See nädal läks väga kiiresti ja järgmised 9 päeva lähevad veel kiiremini. Me kõik oleme valmis andma endast parima nendel viimastel päevadel, et hiljem poleks kahetsusi ja et te kõik oleksite meie üle uhked. Loeme nüüd kuidas meil läks ja miks me anname järgmine nädal endast parima!
Patrik: Usas leiad palju maju, kus sa ise elada ei tahaks. Selline näeb välja ühe noorpere tualett ja see on veel normaalne. Neil oli terve maja putukaid ka täis:D. Viimane nädal, nüüd tuleb endast 110% anda ja jätta kõik siia USAsse, mis jätta on!
Joosep: See nädal sain esimest korda tutvust teha ameerika politseinikega. Olles rumal eurooplane ja viies jututeema Ari-Mattile, pääsesin hoiatuse ja sooja käepigistusega. Järgmine ndl viimane pikk nädal, tahan endast 110% anda sest ma ei taha peale suve vaadata peeglisse teadmisega et see vend ei andnud endast parimat.
Kristjan K.: Sõitsin öösel koju ja mul parem tuli pole algusest peale töödanud, kuigi tegelt võidakse maha võtta selle eest. Üks õhtu kaldusin teest kõrvale ja see anti magamis joon pani auto värisema, olin seal liini peal suht pikalt ja booom, parem tuli läks põlema. 2004 honda võlud. Annan endast parima just viimasel nädalal, kuna miracles do happen ja tuleb tõmmata kõva lõpp just efdortis, et poleks hiljem süümekaid. AMEN
Sander: Meganädal selja taga! MVP Jan Khurana käis lausa follomas ja mingi muti ostis tal otse autost ramse!
Kristjan H.:
Elly: Minu nädal läks väga töökalt ja kiirelt. Sain ühelt issilt suveniiriks pluusi.
Pühapäeval käisin Macy’ses ja ostsin omale pükskostüümi, väga mugav.
Järka nädal annan ma endast parima, sest ma tahan vaadata lõputripil ennast peeglist ja mõelda “I’m one good mdf bookgirl”. Ma tahan õppida tegema raskeid asju, et mul oleks hiljem elus kergem ja ma tahan, et mu tiim oleks ka mu üle uhke kui keegi peaks mu statsi nägema. I WANNA WIN, I WANNA WIN, I WANNA WIN!!!
Me kõik anname see nädal endast parima ja töötame kuis jaksame, et te kõik saaksite meie üle uhked olla kui meile lennujaama vastu tulete! Näeme lennujaamas!
See nädal võitlesime lillekimbu nimel ja saime vahvaid pilte teha. Pühapäeval käisime tuubidega liuglemas ja jet skidega sõitmas, oli mega mega mega äge pühapäev ja me oleme valmis järgmise nädala väljakutseteks! Aga loeme kuidas kõigil läks!
Patrik: See nädal võttis politsei mind 2 korda maha, pääsesin õnneks hoiatusega mõlemad korrad. Mul on vägev turf, palju Amish peresid, kellel on väga huvitav kultuur ja kes sõidavad autode asemel hobustega. Vahel on tunne nagu oleks ajast tagasi rännanud
Kristjan K.: Sõitsin pimedas ringi countris, kuna oli äikesetorm ja kott pime juba varakult. Otsisin kuhu koputada, ehk kus põleksid tuled ja poleks nii imelik, lõpuks leidsin ühe maja kus tuled polesid. Tegin dad approachi kui kallas ja lõppes sellega, et mõlemad lihtsalt naersime kuna see olukord oli liiga koomiline.
Kristjan H.: nagin kilpkonna ja draakonit
Sander: PEAK PEAK PEAK! Maailma parim baas kus olla. Sõitsin neljapäeval tööle ja no reaalselt nägin ainult 20m enda ette!
Elly: See nädal oli täis huvitavaid vaipu, ägeda mõttega seina kaunistusi ja vahvaid loomi. Nägin ka puud, mis nägi välja nagu seal kasvaksid herned ja hästi suurt kiivrit. Sain vahva perega oma emale sünnipäeva laulu ka lauldud. Tegin ägeda pardiga pilti ja ta tegi mulle lausa musi!
Jaanus: Nägin päris palju loomi see nädal, varsti saan terve loomaaia kokku. Ilm on ilus, elu on mõnus ja paarid nädalad on veel jäänud. Teeme selle suvele normaalse lõpu ja peagi kohtume jälle.
Joosep: see nädal oli väga tore ja nägin palju ägedaid loomi.
Merilyn: Soitsime jetskite ja tuubidega ja mangisime palli
Mihkel: Oli tore nädal ja nagi palju tublisi ameeriklasi. Sain ka jetskiga sõita. Insert some cool photoes
Selle nädala vahvad pildid ja videod
Meie vahva pühapäev🌼
See pühapäev oli mega äge kogemus ja üli äge on vaadata, kuidas me kõik pingutame megalt aga samas oskame ka lõbutseda koos. Viimased 2.5 nädalat on ees ja me oleme valmis andma endast kõik, mis anda annab et hiljem poleks mingeid kahetsusi. SEEEGA LETS FINISH IT STRONGGGGGGGGG!!!!!!!!!!
See nädal võitlesime Sizzleri prillide nimel ja saime vahvaid pilte teha. Mängisime võrku ja nautisime snäkke. Nädal läks kiiresti ja viimased 3.5 nädalat on jäänud. LET’S FINISH STRONG!!!
Sander: Elame laifi, grateful to be here!! Suvi õpetab hindama väikseid asju. Kanada tulekahjud värvivad taeva teist värvi
Mihkel: Minu seiklus Ameerikas – raamatud, hillbillid ja jalgpall Olen juba kaheksandat nädalat Ameerikas, müümas raamatuid ning kogemas elu täiesti uues ja omanäolises keskkonnas. Alguses tundus kõik võõras ja harjumatu – teistsugused inimesed, kombed ja isegi aktsent –, aga nüüd tunnen, et olen kohanenud nagu tõeline “hillbilly”.
