Hullumeelse kiirusega on nädal paljude jaoks uues piirkonnas möödunud. Aeg lendab, kui naudid, mida teed ning mägedest ja sõbralikest inimestest ümbritsetuna on raske tööd mitte nautida.

Seekord saime tublimaid taas vabas õhus tunnustatud.

Saime peale välist imetlust avastada ka Virginia mägesid seestpoolt.

✨Nädala kõrghetked✨

Marko

Jäin autoga kinni, aga nii sõbralikud inimesed aitasid välja. Ja lisaks vaated ikka megad.

Pärli

Minu kõrghetk oli siis kui me olime kaks päeva teinud töö jaoks luba ja mõlemal päeval töötanud ainult 2-3 tundi ja ma sain aru, et ma olin pahane, sest ma ei olnud saanud teha normaalseid tööpäevi kaks päeva. Nüüdseks on pikad tööpäevad täielik normaalsus ja veider on mitte töötada. Olen tänulik, et olen õppinud, mis on raske töö ja saanud selles nii heaks, et seda mitte tehes on endal veider olla.

Nädal algas ka uue koduga ja uue piirkonnaga, mis on väga mägine aga tohutult ilus. Oleme nüüd Harrisonburgis ja see on tuntud kui kõige sõbralikum linn ja see tõesti on seda. Seega on seal töötada tõeline rõõm.

Emili

Kui hingehinna eest müügiluba (permit) ja järjekordne visiit hambaarstile kõrvale jätta, siis ütleksin, et eestlaste kohtamine Waynesboros oli päris harukordne juhus. Mul õnnestus ühel tänaval kätte saada nii soliidses eas Virve, kui ka tema mitte palju nooremad lapsed Ilu (Ilmar) ja Merike. Küll oli ikka mu üllatus suur, kui nende nimesid kuulsin ja sain aru, et nad täitsa räägivad eesti keelt, aga see ei olnud võrreldav Virve hooldaja hämminguga. Ta pidi ümber käima, kui ma ennast tutvustasin: “Hi, my name is Emili, I’m a college student from Europe, to be more specific from Estonia.” Peale seda lauset vaatasid mulle otsa kaks suurt öökulli silma ja kohe varsti oli kuulda naerupurset, kui hooldaja viis pildi kokku ja pani tähele, et ta on üks neist erilistest inimestest, kellel õnnestus oma igapäevasel tööl Virginia väikeses linnas Waynesboros seista kahe teiselt poolt maakera pärit eestlase vahel.

Matthias

Sõitsin kantris oru vahel, see oli päris lahe. Sain näha eesleid ja Mennonitede talusid.

Kaur

Sain kokku kunagise proff poksijaga, vana muhammad ali ja sylvester stallone sõber

Caspar

Võtaks siinkohal hetke, et tunnustada meie mega lahedat host pere, kes eelmine nädal meid TÄIESTI isetehtud Kreeka õhtusöögiga kostitas. Täna ootab meid juba ees Mehhiko toit, nad ikka viitsivad meid hellitada, ema küpsetab meile iga nädal suure karbi küpsiseid, mida me iga õhtu rüüstamas käime, vajadusel küpsetab ta nädala sees neid juurde 😄

Jonete

Endiselt naudin seda loodust ja neid vaateid siin. See nädal kohtusin eesliga ka. Ma vist ei ole kunagi nii katkiseid teid näinud nagu siin mõnes kohas on.

Olivia

Kohtasin 87 aastast kunstniku, kelle mees oli 10 aastat tagasi teise ilma läinud ja kes seetõttu polnud enam kunstiga sellest ajast saati tegelenud. Journey Into The Wild fotoraamat inspireeris aga teda ja minu rohkete julgustuste peale sõnas ta lõpuks, et peab vist uuesti pintsli ikka kätte võtma. Ma olen tänulik võimaluse eest inimeste eludele mõju avaldada ja kõige eest, mis ma nendega suheldes õppinud ja saanud olen.

Järgmine nädal tuleb rebimine vingete Sizzler päikeseprillide eest. Selleks tuleb teha parim nädal mahaistumistes!

So let’s gooo✨✨✨