Tsauki! Oled jälle siin – nii tore!:) Just täpselt, järjekordne nädal on seljatatud ja oleme siiani ainult kasvamas. Iga nädal meil ühise tiimina läheb aina paremaks. Käega katsutav on meie vahva lõpureis.
Igal hommikul on väga tore kuulda, kui uhke on meie üle Merili. Iga koosolek algab ikka kiitusega ja loomulikult tantsuga. Järjekordselt paraku pidime üksteise nägusid tervitama taas ekraani taga, kuid olge mureta, tagasi ja augusti lõpu veedame me ikka lõbusalt koos.
Eelneval nädalal oli meil selline võistlus nagu flower power! Nimelt, kes on olnud eriti tubli eelneval nädalal, siis saavad ühele oma armsale inimesele lilli saata. Lillekulleri teenuse skoorisid endale Polina, Heili, Herman, Linnea ja Mirjam! Hip-hip-hurraa!
AGA… mida kogeti eelmisel nädalal?
Heili-Mae armastab Country piirkondi ja väikseid linnu ning külasid, kus ta tunneb, et kõik inimesed on väga toredad. Talle piisab tavaliselt kahest Facebooki jagamisest, et enamus kohalikke emasid teda juba tunneks. Ta hindab FBL-i nii kõrgelt, et ei pea seda isegi eraldi demonstreerima – inimesed soovivad seda ise osta, kuna armastavad Jeesust. Üks kõige meeldejäävamaid hetki on olnud sel nädalal, kui ta külastas ühte peret, kelle farmis olid laamad.
Marek kirjeldab oma nädalat bookfieldil kui tavapärast, kuid seekord töötas ta piirkonnas, kus elab valdavalt mormoonide kogukond. Seal on paljud inimesed omavahel sugulased, kuna meestel on tihti 3–4 naist ja igaühega neist üle viie lapse. Tema nädalat tegi eriliseks kohtumine ühe ägeda perega, kes ostis temalt ning andis koguni 20 soovitust, võttes seda kui omamoodi võistlust.
Mirjam veetis ühe päeva täiesti teistsuguses rütmis – ta oli endale pähe võtnud, et peab leidma batuudi, kus saaks end korralikult välja hüpata. See polnud lihtsalt tavaline otsing, vaid nagu väike seiklus, mille käigus tuli silmad lahti hoida ja südant rõõmuks valmis seada. Kui ta lõpuks batuudi leidis ja sinna peale ronis, muutus päev kohe mitu tooni kirkamaks. Iga hüpe tõi näole laiema naeratuse ning see “jumpy-jumpy” tunne oli nii ehe ja lapsemeelne, et oleks võinud kesta lõputult.
Polina meenutab üht õhtut, mis algas süütult, kuid muutus kiiresti meeldejäävaks. Ta nägi tänaval isa grillimas ja otsustas spontaanselt “yolo” läheneda. Lõhnad olid kutsuvad, nalja sai ka, ja kui mees ta tuppa sööma kutsus, tundus see ideaalne soe õhtusöök. Kuid sisse astudes märkas ta laual torusid ja kristalle ning mõistis, et see polegi nunnu vanavanemate kodu. Hiljem kuulis ta, et mees on nüüd vangis, kuna oli methhead. Pöörane, aga omamoodi naljakas kogemus jäi talle siiski meelde.
Linnea räägib muigega kohtumisest, mis pani teda end korraks justkui peeglisse vaatama. Ta sattus vestlema inimesega, kelle nimi oli peaaegu identne tema omaga – Linea – ja selgus, et sellel naisel on poiss-sõber, kes õpib IT-d. See väike kokkusattumus pani Linnea end eriliselt ühendatuna tundma. Veel eredamalt on talle aga meelde jäänud George’i vanaisa – siiralt rõõmus ja soe inimene, kes võttis nende kohtumise südamesse. Nii väga, et nüüd jagab ta Linnea igat pilti Facebookis, justkui oleks ta uus pereliige.
Anete-Elisabeth sattus sel nädalal tõelise looduse jõudemonstratsiooni keskele. Kui ta ühe inimese kodust välja astus, avanes talle vaatepilt, justkui oleks terve linn ühe hetkega üleujutatud. Autojuhina pidi ta läbi vee rühkima, mis ulatus poole sääreni, ja mööduma madalamatest autodest, mille mootorid olid juba tormi ohvriks langenud. Nagu sellest veel vähe oleks, ootas kodupiirkonnas ees üllatus – ootamatud teetööd, mis muutsid tänavapildi üleskaevatud Tallinna kesklinna sarnaseks. Helgema poole pealt meenub talle Nika – särav inimene, kes andis talle suure kilekoti täie snäkke, rääkis kirglikult oma spordialast roller derby’st ja pani Anete tundma, et teda tõesti hinnatakse.
Seekord sedapsi! Varsti näeme kukupaid!
Teile kalliks saanud,
THE W1NCRED1BLES
SW Eesti 