Week 8 ja 9 – Grand RAM

8nda nädal lõpuks käisime Andriana ja Lisanni host-family juures abistamas. Nimelt ehitavad nad omal jõul enda kodu teisele korrusele vanadekodu ning tööd on seal teha oi-oi kui palju. Seega noorte härgade jõud kulus igati marjaks ära. Tassisime vanne mööda maja ringi(mõõtsime ja arvutasime, milliste nurkade erinevatest ustest läbi mahume) ning kaevasime ning vedasime kivijurakaid.

Vannid olid päris rasked ning samuti ei teinud asja kergemaks, et ühe vanni sees oli herilaste pesa. Tundub, et Andriana oli tööde juhataja

Kristo sõbrunes sel nädalal koeradega, kui koputama minnes nägi, et väike koerakene on õues, et tegelikult ei hirmuta väga, aga ukse juurde jõudes hõppas maja tagant välja, aga hoopiski kurjem koer, kes võttis Kristo omale sihikule. Õnneks oli abiks võtta bookbag, millega koera rünnakuid tõrjuda ning see võttis koera hammustused õnneks enda kanda.

Andriana ja Lisanni host-momil oli sünnipäev ning saime ka sünnipäevatorti maitsta

Andriana koputas uksele, kuhu tuli isa, aga ema oli väga hõivatud, mistõttu ta läks sinna hiljem tagasi ning isa ütles, et ta on terve päev mõelnud Andriana peale ning tal on Andrianale üks pakkumine …

Nimelt nende pere väga-väga soovis, et Andriana läheks nende juurde lapsehoidjaks. Kõik hüved oleksid olemas: saab süüa, saab nende juures elada saab autoga sõita jne jne jne.

Sel nädalavahetusel käisime mereloomi ning muid huvitavaid loomi ning linde vaatamas

Ivar läks see nädal vanaemadele väga hästi peale. Üks ütles, et tal on maailma ilusaimad silmad ja teine tahtis teda oma 23aastasele tütrele näidata. Üks reedene päev möödus Ivaril muidu chillilt, ainult et üks paps ähvardas teda lihtsalt natukene maha lasta.

Grand RAM-i 3. nädal lõppes lennukalt

Veerand suve on juba möödas ning Grand RAM sai taas kokku ning veetsime aega Utahi lennushow’l lennuväebaasis. Saime sõjaväe helikopteritesse ning lennukitesse sisse istuda ning tunda omal nahal, kuidas on kokpitis istuda.

Grand RAM kavatseb samamoodi pärast edukat suve koos Sizzlerile sõita

Pühapäevasel miitingul said Kaarel ning Karl oma esimesed nädalas müüdud 100 ühiku särgid kätte ning Kristo ja Andriana teenisid ka 200 ühiku särgid välja.

Andriana nägi nädala jooksul igasuguseid põnevaid loomi

Karl osutus sel nädalal tõeliseks kutsude lemmikuks ning lausa kaks kutsat jõudis talle suurest õnnest või hirmust täis pissida.

Rico Ja Karl koolibussiga airshow’le suundumas

Rico sai kokku vanaisa Jackiga, kes oli omal ajal kõva füüsik olnud ja Rico sai tutvuda tema laboriga ning pealekauba root-beeri limpsida.

Kaarlil oli omapärane lugu oma Huffy jalgrattaga. Kaarel jättis ratta tänavale ja tegi veits tööd ja istus empsidega maha ja kui ta rattani tagasi jõudis, siis see, mida enam ei olnud oli ratas. Kaarel teatas politseisse, kes võttis tunnistused ning paari päeva tuli politsei meie kuttidele kadunud rattaga ukse taha, mis küll ei olnud tegelikult Kaarli oma, ent mis on peamine – Kaarel saab rattaga edasi töötada xd.

Ivarit teretas sel nädalal üks pereisa täiesti eesti keeles kohe. Nimelt oli too paps olnud 25 aastat tagasi elanud misjonärina 2 aastat Tallinnas ja Tartus. Paps lubas ka lõunasöögile ühel päeval viia, et saaks pikemalt vestelda. Ka Kristo kohtas Eestis käinud misjonäri ja sai samuti eesti keeles rääkida.

Soldados Nädal 1

Möödunud on taaskord nädal. Seekord on tegemist nädalaga mis oli täis tööd, vaeva ja emotsioone.

