Ahoi! Oled tagasi – nii vahva! Käes ongi viimane pikk nädalavahetus. Me oleme The W1Ncred1bles. (Rõhutades sõnale WIN), siis tahame ikka kõik võistlused kinni panna. Meie meeting algas ikka ja jälle läbi ekranida, kuid seekord oli kõigil missioon leida keegi tore inimene, kes omab toredat mütsi. Kui kõik kaamera taha jõudsid, siis oli vaatepilt ikka üpris kirju.

Meeting oli meeletult lustakas. Nimelt mängisime sellist mängu nagu Gartic Phone. Igaüks pidi kirjutama ühe lause ja keegi pidi selle põhjal pildi joonistama. Konks on selles, et lisandub veel 3. inimene ja ta pean nüüd arvama, mida see pilt tähendab. Peab tõdema, et esimesest lausest ei jäänud pea iga kord mitte midagi alles. Pärast sellist vahepala rääkisime oma tunnetest ning olime üksteisega siirad ja ausad. Rääkisime üksteisele nõrki külgi, et ikka ja jälle 100% võtta viimasest tulevasest nädalast.

Suvi on olnud nagu Ameerika mäed. Isegi Mehhiko seebika režissöörid ja stsenaristid ei jõuaks isegi järge pidada. Meie läbielatud suvi on nii mahukas, et isegi filmi triloogiast ei piisaks. Eesti Kultuurkapitali rahastusest jääks puudu. Aga küllap ongi erilisem see, et me saame neid lugusid oma kallitele inimestele jagada:)

MIRJAM

RALF

POLINA

Polina nädal oli minimalistlik, aga oma moodi legendaarne – ta chillas, tegi tööd ja istus “empsidega” nagu tõeline boss. Kõige lihtsamad hetked osutusid tegelikult kõige mõnusamateks. Kui koduigatsus peale tuleb, siis kisub mõte kohe pere, kodu, puude ja mere poole – kõik need asjad, mis annavad turvatunde nagu soe pleed ja tass teed. Kui Polina suvi oleks film, siis oleks see kindlalt Titanic. Mitte sellepärast, et ta tahaks jäätükkidega möllata, vaid sellepärast, et talle lihtsalt meeldib see film ja ta peab end ellujääjaks. Tuleb, mis tuleb – tema lajatab vastu: “pohhui, ma olen survivor.”

HEILI-MAE

Heili-Mae nädal oli seekord niivõrd zen, et teda ükski olukord ei üllata. Küll aga jäi Heili auto paremast tulest ilma. Ikka juhtub – ka tegitajtel. Kuid Heili-Mae on meil alati naerusuine ja vahel ütleb üks väike naeratus rohkem kui tuhat sõna. Kui ta aga Eestit igatsema hakkab, siis tõusevad silme ette meri ja mets – kaks asja, mis mõjuvad nagu hinge restart. Kui Heili-Mae suvi oleks film, siis oleks see Inside Out. Tema tee viib läbi rõõmu, kurbuse ja kõigi muude värvikate emotsioonide, aga lõpuks jääb alati alles rõõm, kes teisi toetab. Üks suur seiklus “peakorterisse” tagasi jõudmise nimel – täis tundeid, aga kergelt naeratusega võetuna.

MAREK

Mareki nädal nägi välja nagu täiesti omaette komöödia-draama segu. Kujuta ette: kahe-aastane laps mähkme väel marsib üle laua ja tema viisene vend, kes on otsustanud üldse mitte riideid kanda, ronib samuti mööda lauda ringi – kõik see siis, kui ema rahulikult raamatuid ostab. Marek ei osanud vist otsustada, kas nutta või naerda, aga kogemus oli kindlasti meeldejääv. Eestist igatseb ta kõige rohkem oma peret – arusaadav, sest pärast selliseid “crazy sitdown’e” tundub kodu kindlasti nagu puhkus. Kui tema suvi oleks film, siis oleks see 1944 – mitte lahinguväljal, vaid peas endas, kus head ja halvad mõtted käivad pidevat sõda.

GEORG

Georgi nädal oli kui väike mägironimis- ja kassimaraton. Üles mäkke sõitis ta iga päev (tubli!), aga kõige mõnusam oli muidugi allamäge tuhiseda – sest no kellele see ei meeldiks? Lisaks õnnestus tal ka terve armee kiisusid üle silitada, nii et nurru jagus kuhjaga. Eestist igatseb ta kõige rohkem lihtsalt head sööki – üks korralik kodune kõhutäis oleks mägironimisele ideaalne boonus. Kui tema suvi oleks film, siis kindlasti Hangover – aga täiesti karskes versioonis. Ehk et tihti ei saa aru, mis toimub ja mis edasi saab, aga nalja ja seiklusi jagub ikkagi kuhjaga.

ANETE-ELISABETH

Anete-Elisabethi nädal oli tõeline “väikeste asjade suur rõõm” stiilis elamus. Kõigepealt sai ta endale uue mütsi… või noh, koleda mütsi, nagu üks umbes seitsmene tüdruk väitis, kes talle selle kinkis. Teiseks viis tee ta ühe tädi juurde, kellel on tervelt 8 taksikoera – kõik viisakad, hästi käituvad ja nii armsad, et Anete tundis end nagu paradiisis. Kui ta kodu igatseb, siis mõtleb ta lähedastele, värskele õhule ja heale mustale leivale. Filmiks valis Anete Forrest Gump – pikk ja käänuline seiklus, kus iga päev toob uusi ootamatuid kohtumisi, veidraid kingitusi ja lugusid, mida hiljem lastelastele jutustada.

Ja nii ongi! Tšu-tšu-freiiii!

Teie murumunakesed,

THE W1NCRED1BLES

Tsauki! Oled jälle siin – nii tore!:) Just täpselt, järjekordne nädal on seljatatud ja oleme siiani ainult kasvamas. Iga nädal meil ühise tiimina läheb aina paremaks. Käega katsutav on meie vahva lõpureis.

Igal hommikul on väga tore kuulda, kui uhke on meie üle Merili. Iga koosolek algab ikka kiitusega ja loomulikult tantsuga. Järjekordselt paraku pidime üksteise nägusid tervitama taas ekraani taga, kuid olge mureta, tagasi ja augusti lõpu veedame me ikka lõbusalt koos.

