Pool suve juba läbi või pool suve alles ees?

Tsaukitsau, muskad!


Aeg läheb iga nädalaga aina kiiremini ja kiiremini. Peredega rääkimise ajal jõuame nii palju erinevaid asju jälgida ja mõelda, sest me muutume üha paremaks ja võtame asju vabamalt. Jõuame jälgida kuidas emad meid kahtlustavalt vaatavad või särgi pealt SW logo loevad või skännivad meid ülevalt alla ja alt üles. Nad arvavad, et nad teevad seda märkamatult aga nad ei tea, et nende vastas on parimate poolt treenitud müügimasinad, kes märkavad kõike ja kõiki. 
Saime pühapäeval jälle kokku, et koosolekuruumis kakaod ja kohvi juua. Rääkisime mingitest asjadest ka.

Saime pildile haruldase euroopa Emmely, keda tuntakse tihtipeale rahvasuus ka ladinakeelse nimetuse, pokerface, all. Kunagi ei tea, kuidas ta päev möödus, sest ta naerab kogu aeg ja hoiab kõigil tuju laes.
Taga, laua peal, on coca-cola pudel, ülejäänud on lihtsalt taustamüra ehk Al ja Tõnis kohtingul.
Tean jaa, et lahe pilt. Paekas ja KB istumas laua taga. Pildikvaliteet madal ja kaamera halb, aga Paeka päevitus jäi ikka pildile. Isegi Kai arust on naljakas. Pole ilus naerda teiste päevituse üle, Kai.
Iga pilti pole vaja kommenteerida, aga ma teen seda ikka.
I can. I will. I’m going to. Positiivsed laused iseendale on iga imelise päeva imeline osa 🙂
Kasesalu ja Oravapoiss sõrmedega kujundvõimlemist tegemas.
Meri põlvini.


Käisime veepargis ujumas, et kohalikud ka näeks milline üks normaalse inimese päevitus välja näeb. Maarja ja Kai-Brith läksid oma uuele Ferrarile järgi, selleks neid siin polegi. Võib olla ma valetan, aga te ei saa seda nii kui nii kunagi teada 🙂

Tsauuu, tupsununnud! Peatse kohtumiseni internetiavarustes.

Ameerika mäed Eesti moodi

Ahoi siitpoolsusest,
Jälle üks erakordne nädal möödas. Aeg lendab aina kiiremini, harjumused on loksunud veel tugevamini paika ja pingutustest tekkinud viljapead hakkavad mullast välja paistma.
Järjekordselt veetsime poole oma pühapäevasest ajast Finlays, kus vaatasime tagasi möödunud kuuspäevakule ja saime uusi ideid, kuidas ennast edasi viia – nii kõrgemale kui kaugemale. Siiani tõmbame veel vibu vinna, et nool võimalikult täpselt võimalikult kaugele lasta. 
Sõime jäätist, salatit ja mängisime korvpalli, et möödunud nädalaga hüvasti jätta, lõbutseda ja küünarnukkidega omadele ribide vahele sinikaid tekitada.
Autasustatud said järjekordsed tegudetegijad

Meie suur juht ja õpetaja meile eeskuju näitamas.
Osad meist koos host-familyga aega veetmas.

Järgnevalt mõned lood meie juhtumistepagasist.

Maarja:
Ühel päeval jäin koera lōksu. Veranda ees oli koer ketis. Väike koer, urises ja haukus päris hirmsasti. Jooksin kaarega verandale, kus laud jäi minu ja koera vahele. Uksele lähemale ei pääsenud, koputasin aknale, keegi ei tule. Siis sain aru, et siit peab minema ka saama. Ōnneks naabri koer hakkas ka haukuma, väike klähvits pööras pead sain jooksuga üle muruplatsi minna kui koer ajas taga oma keti pikkuses. Pääsesin eluga.

Reimo:
Tulin pere juurest ja hakkasin oma ustava ratsu rüppe [loe: autosse] minema. Nägin, et keegi oli oma mootorratta täpselt mu tõlla taha parkinud ja seisis seal juures. Korra mõtlesin, et veider koht, kuhu parkida, kuid ei mõelnud rohkem sellest. Sörkisin auto poole, et järgmisele perele raamatuid tutvustama tõtata, kuid mootorratta omanik hüüdis: “Hey, remember I told you we will see each other again?” Hägusalt meenus, et keegi ütles küll millalgi perega kohtudes midagi sellist, kuid see oli ka kõik. Tervitasin vastu ja mees viskas mulle $40 sügavale pihku ja ütles, et see on elamiskuludeks. Ma olin hämmingus ja ei saanud midagi aru, kuigi väga lõbus oli. Mees hüppas motika selga soovis head ja hakkas ratast käivitama. Küsisin ta nime ja et teeksime pilti, vastas, et ta nimi on Jack Hagerman, otsis mind kaks päeva St Marys ning et ta 31 mereväes olnud; olevat teinud mulle taustakontrolli ja ütles, et “everything checks out” ning kui ma olen see, kes väitsin esmasel kohtumisel, olevat siis soovib parimat. Bookfieldil juhtub ikka nii vägevaid asju.