Irmeli

Tuuleiil
Cruisisin rahulikult turfis emade poole kui järsku ilmus nurgatagant kõva tuuleke, mis paiskas mu veidi teeäärde. Teeääres paiknes muidugi väike kaktusepoisike, millele mina ka sõbraliku müksu andsin. Kaktus oli lahke ja jättis mu kätele ning jalgadele ka väikesed ogad.

Karl

Karl sõitis tühjade rehvidega, sest need ei saa tühjaks minna.

Lisett

Üks lahe paps andis meile 100$ eest steakhouse creda ehk saime ühe mõnusa kõhutäie terveks nädalaks ette.

Elina

Meid oli palju ette hoiatatud, et ratastega hakkab palju jamamist olema, kuid ma ei uskunud, et see nii kiirelt juhtuda võib. Ostsime juba silmnähtavalt kasutatud rattad pühapäeval (Wallmartist) ja esimene töss kumm juhtus mul juba esmaspäeva õhtul pimedas elektrita Rio Ranchos. Alguses plaanisin ratast 2 km koju tassida, kuid sain kiirelt aru, et niimoodi ööbiksin pimedatel tänavatel. Õnneks leidsin ühe lahke suure truckiga perekonna, kes mu rattaga koju tõid.
Järgmine murekoht oli aga ratta parandamine või kuskilt uue sebimine. Otsustasin turfist uue sebida. Jõudsin küsida täpselt ühe inimese käest ning tuli välja, et ta armastab rattasõitu ja kodus on terve kollektsioon. Peale tööd sinna minnes taheti mulle kasutamiseks anda kallist võistlusratast, kuid otsustasin seda mitte vastu võtta. Mis siis kui see katki oleks läinud? Mis siis kui see ära oleks varastatud? Selle peale otsustas rattaekspertidest vanapaar mind aidata niimoodi, et võtsid minu ja Lisetti vanad rattad ja viisid need tagasi Wallmarti, kust küsisid uued karbis rattad, mille meile ilusateks ja korralikeks vuntsisid. Tänu neile sõidame Lisettiga nüüd turfis ringi nagu kunnid! Tänks Gary ja Melanie. 🥰

Kõik käisime koos peale pühapäevast koosolekut Rio Ranchos avalikus basseinis suplemas. Mis oli omakorda huvitav kogemus.

Poisid mängisid kossu ja HQ Lightning tegi õhtule lõpu vinge piljadimänguga.

Piljard

Imelised vaated nädalast.

Vaade

Soldados Sales School & Märjad Jalad

Möödunud on esiemene nädal USAs mille käigus juhtus väääga palju huvitavat.

Algas kõik sellest, et esmaspäeval (30.06) ärkasime varakult ja sõime Waffle Houseis hommikust. Kohtusime seal oma manageridega. Peale seda harjutasime cycleid ja tegime oma pildid ära töödokumentide jaoks.

Teisipäeval hakkas meil Sales School kus saime hommikul 10 minutiga kõik sätitud ja jooksime elu eest 400 inimesega sinistes särkides hommikusöögi saali poole, et olla esimesed. Samal ajal kui me jooksime tegime me kõik üksteisele müügiteksti harjutusi. Päev oli pikk ja raske kuid tundus kordades lühem reaalsusest. Meie eeskujulik liige, Karl Riips, suutis ettevõtte president Dan Moorile jala ette panna ja see lugupeetud häärasmees lendas näoli. Õhtul sõime kõik koos pizzat.

Järgnevad päevad kujunesid kõik väga sarnaseks. Varajase kiire ärkamisega, müügiteksti võistluste ja maailma parimate motiveerivate koolitajate kõnedega. Kõik läks ladusalt, oli verd, pisaraid ja palju haisvaid sokke.

Laupäeval ärkasime kell 02:59, et jõuaksime ilusasti kell 06:15 lennukile. Lennukiga lendasime Nashville ✈️ Dallas. Dallasest sõitsime 9 tundi ja 40 minutit Albuquerque linna, New Mexico osariigis. Seal läksime kõik oma kodudesse oma erinevatesse linaosadesse.

