Heiheihei!
Ja jõudiski lõpule meie esimene täispikk nädal, mis oli täis tööd, higi ja kindlasti ka tuhandeid erinevaid emotsioone. Ning see tähendab vaid üht – oli aeg jälle kokku saada ja muljetada natuke nädalast, premeerida parimaid, valmistuda uueks ning natukene ka aega maha võtta ja niisama koos aega veeta.
Kui kõik tähtsad jutud said aetud, siis natusime natuke Mexico toitu ning tantsime parklas ka tibutantsu, sest miks mitte. Ja muidugi ei saa ühtegi pühapäeva nii veeta, et Pedro vähemalt 10 korda ei kõlaks.(Kohustuslik kuulamine kõigile, sest see tõmbab ikka korralikult emotsiooni lakke)
Siin on ka igaühe väike kommentaar nädlast:
Anton:
Bookfield ei ole ainult field kus müüakse raamatuid, vaid ka koht, kus õpid akut vahetama ja aku töövõimekust hindama. Minu esimene elukogemus selles sfääris tehtud ja edaspidi loodan, et jään pikemaks ajaks sellest auto parandamise teemast eemale 🙂
MJ:
Vanaisa võttis raamatud kätte, andsin talle oma visiitkaardi, ta vaatas seda ja hakkas valju häälega üle tänava naerma ning ütles, et see fotograaf tegi küll sulle kurja selle pildiga. “Sa näed välja nagu sul oleks kaks burritot kummaski põses” ehk siis kuidas vanaisad usas ei võta end ega Sind liialt tõsiselt 😄
Kevin:
See nädal möödus töökalt. Kinnistasin häid harjumusi ja kohtusin paljude ägedate peredega. Kõige eredamalt on meeles üks seik vanaprouaga, kes peatas mind keset teed kinni ning palus kaardiga abi. Peale viie minutilist pusimist saime koos välja selgitatud kuhu ta peab minema ning isegi kirjutasime tänavate kaupa talle paberile välja kuidas ta sinna saab 🙂
Lisaks kitsedele, oravatele ja jänestele leidub siin ka kilpkonni vabas looduses.
Henri:
Istusin maha perega, kus 3 väikest last loopisid üksteist pöidla suuruste konnakullestega samal ajal kui ma emale raamatut tutvustasin. Lisaks kohtusin 99 aastase veteraniga, kes käis teises maailmasõjas ning oli just astumas autorooli, et sõita kasiinosse.
Igor:
Koputasin uksele ja vaatan, et tuleb uksest välja suure habemega isa. Küsin tema käest “Sa peaksid selle maja isa olema” ja ta vastab “Ei, ma olen ema”. Sellega approach ka kohe lõpes 😄.
Lisbeth:
Ütleks nii, et see nädal oli rohkem nagu üks korralik treeninglaager. Sai palju mäest üles vändatud ja kohe otsa treppijooksu ka tehtud, et uksteni jõuda. Siis jälle vudinal trepidt alla ja järgmisest üles.Kuid õnneks on ameeriklastel komme igale poole motiveerivaid sildikesi panna, mis aitavad tuju üleval hoida ja toovad naeratuse näole. Nii et suve lõpuks saab lisaks kõigele muule ka ilusti vormi😁
Ja mainimatta ei saa jätta ka ühte õhtust koju sõittu, kus parajalt suur Pedro (pesukaru) mul tee peal ees tuigerdas ja ei teadnudki kohe kummalt poolt mööduda.
Nüüd on aeg aeg alustada uue nädalaga ja anda endast veel rohkem kui kunagi varem.
See on hetkel kõik, nii et kohtumiseni!👋
SW Eesti 