Just nii, ma olen õppinud tundma kohalikke – neid maalähedasi, sõbralikke ja pisut humoorikaid inimesi, keda ameeriklased ise hellitavalt “hillbillideks” kutsuvad. Alguses kartsin, et ma ei sobitu, aga tänaseks on nad saanud mulle omamoodi pereks. Nad räägivad palju, naljatlevad igal sammul ja ei lase sul hetkekski end üksikuna tunda.
Üks meeldejäävamaid hetki juhtus mõne päeva eest, kui üks perekond, kelle uksele ma koputasin, kutsus mind mitte ainult tuppa – vaid ka mängima Ameerika jalgpalli. Kujuta ette – mina, eestlane, kes vaevu reegleid teab, seismas tagahoovis koos isa, ema ja nende kolme lapsega, viskamas palli, nagu oleksin osa nende tiimist. See oli pööraselt lõbus ja andis mulle tunde, et olen rohkem kui lihtsalt külaline – ma olen siin tõesti kohal.
Iga päev õpetab mulle midagi uut. Ma ei õpi ainult raamatuid müüma, vaid ka inimesi tundma, keelt paremini rääkima ja oma mugavustsoonist välja tulema. See reis ei ole lihtsalt töö – see on kasvamine.
Jaanus: See nädal algas suure tormiga, mille tõttu ma pidin oma päeva natuke varem lõpetama. Ülejäänud nädal oli suhteliselt rahulikum ilm, ei olnud enam nii palav ka, mis tegi töö natuke mõnusamaks, aga kuna põhjapool olid metsatulekahjud, siis meile tuli nendest päris palju suitsu. Töötan praegu päris heas kohas ja olen leidnud päris mitu kassi, mis on päris lahe.
Joosep: See nädal sain esimest korda kogeda ka maakohas töötamist, sõitsin farmist farmi ja nägin palju loomi. Äge nädal, äge suvi. Tugeva lõpuni
Kristjan K.: Oli kott pime ja päeva lõpp, kus oli motivatsioon juba kadunud ja lootus ka. Sõitsin ringi ja nägin kuidas poeg ja paps töötasid garaažis ja olin nagu suva ma lähen ja approachin. Oli üks vingemaid istumisi üldse, kus sai rääkida, miks haridus tähtis ja lõpus läks ka emotsionaalseks, pere situatsiooni pärast. Väga tore pere oli ja avardas mu silmaringi, mida peab elus väärtustama.
Patrik: Kantrit on äge töötada! Võid kohata mõnda vahvat kitse kes sinu raamatuid tahab näha🤣
Merilyn: ma sain see nadal peredelt vaga palju munchi ja sain vaga palju kohalikke snakke proovida. Paaril päeval soi meie hosti koer ka meie lunchi ara, mille avastasime alles enne voodisse minekut voi hommikul
Elly: Minu nädal läks suhteliselt kiiresti. Õhu kvaliteet oli küll natuke halb aga pole midagi mida vana hea mask ei parandaks, maski kandmist sai ju koroona ajal harjutada🤪 Lisaks kohtasin mega palju ägedaid peresid ja nägin ka naljakaid uksematte ja kujusid.
Kohtasin ka naist kes käis 9a tagasi Eestis.
Nägin ka musta parti/hane/luike… ma pole kindel mis ta oli… nägin ka täpilist kana
Eelmise nädala fookuses oli Isa Auhind (Dad’s Award). Isad on alati olnud pere tugi ilma vingumata, kuid see nädal oleme juba Sizzler’i lainel ja eesmärgiks on võidelda endale tuusad päikeseprillid, et talvel toimuval auhinnareisil silmad ikka kaitstud oleks😎 Selleks tuleb taas teha suurepärane nädal, mille jooksul tuleb näidata raamatuid võimalikult paljudele avatud peredele.
Sander: Sauk Center oli huvitav koht! Pool linna oli üles kaevatud ja pidin korralikult luurama tagatänavatel. Also jäin korraliku vihma kätte ning jäin oma kummipapudest ilma 😢
Mihkel: Nädal 7: Auto, korvpall ja Ameerika inimesed
Seitsmes nädal Ameerikas raamatuid müües oli üks pöördelisemaid seni. Kui esimesed nädalad möödusid jalgsi või kellegi teise abiga liikudes, siis nüüd on mul lõpuks oma auto! See tähendab, et saan palju kiiremini piirkonniti liikuda ja olen iseseisvam kui kunagi varem. Ausalt öeldes tundsin esimest korda, et kontroll on minu käes – mitte ainult rool, vaid ka kogu see suvine teekond.
Auto saamine muutis kohe ka minu päeva struktuuri. Hommikused algused on endiselt varased, aga nüüd suudan päevas rohkem majapidamisi külastada. Vahemaad Ameerikas on suured ja ilma autota lihtsalt ei jõua kõike ära teha. Lisaks – autos olles saan vahepeal oma lemmikmuusikat kuulata ja see aitab energiat hoida.
Üks selle nädala eredamaid hetki juhtus täiesti ootamatult. Ühe perega vesteldes mainisin muuseas, et Eestis mängin korvpalli ja seepeale kutsus isa mind kohe laupäevaõhtuseks mänguks kohaliku meeskonnaga. Mõtlesin hetke ja siis muidugi ütlesin jah – millal veel saan USA-s korvpalli mängida nagu “oma poiss”?
Mäng oli ausalt öeldes täiega äge. Mitte ainult see, et sain kehaliselt aktiivne olla, vaid ka tunne, et kuulun kuhugi. Pärast mängu istusime ja jõime Gatorade’i, rääkisime elust ja nemad uurisid Eestist. Vahetasime kontakte ja nad ütlesid, et kui mul puhkepäev tuleb, siis olen alati teretulnud tagasi.
See nädal tuletas mulle meelde, miks ma üldse siia tulin – mitte ainult raamatuid müüma, vaid kogemusi koguma, inimesi tundma õppima ja kasvama. Nädalad ei lähe kergemaks, aga ma muutun tugevamaks. Ja iga uus tuttav, iga väike “võit” – olgu selleks auto, korvpall või lihtsalt mõnus vestlus mõne perega – annab jõudu edasi liikuda.