Pühapäeval oli varajane äratus ja me kõik saime oma jalad märjaks, minnes proovides esimest korda ameerika perede ustele koputamist. Ilm oli palav, aga meie teod veel palavamad. Meie järjekordne auväärne liige Lisett Lanmo jagab oma kogemust:

Essa päev bookfieldil. Sales schoolis sai palju harjutatud erinevate situatsioonide läbi tegemist, aga kui päriselt see hetk käes tundub kõik teistsugune. Iga no soliciting märgi juures hakkas käsi värisema ja hoidsin hinge, et keegi väga kurjaks ei saa🙄
Suure kaarega hoidsin ka police officeri majast mööda kuna work permitid teeme alles homme.
Lisett Lanno, 2022

Naerda oleme saanud palju ja nüüd on aeg tööd teha, esimene täispikk nädal alagab juba homsest.

Siin veel mõned pildid eelmisest nädalast.

Honeybadgeritel 9 nädalat tehtud!

Tere taas!

Honeybadgeritel on seljatatud 9. nädal ja ongi jäänud viimane töönädal. Viimane võimalus anda endast kõik ja teha üks meeldejääv nädal.

Räägime siis ka möödunud nädalast. Saime taaskord Bristolis kokku oma kambakesega ja istusime mõneks tunniks maha ning võtsime nädala kokku. Mõni tore lugu ka siia siis sellest nädalast…

Renalt sõitis oma ratta rehvi katki, aga kohapeale nutma ta ei jäänud. Nagu ka mõned nädalad tagasi, läks ta kohe rattapoodi ja sai rehvi korda tehtud….ainult, et see paar päeve hiljem jälle ära lõhkuda😁. Sõitis mingi paganama knopka otsa. Noh pole hullu, küll ta selle uuesti korda teeb.

Mul endal oli natuke helgem juhtum. Istusin tänaval äärekivil ja nautisin oma maitsvat õhtusööki, kui äkki ilmus nurga tagant välja vanemas eas härrasmees, kes pakkus mulle teed. Ütlesin veel, et: “Noh miks ka mitte. Kus sa elad?” Vana vastas mulle: “Ei ei, sina istu siin , ma ise toon sulle. “. Läks siis paar minutit mööda ja oligi tagasi koos teega ja väga maitsva muffiniga. 😋

Peale miitingut läksime Renalti ja Kaspariga tagasi oma kodulinna shoppama. Ostsime endale mõned hilbud selga ja oligi tuju hea.

Ja nii ongi. Järgmine nädal on meie viimane töönädal ja on aeg teha üks võimas lõpp sellele loole. Nädala lõpus saate veel ühe korra minu imelist blogi lugeda ja siis hakkame juba kodu poole vurama.

Järgmise korrani,

Karl

31.08 Wallbreakers Blogipost

Tervitused!

Kogu gäng sai jälle lõunas kokku, et taas mõtteid vahetada. Eelmine nädal oli orgide vaheline võistlus ja meie Wallbreakersi org võitis Honeybadgersite orgi! Kasvame ja õpime iga nädalaga. Tanner kogus seekord 4 käepaela, töökas poiss. Iga grupp seadis eelmine nädal omale eesmärgi kui palju emadega maha istuda ja vastavalt ka auhinna ning karistuse kui seda täita ei suuda. Paljud meist saavad nüüd miskit vahvat nagu väljas söömine nautida. Ashley ütles, et sööb oma sokid ära kui ta ühel päeval vähemalt 14 korda emadega maha ei istu, aga sokid jäävad alles, sest Ashley suutis lausa 18.. perega maha istuda.

Bookfieldil kohtab väga põnevaid inimesi, näiteks Tauri sai loengu ühelt hispaanlannalt, kes soovitas mitte abielluda ja lapsi saada, vaid reisida ja kindlasti mitte ennast vaktsineerida või Facebooki kasutada. Paekas tuletas meelde USA suve ja rääkis haridusest ühe emaga, kes oli pärit Massachusettsist.

Hardo õpetas, kuidas luua rohkem müügisituatsioone ja mida erinevates olukordades vastata. Me ei müü lihtsalt raamatuid, vaid ideed, et haridus on oluline. Oleme professionaalsed hariduse konsultandid ja aitame peresid, kes sellest päriselt hoolivad ning on nõus meid ära kuulama.

Paljud vahetasid täna rendiautosid ning suur osa meie grupist alustab juba homme viimast töönädalat. Raamatud lähevad nagu soojad saiad! Anname endast igal uksel parima ja seda viimase minutini raamatuväljal. Peatse kohtumiseni!

Honeybadgers blog

Hei!

Nädalad lähevad sama kiiresti, kui Selveri soojad saiakesed. Siin ma taaskord olen meie nädala seiklustest pajatamas.

