Hei, Hei! Oleme juba omadega augustis, Texase kõige kuumemas kuus 🏜️🔥. Siiamaani oleme saanud kõike – äikesetormidest kuni mõnusa sulatava palavuseni 🫠. Ootame huviga, kas august on nii soe kui räägitakse.

Kaheksanda nädala postitusega läks midagi viltu ja ei saatnud ära, nii et nüüd on mõlemad nädalad ühes.

Eelmine pühapäev käisime Houstonis miljonäride häärberis. Nemad müüsid raamatuid 40 aastat tagasi, kui nad meie vanused olid. Sinna tulid kõik õpilased, kes Texases müüvad. Nii Eestist, Lätist kui ka Leedust. Kohal oli ka Southwestern Advantage kompanii president.

Karlil oli sünnipäev! Tegime kõikidega koos talle laheda video, kus Ameerika pered talle Eesti keeles midagi head ja huvitavat ütlesid 😉. Lisaks leidsime talle ka peredelt kingitused: mini-Jeesus ja Texase hobuseraud. Kingituste üleandmist saatis Beethoveni IV sümfoonia.

Erikut ajasid tänaval koerad taga. Ühel hetkel, kui Erik rahulikult tänaval rattaga sõitis, hüppasid kaks koera üle aia. Erik sõitis elu eest ja koerad jõudsid ta jalgadest meetri kaugusele kuni otsustasid tagasi pöörata.

Kaur nägi pealt politsei reidi. Tänaval oli pargitud mitu politsei maasturit ja nad olid ühe maja ümber piiranud. Tuli välja, et selles majas oli narkootikumi labor. Politseidel olid automaat relvad ja liikusid tiimidega maja sisse.

Nädal 9

See pühapäev käisime uuesti James’i juures. James tegi meile jälle suure söögi valmis ja seekord saime lasta ka tema tagahoovis relvi! Lasime AR automaat relva, püstolit ja haavlipüssi.

Järjekordne huvitav nädal seljataga. Nüüd on juba nii palju tööd tehtud, et on aeg juuksed ja habemed ära pügada ning siis saab uue hooga jälle “bookfieldile” minna.

Kaur ja Mart nägid enda tagahoovis elu parimat ilutulestiku show-d. Tehti süüa, sõid kooki ning ronisid katusele, kust vaatasid tund aega järjest peremees James’i kokku ostetud ilutulestikku. See oli mõeldud 4. juuli tähistamiseks, kuid sellel ajal oli kõva äikesetorm ja ei saanud lasta.

Laupäeva õhtul juhtus minul huvitav kogemus.  Sõitsin kottpimedas pärast tööpäeva rattaga maantee ääres. Järsku läks minu ümber kõik punaseks ja siniseks. Vaatasin taha ja suur politsei maastur sõitis mul tuledega sabas. Jäin tee äärde seisma ja maasturite astus ohvitser välja. Tutvustas ennast ja ütles, et mul pole rattal taga lampi. Andsin talle oma juhiloa ning ta rääkis midagi oma raadiosse. Õnneks oli kõik korras ja andis lihtsalt hoiatuse. Pärast viis mind isegi oma maasturiga koju. Ratta panime taha istmele. Mulle kaassõitja ust avades, võttis politseinik sealt AR automaat relva välja ja siis sain alles autosse istuda.

See pühapäev käisime Kerville’i linnas, kus mina ja Erik elame, jões ujumas ja kanuutamas ning niisama ilma nautimas.

Pool suve on läbi! 😮😎 Kes oleks arvanud, et poolteist kuud nii kiiresti mööda saab minna.

Väga paljud pered on kiitnud SW programmi ja meid vapruse ja julguse eest üldse midagi sellist teha, mis on päris lahe.

Ka see nädal oli väga huvitav ja juhtus kõike.

Alex kohtas US Army Rangerit, kes meie kaitseväe instruktoritega Afganistaanis koos teenis.