AGA… mida kogeti eelmisel nädalal?

Heili-Mae armastab Country piirkondi ja väikseid linnu ning külasid, kus ta tunneb, et kõik inimesed on väga toredad. Talle piisab tavaliselt kahest Facebooki jagamisest, et enamus kohalikke emasid teda juba tunneks. Ta hindab FBL-i nii kõrgelt, et ei pea seda isegi eraldi demonstreerima – inimesed soovivad seda ise osta, kuna armastavad Jeesust. Üks kõige meeldejäävamaid hetki on olnud sel nädalal, kui ta külastas ühte peret, kelle farmis olid laamad.

Marek kirjeldab oma nädalat bookfieldil kui tavapärast, kuid seekord töötas ta piirkonnas, kus elab valdavalt mormoonide kogukond. Seal on paljud inimesed omavahel sugulased, kuna meestel on tihti 3–4 naist ja igaühega neist üle viie lapse. Tema nädalat tegi eriliseks kohtumine ühe ägeda perega, kes ostis temalt ning andis koguni 20 soovitust, võttes seda kui omamoodi võistlust.

Mirjam veetis ühe päeva täiesti teistsuguses rütmis – ta oli endale pähe võtnud, et peab leidma batuudi, kus saaks end korralikult välja hüpata. See polnud lihtsalt tavaline otsing, vaid nagu väike seiklus, mille käigus tuli silmad lahti hoida ja südant rõõmuks valmis seada. Kui ta lõpuks batuudi leidis ja sinna peale ronis, muutus päev kohe mitu tooni kirkamaks. Iga hüpe tõi näole laiema naeratuse ning see “jumpy-jumpy” tunne oli nii ehe ja lapsemeelne, et oleks võinud kesta lõputult.

Polina meenutab üht õhtut, mis algas süütult, kuid muutus kiiresti meeldejäävaks. Ta nägi tänaval isa grillimas ja otsustas spontaanselt “yolo” läheneda. Lõhnad olid kutsuvad, nalja sai ka, ja kui mees ta tuppa sööma kutsus, tundus see ideaalne soe õhtusöök. Kuid sisse astudes märkas ta laual torusid ja kristalle ning mõistis, et see polegi nunnu vanavanemate kodu. Hiljem kuulis ta, et mees on nüüd vangis, kuna oli methhead. Pöörane, aga omamoodi naljakas kogemus jäi talle siiski meelde.

Linnea räägib muigega kohtumisest, mis pani teda end korraks justkui peeglisse vaatama. Ta sattus vestlema inimesega, kelle nimi oli peaaegu identne tema omaga – Linea – ja selgus, et sellel naisel on poiss-sõber, kes õpib IT-d. See väike kokkusattumus pani Linnea end eriliselt ühendatuna tundma. Veel eredamalt on talle aga meelde jäänud George’i vanaisa – siiralt rõõmus ja soe inimene, kes võttis nende kohtumise südamesse. Nii väga, et nüüd jagab ta Linnea igat pilti Facebookis, justkui oleks ta uus pereliige.

Anete-Elisabeth sattus sel nädalal tõelise looduse jõudemonstratsiooni keskele. Kui ta ühe inimese kodust välja astus, avanes talle vaatepilt, justkui oleks terve linn ühe hetkega üleujutatud. Autojuhina pidi ta läbi vee rühkima, mis ulatus poole sääreni, ja mööduma madalamatest autodest, mille mootorid olid juba tormi ohvriks langenud. Nagu sellest veel vähe oleks, ootas kodupiirkonnas ees üllatus – ootamatud teetööd, mis muutsid tänavapildi üleskaevatud Tallinna kesklinna sarnaseks. Helgema poole pealt meenub talle Nika – särav inimene, kes andis talle suure kilekoti täie snäkke, rääkis kirglikult oma spordialast roller derby’st ja pani Anete tundma, et teda tõesti hinnatakse.

Seekord sedapsi! Varsti näeme kukupaid!

Teile kalliks saanud,

THE W1NCRED1BLES

Ahoi! Meeldiv, et jälle siin oled! Kas teile ei tundu, et suvi on läinud kiiremini kui Ott Tänaku 2019 aasta maailmameistritiitli Toyota. Tõesti, suvi on olnud sama käänuline ja kurvikas nagu Monte Carlo. Aga mis kõige tähtsam? Kõik 11 liiget on ikka siin! Kõik on nii kangekaelased, et mitte alla anda.

Tundub, et oleme tõesti suured vallutajad, sest pühapäeva meetingu võtsime vastu arvuti taga. Meenutasime karantiini aega justkui. Google meets lahti & oppa – kõik olid kohal! Meeting hakkas meie kurikuulsa tantsuga, esitajaks Triibupasta, lauluks “hr maakler”. Siin detailidesse laskuma ei pea. Tants on väga lihtne. See on justkui alias. See, mis sõna tuleb, seda ka kehakeelega väljendama pead ning meie org pantomiimi oskustest vajakka ei jää. Meetingul tegime kukerpalli, naersime, rääkisime toredaid lugusid ning muidugi pajatas Merili meile ka paar tarka ja õpetavat keskustelu.

Eelneval nädalal oli igal ühel võimalik võita… SIZZLERRRRR PRILLIIIID ! Prillid, miks küsite? Eks ikka iga SW noore tulevik on nii ere, et see võib olla lausa pimestav. Sel nädalal skoorisid need Heili, Eerik, Georg ja Ralf. All leiate väike fääääshioon šou demonstratsiooni Eeriku ja Georgi poolt.

Aga vanahea… kuidas möödus nädal? (Vabandan ette, kallid vanemad, seekord blogi kirjutaja paljudelt tekste ei skoorinud. Võite pärast lugedes oma tupsununnukestele meelde tuletada;) Ja kiitke ka neid, kes viitsisid saata oma loo mulle!)