See nädal oli üpris vihmane, just selline nagu Inglismaale kohane. Õhtul tulime kõik märgade riietega koju. Kuigi ilm oli kehv, ei lasknud me sellel ennast mõjutada. Pigem oli tunne, et see vihm andis just jõudu juurde. Järgmine nädal lubab veidi soojem tulla.

Saime siis taaskord Bristolis kokku nagu ikka kombeks, aga seekord oli meid vähem. Ele ja Iiris jõudsid oma suve lõpusirgele ja olid juba teel koju. Iirise koduskäik jääb küll lühikeseks, kuna läheb peatselt juba uusi maid vallutama. Läheb Ungarisse, Budapesti, Erasmuse vahetussemestrit tegema. Good luck and have fun!

Mis meil siis nädala jooksul juhtus…

Kaspar rääkis, et tema sai endale mingi jälitaja kaela. Ütles Kasparile, et ta enam kunagi tagasi ei tuleks. Noh on ka selliseid inimesi 🙂

Mul endal ka üks tore lugu – Meil on küsimusteraamatuid näidates üks vinge nali. Küsime perede käest, et kas nad teavad, miks kalkunid oma seda spetsiifilist häält teevad. Noh ma ei tea, kuidas see Eesti keeles on, aga Inglise keeles on “gobble gobble”. Ütlemegi peredele, et kalkunid teevad gobble gobble, sest see on neil põhimõtteliselt paaritumiskutse. Isased meelitavad emaseid ligi. Peale seda ongi alati naljakas öelda, et: “Nii sain ka mina oma tüdruk/poisssõbra”. Tavaliselt inimesed naeravad ja mõistavad, et see on nali, aga ühel päeval kohtusin ma ema, kes jäi seda kogu südamest uskuma. Tal mees oli ka seal kõrval, aga tema sai kohe naljast aru ja nii me seisime seal 10 sekundit lihtsalt naeru kinni hoides, kuni ema mõtiskles, et kuidas see ikkagi töötab 😀 See mamps arvas vist, et ma olen kuskilt pärismaalaste hõimust pärit.

Mina, Kaspar ja Renalt läksime peale meetingut veel batuudikeskusesse ka. Oi see oli vinge, viis meid kohe lapsepõlve tagasi. Hüppasime seal lastega ringi. Olime vist seal ainukesed inimesed, kelle eluaastad ületasid arvu 10. Tunne oli küll, et olime ise ka 10. Väga vinge perepäev :D.

Marttil ka tore lugu. Keegi laps, kellele Martti raamatud müüs, soovib Marttile kirja saata.

Nimi on küll veidi mööda, aga mõte ju iseenesest hea.

Täna selline veidi lühem blogi, aga tuleb viimased nädalad veel pingutada ja endast kõik anda. Varsti näeme, tsau!

Honeybadgers blogi

Tere taaskord!

Honeybadgerid jälle oma seiklustest pajatamas.

Noh nagu ikka, väike kokkusaamine taaskord Bristolis. Jagasime tunnustusi ja kogusime uusi teadmisi. Mõned meist on natuke tõbiseks jäänud, Elel pole isegi häält. Positiivne selle juures on see, et inimesed jäävad teda paremini kuulama, kuna sealt tuleb ainult sosinat. Võibolla pakuvad isegi sooja teed 🙂
Peale meetingut läksime kõik laiali erinevatesse ilmakaartesse. Kerli, Ele, Elis, Iiris, Kennet ja Märt läksid sellisesse kohta nagu Slimbridge Wetland Centre’isse. See on põhimõtteliselt linnuvaatlus koht.

Need, kes seda kodus Eestis loevad, siis küsimus teile. Miks on flamingod roosad? Ootame sellele küsimuseele siis vastust.

Iiris rääkis ka ühe toreda loo, kus kohtus mehega, kes valmistab maske. Ei, mitte neid koroonamaske. Pigem selliseid õudseid maske, nagu pildil näha. Ta tegi vahakujusid ja surnute inimeste büste kodus õudusfilmide tootjatele. Mees andis Iirisele ka suveniiri – enda näo. Iiris ütles, et sellega on hea teistele inimestele näidata, et milline see mees välja nägi kellega ennist tutvus, võibolla tuntakse isegi ära.

Päris kena teine, kas pole?