Kauri lugu: Kell oli peaaegu 21:00 ja tegin viimaseid koputusi. Olin rikkas alas, golfi väljaku kõrval ja ilus roosa päikeseloojang lõpetas päeva. Nägin vanemat meest, umbes 80, pani murule mürki peale. Läksin ligi ja hakkasin ennast tutvustama. Mehe nimi oli Rick Sauce, endine politsei inspektor Texases ja rikas vanamees. Ta oli palju läbi elanud, oli kuuli saanud ning nuga ja kõike muud läbi elanud. Ta on elu etapis, kus ta naudib ja puhkab koos naisega ning üritab oma tervise eest hoolitseda. Noorena vihkas ta kooli ning ei hinnanud haridust, kuid olles politsei inspektor, sai ta aru, kui tähtis on haridus. Olgu see kasvõi enese väärtuse ning austuse jaoks. Meie vestluse lõpus andis ta mulle Texase hõbemündi. Tal oli paar sellist taskus ning ta ütles, et ta jagab neid inimestele, kes teevad midagi head selle linna rahvale ja kogukonnale. Ta tundis, et hariduse olulisuse levitamine on väga tähtis asi, millest kogukonnale rääkida.

Mardil oli jälle huvitav päev: väänasin hüpeka välja ja käisin edasi-tagasi uste vahel. Küsisin ja anti mulle jääd ja valuvaigistit ja kõike muud. Pärast seda läks autol rehv tühjaks. Leidsin inimese, kes aitas ära lappida ja uuesti õhku täis pumbata. Kui küsida siis ikka leiab inimesed üles, kes aidata saavad.

Gertu koputas ühele uksele ja keegi majast karjus “we’re not home”. Koputasin uuesti ja sain sama vastuse. Jätsin siis visiitkaardi ja hakkasin ära minema kui paps tegi naerdes ukse lahti ja ütles et tegi lihtsalt nalja…

Mõned uksed on ka siis huvitavad kui kedagi isegi ukse peale ei tule…

Juuli esimene nädal on tehtud ja muidugi juhtus meil jälle palju lahedaid lugusid. Oleme kogu tiimiga väga palju arenenud ja hakkame vaikselt pihta saama sellele, mida teeme 😄. Nüüd saame juba keskenduda detailidele ja väikeste asjade lihvimisele, kuna oskuste vundament on valmis ehitatud. Järgmine nädal  on kõik peale Gertu ja Eriku motoriseeritud ja teevad tööd autoga. See saab olema suur muutus rattaga töötamisest, mida Kaur ja Mart on juba omal käel kogenud.

Eriku kõige põnevam probleem algas kolmapaeval: “Gertuga coaching kõnes olles, lõhkes mu ratta rehv. Olin alles poolel teel turfi ja ma hakkasin jooksma, jalgratas käe kõrval. Korrutasin endale, et selleks olukorraks ma jooksmas käisingi ja tuletasin meelde, et ma olen Big G ja “how would I feel if I actually made it” :D.

Hakkasin koputama, et jalgratas korda teha. Ühelt ukselt leidsin uue jalgratta, mille tegime pereisaga korda. Ratta sadul oli nii madalal, et sõita oli väga raske ja kett oli full roostes ka. Rattas lagunes päris kiiresti ära. Seejärel otsisin uue jalgratta, mille tegin uuesti korda. See ka ei töötanud ning otsisin lahendust, et saaksin oma vana jalgratta korda teha. Kirjutasin enda kodu hostile, et ta ostaks mulle uue sisekummi, et saaksin järgmine nädal siserehvi ära vahetada.

Järgmine päev vahetasingi ära, aga õhu pumpamiseks oli vaja teist pumba otsikut ja see juhtus neljandal juulil, seega kõik poed olid kinni. Hakkasime pereisaga otsima lahendusi, et kust saada otsikut õhupumbale, et mu originaalne jalgratas korda teha. Pereisa ütles, et ta läheb minu eest poodi ja siis sain lõpuks tööle hakata.

