Juuli esimene nädal on tehtud ja muidugi juhtus meil jälle palju lahedaid lugusid. Oleme kogu tiimiga väga palju arenenud ja hakkame vaikselt pihta saama sellele, mida teeme 😄. Nüüd saame juba keskenduda detailidele ja väikeste asjade lihvimisele, kuna oskuste vundament on valmis ehitatud. Järgmine nädal on kõik peale Gertu ja Eriku motoriseeritud ja teevad tööd autoga. See saab olema suur muutus rattaga töötamisest, mida Kaur ja Mart on juba omal käel kogenud.
Eriku kõige põnevam probleem algas kolmapaeval: “Gertuga coaching kõnes olles, lõhkes mu ratta rehv. Olin alles poolel teel turfi ja ma hakkasin jooksma, jalgratas käe kõrval. Korrutasin endale, et selleks olukorraks ma jooksmas käisingi ja tuletasin meelde, et ma olen Big G ja “how would I feel if I actually made it” :D.
Hakkasin koputama, et jalgratas korda teha. Ühelt ukselt leidsin uue jalgratta, mille tegime pereisaga korda. Ratta sadul oli nii madalal, et sõita oli väga raske ja kett oli full roostes ka. Rattas lagunes päris kiiresti ära. Seejärel otsisin uue jalgratta, mille tegin uuesti korda. See ka ei töötanud ning otsisin lahendust, et saaksin oma vana jalgratta korda teha. Kirjutasin enda kodu hostile, et ta ostaks mulle uue sisekummi, et saaksin järgmine nädal siserehvi ära vahetada.
Järgmine päev vahetasingi ära, aga õhu pumpamiseks oli vaja teist pumba otsikut ja see juhtus neljandal juulil, seega kõik poed olid kinni. Hakkasime pereisaga otsima lahendusi, et kust saada otsikut õhupumbale, et mu originaalne jalgratas korda teha. Pereisa ütles, et ta läheb minu eest poodi ja siis sain lõpuks tööle hakata.
Kõik hakkas hästi minema, kuid nädala viimasel päeval, laupäeva õhtul, sellel ajal kui ühe perega parajasti maha istusin, varastati mu jalgratas ära. Hakkasin mõtlema, et mis ma nüüd teen, kuna ma olen reaalselt ühe tunni kaugusel kodust. Koputasin tagasi pere uksele, kelle majast just välja astusin. Emal hakkas nii kahju minust ja ütles, et ta viib mu koju ära peale tööd. Tellis mulle Panda hiinatoitu ja andis veel 8 kaneelisaia kaasa ning sain 10 minutiga peale tööpäeva koju. Sain veel tund aega tööd teha, et 13 tundi täis saada. Samal päeval oli Ipad 5% aku peal ja akupank oli ka tühi. Seega pidin otsima akupanka, et ma saaksin üldse tööd jätkata. Väga palju erinevaid olukordi, aga attitude oli laes, sest ma mõtlesin kogu aeg selle peale, et what if ma lahendangi kõik probleemid ja teen päeva lõpuni.
Kaur: kohtasin ühte pere, kellel oli 2.5 aastane poiss ja imik. Isa oli insener ja ema oli IT peal. Neil oli tagahoovis 6 kana ja kukk. Lihtsalt nalja pärast. Aretasid ka uusi beebi kanasid.
Mina kohtasin 88 aastast vanat daami Kanadast nimega Marie Isabelle Louise. Tal on olnud viimased 7 aastat vähk ja ikka veel on elus. Ta rääkis mulle terve oma eluloo.
Tema elulugu oli midagi päris erilist – nagu filmist. Ta sai esimese lapse 14 aastaselt. Tema isa ütles lapse isale, et kui mees temaga ei abiellu, siis ta kutsub politsei ja paneb ta vangi.
Lapse isa muidugi abiellus Mariega, kuid oli vägivaldne ja peksis teda ja lapsi ning tõi koju teisi naisi. Mees müüs 60-ndatel ja 70-ndatel ebaseaduslikult alkoholi ja tubakat ning ka kinnisvara. Ta ehitas selle ümber enda äri ja teenis niimoodi miljoneid. Ta suri 51 aastaselt ja nii sai Marie abielust välja.
Marie õppis ise ülikoolis ärindust ja kinnisvara ning õppis oma mehelt selle koha pealt palju. Tal oli 47 aastaselt 24 erinevat maja. Praegu omab ta ikka veel tervet kortermaja ja hotelli Los Angeleses. Ta on multimilljonäär ja maksis kõigi oma laste ja lastelaste ülikoolide eest. Tema ühe lapse mees lõi kuulsa šokolaadi firma ja köharohu firma, mille nimed mulle kahjuks meelde ei jäänud. Nad on miljardärid Connecticuti state’is.
SW Eesti 