Honeybadgeritel 9 nädalat tehtud!

Tere taas!

Honeybadgeritel on seljatatud 9. nädal ja ongi jäänud viimane töönädal. Viimane võimalus anda endast kõik ja teha üks meeldejääv nädal.

Räägime siis ka möödunud nädalast. Saime taaskord Bristolis kokku oma kambakesega ja istusime mõneks tunniks maha ning võtsime nädala kokku. Mõni tore lugu ka siia siis sellest nädalast…

Renalt sõitis oma ratta rehvi katki, aga kohapeale nutma ta ei jäänud. Nagu ka mõned nädalad tagasi, läks ta kohe rattapoodi ja sai rehvi korda tehtud….ainult, et see paar päeve hiljem jälle ära lõhkuda😁. Sõitis mingi paganama knopka otsa. Noh pole hullu, küll ta selle uuesti korda teeb.

Mul endal oli natuke helgem juhtum. Istusin tänaval äärekivil ja nautisin oma maitsvat õhtusööki, kui äkki ilmus nurga tagant välja vanemas eas härrasmees, kes pakkus mulle teed. Ütlesin veel, et: “Noh miks ka mitte. Kus sa elad?” Vana vastas mulle: “Ei ei, sina istu siin , ma ise toon sulle. “. Läks siis paar minutit mööda ja oligi tagasi koos teega ja väga maitsva muffiniga. 😋

Peale miitingut läksime Renalti ja Kaspariga tagasi oma kodulinna shoppama. Ostsime endale mõned hilbud selga ja oligi tuju hea.

Ja nii ongi. Järgmine nädal on meie viimane töönädal ja on aeg teha üks võimas lõpp sellele loole. Nädala lõpus saate veel ühe korra minu imelist blogi lugeda ja siis hakkame juba kodu poole vurama.

Järgmise korrani,

Karl

31.08 Wallbreakers Blogipost

Tervitused!

Kogu gäng sai jälle lõunas kokku, et taas mõtteid vahetada. Eelmine nädal oli orgide vaheline võistlus ja meie Wallbreakersi org võitis Honeybadgersite orgi! Kasvame ja õpime iga nädalaga. Tanner kogus seekord 4 käepaela, töökas poiss. Iga grupp seadis eelmine nädal omale eesmärgi kui palju emadega maha istuda ja vastavalt ka auhinna ning karistuse kui seda täita ei suuda. Paljud meist saavad nüüd miskit vahvat nagu väljas söömine nautida. Ashley ütles, et sööb oma sokid ära kui ta ühel päeval vähemalt 14 korda emadega maha ei istu, aga sokid jäävad alles, sest Ashley suutis lausa 18.. perega maha istuda. 

Bookfieldil kohtab väga põnevaid inimesi, näiteks Tauri sai loengu ühelt hispaanlannalt, kes soovitas mitte abielluda ja lapsi saada, vaid reisida ja kindlasti mitte ennast vaktsineerida või Facebooki kasutada. Paekas tuletas meelde USA suve ja rääkis haridusest ühe emaga, kes oli pärit Massachusettsist.

Hardo õpetas, kuidas luua rohkem müügisituatsioone ja mida erinevates olukordades vastata. Me ei müü lihtsalt raamatuid, vaid ideed, et haridus on oluline. Oleme professionaalsed hariduse konsultandid ja aitame peresid, kes sellest päriselt hoolivad ning on nõus meid ära kuulama. 

Paljud vahetasid täna rendiautosid ning suur osa meie grupist alustab juba homme viimast töönädalat. Raamatud lähevad nagu soojad saiad! Anname endast igal uksel parima ja seda viimase minutini raamatuväljal. Peatse kohtumiseni! 

Honeybadgers blog

Hei!

Nädalad lähevad sama kiiresti, kui Selveri soojad saiakesed. Siin ma taaskord olen meie nädala seiklustest pajatamas.