Kõik hakkas hästi minema, kuid nädala viimasel päeval, laupäeva õhtul, sellel ajal kui ühe perega parajasti maha istusin, varastati mu jalgratas ära. Hakkasin mõtlema, et mis ma nüüd teen, kuna ma olen reaalselt ühe tunni kaugusel kodust. Koputasin tagasi pere uksele, kelle majast just välja astusin. Emal hakkas nii kahju minust ja ütles, et ta viib mu koju ära peale tööd. Tellis mulle Panda hiinatoitu ja andis veel 8 kaneelisaia kaasa ning sain 10 minutiga peale tööpäeva koju. Sain veel tund aega tööd teha, et 13 tundi täis saada. Samal päeval oli Ipad 5% aku peal ja akupank oli ka tühi. Seega pidin otsima akupanka, et ma saaksin üldse tööd jätkata. Väga palju erinevaid olukordi, aga attitude oli laes, sest ma mõtlesin kogu aeg selle peale, et what if ma lahendangi kõik probleemid ja teen päeva lõpuni.

Kaur: kohtasin ühte pere, kellel oli 2.5 aastane poiss ja imik. Isa oli insener ja ema oli IT peal. Neil oli tagahoovis 6 kana ja kukk. Lihtsalt nalja pärast. Aretasid ka uusi beebi kanasid.

Mina kohtasin 88 aastast vanat daami Kanadast nimega Marie Isabelle Louise. Tal on olnud viimased 7 aastat vähk ja ikka veel on elus. Ta rääkis mulle terve oma eluloo.

Tema elulugu oli midagi päris erilist – nagu filmist. Ta sai esimese lapse 14 aastaselt. Tema isa ütles lapse isale, et kui mees temaga ei abiellu, siis ta kutsub politsei ja paneb ta vangi.
Lapse isa muidugi abiellus Mariega, kuid oli vägivaldne ja peksis teda ja lapsi ning tõi koju teisi naisi. Mees müüs 60-ndatel ja 70-ndatel ebaseaduslikult alkoholi ja tubakat ning ka kinnisvara. Ta ehitas selle ümber enda äri ja teenis niimoodi miljoneid. Ta suri 51 aastaselt ja nii sai Marie abielust välja.

Marie õppis ise ülikoolis ärindust ja kinnisvara ning õppis oma mehelt selle koha pealt palju. Tal oli 47 aastaselt 24 erinevat maja. Praegu omab ta ikka veel tervet kortermaja ja hotelli Los Angeleses. Ta on multimilljonäär ja maksis kõigi oma laste ja lastelaste ülikoolide eest. Tema ühe lapse mees lõi kuulsa šokolaadi firma ja köharohu firma, mille nimed mulle kahjuks meelde ei jäänud. Nad on miljardärid Connecticuti state’is.

Juba kolmas nädal läbi!? Aeg ikka lendab ja varsti oleme juba kuu aega Ameerikas olnud! Oleme vinget tööd teinud ja väga palju arenenud 📖💪. Kõik meie tiimis võitsid Success Coini 🪙 ja Poni sokid 🦄! Success Coin tähendab, et oleme õigel teel ja oskame emadele raamatuid näidata. Poni sokid võitsid inimesed, kes istusid see nädal maha rohkemate inimestega kui ükski eelmine nädal!

Oleme juba ilmaga sõbraks saanud 🏜️ ja tunneme end kui kodus. Teame juba enda naabruskonda palju paremini kui inimesed, kes on siin kümneid aastaid elanud😎.

Söögist puudust ei tule ja teeme endale igaks päevaks parajat gurmee toitu! 🌮🥪

Järgmine nädal lähevad Alex, Kaur ja Mart uude alasse tööle😮 ja uude kodusse elama, kus on lasketiir 🎯🔫. Nii et järgmine pühapäev saab huvitav olema.