Ameerika on endiselt suur ja hirmutav, aga natuke vähem kui nädal tagasi.
Jaanus: Nautisin ilma, sain üks päev jäätist. Ühel päeval lõi äike ühte puusse seal, kus ma töötasin. Nägin palju huvitavaid autosid. Sain ühe kinnisvaramaakleriga kaarte vahetada, nii et kui keegi soovib Minneapolise kandis kinnisvara, siis andke teada.
Joosep: See nädal liikusin lõpuks uude linna – St. Joseph (püha Joosep). Väga äge võrdlusmoment tekkis suurlinnaga, kus eelnevad nädalad töötanud olen. Inimesed olid rahulikumad, kõigil oli aega ja mahti ära kuulata. Ootan huviga eesseisvaid nädalad, teeme sellest ühe meelde jääva suve!
Kristjan K.: Auto hakkas juba vaikselt otsad andma ja viisin oma auto hommikul ühe mehaaniku kodu ette, viskasin võtmed sisse ja kirjutasin talle, et kas ta saaks päeva jooksul leida vea ja seda parandada. Õhtuks oli auto ajutiswlt juba paremaks tehtud ja sain üle pika aja rattaga uuesti sõita! Oli fun trennipäev. 😀
Elly: Minul oli väga põnev nädal. Üks isa räppis ja tantsis mulle ukse peal. kohtasin ka ägedat ema, kes värvis kriitidega driveways oma lastega. Ega väga muud midagi teen tööd, näen vaeva ja järgmisel nädalal näete mind juba Sizzleri prillidega! Aaaaaja see nädal kolisime uue vahva pere juurde, kelle terve suguvõsa varasemalt vahetusõpilasi hostinud.
See nädal käisime Sunday meetingul kaljult alla hüppamas vette. Mega äge oli ja lisaks ostsime kõik endale vahvad nokamütsid.
HELLOOOO HELLOOOO HELLLOOOO! Seitsmes töönädal on meil selja taga ja kõik on hullud tööloomad ja muutume järjest hullemateks tööloomadeks. Sellel nädalal oli meil “pie in the eye” võitslus ehk siis kaotajad said vahukoorega näkku. Nalja sai see nädal oi kui palju ja võin garanteerida, et kreemipirukat on parem anda kui saada. Aga loeme nüüd kuidas meil kõigil nädal läks!!! Niiiii põnev!!!
Kristjan K.: Auto suht lagunemas ja teeb kõikvõimslikke hääli, mis olemas on. Kohtasin esimesel päeval ühte toredat mehaanikut ja kirjutasin talle, et kas saaks üle vaadata. See oli kõige toredam kogemus üldse, kui abi almis on inimesed vaatasime kõik asjad üle ja pani diagnoosi autole, sain palju targemaks ja väga tore kogemus oli. :DF
Jaanus: Väga lahe nädal. Paaril päeval sai paduvihma, aga muidu on päikeseline. Olen päris mitme eurooplasega kohtunud, peamiselt Moldovast, Ukrainast, Bosniast, Valgevenest, aga üks oli Hollandist ka.
Merilyn: Ma nagin sellel nädalal jalle pere, kes minuga soome keeles rääkis. Ja uhte pere kes ka vene keeles raakis aga nendega vaga kahjuks kaasa ei osanud raakida
Patrik: Countryside ei väsi üllatamast. Selle nädala äge leid oli HUGE MONSTER TRUCK.
Joosep: Üle poole suve juba läbi, teine pool läheb veel kiiremini. Nüüd aeg sidrunist viimane välja pigistada ja tugevalt lõpuni minna. No pain no gain
Kristjan H.: poiss sai kala mu sit-downi ajal, tegin tast pilti. Sunfish.
Sander: Pool suve läbi!!! Töötan piima farmereid, sain ühe vahva mehe käest hunniku tavaati. Šokolaadi piim tuleb mustast lehmast ja valge piim valgest lehmast. Parim osa oli see plokk võid, mis mu autos sulas kogu päeva.
Elly: Esimene pool suvest on läbi, see aeg on lennanud nagu linnu lennul. On vaid silmapilgu küsimus kui juba kodus oleme. On aeg anda endast parim ja kohata kõiki ägedaid peresid. See nädal juhtus mul palju huvitavat, leidsin palju kutsu ja kiisu poegi ja kohtasin isegi koera kellel mega pikad ripsmed.
Nägin palju huvitavaid vaipu ka.
Tegin vetsudes natuke pilte ka.
Nägin ka maja millel oli eelneval õhtul tulekahju olnud.
Vanaema tegi minust kollaaži ka ja pani pealkirjaks: “20 aastat hiljem”
Sunday meeting oli väga äge, kes sai koogiga näkku ja kes sai koogiga näkku panna. Väga tore oli kõiki igaljuhul näda.
Selle tulevase nädala pühendame me kõik oma isadele, kes on hullud tööloomad terve elu olnud, ei vingu kunagi kui vaja tööle minna ja vajadusel teevad ka ületunde. See nädal oleme meie ka megad tööloomad ja teeme teid uhkeks!
WE WILL FINISH THE SUMMER NO MATTER WHAT!❤️ ME LÕPETAME SUVE; ÜKSKÕIK MIS!❤️ ____________________________________________________________________________
Sõnade tõlge:
Sit-down -> kui istud potentsiaalse kliendiga maha ja tutvustad tooteid lähemalt.
HELLOOOO HELLOOOO HELLLOOOO! Kuues töönädal on meil selja taga ja kõik on hullud tööloomad. Selle nädala pühendasime me oma emadele ja töötasime nende nimel. Kõik olid mega mega tublid ja ma usun, et kõik emad on meie üle väga uhked! AITÄH KÕIKIDELE EMADELE, ET OLETE MEIE EEST HOOLT KANDNUD JA MEID KASVATANUD!
