Eelmise nädala fookuses oli Isa Auhind (Dad’s Award). Isad on alati olnud pere tugi ilma vingumata, kuid see nädal oleme juba Sizzler’i lainel ja eesmärgiks on võidelda endale tuusad päikeseprillid, et talvel toimuval auhinnareisil silmad ikka kaitstud oleks😎 Selleks tuleb taas teha suurepärane nädal, mille jooksul tuleb näidata raamatuid võimalikult paljudele avatud peredele.
Sander:
Sauk Center oli huvitav koht! Pool linna oli üles kaevatud ja pidin korralikult luurama tagatänavatel. Also jäin korraliku vihma kätte ning jäin oma kummipapudest ilma 😢
Mihkel:
Nädal 7: Auto, korvpall ja Ameerika inimesed
Seitsmes nädal Ameerikas raamatuid müües oli üks pöördelisemaid seni. Kui esimesed nädalad möödusid jalgsi või kellegi teise abiga liikudes, siis nüüd on mul lõpuks oma auto! See tähendab, et saan palju kiiremini piirkonniti liikuda ja olen iseseisvam kui kunagi varem. Ausalt öeldes tundsin esimest korda, et kontroll on minu käes – mitte ainult rool, vaid ka kogu see suvine teekond.
Auto saamine muutis kohe ka minu päeva struktuuri. Hommikused algused on endiselt varased, aga nüüd suudan päevas rohkem majapidamisi külastada. Vahemaad Ameerikas on suured ja ilma autota lihtsalt ei jõua kõike ära teha. Lisaks – autos olles saan vahepeal oma lemmikmuusikat kuulata ja see aitab energiat hoida.
Üks selle nädala eredamaid hetki juhtus täiesti ootamatult. Ühe perega vesteldes mainisin muuseas, et Eestis mängin korvpalli ja seepeale kutsus isa mind kohe laupäevaõhtuseks mänguks kohaliku meeskonnaga. Mõtlesin hetke ja siis muidugi ütlesin jah – millal veel saan USA-s korvpalli mängida nagu “oma poiss”?
Mäng oli ausalt öeldes täiega äge. Mitte ainult see, et sain kehaliselt aktiivne olla, vaid ka tunne, et kuulun kuhugi. Pärast mängu istusime ja jõime Gatorade’i, rääkisime elust ja nemad uurisid Eestist. Vahetasime kontakte ja nad ütlesid, et kui mul puhkepäev tuleb, siis olen alati teretulnud tagasi.
See nädal tuletas mulle meelde, miks ma üldse siia tulin – mitte ainult raamatuid müüma, vaid kogemusi koguma, inimesi tundma õppima ja kasvama. Nädalad ei lähe kergemaks, aga ma muutun tugevamaks. Ja iga uus tuttav, iga väike “võit” – olgu selleks auto, korvpall või lihtsalt mõnus vestlus mõne perega – annab jõudu edasi liikuda.
Ameerika on endiselt suur ja hirmutav, aga natuke vähem kui nädal tagasi.
Jaanus:
Nautisin ilma, sain üks päev jäätist. Ühel päeval lõi äike ühte puusse seal, kus ma töötasin. Nägin palju huvitavaid autosid. Sain ühe kinnisvaramaakleriga kaarte vahetada, nii et kui keegi soovib Minneapolise kandis kinnisvara, siis andke teada.
Joosep:
See nädal liikusin lõpuks uude linna – St. Joseph (püha Joosep). Väga äge võrdlusmoment tekkis suurlinnaga, kus eelnevad nädalad töötanud olen. Inimesed olid rahulikumad, kõigil oli aega ja mahti ära kuulata. Ootan huviga eesseisvaid nädalad, teeme sellest ühe meelde jääva suve!
Kristjan K.:
Auto hakkas juba vaikselt otsad andma ja viisin oma auto hommikul ühe mehaaniku kodu ette, viskasin võtmed sisse ja kirjutasin talle, et kas ta saaks päeva jooksul leida vea ja seda parandada. Õhtuks oli auto ajutiswlt juba paremaks tehtud ja sain üle pika aja rattaga uuesti sõita! Oli fun trennipäev. 😀
Elly:
Minul oli väga põnev nädal. Üks isa räppis ja tantsis mulle ukse peal. kohtasin ka ägedat ema, kes värvis kriitidega driveways oma lastega. Ega väga muud midagi teen tööd, näen vaeva ja järgmisel nädalal näete mind juba Sizzleri prillidega!
Aaaaaja see nädal kolisime uue vahva pere juurde, kelle terve suguvõsa varasemalt vahetusõpilasi hostinud.
See nädal käisime Sunday meetingul kaljult alla hüppamas vette. Mega äge oli ja lisaks ostsime kõik endale vahvad nokamütsid.
KOHTUMISENI JÄRGMISE BLOGINI!
SW Eesti 