Erik kohtas Ungari peret, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt, kuid alati on olemas Google Translate. Hea ja viljakandev lugu algab sellest ka, et lasi antud perel FB community awarness posti jagada. Samal päeval kohtas ta teist Ungari peret, kes tundsid Eriku FB posti järgi ära, kuna need mõlemad pered olid omavahel tuttavad. See Ungari pere tegi Erikule viiekäigulise lõunasöögi välja sellel ajal kui ta neile oma võluvat müügi teksti rääkis.

Alex kohtas vene peret, kellega ta sai pool aega vene keeles räägitud. Nad kutsusid Alexit tungivalt kirikusse, aga ta andis neile oma business kaardid, mida nad sõpradele jagasid ja nii sai Alex palju uusi tuttavaid. Suvalises väikses linnas keset Texast tuli järsku vene keel kasuks.

Alex rääkis ka õpetajaga, kes on selles samas linnas olnud õpetaja 52 aastat – aastast 1972.

See nädal oli meie esimene täispikk nädal. Saime kuus päeva tööd teha ja seega juhtus palju rohkem. Arenesime kõik tohutult ja saime esimesed auhinnad. Seekord olime pühapäeval San Antonio HQ-s Karli, Eriku ja Geiri ehk minu juures. Basseini ei olnud, aga see eest oli hea seltskond, söök ja väga lahedad lood meie maja peremehelt.

Alex on Ameerikas juba teist aastat, aga see ei tähenda, et temal midagi uut ei juhtuks. Alex leppis ühel päeval potentsiaalse kliendiga aja kokku. Tuleb siis uksele ja maja ees on kolm meest. Küsib mis toimub ja tuleb välja, et üks nendest meestest on mehe isa, kellega Alex varem rääkinud oli. Alex selgitas, et tuli  pojaga rääkima ja talle väga meeldis ning kutsus tagasi. Too ütleb, et ta poeg on tõbras, uskumatu et ta temaga üldse kokku tahab saada. Alex küsib kas ta on kodus. Ütleb et ei vedanud, naine hakkas sünnitama. Päriselt või? Päriselt. Selge. Ja nii oligi.

Nagu meile lubatud oli saime tuttavaks siinse ala ja inimeste koertega 🐕. Alexi ja Liisi esimene kogemus oli selline kus nad kõnnivad auto poole. Ootamatult hakkavad kaks koera haukudes ja täiel kiirusel nende poole jooksma. Liis jõuab auto katuse peale ronida ja Alex hakkab kähku kapoti peale ennast upitama. Järsku poolel teel koerad otsustavad, et pole mõtet ja annavad alla…

Teisel päeval nägi Alex väikest poissi suure koeraga. Koer ei olnud kõige sõbralikum ja proovis esimesel võimalusel Alexi jalast kinni haarata. Samal ajal kui koer Alexi jalga üritas rünnata ja oli edule üli lähedal, haaras poiss puust kinni. Ühe käega hoidis koera ketti ja teise käega täiesti väest puust kinni. Poiss suutis vaevu kinni hoida ja niimoodi pääses Alex järgmisest koerast.

Kaur kohtas jäähoki mängijat, kes oli just natuke aega tagasi autoavariis olnud. Mehe nimi oli Triss. Talle sõitis naine külje pealt nii hullult sisse, et tema auto lendas külje peale ja jäi vasaku külje peale seisma.

Minul olid lahedad kogemused rattaga. Püksid jäid sadula külge kinni ja kärisesid katki. Järgmise päeva õhtul kui pimedaks oli läinud ilmus muru sisse kivi, mille taha muidugi esi ratas sõidu ajal kinni jäi ja ma käntsu käisin. Õnneks palju viga ei saanud ja nüüd on hea lugu mida rääkida. Muidu on hea ratas.