NO PAIN! NO GAIN!💪
Patrik: Töötasin terve nädala maapiirkonda ja ühel perel oli 150 kana ning neil oli 3 kana, kes olid süsimustad ja nendel on mustad kondid ja must liha ning üks selline maksab 150 dollarit.
Joosep: Sander teeb meile iga pühapäev munaomletti — nii et isegi kui tundub, et Ameerikas normaalset toitu ei saa, siis vähemalt kord nädalas ikka saab.
Mihkel: Minu 5. nädal Ameerikas – Pühendatud mu emale
On raske uskuda, et olen Ameerikas viibinud juba viis nädalat! Aeg lendab ja iga päev toob uusi kogemusi, õppetunde ja lugusid, mida jagada. Olen siin Southwestern Advantage’iga, müües haridusalaseid materjale, mis aitavad peredel ja lastel õppimisel ja arengul. See pole alati lihtne, kuid see on üks kõige tasuvamaid asju, mida olen kunagi teinud.
Käesolev nädal oli mulle eriti eriline, sest otsustasin pühendada selle kellegi väga olulise inimese – mu ema – auks.
Minu ema on alati olnud minu suurim toetaja. Tema usk minusse andis mulle julgust astuda selle sammu – tulla teise riiki, töötada pikki tunde uues keskkonnas ja suruda ennast oma mugavustsoonist välja. Iga ukse taga, iga miili jooksul, iga müügi puhul mõtlen ma temale. Sellel nädalal töötasin temaga meeles. Tema tugevus, armastus ja ohverdused on need, mis annavad mulle motivatsiooni, eriti raskematel päevadel.
Üks nädalavahetuse tipphetk oli kohtumine kohalike lastega, kes olid kaetud snäkke müümas. Nad meenutasid mulle natuke mind ennast – noored, ambitsioonikad ja püüavad teha midagi ära. Ma peatusin ja ostsin paar ampsu, rääkisime korraks. See oli nii soe ja armas hetk. See pani mind mõtlema, kuidas me kõik saame üksteist inspireerida, olenemata meie vanusest või taustast.
See reis on õpetanud mulle rohkem, kui ma oskasin ette kujutada – mitte ainult müügi kohta, vaid ka visaduse, ühenduse ja tänulikkuse kohta. Mõned päevad on väsitavad, teised on ülirõõmsad. Kuid iga päev vormib mind paremaks inimeseks.
Tõstkem klaas järgmistele nädalatele täis õppetunde, kasvu ja tähenduslikke hetki. Ja mis kõige tähtsam – uskumatu naise auks, kes tegi selle reisi võimalikuks: Ema, see on sulle.
Elly: See nädal oli minu jaoks natuke keeruline aga samas väga hea karakteri ehitamise võimalus. Ma olen väga tänulik selle võimaluse eest, mis mulle antud on ja ma hindan seda väga. See nädal nägin mega palju erinevaid loomi, kassibeebi, koerabeebi, ussike, kilpkonn, kassike ja kolm lehma. Sain lõpuks proovida ka USA mäkki, midagi erilist ei võtnud aga nüüd vähemalt on see tehtud. Soovitan kõigile…hehehehe Leidsin vetsust motiveeriva sõnumi, nägin mini potti ja nägin palju legosi.
Merilyn: Koputasin sel nädalal ühele uksele ja hakkasin tavapäraselt end tutvustama. Kui mainisin, et olen Eestist, läks mehe nägu kohe eriti rõõmsaks. Ja siis – pauh! – ta hakkas minuga soome keeles rääkima! 😅
Selgus, et tema pere ongi Soomest pärit. Ma pidin ise ka korraks mõtlema, et oot… kas ma nüüd räägin eesti või soome keeles tagasi? Õnneks on need kaks keelt piisavalt sarnased, et saime hakkama ja naersime koos selle üle, kui väike maailm tegelikult on.
See oli üks neist hetkedest, kus saad aru – isegi siin teisel pool ookeani võib uksi avades tulla vastu killuke kodu või naabermaa. Ja need väiksed üllatused teevadki selle kogemuse nii ägedaks
Sander: Raamatud tulid lopuks!!! Ootasin neid nädal aega kauem sest kuller ei saanud neid kätte kaubikust ja soitis minem. Üks kuldpakett (6 raamatut) kaalub 37.1 poundi ehk 16.83kg. Mängisime toidumale, sahhmatt.
Jaanus: Pilgutasin ja nädal on möödas. Nagu ikka on kohalikud lahedad ja tuju on hea. Emadele pühendatud nädal läks hästi. Tervitused ja tänud kõikidele emadele, eriti enda omale.
Kristjan K.: Kõva töönädal selja taga ja veel kõvem on veel ees!
ENERGY IS A CHOICE! “People are about as happy as they make up their minds to be.” – Abe Lincoln
Kallid Emmed ja Issid…AITÄH, et olete meid kõiki toetanud ja loonud meile võimaluse tulla USA’sse seda ägedat kogemust kogema. Me väga hindame seda ja see valmistab meid eluks mega hästi ette. Me saame nii palju vajalikke oskusi eluks ja me tuleme tagasi tugevamana kui me lahkusime.
WE WILL FINISH THE SUMMER NO MATTER WHAT!❤️ ME LÕPETAME SUVE; ÜKSKÕIK MIS!❤️ __________________________________________________________________________________
Joosep: USA empsid on päris lahked, annavad ohtralt süüa-juua kaasa. Lahedaid koerasid nägin ka
Patrik: Vahva nädal. Sai palju nalja tehtud ja palju “bathroom close” ehk kus lasin emal ja isal omavahel arutada ja siin üks pilt minust kui vetsus ootasin, et nad arutaksid.
Jaanus: Esmaspäevast on jälle saanud pühapäev ja veel üks nädal on möödas. See nädal oli 4. juuli, mis on ameeriklaste jaoks suur püha. Nagu ikka hakkasid inimesed juba kella 11-st päeval ilutulestikku laskma, sest kui see juba olemas on, ei saa see niisama seista. Saime vihma, saime päikest ja nagu ikka olid inimesed väga lahedad. Sain vahepeal isegi jäätist. Suutsin paar korda rattaga sõites tõestada seda, et kiiver on täitsa asjalik asi.