MERILI

Sel nädalal sattus Merili istuma maha ühe mampsiga, kelle mehe nõbu juhtus olema ei keegi muu kui Virgie Sanford – üks Southwestern Advantage’i tõelisi lõpubosse, kelle tiiva all on üle saja (või isegi kahesaja) tudengi. Täiesti ootamatu, aga väga khuul kokkusattumus! Üks lugu, mida Merili kindlasti tulevikus oma sõpradele, perele ja lastele jutustab, on see, kuidas ta tagurdas kraavi. Ta helistas mampsile, kelle juurest just oli lahkunud, ja peagi saabusid kaks töömeest traktoriga, kes ta kenasti välja aitasid. Elu maal – abikäsi on alati olemas. Merili ise ütleb, et on kõige uhkem selle üle, et suudab anda endast parima, jäädes samal ajal rahulikuks ja järjepidevaks – calm and consistent, nagu ta ise ütleb.

POLINA

Sel suvel on Polina elu üsna lihtne ja samas täiesti omaette maailm – chillib, töötab ja võtab päev korraga. Kui küsida, mis toimub, siis vastab ta ise napilt: “Mdea, teen tööd.” Ja tõesti, ta teebki. Üks lugu, mida Polina kindlasti tulevikus räägib – olgu siis sõpradele, perele või tulevastele lastele –, on see, kuidas ta sai Ameerikas suve jooksul nii loomi paitada, kõht täis süüa kui ka kogemata kokku sattuda ühe issiga, kes osutus… drug dealer’iks. Jah, tõestisündinud lugu. Ameerika on üllatusterikas. Polina ütleb, et on kõige uhkem selle üle, et teeb tööd. Lihtsalt. Ausalt. Ja järjekindlalt.

RALF

Sel nädalal liikus Ralf uude linna ja nagu ta ise ütleb – uus linn, uus mina. Kaevandamiskeskne väikelinn, mis osutus üllatavalt heaks ajalootunniks: tuli välja, et just kohalik vaskeboss aitas omal ajal kaasa Las Vegase sünnile. Ajalugu otse elust enesest. Kui Ralfilt küsida lugu, mida ta kindlasti tulevikus räägib – olgu sõpradele, perele või lastele –, siis neid on lausa mitu. Näiteks hetk, kui keegi vend lihtsalt andis talle 250 dollarit pihku ja ütles: “Naudi.” Või kui ta nägi kahe miljoni dollarilist mootorrattakollektsiooni. Või kui keegi sõitis talle lihtsalt autoga otsa. Üldse, elu siin on teistsugune – ja seda igas mõttes. Ralf ütleb, et on kõige uhkem oma isikliku arengu üle. Ta väärtustab nüüd paljusid asju hoopis sügavamalt. Personal growth, mis räägib rohkem kui kakssada viiskümmed dollarit pihus.

GEORG

Sel nädalal sattus Georg tõelise Ameerika kontrastide keskele – ühes kohas jagasid usklikud talle piiblit ja kinkisid isegi tasuta eksemplari, teises kohas kostus majast ähvardav karje: “Ma tapan kellegi ära!” Mõistagi tegi Georg kiire ja vaikse taktikalise tagasiliikumise… ainult et kohe järgmise ukse juures hakkas talle selja tagant ligi hiilima koer. Seiklus missugune. Kui Georgilt küsida lugu, mida ta kindlasti kunagi edasi räägib, siis ta ütleb, et kogu see suvi väärib rääkimist – eriti Montana Glacieri rahvuspark ja kõik need huvitavad inimesed, keda ta kohtas. See pole vaid üks konkreetne lugu, vaid terve kogemus, mis jääb. Kõige uhkem on Georg oma sõprade ja pere üle. Sest kui elu viskab ette nii piibleid, ähvardusi kui hiilivaid koeri, siis on hea teada, et keegi päriselt hoiab ja ootab.

ANETE-ELISABETH

Anete-Elisabethi nädalast jäi meelde üks eriti südamlik hetk: ta koputas uksele ja kohtus koduse isaga, kes kasvatas oma kolme väikest tütart. Ta kutsuti isegi tuppa – tüdrukud näitasid talle uhkusega oma kuut kilpkonna. Alles 15 minutit hiljem sai Anete aru, et isa, kellega ta rääkis ja kellele pilte näitas, oli pime. Sitdowni lõpus võttis see isa kitarri ja mängis talle Hey Jude’i – justkui privaatkontsert täis siirust ja hingejõudu. Respekt. Kõige uhkem on Anete-Elisabeth selle üle, et ta teeb selle suve lõpuni. Lisaks, et ta on nii kannatlik. See ongi tema supervõime –kindlameelsus läbi kõigi hetkede.

…Ja just selliste lugude pärast saavad meist kõige ägedamad vanavanemad, sest me oleme siin nii palju kogenud. Pöörane aga vahva! Aga mis siis muidu kui järgmise nädalani!

Musid-kallid-õhupallid,

THE W1NCRED1BLES

“Welcome to Estoniaaaaa. Teid tervitades tõstan käed!!!” Seda laulis Tanel Padar & The Sun, kuid just täpselt niimoodi me kõik Eestist räägime North Dakota inimestele, sest just meie oleme siin Eesti esindajad. Miks, küsite? North Dakotasse ilmtingimata palju eestlasi ei satu ja just meie olemegi kodumaa nägu ja saatjad. Justkui kodude-vahel-ringikäiv-saatkond.

Jällegi – kuna meie ORG on lausa kahe osariigi vallutaja, siis poisid ühinesid meiega Montanast kõne teel. Muidu oleksid pidanud 12 tundi sõitma. Tüdrukud said kokku Grand Forksis ja said nautida Heili kodu mugavusi.

Saime lauldud ning tantsitud! Just nii meie koosolekud käivadki. Me pole lihtsalt üks kooslus, kuid meist on saanud üksteise sõbrad! Pühapäevased koosolemised ei ole ainult kohustus, vaid ka viis puhkamiseks ja niisama lustimiseks. Hr maakler on meil kindlasti mõtetes ja ausõna, kellegi maja me ei rüüsta, vaid võtame iga kodu soojalt tantsuga vastu!

Aga kuidas on meil siis läinud? Siit tulevad eelmise nädala parimad palad.

MIRJAM

POLINA

MAREK

RALF

HEILI-MAE

Seekord siis niimoodi! Niimoodi treenivad teie võsukesed eluolümpiaks, et meist ikka paremad ja edukamad inimesed välja kooruksid.

