Pushing The Limits- Nr 1 or

Heiii, sõbrad ja emmed!

Nädal oli väga edukas ja suurem osa meist võitsid ka Moms Awardi ehk on mida oodata banketil!

.
Tundub nagu eile, kui kirjutasime siin, et 1/3 on läbi.. Nüüd juba 2/3! Öeldakse, et parimad nädalad on alles tulekul ja paljud müüvad viimase kuuga kõige rohkem! Inimesed hakkavad koolile mõtlema ja meie oskused on paremad kui kunagi varem!
Samuti öeldakse, et suvi on nagu maraton ja viimane kolmandik tulebki ennast kõige rohkem panna.
.
Üldiselt oli kõigil jälle tore ja kiire nädal, iga päev juhtub nii palju ja need lähevad nii kiirelt, et keegi ei mäletagi enam päeva lõpus kõike 😀 Samuti oli kolmapäeval jälle üks suur püha, seekord Utah enda oma! Ehk jälle olid inimesed kodudes, käisid paraadil ja lasid palju ilutulestikke, neil ikka neid pühi suvel jätkub!
.
Järgmine nädal tuleb aga jälle üks cool nädal, iga päev on meil võimalus saada erinevate asjade eest kuponge, mis lähevad suve lõpus loosi, kus loositakse välja erinevaid Apple tooteid ja Amazoni kinkekaarte jne. On mille nimel pingutada!
.
Täna käis üks grupp meetingust jälle kanjoneid avastamas, teised aga Park Citys, mis on üks populaarsemaid kohti, kus peredega käiakse. Käisime sellises veepargis, nagu Eestis Estrellas funpark ka praegu, FUN!
.
Samuti olid meil see nädal jälle lausa KAKS sünnipäevalast, Sandra ja Erki! PALJU ÕNNE TEILE VEEL TAGANTJÄRELE!
.

Pushing The Limits – Nr 1 org

Time for PIE IN THE EYE and MOMS WEEK!

HEEEI KALLID!

Tervitame teid ja OLEME ŠOKIS, ET JUBA 21. JUULI! 

Nädal läks jälle nii kiirelt ning aina kuumemaks läheb. Iga päev oli kindlasti 30 ringis ning eile õhtul kell 7 öeldi, et oli 36 kraadi?! See nädal toimus siis kauaoodatud pie-in-the-eye võistlus, milleks moodustasime paarid ja võitjapaarid kahest grupist said teistele koogiga lüüa.

Võitjad olid mõlemast grupist ikka TÜDRUKUD ehk Elis ja Sandra ning Jaanika ja Kristel!

Üks grupp sai kokku kämpimisalal ja käis pärast järves ujumas ja mõnulemas ning teised kanjonite vahel. Oli jälle fun ning kiire pühapäev!

Uus nädal toob meile jälle dedication weeki ehk EMA NÄDALA! See peaks olema üks parimaid nädalaid ja käima tõmbama küll, et anda tagasi üks nädalake emadele selle eest, mis nad meile teinud terve elu!

Elis: Mina sain ka lõpuks näha Southwesterni alumnisid! Kõigepealt nägin üks päev ühte naist, kes on hostinud meie DSL-i ehk Invinciblesi manageri Madis Pajo, samuti Taavit ja teisi! Tema abikaasa tegi seda sama tööd, kui nad olid just abiellunud ehk arvatavasti umbes 40 aastat tagasi?! Samuti hakkas üks mees tänaval minuga rääkima ja ütles, et tegi seda 20 aastat tagasi ja ütles, et mis iganes mul vaja, võin alati ta ukse taha minna!

Pushing The Limits- Nr 1 org

Hei-hei!

Loodame, et teil oli vahva laulupidu, aga meie 4th of July oli veel kõvem! Mitmed meist said seda esmakordselt siin näha – palju grillimist ja tänavatel rakettide laskmist, väga lahe kogemus!

Ja ongi järjekordne nädal läbi ja pühapäev läbi saamas, järgmine nädal juba pool läbi! HAIGE! Samuti said mõned FYd ka juba autoga töötamist proovida, kes laenas autot paariks päevaks, kes sai täitsa pikemaks.

Täna oli meil selline fun pühapäev, et kohtusime jälle pargis, tegime tähtsamad asjad ära ja siis läksime jõkke tuubitama. See oli jällegi meile kõigile esmakordne ja huvitav kogemus. Jõgi oli väga külm, käänuline, viis meid kogu aeg okstesse ja võssa, pepud tuubis külmetasid 2 tundi, mõned kaotasid oma jalanõud ja kukkusid vahel vette, aga ME JÄIME ELLU ja oli väga fun vahelduseks! Marek ja Janson aga vallutasid täna mägesid!
Samuti on tänane väga huvitav, kuna enamus meist kolisid uude linna, millest saadi ka alles hommikul teada, nii et õhtupoolikul hakati alles ööbimiskohti otsima. Aga nagu ikka, figurdasime kõik midagi välja ja homme saame puhtalt lehelt alustada – WEEK 1 DAY 1, just getting started! Nii ongi, paremad nädalad on alles ees!

Järgmine nädal on ka seetõttu huvitav tulemas, et see on dedication week, mis tähendab, et saad selle pühendada ühele inimesele, kirjutada talle kiri, mida sa tema juures hindad ja kui teed oma parima nädala, saab see inimene sügisel auhinnabanketil graveeringuga kingituse.