Kristjan H.: “Nägin hanesid…palju palju hanesid…hani…hanisid” – Kristjan 2025
Kristjan K.: Oli 4 july, kus päev oli nii või naa juba pull ja olin üksi pikalt hullu pannud. Järsku tuli äikesetorm, ja vett lihtsalt kallas alla. Ma mõtlesin, et kui juba nii kui nii vesirott siis miks varjus passida ja koputasin lihtsalt edasi. Lõpuks tuli üks emps uksele ja suht naljakas oli teha approachi, kui vihma lihtsalt kallas ja see emps terve aeg ,uigas, kuna ma tegin nägu, et päike paistaks. See oli päris fun. :DD
Elly: See nädal oli täis väljakutseid ja ägedaid kokkusattumusi. Leidsin pere kellel oli papagoi ja sain temaga pilti teha. Ta küll hammustas mind alguses aga ei ole hullu, arvatavasti kartis natuke. Mul ikkagi aksent ju 😉 Laupäeva tööpäeva lõpus hüppasin ühe pere basseini ka, koos riietega 😀 tegin natuke pulli. Kohtasin ka meest kes tegeleb tuvi võistlusega ja ta näitas mulle ka ühte tuvi natukene lähemalt. Aga selle nädala suurim highlight oli see, et koputasin ühe mehe uksele, kes töötas 30 aastat tagasi Southwesterni jaoks ja samamoodi müüs raamatuid ukselt uksele. Tal olid kõik raamatud olemas ja sain need võtta tiimi meetingule pühapäeval kaasa ja tegime lausa pilti nende antiiksete raamatutega. Kõige ägedam on veel see, et ta töötab filminduses ja mina õpin filmindust, saan siin palju kontakte ja olen õnnelik, et ma ei andnud alla vaid läksin ikka edasi. Vastus su murele on alati järgmise ukse taga!
Merilyn: Nagin terve nadala jooksul vaga palju rakette ja pidustusi mis olid 4th of July-ga seotud! Koik inimesed olid vaga peomeeleolus ja oli fun nadal
Sander: Sandrile meeldib inimeste vetsudes käia ja pilte teha
Mihkel: Suvi Ameerikas: Ukselt uksele, raketid ja tulevikustaar
Kui sa arvad, et raamatute müümine Ameerikas on lihtsalt töö – siis mõtle uuesti. See suvi oli kõike muud kui tavaline. Koputasin ukselt uksele, higistasin päikese käes ja rääkisin tundide viisi inimestega, kellest enamik polnud kunagi varem kuulnud Eestist. Aga just seal, kus sa kõige vähem ootad, sünnivad kõige meeldejäävamad hetked.
Ühel päeval sattusin ma täiesti tavalisse äärelinna, kus majad nägid välja nagu filmis – Ameerika lipud, kiiged, muru niidetud ja igas teises aias grill lõhnamas. Koputasin ühele uksele ja selle avas noormees, kes alguses tundus nagu iga teinegi. Aga jutu käigus selgus, et ta mängib kooli jalgpallimeeskonnas ja tal on siht silme ees – NFL. Tema treenerid usuvad temasse ja kui aus olla, siis ka mina nüüd. Tal oli see miski – tööeetika, karisma ja nälg edu järele. Kui temast kunagi saab kuulus mängija, siis ma võin öelda, et kohtasin teda enne, kui maailm temast kuulis.
Ja siis tuli 4. juuli – ameeriklaste püha, mida ma polnud kunagi päriselt mõistnud. Selle asemel, et uksi koputada, kutsuti mind hoopis grillipeole. Sõime maisi, hamburgerit, jõime limpsi ja rääkisime elust. Lapsed jooksid ilutulestikega ringi ja inimesed naersid kõva häälega. Mina – eesti tudeng, kes alles paar nädalat tagasi ei teadnud, mis on “firecracker” – seisasin seal, käes hamburger ja silmis värviline taevas. Nemad lasid rakette, mina lasin vabaks.
See suvi õpetas, et raamatute müümine on vaid ettekääne kohtuda inimestega. Mõned ostavad, mõned ei osta – aga iga uks võib viia uue loo, uue sõbra või kasvõi tulevase superstaarini
Juhhuuu! Järgmine töönädal on meil selja taga ja areng, mis me igapäev teeme on meeletu. See nädal oli dedication week ja me kõik pingutasime oma perede ja sõprade nimel tohutult. Loeme nüüd kuidas meil kõigil läks :DDD
Mihkel: Minu neljas nädal Ameerikas: raamatud, palved ja hot dogid
On uskumatu mõelda, et olen juba neli nädalat Ameerikas raamatuid müünud. See kogemus on olnud korraga nii füüsiliselt kui vaimselt väsitav, aga veel rohkem on see olnud rikastav. Iga päev on täis uusi inimesi, ootamatusi ja väikseid lugusid, mida hiljem meenutada.
Üks erilisemaid hetki juhtus siis, kui kohtasin üht kristlikku perekonda. Nad olid kohe väga avatud ja soojad – selline tunne nagu oleks vanaema juurde külla sattunud. Jutustasime veidi ja kui nad said teada, et ma olen välismaalane, kes müüb raamatuid ukselt uksele, kutsusid nad mind sisse. Istusime nende terrassil, palvetasime koos (see oli minu jaoks väga südamlik ja ühendav hetk) ning nad pakkusid mulle hot dogi – lihtne, aga üks parimaid hot doge, mida ma söönud olen. See hetk andis mulle uut jõudu ja meeldetuletuse, et siin kaugel kodust võib ikka leida kodusoojust.
Teine meeldejääv kogemus juhtus siis, kui olin keset päeva täisvarustuses, higine ja väsinud – ja siis tuli peale üks teist laadi häda. Suur kusehäda. Olin peaaegu paanikas, sest lähimat tanklat ei olnud kilomeetrite raadiuses. Siis nägin tänaval vanemat meest aiatöid tegemas. Läksin tema juurde, selgitasin ausalt oma olukorda, ja tema naeris südamest. “Poiss, ma olen seda ise ka kogenud,” ütles ta ja juhatas mind kohe tuppa tualetti. See ei olnud lihtsalt leevendus füüsilisele probleemile – see oli kergendus ka vaimselt. Inimesed tõesti aitavad, kui sa oled aus ja siiras.
