ning muljetasime toimunust, tegime reco, tähistasime Georgi sünnipäeva tagantjärele (foto täitsa all) ja õppisime uusi vajalikke nüansse. Suure rõõmuga saab öelda, et FY-dest said kõik ihaldatud success coini kätte (Georg lunastas selle mõned tunnid teistest hiljem, aga “it doesn’t matter how you start, it matters how you finish”). Allpool on näha kõik vastava preemia uhked omanikud (ja keegi Sander).
Aga mis siis töönädalal vahepeal vinget toimunud on? Vastus on et absoluutselt kõike! Kes möllab rattaprobleemidega, kes saab hunnikus toitu pererahvalt, kellel on nutiseadmemured – kompott on igatahes kirju. Aga sõelusime välja parimad lood möödunud nädalast ning toome need nüüd suurima heameelega teie ette.
Melanie:
Nädal 2 on tehtud, juhhuu! Väga lahe nädal oli. Sai nalja, sai paduvihma, kutsuti ka politsei mulle, aga iga elamus on olnud meeldejääv ja eriline. Ühel päeval öeldi ka, et teised lapsed on koolis, aga üks 9-aastane laps on kodus, nii et võin sisse astuda…ei eeldanud, et siin maal koduloomast siga lapseks kutsutakse. 😅
Patrik:
Päeva viimases sitdownis, kui kõht oli juba väga tühi, uurisin perelt, kas midagi väikest võib näksimiseks ka paluda. Sain selle peale hunniku erinevaid maiuseid, mille olemasolust polnud mul aimu ka. Samuti maitsesid need väga hästi ning tegid õhtu mõnusaks.
Siim:
Kohtasin üht isa ja tema last, kes tulid parasjagu rattasõidult. Jäime vestlema, kuid aktiivsel väikemehel olid mõlemad hädad tugevalt peal nii, et kannatamatusest koju jõuda läks ta hoopis meie kõrvale põõsa alla neid kõigi hämminguks tegema. Asi toimus nii kiiresti ja ootamatult, et ei osanud midagi kostagi.
Sandra Elisee:
Jätsin ühel õhtul oma ratta ühe vanapaari juurde põõsasse. Kui hommikul ratast läksin võtma, nägin, et selle külge oli pisike ümbrik teibiga pandud. Vanapaar oli jätnud mulle kirja, et minuga läheks kõik hästi, õnneseemned ja raha. Inimesed on siin väga armsad, toredad ja abivalmid. Olen selle eest väga tänulik. 🥹
Robert:
Olin sitdownis ühe emaga. Alguses möödus kõik hästi, laps oli ka huvitatud. Umbes 5 minutit läks mööda ja vaatan, et laps hakkab mu bookbagi peal ronima ja hüppama, üritades päriselt sinna sisse pääseda. Uudishimu oli teisel rohkem kui lihtsalt suur.
Georg:
Üks päev tuli mul uksele koputamise peale tõsiselt suur mees. Ta oli laiem kui Siim ja nägi esmapilgul tõesti hirmus välja. Samuti astus ta mulle nina alla.
Mikk Hendrik:
Teise nädala jooksul oli lõpuks aeg kohtuda kellegagi, kellel on samad huvialad mis mul. Püüdsin laupäeval kinni autohuvilisest pereisa, kellel olid SW raamatud ning rahulolu nendest juba olemas, kuid kes suure innuga neljarattalistest rääkida tahtis. Ega ma vastu ei olnud ning mõne aja möödudes viis härra mu tahaaeda oma 42 aastat vana driftimasinast Volvo 240 sedaani takseerima. Oli väga vinge kuulata lugu Rootsi lipulaeva ajaloost ning takkaotsa võimsa mootori häält. Tegu oli väikese õnnestumisega, mis aga teisalt päevale nii palju juurde andis.
Senise põhjal võib arvata, et järgmise nädala seiklused ei tule sugugi vähem lahjemad kui selle nädala omad. Mida täpsemalt mis mahus kogeme, sellest kuuleb lugupeetud lugejaskond uuel pühapäeval. Peatse kohtumiseni!
Foto Georgist sünnipäevaõnnitluste tarbeks tehtud videot vaatamas.
SW Eesti 