💪GAINS₃-week 1🫨

Juhhuuu! Esimene täis töönädal on meie perekesel selja taga ja emotsioone on oi kui palju. Kui eelmisel nädalal saime rohkem nautida kuuma päikest ja UV’d, siis see nädal saime tunda Minnesota ilma vigureid. Kolmapäev, neljapäev ja reede sadas vihma nii palju, et üks hetk tundus nagu ilmataat oleks kraani lahti unustanud ja ise kodunt ära läinud. Aga loeme nüüd kuidas meil kõigil läks see nädal.

Mihkel:
Teine nädal Ameerikas: vihm, viipekeel ja veider kanepipidu

Kui keegi oleks mulle kuu aega tagasi öelnud, et veedan oma suve müües raamatuid võõrastele inimestele Ameerikas, õppides viipekeelt ja juues Mountain Deed koos NBA fännidega, oleksin ilmselt arvanud, et nad on natuke liiga palju kanepit tõmmanud. Aga noh, siin ma nüüd olen.

Esmaspäev: tööpakkumine… või mehhiko seebiooper?
Koputan uksele ja avaneb — kes muu kui ülisõbralik mehhiko mees, kes kohe särama lööb nagu päike pärast vihma (millest tuleb veel juttu, oodake vaid). Räägime paar sõna, ja järgmine hetk annab ta mulle oma ärikaardi nagu ma oleks kandideerinud temaga koos Taco Bellis vahetust tegema. “Tule teisipäeval tagasi. Räägime äri,” ütleb ta salapäraselt. Ma ei ole siiani kindel, kas ta tahtis mind tööle võtta, mulle raamatuid müüa või mind oma uueks väimeheks. Igastahes, teisipäev ei tulnudki… või vähemalt mina ei läinud.

Kolmapäev: viipekeel 101 – vol 1
Koputan taas uksele. Tuleb välja, et seal elab üks tädi, kes TEGELIKULT juba raamatuid ostnud ja otsustab, et nüüd on aeg õpetada mulle viipekeelt. “Sul kulub see ära – sa ei kujuta ette, kui palju kurtide peresid siin elab,” ütleb ta. Ma ei tea, kas see on fakt või tema isiklik statistika, aga nüüd oskan vähemalt öelda “raamat”, “aitäh” ja “ma ei müü tolmuimejat”.

Neljapäev: NBA finaal, Mountain Dew ja… oota, kas siin tossatakse?
Üks pere kutsub mind sisse – väga tore, väga chill. Istun maha, räägime juttu, ja järsku saan aru, et midagi on õhus. Ei, päriselt, midagi on õhus. Nimelt kanep. Vähemalt nad olid lahked – pakkusid Mountain Dew’d, mis on ausalt öeldes olnud mu selle nädala kütus. Samal ajal käis taustal NBA finaal – nemad elasid kaasa Lebronile, mina elasin kaasa sellele, et mu kingad lõpuks ära kuivaks.

Reede: vihmapiiskade all nagu Nicholas Sparks’i romaanis
Ja siis tuleb vihmapäev. Müün vihma käes, jalad läbi vettinud, näen välja nagu läbimärg kodutu. Ja siis tuleb üks vana mees, kes ei ostnud raamatuid, aga ulatas mulle 10 dollarit. “Sul on nägu nagu Labradoril, kes kaotas oma palli. Võta see ja mine osta endale midagi sooja,” ütles ta. Ma olin nii liigutatud, et oleksin peaaegu kallistanud teda — aga siis lõi äike ja otsustasin lihtsalt lehvitada.

Kokkuvõtteks:
Ameerika on kummaline, tore ja täiesti ettearvamatu. Üks päev õpid viipekeelt, järgmine päev pakutakse sulle töökohta mehhiklase majas ja kolmandal hetkel istud perega, kes armastab nii korvpalli kui ka kanepit. Aga elu raamatumüüjana pole kunagi igav. Ja see ongi asja võlu.