Ja siis oli veel üks kohtumine, mis mulle ilmselt elu lõpuni meelde jääb. Üks mustanahaline mees, kes ise tutvustas end kui “OG” – originaalne gangster, nagu ta ise ütles. Esmalt olin veidi ettevaatlik, aga tema suhtumine oli lõbus, avatud ja tegelikult väga toetav. Ta kuulas ära, mida ma teen, uuris raamatute kohta ja kuigi ta midagi ei ostnud, ütles ta: “Respect, bro. Sa teed midagi, mida vähesed julgeks.” Me tegime patsu ja ta ütles mulle, et kui ma veel kunagi siia satun, astugu ma läbi. Sellised hetked näitavad, et inimlikkus ja huumor ühendavad rohkem kui miski muu.
Kokkuvõttes – see neljas nädal on olnud üks emotsionaalne rännak. Iga uks, millele koputan, võib viia uue loo, uue inimeseni ja uue õppetunnini. On selge, et see suvi jääb mulle meelde kogu eluks.
Elly: Minu nädal oli täis huvitavaid juhtumeid ja ootamatuid ilma vigureid. Koputasin ühele uksele ja välja tuli paps, alguses nägi ta natukene hirmus välja aga tegelikult polnud häda midagi. Rääkis mulle jumalast ja pärast tööd vaatas mu auto üle, sest see krigises. Temaga läksime siis ühe ta sõbra juurde, kes teab autodest ja ta andis mulle oma tuttava (Terry) numbri. Pühapäeval käisin Terry juurest siis läbi, sain mure lahedatud ja nüüd on auto nagu uus. vau vau ossa! Terryl oli ka koer kelle nimi on Pig.
Sain see nädal käia töövarjuks meie orgi liidril Sandril ja tema suhtumine töösse aitas mind väga palju. Nüüd oskan seda tööd enda jaoks veel lõbusamaks teha ja tean kuidas inimestega paremat connectionit kohe alguses luua. Nägin ka palju lehmi, kanu, koeri, kasse, lambaid ja hobuseid.
Sain ühelt emalt ka väikese kingituse, ulatas selle mulle ja ütles “So you won’t forget us!” (“Et sa meid ei unustaks!”)
Sander: Vahva sats on ja grupi juhtimine on lihtne!
Jaanus: Nädal möödus jälle kiiresti, ei märganudki, et nädal juba läbi. Saime päris mitu vihmast päeva, aga ka päikest. Tutvusin natuke kohalike loomadega ja sõin kohalikku toitu.
Patrik: Vägev nädal. Ühe väga toreda perega istudes nägin, et neil üks massiivne põdra topis seina peal
Pühapäeval saime kõik kokku ja näksisime head ja paremat, ning nägime lõpuks kurikuulsat karvast jänkut. Saime pilti teha ka eelmise nädala auhindadega milleks olid poni sokid. Üks hetk keegi koputas ka uksele, Sander avas ukse arvates, et see naaber aga tuli välja, et see oli hoopis üks tüdruk kes tegi ka ukselt uksele müüki (tegime koos ühe vahva pildi ka!). Saime ka koos palli kõksida ja vahvat ringimängu mängida. Siis läksime kohalikku söögikohta Chipotle’sse sööma.
Juhhuuu! Kolmas töönädal on meil selja taga ja huvitavaid lugusi on meil oi kui palju. Kui eelmisel nädalal saime nautida Minnesota vihma vigureid, siis see nädal saime tunda kõike alates vihmast kuni tulise päikseni. Laupäeval paistis päike nii tugevalt, et veest sai meie parim sõber ja varjust meie ustav kaaslane. Aga loeme nüüd kuidas meil kõigil läks see nädal. —->
Mihkel: Minu suvi Ameerikas: raamatud, legendid ja jõuluvana õllekõhuga
Selle suve veedan ma Ameerikas, töötades Southwestern Advantage programmiga — müües ustelt-uksele hariduslikke raamatuid. See on olnud tõeline eluülikool, kus igapäevased seiklused ja kohtumised on muutnud iga päeva meeldejäävaks.
Ühel kuumal pärastlõunal koputasin uksele ja mulle tehti lahti justkui tavalises Ameerika äärelinnas. Vestluse käigus selgus, et selle maja peremees ei olnud sugugi tavaline – ta oli kohaliku piirkonna elav legend. Tema poeg oli nimelt müünud Southwestern Advantage’i raamatuid suisa 10 suve järjest! Kui ta kuulis, miks ma seal olen, läks tal silm särama ja ta jagas minuga lugusid, mida tema poeg oli rääkinud – tööeetikast, tahtejõust ja sõprusest, mis selle programmi kaudu tekivad. See hetk pani mind tundma, nagu oleksin osa millestki palju suuremast.
Aga Ameerikas juhtub ka kõige ootamatumaid asju. Ühel päeval avas mulle ukse mees, kes nägi välja täpselt nagu jõuluvana – valge habe, punakas nägu ja naeratus, mis täitis terve ukseava. Aga tal oli ka korralik õllekõht ja särgi peal kiri “Naughty or Nice?”. Selle asemel, et mind minema saata, tuli ta õue, istus pingile ja ütles: “Noh, räägi mulle, mis sul seal kotis on.” Kuulas mind lõpuni ja isegi soovis mulle edu, öeldes, et jõuluvanagi usub haridusse!
Ja muidugi ei saa unustada päevi, kus naabruskonnas käis parasjagu… poolpidu. Üks kord sattusin majja, kus tagahoovis käis väiksemat sorti koosviibimine — grill tossas, muusika mängis ja inimesed olid parasjagu heas tujus. Selle asemel, et mind ära ajada, kutsuti mind tagaaeda, pakuti limonaadi ning ma sain rääkida oma raamatutest tervele seltskonnale korraga.
