Ahoi! Oled tagasi – nii vahva! Käes ongi viimane pikk nädalavahetus. Me oleme The W1Ncred1bles. (Rõhutades sõnale WIN), siis tahame ikka kõik võistlused kinni panna. Meie meeting algas ikka ja jälle läbi ekranida, kuid seekord oli kõigil missioon leida keegi tore inimene, kes omab toredat mütsi. Kui kõik kaamera taha jõudsid, siis oli vaatepilt ikka üpris kirju.
Meeting oli meeletult lustakas. Nimelt mängisime sellist mängu nagu Gartic Phone. Igaüks pidi kirjutama ühe lause ja keegi pidi selle põhjal pildi joonistama. Konks on selles, et lisandub veel 3. inimene ja ta pean nüüd arvama, mida see pilt tähendab. Peab tõdema, et esimesest lausest ei jäänud pea iga kord mitte midagi alles. Pärast sellist vahepala rääkisime oma tunnetest ning olime üksteisega siirad ja ausad. Rääkisime üksteisele nõrki külgi, et ikka ja jälle 100% võtta viimasest tulevasest nädalast.
Suvi on olnud nagu Ameerika mäed. Isegi Mehhiko seebika režissöörid ja stsenaristid ei jõuaks isegi järge pidada. Meie läbielatud suvi on nii mahukas, et isegi filmi triloogiast ei piisaks. Eesti Kultuurkapitali rahastusest jääks puudu. Aga küllap ongi erilisem see, et me saame neid lugusid oma kallitele inimestele jagada:)
MIRJAM
Sel nädalal sattus Mirjam lausa rehvisaaga keskele. Kõigepealt andis kumm otsad ja appi sõitis isiklikult county sheriff, kes tõestas, et tema oskab lisaks korrakaitsele ka mutrivõtit keerata. Hommikuks oli rehv küll lappes tagasi vormi aetud, aga juba järgmisel päeval otsustas sama ratas taas draamat teha – otse teel uue rehvi poole! Samuti sai tarkuseteri soetatud päevale, mil Mirjam Sandrit töövarjutas. Kui Mirjam Eestit igatsema hakkab, siis kangastuvad talle kohe kapsapirukad, kohukesed, sumedad rabahommikud ja soolane mereõhk. Ning kui tema suvi oleks film, siis kindlasti midagi “Autod” multika laadset – täis seiklusi, väikseid kaotusi ja suuri võite, kus lõpuks on kõik jälle tip-top.
RALF
Ralfi nädal möödus täpselt nii nagu üks korralik suvine road-movie komöödia – täis nalja, imelikke kohtumisi ja ootamatuid kingitusi. Diskgolfi kettaid on tal nüüd juba tervelt kaheksa tükki, nii et Eestisse naastes võib ta kohe professionaali mõõtu võistlustulle astuda. Vahepeal kohtas ta kitarri virtuoosi, kes vaheldumisi country’t ja heavy metal’it nii tuliselt mängis, et Ralfil jäi suu imestusest pärani. Lisaks kogunesid telefoni hunnik naljakaid videosid, kus kohalikud semud üritasid eesti keeles … no ütleme nii, mitte kõige viisakamaid väljendeid kasutada.Kui koduigatsus peale tuleb, siis mõtleb ta perele, sõpradele ja oma armsale voodile. Ja kui tema suvi oleks film, oleks see kindlasti üks südamlik komöödia – kõht kõveras naerust, aga samas mõtlemisainet täis ja väärt kogemusi jagav.
POLINA
Polina nädal oli minimalistlik, aga oma moodi legendaarne – ta chillas, tegi tööd ja istus “empsidega” nagu tõeline boss. Kõige lihtsamad hetked osutusid tegelikult kõige mõnusamateks. Kui koduigatsus peale tuleb, siis kisub mõte kohe pere, kodu, puude ja mere poole – kõik need asjad, mis annavad turvatunde nagu soe pleed ja tass teed. Kui Polina suvi oleks film, siis oleks see kindlalt Titanic. Mitte sellepärast, et ta tahaks jäätükkidega möllata, vaid sellepärast, et talle lihtsalt meeldib see film ja ta peab end ellujääjaks. Tuleb, mis tuleb – tema lajatab vastu: “pohhui, ma olen survivor.”
HEILI-MAE
Heili-Mae nädal oli seekord niivõrd zen, et teda ükski olukord ei üllata. Küll aga jäi Heili auto paremast tulest ilma. Ikka juhtub – ka tegitajtel. Kuid Heili-Mae on meil alati naerusuine ja vahel ütleb üks väike naeratus rohkem kui tuhat sõna. Kui ta aga Eestit igatsema hakkab, siis tõusevad silme ette meri ja mets – kaks asja, mis mõjuvad nagu hinge restart. Kui Heili-Mae suvi oleks film, siis oleks see Inside Out. Tema tee viib läbi rõõmu, kurbuse ja kõigi muude värvikate emotsioonide, aga lõpuks jääb alati alles rõõm, kes teisi toetab. Üks suur seiklus “peakorterisse” tagasi jõudmise nimel – täis tundeid, aga kergelt naeratusega võetuna.
MAREK
Mareki nädal nägi välja nagu täiesti omaette komöödia-draama segu. Kujuta ette: kahe-aastane laps mähkme väel marsib üle laua ja tema viisene vend, kes on otsustanud üldse mitte riideid kanda, ronib samuti mööda lauda ringi – kõik see siis, kui ema rahulikult raamatuid ostab. Marek ei osanud vist otsustada, kas nutta või naerda, aga kogemus oli kindlasti meeldejääv. Eestist igatseb ta kõige rohkem oma peret – arusaadav, sest pärast selliseid “crazy sitdown’e” tundub kodu kindlasti nagu puhkus. Kui tema suvi oleks film, siis oleks see 1944 – mitte lahinguväljal, vaid peas endas, kus head ja halvad mõtted käivad pidevat sõda.
GEORG
Georgi nädal oli kui väike mägironimis- ja kassimaraton. Üles mäkke sõitis ta iga päev (tubli!), aga kõige mõnusam oli muidugi allamäge tuhiseda – sest no kellele see ei meeldiks? Lisaks õnnestus tal ka terve armee kiisusid üle silitada, nii et nurru jagus kuhjaga. Eestist igatseb ta kõige rohkem lihtsalt head sööki – üks korralik kodune kõhutäis oleks mägironimisele ideaalne boonus. Kui tema suvi oleks film, siis kindlasti Hangover – aga täiesti karskes versioonis. Ehk et tihti ei saa aru, mis toimub ja mis edasi saab, aga nalja ja seiklusi jagub ikkagi kuhjaga.
ANETE-ELISABETH
Anete-Elisabethi nädal oli tõeline “väikeste asjade suur rõõm” stiilis elamus. Kõigepealt sai ta endale uue mütsi… või noh, koleda mütsi, nagu üks umbes seitsmene tüdruk väitis, kes talle selle kinkis. Teiseks viis tee ta ühe tädi juurde, kellel on tervelt 8 taksikoera – kõik viisakad, hästi käituvad ja nii armsad, et Anete tundis end nagu paradiisis. Kui ta kodu igatseb, siis mõtleb ta lähedastele, värskele õhule ja heale mustale leivale. Filmiks valis Anete Forrest Gump – pikk ja käänuline seiklus, kus iga päev toob uusi ootamatuid kohtumisi, veidraid kingitusi ja lugusid, mida hiljem lastelastele jutustada.
Ja nii ongi! Tšu-tšu-freiiii!
Teie murumunakesed,
THE W1NCRED1BLES
SW Eesti 