Tervist! Hea meel, et sa jälle siin oled ja meie tegemisi loed. Eelmine nädal saite lugeda meie tegemisi luuleridade vahelt. Läheme vanaviisi tagasi.

Nagu ikka – siis vallutatud sai järjekordne sündmusterohke nädal USAs. Ma arvan, et olete juba veendunud, et ükski nädal ei ole igav. Poisid kolisid North Dakotast Montanasse. Said kohaneda suurte muutustega. Ja kuna USA on suurem kui meie Linnutee galaktikas olev taevakeha Pluto, siis pidid nad oma eelneva pühapäeva veetma 8 tundi täispakitud autos. #vorstipidu

Meie ORGis oli ka 2 sünnipäeva last! 21 aastat sai seljatatud Anetel ja Linneal! 22 ring ümber päikese on alles ees! Isegi kui Linneal on sünnipäev 14. juulil ja Anetel 18. juulil, siis nad on ikka peaaegu kaksikud. Nad sarnanevad oma tobeda huumori ja hea tööeetikaga. Mis muidu kui 22 viimane taks!

Mis siis toimus The W1ncred1bles’i ühel kesksuve nädalal?

HERMAN

LINNEA

Linnea nädalasse mahub alati seiklusi – ta on jäänud autost luku taha, sõitnud muda sisse kinni ja lõpetanud isegi kraavis. Aga kõik need lood teevadki bookfieldi kogemuse meeldejäävaks. Aga olge mureta, kõik on terved! Mis teda kõige rohkem motiveerib? See teadmine, et kui ta teeb kõvasti tööd, siis on tal Jürgeniga palju mõnusam ja väljateenitum getaway. Just see tasakaal töö ja puhkuse vahel hoiab Linnea fookuses ja liikumas – isegi siis, kui tee viib korraks kraavi.

HEILI-MAE

Heili-Mae nädalates ei puudu põnevad ja veidrad hetked – näiteks leidis ta ühel terrassil orava lõksu, kus igal päeval oli uus orav kinni. Ta sattus ka vetsu, kus oli soojendusega prilllaud (!), ja ühel reedel sai vihmast läbi ligunenud nii korralikult, et oli nagu vettinud rätik. Õnneks päästis päeva üks imeline emps, kes pakkus teed ja küpsiseid – ja see tee polnud niisama tee, vaid otse Indiast tellitud. Mis Heili-Mae’t motiveerib? Lihtne – just do it! Mida kiiremini ta liigub ja mida rohkem pingutab, seda rohkemate inimesteni ta jõuab. Ja mida rohkem ta teeb, seda kiiremini päev läheb – ja seda rohkem rõõmu ta sellest leiab.

POLINA

Polina tegi ühe eriti meeldejääva sitdowni empsiga, kes oli küll veidi hambavaene, aga ääretult nunnu ja siiralt huvitatud. Kohtumine lõppes sellega, et emps rääkis, kuidas nad said just tänu annetustele tagasi elektri ja vee – ning kuigi soov oli suur, polnud see siiski taskukohane. “Lol,” nagu Polina ütleb, aga tegelikult oli see väga-väga südamlik hetk. Mis teda bookfieldil kõige rohkem motiveerib? Rasmus Paal ja tema voice memod. Polina lihtsalt armastab Rasmust. Ja kui Rasmus rügab tööd teha, siis ei saa tema lihtsalt niisama istuda – tuleb ka panna! See armastus (ja natuke süütunne?) hoiab ta liikumas.

MIRJAM

Üks Mirjami nädalatipp oli kohtumine emaga, kes on koeratreener. Peres oli tervelt kuus koera, kelle armastuse ohvriks ta rõõmuga langes. Üks neljajalgne fänn läks aga veidi liiale – nii elevil, et virutas Mirjamile parema haagi otse lõuga. Armastuse hind! Mis Mirjamit bookfieldil motiveerib? Ta ehitab oma tuleviku versiooni – sellist inimest, kes on parem kaaslane, ema, sõbranna ja õde. Kõik see töö on investeering sellesse, et olla oma lähedastele parim võimalik Mirjam.

GEORG

Georgil oli tunne nagu elaks taas oma esimest nädalat bookfieldil – mitte midagi ei saanud aru. Õnneks oli vähemalt vaade ilus ja mäed tegid päeva kergemaks. Viimastel päevadel oli aga olukord veidi… soolikapõhine – kõht polnud korras ja suure osa ajast veetis ta samas laupäevaga vetsus. Aga igas nädalas on ka valgushetki – Georg kohtas üht toredat tädi, kes oli eelmisel aastal raamatuinimesi hostinud. Ta kutsus Georgi tuppa, andis süüa ja lubas iPadi laadida – väiksed asjad, mis tähendavad palju. Mis teda motiveerib? Eelkõige – tema ise. Sest lõpuks on ta ainus, kes saab end tõeliselt liigutada ja edasi suruda. Aga tegelikult… ka pere. See teadmine, et nad on olemas ja temaga, annab lisatõuke, kui endal jõud hakkab otsa saama.

MERILI

Sel nädalal sai Merili elada uue hostperekonna juures, kes olid lihtsalt imelised. Peres oli palju kiisusid ja koeri, lisaks hobused ja lehmad – ja kõige krooniks armas väike poeg, kes oli erakordselt jutukas ja rõõmsameelne. Sellise seltskonnaga lendas nädal mööda nagu niuhti. Merilit motiveerib enim teadmine, et ta töötab oma tuleviku mina nimel. Ta ei tulnud siia lihtsalt raha teenima – raha tuleb ja läheb, aga tugev vundament, mille ta nüüd ehitab, jääb. See teadlikkus annab igale päevale sügavama tähenduse.