Sellised kohtumised – olgu see legendi isa, jõuluvana või suvine seltskond – on teinud minu ajast Ameerikas midagi enamat kui lihtsalt töö. See on olnud seiklus, mille jooksul olen kasvanud inimesena, õppinud suhtlema erinevate inimestega ja leidnud end olukordadest, millest saaks raamatu kirjutada. Ja võib-olla kunagi kirjutangi.
Elly: See nädal läks väga kiiresti. Sain erinevaid ülesandeid, mille harjumisega läks natuke aega aga asja sai. Kõige vahvam päev oli ikka laupäev kus päike armu ei andnud ja kimasin rattaga 35°C-ses ilmas ringi. Inimesed olid super lahked ja andsid mulle pidevalt vett. Kõige ägedam oli see kui koputasin uksele kus käis pidu, sain nendele raamatuid tutvustada ja tasuks sain pitsalõigu. See oli päeva parim osa. Samuti sain ühe vanaema käest ka väikese kingituse, kus sees olid äsja ostetud seebid ja näohooldusvahendid. Ma ütlesin talle ainult “tere!” ja selgitasin, mida ma teen ja ta ütles, et ma olin nii tore ja sõbralik seega ta tegi mulle kingituse.
Putukad võiksid olla siin sama sõbralikud kui inimesed🤣 Host teeb meil väga huvitavat toitu, nimelt kalkuni kotlet koos kaheksajalaga.
Nägin ka kassi kellele meeldib jalad ristis lamada, nagu kuninganna.
Sain esimest korda USA’s ka autoga sõita. Pole hullu midagi, Tallinna liiklus on hullem….hehehehhehe
Kristjan H.: “nagin pardipere” – Kristjan Heinmäe 2025
Jaanus: Tundub nagu iga nädal möödub kiiremini kui eelmine. Sain jälle korralikult tööd rügada ja raskusi ületada. Näiteks läks neljapäeva hommikul kohe esimese asjana rattal sisekumm katki ning ma pidin kuidagi leidma lahenduse, kuidas edasi töötada. Nüüd pühapäeval vahetasin ise sisekummi välja ja loodan, et see peab veits kauem vastu. Laupäeval oli meil väljas 36°C, kuna ma ratast ei saanud kasutada, siis töötasin jalgsi. Sain paljude inimeste käest vett, mille üle ma olen tänulik. Päeva lõpus mul oli vaja tagasi koju jõuda, vaatasin taksode hindu ja otsustasin, et odavam on lihtsalt joosta. Õnneks töötasin päris lähedal meie kodule ning jooksin/kõndisin umbes 20 min ainult. Nägin see nädal päris lahedaid aiakaunistusi ka.
Joosep: “Üpris bipolaarne kliima”
Kristjan K.: Oli pere kus oli suur aed ümber ja alati koerad hoovis, mis teadsin, et ei lähe sinna kunagi. Viimasel päeval sõitsin mööda ja nägin seal 2 last palli mängimas, algul sõitsin mööda kuid olin nagu suva ma lähen küsin kas vanemad kodus jne. Nad olid üks toredamaid peresi kellega tegin SD.
Merilyn: sain postiljonilt banaani ja vett ja nagin vaga paljusid peresid kes euroopas elanud voi sundinud seal. ostsin see nädal oma elu esimese auto aga samas see ka pooleldi laguneb hahahahahaha.
Patrik: Vägev nädal. Töötasin rikkamas piirkonnas ja kohtasin mitmeid CEOsid ja ettevõtjaid ja sain nendelt saladusi küsida. Reede ja laupäev oli ka päris korralik kuumalaine ja õnneks kõik inimesed on väga abivalmid ja jagavad vett kui vaja.
Sander: Järjekordne äge nädal selja taga. Taavi saatis kastitäie nänni ja süüa 🙏🙏 mullitaja ja veepüstol said kõige rohkem vatti.
Junsud hakkavad vaikselt juba tööle pihta saama. Tööeetika on hea, järgmiseks sammuks on “attitude” harjumused paika saada!!!
Pühapäeva meeting oli mega äge. Saime harjutada, ujuda ja palli mängida. Samuti võitsime ponisokid ja saime nendega pilti teha.
Juhhuuu! Esimene täis töönädal on meie perekesel selja taga ja emotsioone on oi kui palju. Kui eelmisel nädalal saime rohkem nautida kuuma päikest ja UV’d, siis see nädal saime tunda Minnesota ilma vigureid. Kolmapäev, neljapäev ja reede sadas vihma nii palju, et üks hetk tundus nagu ilmataat oleks kraani lahti unustanud ja ise kodunt ära läinud. Aga loeme nüüd kuidas meil kõigil läks see nädal.
Mihkel: Teine nädal Ameerikas: vihm, viipekeel ja veider kanepipidu
Kui keegi oleks mulle kuu aega tagasi öelnud, et veedan oma suve müües raamatuid võõrastele inimestele Ameerikas, õppides viipekeelt ja juues Mountain Deed koos NBA fännidega, oleksin ilmselt arvanud, et nad on natuke liiga palju kanepit tõmmanud. Aga noh, siin ma nüüd olen.
Esmaspäev: tööpakkumine… või mehhiko seebiooper? Koputan uksele ja avaneb — kes muu kui ülisõbralik mehhiko mees, kes kohe särama lööb nagu päike pärast vihma (millest tuleb veel juttu, oodake vaid). Räägime paar sõna, ja järgmine hetk annab ta mulle oma ärikaardi nagu ma oleks kandideerinud temaga koos Taco Bellis vahetust tegema. “Tule teisipäeval tagasi. Räägime äri,” ütleb ta salapäraselt. Ma ei ole siiani kindel, kas ta tahtis mind tööle võtta, mulle raamatuid müüa või mind oma uueks väimeheks. Igastahes, teisipäev ei tulnudki… või vähemalt mina ei läinud.