See nädal oli üpris vihmane, just selline nagu Inglismaale kohane. Õhtul tulime kõik märgade riietega koju. Kuigi ilm oli kehv, ei lasknud me sellel ennast mõjutada. Pigem oli tunne, et see vihm andis just jõudu juurde. Järgmine nädal lubab veidi soojem tulla.

Saime siis taaskord Bristolis kokku nagu ikka kombeks, aga seekord oli meid vähem. Ele ja Iiris jõudsid oma suve lõpusirgele ja olid juba teel koju. Iirise koduskäik jääb küll lühikeseks, kuna läheb peatselt juba uusi maid vallutama. Läheb Ungarisse, Budapesti, Erasmuse vahetussemestrit tegema. Good luck and have fun!

Mis meil siis nädala jooksul juhtus…

Kaspar rääkis, et tema sai endale mingi jälitaja kaela. Ütles Kasparile, et ta enam kunagi tagasi ei tuleks. Noh on ka selliseid inimesi 🙂

Mul endal ka üks tore lugu – Meil on küsimusteraamatuid näidates üks vinge nali. Küsime perede käest, et kas nad teavad, miks kalkunid oma seda spetsiifilist häält teevad. Noh ma ei tea, kuidas see Eesti keeles on, aga Inglise keeles on “gobble gobble”. Ütlemegi peredele, et kalkunid teevad gobble gobble, sest see on neil põhimõtteliselt paaritumiskutse. Isased meelitavad emaseid ligi. Peale seda ongi alati naljakas öelda, et: “Nii sain ka mina oma tüdruk/poisssõbra”. Tavaliselt inimesed naeravad ja mõistavad, et see on nali, aga ühel päeval kohtusin ma ema, kes jäi seda kogu südamest uskuma. Tal mees oli ka seal kõrval, aga tema sai kohe naljast aru ja nii me seisime seal 10 sekundit lihtsalt naeru kinni hoides, kuni ema mõtiskles, et kuidas see ikkagi töötab 😀 See mamps arvas vist, et ma olen kuskilt pärismaalaste hõimust pärit.

Mina, Kaspar ja Renalt läksime peale meetingut veel batuudikeskusesse ka. Oi see oli vinge, viis meid kohe lapsepõlve tagasi. Hüppasime seal lastega ringi. Olime vist seal ainukesed inimesed, kelle eluaastad ületasid arvu 10. Tunne oli küll, et olime ise ka 10. Väga vinge perepäev :D.

Marttil ka tore lugu. Keegi laps, kellele Martti raamatud müüs, soovib Marttile kirja saata.

Nimi on küll veidi mööda, aga mõte ju iseenesest hea.

Täna selline veidi lühem blogi, aga tuleb viimased nädalad veel pingutada ja endast kõik anda. Varsti näeme, tsau!

Wallbreakers blogi

Tere, taas!

Inglismaa hakkab juba vaikselt koduseks muutuma. Nädala alguses sõitsime jälle kõik Tauri juurde, jagasime omandatud tarkusi ja õppisime mõned uued trikid lisaks. Koosolemist alustasime väikese tantsulkaga ja jagasime laiali ka käepaelad. Tanner krabas endale lausa 3 paela! Ta räägib kõige rohkem peredega ja näitab endiselt kõigile uksel raamatut. Kõige jaburama loo eest sai samuti käepaela Tanner. Pav on aga online ja emadega maha istumise kunn.

Emadele võitsid see nädala auhinna Paekas, Hardo, Risto, Pav ja Ashley.

Tehnilise poole pealt võtsime järgmise nädala fookuseks toakaaslastega võistelda, kes kõige enam vanematega maha istub ning keskendume ühele iseloomu kasvatavale aspektile. Mitme aasta müügi vanad kalad kohanevad UKs müümisega, kantseldavad esimeste aastate tudengeid ja nooremad murravad iga nädalaga uusi ühikutulemusi ja küsivad usinalt küsimusi. Tuletasime meelde meie grupi motot: “We are not here to feel better, we are here to become better” ehk tulime siia ikkagi eelkõige selleks, et õppida ja saada paremaks. 