Kasparil juhtus ka üks intsident. Pildid ütlevad rohkem, kui tuhat sõna. Peaasi on see, et Kaspar polnud süüdi, vähemalt nii ta väidab…:D

Väike kurvem uudis ka. Alaril oli täna selle suve viimane päev ja lendab tagasi Eestimaale. Enne, kui koju jõuab, peab veel Frankfurdi lennujaamas úhe mõnusa öö veetma. Siin viimane pilt meist 🙂

Sellel noodil täna lõpetaksingi. 3 nädalat veel jäänud ja nüüd tuleb anda endast kõik ja teha sellest unustamatu suvi!

Tere, kõik armsad lähedased!

Oleme ühe nädala ja mitmesaja ukse võrra jälle targemad. Saime taas Tauri juures Southamptonis kokku, naersime Reimo totrate naljade üle, jagasime lahedaid lugusid, mis majade vahel juhtunud on ja õppisime, mida uuel nädalal veel paremini teha. Lõbusatest seikadest, Paf koputas varahommikul ja sai vastuse, et koputab liiga vara ja läks kogemata õhtul sama ukse taga ja sai vastuse, et koputab liiga hilja, ajas vähemalt poisi naerma. Mihkel sai lõpuks oma audi tagasi! Mina ja Paf müüsime sellel nädalal üle 100 ühiku ja saime tunnustuseks särgi.

Käepaelte osas jäi Tanner endiselt raamatu näitamise ja potentsiaalsete klientidega rääkimise kunniks. Emadega istub jätkuvalt kõige rohkem maha Sten. Ja enim online müüsin sellel nädalal mina. Online müügi osas kasvasime see nädal tegelikult kõik. Parima loo eest sai käepaela Reimo, sest kõik said korralikult naerda.

Läinud nädala töö eest võitsid lähedasele pühendatud auhinna Paekas, Grigori, Paf, Reimps, Kris ja mina. Järgmise nädala pühendame kõik oma kallitele emadele, kes on meie eest hoolitsenud 24/7, ilma kunagi kurtmata. Meie töö on selle kõrval köömes!

Hardo jagas paar näpunäidet, kuidas veel rohkem ostusituatsioone ise luua ja pärast tehnilist osa sõime kõik koos lõunat. Viskasime täna pilgu peale ka kohalikule rannale ning kuigi korralik mõõn ei loonud kõige kutsuvamat supluskohta, siis oli mere ääres mõnus olla ikkagi. Homme algab kuues nädal Inglismaal ja see on pühendatud teile, meie kallid emad. Aitäh, et olete olemas!

Honeybadgers’i võimas blogi(postitus)

Tere taas!

Järjekordne nädal seljataga nagu ikka ja lõpp tuleb iga päevaga lähemale. Alaril ongi näiteks nüüd 2 nädalat jäänud ja siis lendab koju tagasi oma 47 EAP-d lammutama. Tegelikult on täitsa uskumatu, kui kiiresti see aeg on lennanud. Nagu üks tark mees kunagi ütles: “Aeg lendab, kui sul on lõbus”.

Seekord saime meie minu, Kaspari, Renalti ja Alari kodulinna Swindoni juures kokku. Kuna me korter on nüüd justkui laohoone, siis tulid kõik Bristoli asemel siia. Noh rääkides laohoonest, siis tassisime Kaspariga kahekesi 120 kasti raamatuid meie aknast sisse. Aknast oli neid palju kergem tuua, kui uksest, sest me elame teisel korrusel ja maja taga oli palju rohkem ruumi nende kastidega majandamiseks.

Meie iganädalane jalgrattasaaga jätkub, kuid seekord natuke teise noodiga. Iiriselt pandi ka mingiaeg ratas tuuri, ilus roosa ratas. Kromel olevat siis ühel päeval tööle läinud ja näinud täpselt samasugust ratast – “No hääküll, leidsin ülesse selle ratta, viin koju tagasi selle logu”. Hakkas siis kaasa võtma seda ja mingi tüüp lendas nurga tagant välja ja küsis, et kuhu ta nüüd selle rattaga minna kavatseb. Kromel rääkis loo ära, näitas isegi pilte ja mees jäi täitsa uskuma, et see vist polnudki tema ratas. 😂

Iiris oleks äärepealt oma ratta tagasi saanud, kuid Kromel leidis ikkagi mingi väikse detaili, mis oli erinev ja ratas jäi ikkagi unustustehõlma. Noh tore lugu ikkagi.

Noh tegelikult rohkem väga polegi. Meetingu tegime toredas pubis, saime hästi süüa ja tuju oli laes!

Pilte ka siia lõppu nagu alati.