Kolmapäev: viipekeel 101 – vol 1 Koputan taas uksele. Tuleb välja, et seal elab üks tädi, kes TEGELIKULT juba raamatuid ostnud ja otsustab, et nüüd on aeg õpetada mulle viipekeelt. “Sul kulub see ära – sa ei kujuta ette, kui palju kurtide peresid siin elab,” ütleb ta. Ma ei tea, kas see on fakt või tema isiklik statistika, aga nüüd oskan vähemalt öelda “raamat”, “aitäh” ja “ma ei müü tolmuimejat”.
Neljapäev: NBA finaal, Mountain Dew ja… oota, kas siin tossatakse? Üks pere kutsub mind sisse – väga tore, väga chill. Istun maha, räägime juttu, ja järsku saan aru, et midagi on õhus. Ei, päriselt, midagi on õhus. Nimelt kanep. Vähemalt nad olid lahked – pakkusid Mountain Dew’d, mis on ausalt öeldes olnud mu selle nädala kütus. Samal ajal käis taustal NBA finaal – nemad elasid kaasa Lebronile, mina elasin kaasa sellele, et mu kingad lõpuks ära kuivaks.
Reede: vihmapiiskade all nagu Nicholas Sparks’i romaanis Ja siis tuleb vihmapäev. Müün vihma käes, jalad läbi vettinud, näen välja nagu läbimärg kodutu. Ja siis tuleb üks vana mees, kes ei ostnud raamatuid, aga ulatas mulle 10 dollarit. “Sul on nägu nagu Labradoril, kes kaotas oma palli. Võta see ja mine osta endale midagi sooja,” ütles ta. Ma olin nii liigutatud, et oleksin peaaegu kallistanud teda — aga siis lõi äike ja otsustasin lihtsalt lehvitada.
Kokkuvõtteks: Ameerika on kummaline, tore ja täiesti ettearvamatu. Üks päev õpid viipekeelt, järgmine päev pakutakse sulle töökohta mehhiklase majas ja kolmandal hetkel istud perega, kes armastab nii korvpalli kui ka kanepit. Aga elu raamatumüüjana pole kunagi igav. Ja see ongi asja võlu.
Püsige lainel – kolmas nädal tuleb (loodetavasti) ilma vihmata!
Elly: Minu nädal möödus huvitavalt ja kultuuri rikkalt- Nägin kellegi hoovi peal rekkat.
Kohtasime Merilyniga ühte miljonäri, kes oli ise ehitanud nullist auto.
Kohtasime ka jahimeest, kes andis meile kalkuni sulgi.
Kohtasin ka ühte pere, kelle isa oli kunstnik ja õpetaja ning ta näitas oma stuudiot ja kunsti.
Nägin ka kellegi garaažis rekka laadset autot. Väga suur garaaž oli.
Üks kodu oli nagu loomaaed. Neil oli kalu, koeri, kasse ja papagoisid. Papagoid olid mu lemmikud, sest mul endal ka kaks tükki kodus ❤
See nädal sain tunda ka ameeriklaste lahkust. Üks emme andis mulle Walmarti kotitäie snäkke kaasa, üks pere pani lõunakarbi täis õhtusööki ja üks isa andis oma uue pusa mulle, sest vihma kallas nagu ämbrist. Täna, pühapäeval, käisime Walmartis ja avastasime, et Monster High nukud on siin palju odavamad ja ilusamad kui Eestis, ja ma ostsin omale kaisu jänku… võin vist ametlikult öelda, et ma ei kasva kunagi suureks.
Nägin ka oravat :DDDD
Kristjan H.: “Nägin paabulindu”- Kristjan 2025
Jaanus: Teine nädal möödus väga kiiresti ja töökalt. Sain palju väärt kogemusi ja kohtusin paljude lahedate inimestega. Reedel sain terve päeva vihmas töötada, mis oli päris väsitav, aga muidu on ilm päris normaalne olnud. Proovisin üks päev inimestega veits vahetuskaupa ka teha, alustasin pastakast ja tõin koju väikse legokomplekti. Elame Mississippi jõe lähedal, nii et ma saan iga päev üle tammi teisele poole jõge sõita.
Joosep: Pole halba ilma, on halb riietus. Vihmaponcho päästab päevad🤠
Kristjan K.: Olin 3h olnud vihma käes ja keegi ei tundunud, et laseks mind tuppa. Koputasin ûhele uksele kes oli varem 10a eest müünud raamatuid ja pakkus mulle isegi pitsat ja paar nippi. Väga tore kogemus oli.
Merilyn: See nädal panin hommikuti end riidesse nagu läheksin sügistormi, mitte suvel raamatuid müüma – kihid, kilekas, kapuuts… ainult suusamask jäi puudu. Inimesi tänaval ei olnud – kõik olid vihmavarjudega peitu pugenud. Aga teate, mis see tähendas? Peaaegu igale uksele sai koputada!
Vahepeal nägin küll ise välja nagu märg kassipoeg, aga kui töö tehtud sai, oli tunne nagu oleks maratoni läbinud – ainult selle vahega, et finišis ei oodanud medal, vaid soe dušš ja puhtad riided.
Samas sai ka riided natuke puhtamaks ja külma showeri tehtud 😀
Patrik: See nädal oli väga hea enda proovile panek, kuna vihma tuli vahepeal nii suure ladinaga, et ei saanud aru kas see on orkaan või lihtsalt padukas. Aga tuju oli alati hea ja kui ongi selline vastik ilm, siis mõtledki, et tänu sellele ma hindan seda ilusat päikselist ilma palju rohkem
Sander: Äge nädal! Kohtasin Melrose linnapead, Joe Finken. Oli varem raamatuid ostnud meie inimestelt 👍 Muidu on meie inimesed tublid olnud ja lapsevanemad võivad kindlasti uhked olla oma laste üle. Kõik pingutavad ja annavad endast parima, et head harjumused luua suvel hakkama saamiseks. NO PAIN NO GAIN!
Laura: Laura on ikka lõpetamas kooli ja murrab viimaseid eksameid jalust. Varsti juba liitub meiega. Me ei jõua ära oodata! ❤
SW Eesti 