Leidsime jälle vahva välismaise söögikoha ja mugisime seekord kõik koos pitsasid. Päeva lõpetasime mõnusa väikse matkaga metsas, tegime veel viimase ühise ringi, jagasime kallistusi ja panime kodude poole ajama.

Honeybadgers blogi

Tere taaskord!

Honeybadgerid jälle oma seiklustest pajatamas.

Noh nagu ikka, väike kokkusaamine taaskord Bristolis. Jagasime tunnustusi ja kogusime uusi teadmisi. Mõned meist on natuke tõbiseks jäänud, Elel pole isegi häält. Positiivne selle juures on see, et inimesed jäävad teda paremini kuulama, kuna sealt tuleb ainult sosinat. Võibolla pakuvad isegi sooja teed 🙂
Peale meetingut läksime kõik laiali erinevatesse ilmakaartesse. Kerli, Ele, Elis, Iiris, Kennet ja Märt läksid sellisesse kohta nagu Slimbridge Wetland Centre’isse. See on põhimõtteliselt linnuvaatlus koht.

Need, kes seda kodus Eestis loevad, siis küsimus teile. Miks on flamingod roosad? Ootame sellele küsimuseele siis vastust.

Iiris rääkis ka ühe toreda loo, kus kohtus mehega, kes valmistab maske. Ei, mitte neid koroonamaske. Pigem selliseid õudseid maske, nagu pildil näha. Ta tegi vahakujusid ja surnute inimeste büste kodus õudusfilmide tootjatele. Mees andis Iirisele ka suveniiri – enda näo. Iiris ütles, et sellega on hea teistele inimestele näidata, et milline see mees välja nägi kellega ennist tutvus, võibolla tuntakse isegi ära.

Päris kena teine, kas pole?

Kasparil juhtus ka üks intsident. Pildid ütlevad rohkem, kui tuhat sõna. Peaasi on see, et Kaspar polnud süüdi, vähemalt nii ta väidab…:D

Väike kurvem uudis ka. Alaril oli täna selle suve viimane päev ja lendab tagasi Eestimaale. Enne, kui koju jõuab, peab veel Frankfurdi lennujaamas úhe mõnusa öö veetma. Siin viimane pilt meist 🙂

Sellel noodil täna lõpetaksingi. 3 nädalat veel jäänud ja nüüd tuleb anda endast kõik ja teha sellest unustamatu suvi!

Tere, kõik armsad lähedased!

Oleme ühe nädala ja mitmesaja ukse võrra jälle targemad. Saime taas Tauri juures Southamptonis kokku, naersime Reimo totrate naljade üle, jagasime lahedaid lugusid, mis majade vahel juhtunud on ja õppisime, mida uuel nädalal veel paremini teha. Lõbusatest seikadest, Paf koputas varahommikul ja sai vastuse, et koputab liiga vara ja läks kogemata õhtul sama ukse taga ja sai vastuse, et koputab liiga hilja, ajas vähemalt poisi naerma. Mihkel sai lõpuks oma audi tagasi! Mina ja Paf müüsime sellel nädalal üle 100 ühiku ja saime tunnustuseks särgi. 

Käepaelte osas jäi Tanner endiselt raamatu näitamise ja potentsiaalsete klientidega rääkimise kunniks. Emadega istub jätkuvalt kõige rohkem maha Sten. Ja enim online müüsin sellel nädalal mina. Online müügi osas kasvasime see nädal tegelikult kõik. Parima loo eest sai käepaela Reimo, sest kõik said korralikult naerda. 

Läinud nädala töö eest võitsid lähedasele pühendatud auhinna Paekas, Grigori, Paf, Reimps, Kris ja mina. Järgmise nädala pühendame kõik oma kallitele emadele, kes on meie eest hoolitsenud 24/7, ilma kunagi kurtmata. Meie töö on selle kõrval köömes! 