ANETE-ELISABETH

Anete nädal algas kanaga ja lõppes… pesapalliväljakul. Nimelt sai ta toidumürgituse just siis, kui oli pere juures keset sitdowni. Pärast kiiret lahkumist hakkas ta paaniliselt otsima tualetti – keegi ei taha ju kellelegi koju oksendada. Lõpuks leidis ta avaliku WC, mis kuulus pesapalliplatsile. Seal veetis ta umbes tund aega… kuni algas kõrval pesapalliturniir. Inimesed kuulsid hääli, koputasid murelikult uksele ja küsisid: “Are you okay?” Tõeline elamus – ja mitte seda sorti, mida keegi ootaks. Aga mis hoiab Anetet edasi minemas? Video, mille pani kokku tema peika Uku. Selles videos soovivad talle õnne kõik tema lähedased ja sõbrad, jagades sooje sõnu ja tuge.

Selline lugu siis see kord! Armastust, kallistusi, hoogu ja muidu lihtsalt niisama ilusat soovime kodustele!

Teie armas,

THE W1NCRED1BLES

Nädal möödas, päike kõrvetas laupa,
südames tuli ja sammudes sauad.
The W1ncredibles jälle teel üle maa
igaühel oma lugu, nii et ole julge, hakka lugema.

Käime ringi, loome muutust ja silda,
kui keegi komistab, tõstame ta rinda.
Me tiimis on säde, me silmades leek,
iga päev tõestab, et võime on sees!

Uus peatükk on loodud iga päev.
Areng on olnud meil suur ja lai.
Siin on iga ühe lugu ja vaev.
Mis eelmine nädal korda saadetud sai?

Mirjam – heinapallid ja hingega maaelu
Peremees küsis: “Kas tead, kuidas heinast saab pall?”
Mirjam kuulas põnevusega, mis öelda on tal.
Masinad mürisesid, traktor Mirjamit viis,
traktori peal päikese all sai viibida siis.

Sai tunda, mis tähendab maaelu tuum
südames tärkas tal rohulõhnaline ruum.
See hetk – Mirjami suve üks kirkamaid tippe,
kus põld lõi mu südames rohelise klikke.

Aga poes… kultuurishokk tuli Walmartis kui lainel:
MIrjam mõtleb: “Miks iga jook peab tulema kuuspaki vahel?”

Linnea – fännipilt ja rehvipump

Ühele prouale raamatud ei pakkunud huvi,
aga huvi pakkus talle hoopis meie Linnea ise.
“Sa oled nii armas, ei taha küll osta,
kuid sinuga pildi teeks, mis kostad?”

Nii sündis üks foto – lihtne ja soe,
mis müügipäeva tõi päikese toe.
See hetk polnud müük, vaid inimlik side,
mis jäi Linnea hinge kui säde.

Ta pumpas ka rehvi – esmakordne tegu,
natuke pusimist, natuke väge.
Pärast jälitas higi ja mustuse lõhna segu.
See on smell of success – see ongi äge.

Kuid üks asi siin tekitas küsimusi
Koolinädal kestab vaid neljapäevani!
“Just Dance” Linnu lemmik – treenib kui Erki Nool,
Igal sammul on rütmis üks vaba ja vallatu pool.

Eerik – inimeste – ja sauna soojus

Sel nädalal sai Eerik endale varanduse,
mitte kulda ega hõbedat – vaid sõpruse.
Kohtus inimestega, kelle süda nii soe,
Eerik sai neilt hoolitsuse ja toe.

Iga hommik nad ulatasid Eerikule kohvitassi,
Esmaspäeval ja neljapäeval süüa ka pakuti.
Eeriku sõbrad hakkasid vaikselt passi nüüd otsima,
sest ta rääkis Eestist nii, et nad tahaks kohe külla astuda.

Kui tuli aeg rääkida neile Eestimaast,
siis Eerik ütles: “Tulge, teen teist saunalised!”
Lubas vihta, loodust, leili – kinnitas, et Eesti pole saast.
Eestlased ja eestlus on neile eksootilised.

Eeriku jaoks on majad koledad ja hallid.
Kõik ühesugused ja magedad.
Aga Eerik tantsib meil väga vingelt,
Banana dance tuleb Eerikul väga kergelt.

Heili-Mae – mäng ja Kanada tulekahjud.

Heili-Mae alustas mängu, mis oli talle uus.
“Bigger or better” mängu nimeks oli.
Pastakast sai tal blender, mullitaja, Yeti kruus.
igast võidust kasvas rõõm, naeratus näole tuli.

“Kaerajaan” on tema lemmik, see tõstab tuju,
rütmis vabaneb mõistus, iga tööpäev on sujuv.
Aga kauge Kanada tõi talle šoki sel nädalal
tulekahju suits, mis kattis õhu ja maa.

Trumpi teemalised särgid poodides reas,
Heili-Mae jaoks veider, enamustel punane müts peas.
Kuid Heili-Mae hing on julge, tugev ja avatud
Iga nädal on tal kergusega minevikku saadetud.

Merili – tore tädi, kellega läheb mäest üles

Merili – meie emps, meie OL
Skooritud sai tal Apple’i kell.
Merili Minnesotas jälgis Piiat.
Naeru, lusti polnud neil kunagi liialt.

Ta lemmik on laul “Mul on üks tore tädi”,
mis paneb kõiki naerma, et liigutada saab mägi.
Kuid kultuurishokk, mis Merilile silma jäi:
Kodud pole korras, kõik justkui jäetud omapäi.

Pool suvest on möödas, kuid tunne on uus,
nüüd hakkab alles kõik – see on tuus.
Kõik pingutavad, naeravad, südames sära,
ja Merili silmis see sats peegeldab isegi päikse ära.

Ta näeb, kuidas tiim liigub koos ja särab,
kõik pingutavad, kasvavad – varsti on VÄRAV !

Anete-Elisabeth – Filipiinlaste teine tütar

Anete nädalat kirjedab laul bändilt Sõpruse Puiestee
Laul “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”
Ta ei arvanud, et Fargost leidub nii palju lahkust veel
Filipiini perekond Anete südamesse sammud seab.

Perenaisega pikalt vestles
Huvi tundis väga ta
Anetes lahkus sealt, hea tunne meeltes
Kuid järsku pidi üllatuma

Ema jooksis Anetele järgi
Käes toidukarp ja söögiriistad
Anete mõtles: “Mida värki?”
Ema ütles: “Vaata, et sa selle toidu sisse pistad”

Ta tantsib “Wiggle Dance’i”, koos Danny Go’ga,
käed õhus, energia, läheneb igale päevale uue hooga.
Ja siinne Fanta – nii oranž, et võttis silmast välja vee,
ja maitse? No ei tänan, üks lonks ja aitab see.