Pilt Jackiga

Aga Ohighersid soovivad teile parimat ja olge tublid edasi,

Teie ustav,

Ooooooooohiiighers

Ohighersite teine nädal Ohios

Tsauki-Tsau kõigile!

Ohighersite teine nädal ning esimene täispikk nädal nüüdseks läbi! Nädal oli väga lahe, kõik kogesid kõiki nelja aastaaegu ühe päeva sees, saime korralikult vihma, soojakraadid vahepeal olid 8-9 vahel, samas oli kõrvetavalt sooja päikest. Mõnus igatahes!

Kõik tegutsevad toimekalt oma uute harjumuste kujundamise nimel, see nädal võistlesime kõik Success Coini nimel ehk pidime iga päev näitama keskmiselt 30le perele tooteid. Kiidusõnad kõigile tublidele, kes endale esimese auhinna taskusse pistsid, kindlasti annab see ka hea eelduse edukaks suveks.

Nagu ka eelmine nädal, siis ka see nädal võistlesime callides, demodes ja sitdownides. Kõige tublimaks osutus meie grupis TIIU, kes võttis enda käe ümber KÕIK kolm käepaela. Väga tubli saavutus, all pool ka pildid käepaeltve vastuvõtmisest.

Kõige tublim online klientide leidja oli Reimo! Hea töö!

Lisaks sellele on meil orgis liikvel ka roheline käepael. Selle omanikuks saab inimene, kellel oli nädala jooksul mõni huvitav juhtum või olukord kust ta tuli võitjana välja. Seekordne käepaela omanik on Maarja! Tema siis ühel tööpäeval pidi tegelema hommikul tööloaga ning kuna läks kauem, kui arvata võis sai ta tööle alles kella 13.00st. Sellegi poolest ei teinud ta sellest endale vabandust mitte 30 demo teha vaid tema läks ja tegi ning tõestas, et kõik on võimalik! Tubli töö Maarja!

Pildikene meie orgist peale teist nädalat koos Success Coinidega

Mõned lahedad lood nädalast:

Helina:

Ma olin kolmapäeval orava lõksus. See oli esimene kord, kui otsustasin minna kinnisele verandale sisse. Ukse taga oodates märkasin, et üks orav soovib sinna sisse pääseda. Tõmbasin ruttu välimise ukse kinni ja jäin ootama, kas keegi tuleb päris uksele ka. Kogu see aeg orav ootas oma sissepääsu ja vaatas mulle kurva näoga otsa. Verandalt lahkudes pidin kasutama oma parimat strateegiat, et sealt välja pääseda nii, et loomake sisse ei saaks. Kokku sai 6-7 minutit temaga jännatud.

Tiiu:

lambist siis teen turfis tööd, ja tuleb mingi väike neegripoiss rattaga, paljajalu, ainult shortsid jalas minu juurde, hakkab igast küssasid küsima, kes ma olen, mida teen ja miks ma nii imelikku tööd teen

ma siis lähen uksele koputama ja tüüp tuleb kaasa minuga ja küsib et, aa you wanna go into this house? ja läheb peale minu koputamist kahe käega paugutama sinna ukse taha

niimoodi mitu ust järjest, aga ta oli vist mingi hoodi poiss seal, sest igaüks kes ukse lahti tegi ütles talle jou ja patsutas teda pea peale  ja siis lõpuks tuli jäätiseauto ja ta küsis, et do you want ice cream ja sõitis jätsiautole oma rattaga järgi.

Karl:

Õues kallas jämedat vihma. Vihmakeep oli sellel korral hotelli kuivama jäänud. Koputades uksele ilmus selline turske ehitaja, kes nähvas, et tal pole mu müüdavate asjadega midagi peale hakata. Ukse sulgemisel küsisin, kas tal vihmakeepi on, sest ikka korralikult kallas ja olin juba läbimärg. Turske sell muutus hoolivaks härrasmeheks, kes andis mulle oma ehitusel kasutatava vihmakeebi ja ära minnes viskas õunapiruka pihku. Kinnitasin selle looga, et ei tasu ennast tõsiselt võtta.

Tõnised ja Kristjan:

Kristjanil oli esmaspäeval, 10ndal juunil sünnipäev. Sai tema 25 aastaseks. Veerand sajandit nagu naksti täis. Pühapäeval oli meil plaanis ka kooki süüa. Tõnised oli mõlemad tublisti Kristjanit meeles pidanud ning enne Sunday Meetingut poes käinud kooki ostmas. Mis aga juhtus oli see, et kuna peale meetingut läks meil kõigil kiireks siis jäi kook terveks ajaks auto pagassi ja koju jõudes avastasid nad et kook oli endiselt seal. 

Vähemalt on neil mida nüüd terve nädal süüa.