Hardo jagas paar näpunäidet, kuidas veel rohkem ostusituatsioone ise luua ja pärast tehnilist osa sõime kõik koos lõunat. Viskasime täna pilgu peale ka kohalikule rannale ning kuigi korralik mõõn ei loonud kõige kutsuvamat supluskohta, siis oli mere ääres mõnus olla ikkagi. Homme algab kuues nädal Inglismaal ja see on pühendatud teile, meie kallid emad. Aitäh, et olete olemas!

Honeybadgers’i võimas blogi(postitus)

Tere taas!

Järjekordne nädal seljataga nagu ikka ja lõpp tuleb iga päevaga lähemale. Alaril ongi näiteks nüüd 2 nädalat jäänud ja siis lendab koju tagasi oma 47 EAP-d lammutama. Tegelikult on täitsa uskumatu, kui kiiresti see aeg on lennanud. Nagu üks tark mees kunagi ütles: “Aeg lendab, kui sul on lõbus”.

Seekord saime meie minu, Kaspari, Renalti ja Alari kodulinna Swindoni juures kokku. Kuna me korter on nüüd justkui laohoone, siis tulid kõik Bristoli asemel siia. Noh rääkides laohoonest, siis tassisime Kaspariga kahekesi 120 kasti raamatuid meie aknast sisse. Aknast oli neid palju kergem tuua, kui uksest, sest me elame teisel korrusel ja maja taga oli palju rohkem ruumi nende kastidega majandamiseks.

Meie iganädalane jalgrattasaaga jätkub, kuid seekord natuke teise noodiga. Iiriselt pandi ka mingiaeg ratas tuuri, ilus roosa ratas. Kromel olevat siis ühel päeval tööle läinud ja näinud täpselt samasugust ratast – “No hääküll, leidsin ülesse selle ratta, viin koju tagasi selle logu”. Hakkas siis kaasa võtma seda ja mingi tüüp lendas nurga tagant välja ja küsis, et kuhu ta nüüd selle rattaga minna kavatseb. Kromel rääkis loo ära, näitas isegi pilte ja mees jäi täitsa uskuma, et see vist polnudki tema ratas. 😂

Iiris oleks äärepealt oma ratta tagasi saanud, kuid Kromel leidis ikkagi mingi väikse detaili, mis oli erinev ja ratas jäi ikkagi unustustehõlma. Noh tore lugu ikkagi.

Noh tegelikult rohkem väga polegi. Meetingu tegime toredas pubis, saime hästi süüa ja tuju oli laes!

Pilte ka siia lõppu nagu alati.

Honeybadgers!

Täna oli väga vinge päev. Täna saime natuke teistsuguses kohas kokku kui varem. Kohtusime Bathi linna lähadal ühe jõe ääres. Seal oli ujumiskoht, kuhu tuli päeva jooksul tegelikult päris palju rahvast.

Meeting toimus nagu ikka – jagasime oma seiklusi ja õppetunde. Saime kõik ka oma saavutuste eest tunnustatud (käepaelad, maiustused, särgid).

Räägime siis mõne toreda loo kah, nagu ikka.

Kindlasti väga märkimisväärne sündmus, mis leidis aset laupäeval, oli see, kui Martti, Alari ja Kennet oma kodust ilma jäid. Nad pidid oma kodu vahetama, aga broneerimisega oli mingi kala ja laupäeva õhtul olid nad kogu oma elamisega meie ukse taga Swindonis. Olime siis kuuekesti meie kolme magamiskohaga korteris. Iseenesest polnud väga viga midagi. Martti ja Kennet pidid lihtsalt põrandal magama. Kuna me korter on Swindoni vanalinnas ja meie all on palju baare ja pubisi, siis Marttil oli üpris rahutu öö. Ükshetk tulid meie naabrid koju – grupp naisi, kes tulid peolt. Martti magas meie esikus põrandal, põhimõtteliselt ukse ees, ja kui meie naabrid suure uksepauguga koju tulid, tõmbas tuuletõmme meie ukse ka lahti ja Marttile avanes huvitav vaade. Naabrinaised olid juba poolenisti meil toas.