Marek – vegan dieet sai lõpu

Marekul sel nädalal juhtus üks suur trikk,
auto rehv läks katki – paras kummimähis.
Aga päästis uus host family, kust vegan toidust sai pihv,
nad rancherid – iga õhtu sai liha, see oli päris.

Nüüd grillilt tuli steik, mitte tofu või leht,
ja Marek mõtles: “No lõpuks ka midagi eht!”
Marekul ei mahu see pähe
Miks siin liialt stopmärke?

Marek tantsu oluliseks ei pea.
Semudele “viska viis” ja tümps on täitsa hea
Eks me näe, mida Marek lõpunädalal teeb.
Me teame, et tema sees leidub tantsumees.

Ralf – Power, power, power!

Teisipäev algas Ralfil pauguga
Nägi, et auto tegi tal kolksu.
Ralfi see ei heidutanud – läks edasi sajaga.

Nädal kulges töiselt, päevad täis tuld,
kus vaim pidi kestma ja sammu all muld.
Ta lemmik on “The Power” – see Just Dance’i trall,
kus rütm kehasse ronib ja ümberringi pole hall.

Kultuurishokk? Oi, see oli lausa imeline:
Plastik kõrred! Saab juua kui norm inimene!

Ralf meie armas töökonn
Hüppab majast majja,
et tea mis tal varuks veel on.

Polina – kodutunne ja komm Ukrainast

Polina koputas – ja kohe tundis: see pilk on tuttav,
ukse avas naine, näos slaavi joon – venekeelele jutt ruttab.
“Будем на русском говорить, да?” kõlas sekund hiljem,
ja Polina naeratas ja sära silmades, vene keelest ta viljeleb.

Ukrainlastelt sai Maxima kommi – Crazy Bee,
see väike magus amps tõi hinge koduse tee.
Ameerikas, kaugel, kuid korraks oli tunne nii selge:
nagu ema oleks karbist saatnud kodumaad, helget.

Tema cultural shock? Prügi kõikjal ja lärm koera suust,
“Kas võib olla üks päev, kus keegi ei haugu ukse august?”
Aga tantsus, Just Dance’is, ta leiab rahu ja rütmi,
kus pole karjeid, vaid liikumist, mis vaimu ajab püsti

Georg – täidetud kõht

Üks härra lahkelt jagas võileiba,
isegi ka arbuusi, apelsiini.
Headust Fargost võib kuhjaga leida.
Georgil tõestab, et saab söödud niiviisi.

Üks vana proua vaatas silma,
ütles: “Sa see poiss, kes ostis auto,”
See oli keegi teine, kes sattus Georgi maailma.
Loodame, et polnud tulnukas planeedilt Pluto!

Ja Danny Go – Wiggle Dance on ka lemmik hetk
Tänu sellele järgneb alati parim retk.
Kultuurišokk? No kindlasti – siin autosi kui liiva,
Nii palju neid siin, et tuleks Romulasse viia.

Georgi nädal, Ameerika ime,
naer, segadus, tants ja tsitruseline.

See nädal tõi vihma, segadust, tantsu ja soojust,
mõnele müüki, mõnele õpetust ja palju-palju hoogust.

The W1ncredibles liigub ikka koos, üks samm korraga teele,
sest suurimad võidud ei tule aint müügist,
vaid sellest, et elul lähevad kõigil heale reele.

Loodan, et meeldis meie luule,
Meil on hea fookus -ei mõtle millegile muule.
Loodame, et meeldis teile iga rida.
Me oleme kõik täis töökust ja visa!

Heade soovidega,
The W1ncred1bles

Tšau-tšau, neljas nädal! 🙌📚

Kui keegi arvab, et suvi on puhkamise aeg, siis ta pole ilmselgelt meid kohanud. Meil on seljataga neli nädalat raamatute, treppide, päikese, vihma, “no thank youde” ja väikeste võitude paraadi – ja me ikka veel seisame püsti! Hurraa!

Te olete tundnud seda magusat tunnet, kui keegi ütleb “Me võtame kogu komplekti”, ja ka seda “ukse kinni nina ees” hetke, mis teeb teid ainult tugevamaks. Me oleme naernud koos inimestega, saanud kasse paitada, koertega võidu joosta ja vahel lihtsalt üksinda istuda ja mõelda: “Kurat, ma päriselt teen seda.” Ja mis veel huvitavam, meil on juba 1. kuu seljatatud. 1/3 tehtud! Aeg lendab!

See pole enam lihtsalt suvetöö – see on seiklus. 4 nädalat on tehtud, aga parim on veel ees.

Olge uhked. Olge pöörased. Ja pidage meeles: iga koputus viib teid lähemale järgmisele loole, mida hiljem sõpradele jutustada.

Let’s gooo, tiim!

Loomulikult saime ka pühapäeval Carringtoni pargis kokku. Meenutasime lapsepõlve ja mängisime mänguväljakul. Premeerisime tublisid ja patused said jalga mähkmed. Eelmine nädal panime eesmärgid, mitu sitdown’i (ehk vanematega päriselt maha istub). Kõik pidid ütlema arvu ja selle eesmärgi ka ära täitma.

Siin on kollaaž meie tublimatest!

Selline oli siis meie nädal! Meie tiim on teinud hüppelise arengu ja areneme veelgi rohkem! Latti me ei näe – meie potentsiaal on kõrgemal kui Armand Duplantise teivashüppe maailmarekord!

Teie kallikesed, musukesed Ameerikas

The W1ncred1bles

SUCCESS COIN – edu võti

1. nädalal oli meil võistlus. Nimelt, kes iga päev nädala jooksul KESKMISELT 30-le inimesele raamatut näitasid. Meie ORGis olid väga-väga tublid töömesilased! Success coini skoorisid – Anete, Eerik, Polina, Heili, Herman, Linnea, Ralf!

23. juunil pidas Ralf ka sünnipäeva! Krips ja kraps – meie tubli poiss lammutaja Ralf sai vanemaks!