Püsige lainel – kolmas nädal tuleb (loodetavasti) ilma vihmata!

Elly:
Minu nädal möödus huvitavalt ja kultuuri rikkalt-
Nägin kellegi hoovi peal rekkat.

Kohtasime Merilyniga ühte miljonäri, kes oli ise ehitanud nullist auto.

Kohtasime ka jahimeest, kes andis meile kalkuni sulgi.

Kohtasin ka ühte pere, kelle isa oli kunstnik ja õpetaja ning ta näitas oma stuudiot ja kunsti.

Nägin ka kellegi garaažis rekka laadset autot. Väga suur garaaž oli.

Üks kodu oli nagu loomaaed. Neil oli kalu, koeri, kasse ja papagoisid. Papagoid olid mu lemmikud, sest mul endal ka kaks tükki kodus ❤

See nädal sain tunda ka ameeriklaste lahkust. Üks emme andis mulle Walmarti kotitäie snäkke kaasa, üks pere pani lõunakarbi täis õhtusööki ja üks isa andis oma uue pusa mulle, sest vihma kallas nagu ämbrist.
Täna, pühapäeval, käisime Walmartis ja avastasime, et Monster High nukud on siin palju odavamad ja ilusamad kui Eestis, ja ma ostsin omale kaisu jänku… võin vist ametlikult öelda, et ma ei kasva kunagi suureks.

Nägin ka oravat :DDDD

Kristjan H.:
“Nägin paabulindu”- Kristjan 2025

Jaanus:
Teine nädal möödus väga kiiresti ja töökalt. Sain palju väärt kogemusi ja kohtusin paljude lahedate inimestega. Reedel sain terve päeva vihmas töötada, mis oli päris väsitav, aga muidu on ilm päris normaalne olnud. Proovisin üks päev inimestega veits vahetuskaupa ka teha, alustasin pastakast ja tõin koju väikse legokomplekti. Elame Mississippi jõe lähedal, nii et ma saan iga päev üle tammi teisele poole jõge sõita.

Joosep:
Pole halba ilma, on halb riietus. Vihmaponcho päästab päevad🤠

Kristjan K.:
Olin 3h olnud vihma käes ja keegi ei tundunud, et laseks mind tuppa. Koputasin ûhele uksele kes oli varem 10a eest müünud raamatuid ja pakkus mulle isegi pitsat ja paar nippi. Väga tore kogemus oli.

Merilyn:
See nädal panin hommikuti end riidesse nagu läheksin sügistormi, mitte suvel raamatuid müüma – kihid, kilekas, kapuuts… ainult suusamask jäi puudu. Inimesi tänaval ei olnud – kõik olid vihmavarjudega peitu pugenud. Aga teate, mis see tähendas? Peaaegu igale uksele sai koputada!

Vahepeal nägin küll ise välja nagu märg kassipoeg, aga kui töö tehtud sai, oli tunne nagu oleks maratoni läbinud – ainult selle vahega, et finišis ei oodanud medal, vaid soe dušš ja puhtad riided.

Samas sai ka riided natuke puhtamaks ja külma showeri tehtud 😀

Patrik:
See nädal oli väga hea enda proovile panek, kuna vihma tuli vahepeal nii suure ladinaga, et ei saanud aru kas see on orkaan või lihtsalt padukas. Aga tuju oli alati hea ja kui ongi selline vastik ilm, siis mõtledki, et tänu sellele ma hindan seda ilusat päikselist ilma palju rohkem

Sander:
Äge nädal! Kohtasin Melrose linnapead, Joe Finken. Oli varem raamatuid ostnud meie inimestelt 👍
Muidu on meie inimesed tublid olnud ja lapsevanemad võivad kindlasti uhked olla oma laste üle. Kõik pingutavad ja annavad endast parima, et head harjumused luua suvel hakkama saamiseks. NO PAIN NO GAIN!