Samuti kolisid see nädal ka Kerli, Elis ja Ele.

Renalt kohtas meest, kes oli suur Renaulti fänn. Ta oli Renalti nimest nii hämmingus, et kutsus Renalti järgmine hommik teed jooma.

Alari rääkis perega hispaania keeles ja sai pärast nende käest krõpsu kah.

Saime ka üle pika aja ujumas käia ja oiii kui mõnus see oli!

Andke andeks, kui see kord natuke lühike tuli, aga ega need raamatud ennast ise ei müü…🤔

Honeybadgers over and out.

Wallbreakers weekly blog

Maia jälle siin, tervitused kõigile kodustele! Oleme ühe nädala võrra targemad, tugevamad ja osavamad. Saime kõik jälle Southamptonis kokku, jagasime lahedaid lugusid ja õppisime, kuidas emadega paremini maha istuda ning kohalikega häid suhteid luua.


Selle nädala käepaelad rändasid edasi Hardole, kes istub emadega kõige rohkem maha ja müüb rohkelt online süsteemi. Pavel sai kõige põnevama loo käepaela, sest tema ratas võeti sujuvalt ära, kui ta ise samal ajal uksele koputas. Isegi koos raamatukotiga on Pavel kiire poiss ja sai noored kaagid kätte. Minu käe ümber on jätkuvalt kaks paela, näitan kõige rohkem raamatuid ja räägin potentsiaalsete klientidega. See nädal võeti ka minu ratas ära, hommikul oli alles ainult väike plastikjupp rattalukust, aga õnneks on uus ratas juba leitud. Tanner tunnistas üles, et tema ratas leidis nädalavahetusel üles kõik koerajunnid. Ashley’le jagatakse uksel heldelt raamatuid ja
seekord anti talle kaasa piibel.


Pärastlõuna veetsime pargis, poisid said oma kraavikaevaja päevitust veidi parandada ja pooled õnnelikud said ühe vahukoorepiruka. Terve nädal kestis paarides võistlus, kes istub kõige rohkem emadega maha, võitjad said kaotajatele ühe mõnusa piruka näkku lajatada. Päris maitsev oli! Parim viis nädalat lõpetada ja alustada, on ikka kõik koos südamest naerda! Sõime kõhud jälle kebabirestos täis, kus lubati meile kui püsiklientidele järgmiseks nädalaks üks suur pitsa ja panime kodude poole ajama. Olge vahvad ja järgmise korrani!

Pie in the eye!!

Kolmas nädal läbi 🤘See nädal oli meil siis pie in the eye 🥧 võistlus, kuid pie asemel oli hoopis NUSSA SAI 🥐

Katil oli põnev nädal, ta kohtas isa, kes kasvatas tagaaias lambaid 🐑 ja kahte isa, kes kutsusid teda deidile 😏

Melissa koputas uksele, kus oli keedetud kiirnuudlitega ust parandatud 🍝. Ilmselt keegi liiga palju Facebooki videosid vaadanud 🤷‍♀️.

Lisann mängis Merkega põnevat mängu: pidi leidma ühe päeva jooksul 6 erilist Mrs Jones’i. Keegi, kellel on hammas puudu, kaksikutega pere, inimese, kes on käinud Baltikumis, kellel on teist värvi juuksed, kellel on viis last ja viimaks, kellel on näol tatoveering.👽 Viimase leidmine läks kõige keerulisemaks, aga päeva lõpuks läks ratta rehv katki ja peale tööpäeva otsis esimese kaubikuga maja 🚚, et keegi ta rattaga koju viiks ja sellel mehel oli näos tatoo, niiet nagu alati räägitud, siis vastus peitub järgmise ukse taga 😎

Aga aitab jutust, pildid räägivad enda eest 👇🙈.