Mis toimus siis 2. ja 3. nädalal? 

Marek
Marek alustas oma nädalat nagu tõeline tänavasangar – postiljon pidas ta kinni ja uuris, kas tal on raamatuid, mis aitaks lapse matemaatikaga. Loomulikult on – me ei liigu ilma matata! Mareki vibe oli sel nädalal lihtne ja siiras: töö on äge, inimesed küsivad õiged küsimused ja uus paar Walmarti kossasid teeb kogu seikluse veelgi mugavamaks.
Tema nädala soundtrack oli “Born to Love Ya” – Gabry Ponte, Sean Paul ja Natti Natasha tõid päikeselist energiat ja südamega tehtud töö tunnet. Marek ei tee midagi poole südamega – ta armastab seda, mida teeb.

Mirjam
Mirjami nädal oli tõeline maaelu ood – kanad, kalkunid ja lehmad võtsid ta vastu avasüli, kui ta farme külastas. Õhku oli tunda tugevat koeraenergiat, nii enda sees kui ka klientide hoovides. Tõeliseks highlight’iks said aga follomise päevad – koos veedetud aeg andis inspiratsiooni ja tuge..
Tema nädala lauluks oli Põhja-Tallinna “Me saame hakkama” – mitte ainult meloodia, vaid sõnum oli oluline. Mirjam sai sünnipäevaks käevõru sõnumiga “Per aspera ad astra” ja avastas sama fraasi ka laulust. Just nii – läbi raskuste tähtede poole, ja see sai ka tema nädalalooks.

Heili-Mae
Heili-Mae nädal oli nagu stseen filmist: Heili roolis, taevas tumeneb, ja siis tuleb rahetorm, mis nägi välja nagu kivisadu. Aga sellest hoolimata jäi Heili-Mae rahulikuks ja leidis uue HQ koos Meriliga. Maja ise oli ilus ja mõnus, pererahvas soome juurtega ning kõik klappis.
Et päevad liiga tormised ei tunduks, alustas ta hommikuid lauluga “Don’t Worry” – see aitas meele rahulikuna hoida ja keskenduda.

Georg
Georgi nädal pakkus nii külalislahkust kui segadust. Üks Itaalia päritolu vend New Yorgist kinkis talle õlle – lihtsalt niisama. Teine tädi pakkus kaks Coca-Colat. Kõik see juhtus paari päeva jooksul.
Tema nädalat kirjeldab ideaalselt Backstreet Boys’i “I Want It That Way” – natuke nostalgiat, natuke segadust, ja palju tundeid.
Georgi ettepanek: tehke kokkuvõte sellest, mis kõige vingemat sai uksel – olgu selleks jook, snäkk või mõni suvaline, aga äge asi.

Ralf
Ralf sattus sel nädalal õigete inimeste sekka. Kui ta kohtas Sky Zone’i omanikku, kes oli pärit Bosniast, ja kuulis, et nad on eurooplased, kutsuti ta ja tiim tasuta batuudikeskusesse. See pole veel kõik – mees pakkus end ka potentsiaalseks hostiks, kuigi seda varianti polnud lõpuks vaja.
Peale selle leidis Ralf tüübi, kellel oli kapis 1990ndate SW raamatud – täielik kuldvõti! Boonusena tuli kaasa termospudel.
Ta nädalat kandis üks lugu – “Ramadaan” artistilt SÄM – mis oli tema soundtrack igal hommikul ja aitas fookust hoida.

Polina

Polina kohtus Puerto Ricost pärit perega, kellega sai nii palju naerda, et kõhulihased said päevase treeningu kätte. Nende aktsent, energia ja rõõm olid nakkavad. Ühel hetkel, täiesti suvaliselt, hakkas täiesti võõras pere jooksma edasi-tagasi, et aidata tal ratast korda teha – lihtsalt niisama, heast südamest. Polina koges midagi, mida kõik müüjad loodavad: emad kutsusid teda lõunale, pakkusid abi ja tuge. Ta ütles selle kõige peale ainult üht: INIMESED ON NII HEAD JA TOREDAD. Tema nädala hümniks sai Põhja-Tallinna “Vabana tunda end” – aitäh Mirjam. Polina kirjeldas seda kui self talk – “ma ei muretse, küll kõik saab korda!”
Ja noh – isegi kõht hakkab kohaliku toiduga vaikselt harjuma. WOOO! Just getting started!

3. nädala pühapäev

Järjekordne töönädal seljatatud ja juuni kuu juba läbi – hullumeelne! Pühapäeva hommikul asusime teele linna nimega Carrington, kus meie armas tiimike sai taas kokku kohalikul Golfi väljakul. Kallistasime, jutustasime, näksisime, mängisime ja loomulikult ka reflekteerisime eelmist nädalat ning panime uued eesmärgid paika. Hiljem saime ka Golfi autodega sõita ja see oli päris vahva!

Järjekordsete võistluse võitjad!

Pony sokid said endale ka Marek, Ralf, Linnea, Polina, Eerik, Herman, Anete!

Meil oli lisaks ka selline vahva nädal nagu dedication week ehk inimesed pühandasid oma nädala kellelegi, kes on neile tohutult oluline. Kuidas võita, küsite? Pidi saavutama parima nädala klientidega. Meie võitjateks osutusid Polina, Merili, Ralf, Marek! Hip-Hip-Hurraaa!

Ka äsja seljatatud nädal oli täis üllatusi ja vahvaid lugusid.

Polina

Nädalalugu:
Polina seikles tõelises elufilmis – üks mamps tegi talle luksusliku kolmekäigulise lõuna ja teine pere tegi temaga lõkke ääres tema elu esimese s’mores’i. Emotsioonide rall ja täielik gurmee toidu kogemus Polinal sellel nädalal!
“I love my job. Lol!” – Polina 2025

Self-talk:
RassuRassuRassuRassuRassu

---

Merili

Nädalalugu:
Merili kantrinädal oli nagu lõbus USA roadtrip – kohtus ägedate farmeritega, magas ühe 24-aastase perepoja kantrimajas (vist meeldis talle ka 😏), sai kutse suve lõpu järvemajja jetskisõidule, plaanis Ironmani ühe empsiga ja leidis veel mitmelt poolt öömaju.
Kantriinimesed = südamesoojus ruudus.

Self-talk:
I always get paid for the work I put in, sometimes now, sometimes later, but always eventually

---

Mirjam

Self-talk:
Mimmu, tegus mimmu, väike rõõmupall sooja päikese all

---

Heili-Mae

Self-talk:
It’s easy peasy lemon squeeze

---

Eerik

Nädalalugu:
Eerik sattus pere juurde, kus sai lugeda “I love Islam” raamatut. Pere ise oli täiesti pöörane – elamust täis päev, mida meenutada kauaks.
Elu pakub, kui julged kogeda.

Self-talk:
Peab tegema

---

Linnea Jerkku

Self-talk:
Pohhui pohhui

---

Georg

Nädalalugu:
Georg sai täiesti lambist 100 eurot annetust. Ja siis tuli väike poiss, kes uuris elutähtsaid küsimusi: kui vana ta on, kui vana ta oli 3 aastat tagasi ja millal ta sünnipäev on.
Täiskasvanu päev, lapse siirus – parim kombo.

Self-talk:
Ain’t a loss if you learning

---

Anete-Elisabeth

Nädalalugu:
Anete sõitis hilisõhtul koju, kui järsku nägi aiapidu: kolm keskealist meest, õlu käes ja… sulistasid lastebasseinis, lauldes täiest kõrist “Fairytale’i”. Eurovisioonifännina ta peatus. Vaikselt. Naeratas. Ja sõitis südames rõõmuga edasi.

Self-talk:
Action cures fear – I’m the chillest guy around!

---

Marek

Self-talk:
Pohhui, who’s next

Esimene nädal USA-s? See oli nagu esimene sõit rattaga – ilma abiratasteta, mäest üles, vastutuult… ja vahepeal vastu ust. Aga me jäime püsti ja panime edasi, sest me oleme võitjad!

---

Polina – Saksa keele, snäkkide ja kultuurivahetuse diplomaat

Polina sai oma “Euroopa moment’i”, kui kohtus sakslasega, kes rääkis päriselt saksa keelt! Lisaks tuli palju jututeemasid Eesti koolidest ja tasuta tervishoiust, mis tõi usakate nägudele “whaaat?” ilme. Talle anti palju veepudeleid ja snäkke, rääkimata koertest ja peanut butter M&Ms’ist, mis võitsid tema südame. Tema nädal? Õpetlikult pöörane.

---

Marek – Loogiline legend ja dušimeister

Marek hoiab oma päeva lihtsa loogika sees – ja see töötab! Ta kohtus laheda alumniga, kelle demo venis pikemaks kui Netflixi maraton. Marek võtab kõik rahulikult ja sirge seljaga, nagu tõeline matemaatikaraamatust välja astunud müügikunn. Tema kirjeldus nädalale? Töökas – nagu Marek ise.

---

Georg – Pöörane lõvi metsikus linnas

Georgi nädal oli “Journey into the Wild” – kohtus kurdi lapsega, kes kinkis talle mänguasja ja kogus 70 eurot annetusi. Tal on lõvi vaim ja vastupidavus, mis võiks inspireerida isegi Bear Gryllsi.

---

Heili-Mae – Frat house’ist limonaadini

Heili nägi frat house’i, sai kruusi, koerajoonistuse, limpsi ja karbitäie pastat – kõik ühe nädala jooksul. Kui “kingituste bingo” oleks asi, võidaks Heili selle mängu.

---

Eerik – GTA meets rock’n’roll

Kui Eerik näeb politseid ruuporitega tänavat sulgemas, siis tema esimene mõte on: “Täitsa tavaline esmaspäev.” Aga see pole veel kõik – ta kohtus tüübiga, kes mängis talle kitarril lemmiklaulu. Tema nädal oli paigas nagu tema niidetud muru.

---

Merili – Tornado tunnete maailmas

Merili kohtus USA-s inimesega, kelle ema on eestlane – ja see tekitas kohe koduse tunde. Emotsioonid tormasid nagu tõelised tornaadod. Aga isegi keeristes teab Merili: raske töö tasub alati ära – kui mitte kohe, siis hiljem kindlasti.

---

Ralf – Singing Revolutioni saadik

Ralf inspireeris ameeriklast Singing Revolutioni vaatama – räägi veel Eesti pehmest vägevusest! Sai endale garage sale’ist ratta ja avastas, kui lahe võib olla elu, kui võtad julgelt vastu iga uue kogemuse. Tema nädal? Raske, aga oi kui äge ja uus.

---

Herman – Cassava ja kalkunite kõhud

Herman sõi ehtsat Aafrika toitu Libeeria härradega – julgus kohtuda uute maitsete ja inimestega on tema supervõime. Tema nädalat iseloomustas “North Dakota Nice” – kõik ümberringi olid lihtsalt nii toredad. Nagu Herman isegi.

---

Linnea – Tormine tuul ja nepaallased

Linnea kauples nepaallastega, kuni lõpuks müüs neile sample booki. Inglise keelega polnud seal midagi teha, aga kuidagi sample book sinna jäi. Linnea kirjeldas nädalat kui “tormine” – ja tema sihikindlus selles tormis oli inspireeriv.

---

Mirjam – Koerad, raamatud ja töömesilane

Mirjam sai oma raamatusaadetise kätte ja andis tööd nagu tõeline mesilane. Ta oli suur õpetaja teistele, hoidis tempot ja nautis igat koera, keda teel kohtas. Tema moto? Iga probleemil on valem – ja Mirjam leiab selle üles.

---

Anete – Vikerkaareõis rattal

Anete kohtus suure kondikuhjaga (päriselt). Ta nägi 3 meetrist skeletti ühes koduaias. Lisaks sai nädala alguses ühelt toredalt härralt ratta kingituseks, kellega kohtus laupäeval uuesti – too tuli kontrollima, kas ratas ikka töötab. Lisaks kohtus ta endise SWA töötajaga, kes tutvustas talle kõiki parimaid piirkondi. Tema elu on juba nagu Rainbow Flower – täis värve, pöördeid ja elurõõmu.

---

Let’s go W1ncred1bles!