Mõned muljed:

Mai-Liis: Hmm, nii, mida funi siis sel nädalal juhtus?
Esmaspäeva hommikut alustasime hommikusöögiga McDonald’sis ning kui tööle hakkasime minema, siis suutis Sandra valet väljapääsu kasutades alarmi tööle panna, mis siis karjus üle kogu mäki. Teisipäeva hommikul ütles üks mees meile kohe, et ta loodab, et me täna alarmi tööle ei pane, nimelt oli ta eelmisel päeval meie kõrvallauas istunud. Siis mingil hetkel päeva jooksul hoidsin oma customer listi just sel ajal lahti, kui lind otsustas, et on õige aeg end tühjendada ja siis lendaski ilus pruun lärakas mu nimekirja keskele. Ja väikeste lastega sit-downides juhtub ka ALATI midagi. Seekord siis suutis üks 2,5aastane poiss kaks korda selle 20 minuti jooksul püksi teha nii et ema jooksis teda puhastama kogu aeg ja ma sain mõnusat jahedust nautida seal toas üksinda.

Teisipäeva hommikul aga olin jõudnud umbes tund aega koputada, kui järsku kuulsin kuskilt “It’s a great day to be a bookman…”. Juhuslikult sõitis Gary (endine bookman) minust mitu korda mööda ja iga kord keris akna alla ning laulis seda kõva häälega ning hommik oligi kohe poole lõbusam haha.

Ja siis jõudiski kätte see kuulus 4th of July. Hommikul panime vahelduseks USA T-särgid selga ja ootasime põnevusega, mida päev toob, Alguses tundus nagu täiesti tavaline päev olevat kuni umbes kl 17ni, kui inimesed hakkasid suurteks grillipidudeks kogunema ja vaikselt ilutulestikku laskma. Imelikul kombel saime ka äikest ja hullu vihma ning tuult too päev. Õhtuks õnneks see vaibus nii et koju sõites nägi enda ees ja taga ja kõrval ja pea kohal ilutulestikku

Julius: Oleksin peaaegu koera alla ajanud, aga ta jooksis ikkagi mu tagant mööda lõpuks ja ma pidurdasin ja ta sai kuidagi nii pihta ja käis ainult väike kolks, mis oli ikka naljakas. Samuti oli lahe see tunne, kuidas läksin esimese nädala turfi tagasi ja kui esimesel nädalal tundsin end seal ebakindlalt ja imelikult, siis nüüd oli selline tunne, et pigem nemad on imelikud, kes EI tea, kes ma olen!

Elis: Arvan, et selle nädala paar naljakamat seika olid esiteks minu lugu pardiga. Hakkasin siis lõunat sööma ja näen, et mingi part läheneb mulle, selline punase lotiga. Ja no nii julge on ja aina läheneb ja ära ei lähe, pakin siis oma asjad kokku ja lähen eemale. Siis hakkan mõtlema, et äkki on see märk jumalalt, kes tahab mulle jõudu juurde anda ja midagi öelda. Nii ma siis olen seal lõunal keset oma turfi ja küsin pardilt: “Kuule, kas sa oled jumal vä? Kas sa tahad mulle praegu midagi sellega öelda?”. Õhtul nii naersime selle üle teistega ja Sandra iga päev räägib nüüd mulle, kuidas ta ka erinevatelt loomadelt küsib: “Kas sa oled jumal v?”.

Samuti näitasin Sandrale üks õhtu Roaldi nädala parimat klippi Tiina Kilksonist (kes pole näinud, minge vaadake kohe järgi). Naersime jälle kõhud kõveras ja laupäev lubasime üksteisele, et teeme Tiina Kilksoni South Jordanis ka kuulsaks! Nii me siis rääkisime inimestele see päev: “Ja siis ma kohtusin veel Tiina Kilksoniga, ta on ka Euroopast ja ta on nagu kohalik superstaar siin, kõik teavad teda ja ta veel abiellub 2 nädala pärast!” Kõik inimesed noogutasid kaasa nagu ikka ja nalja sai! Eks see bookfield ongi üks koht, kus ei tohi end liiga tõsiselt võtta ja tuleb seda pullina hoida!

Tõmbame teie lähedaste nimel selle parima nädala käima!

2019-07-07 (12)

Pushing The Limits- Nr 1 org

4TH OF JULY!

Hei-hei!

Loodame, et teil oli vahva laulupidu, aga meie 4th of July oli veel kõvem! Mitmed meist said seda esmakordselt siin näha – palju grillimist ja tänavatel rakettide laskmist, väga lahe kogemus! 
Ja ongi järjekordne nädal läbi ja pühapäev läbi saamas, järgmine nädal juba pool läbi! HAIGE! Samuti said mõned FYd ka juba autoga töötamist proovida, kes laenas autot paariks päevaks, kes sai täitsa pikemaks. 
Täna oli meil selline fun pühapäev, et kohtusime jälle pargis, tegime tähtsamad asjad ära ja siis läksime jõkke tuubitama. See oli jällegi meile kõigile esmakordne ja huvitav kogemus. Jõgi oli väga külm, käänuline, viis meid kogu aeg okstesse ja võssa, pepud tuubis külmetasid 2 tundi, mõned kaotasid oma jalanõud ja kukkusid vahel vette, aga ME JÄIME ELLU ja oli väga fun vahelduseks! Marek ja Janson aga vallutasid täna mägesid!
Samuti on tänane väga huvitav, kuna enamus meist kolisid uude linna, millest saadi ka alles hommikul teada, nii et õhtupoolikul hakati alles ööbimiskohti otsima. Aga nagu ikka, figurdasime kõik midagi välja ja homme saame puhtalt lehelt alustada – WEEK 1 DAY 1, just getting started! Nii ongi, paremad nädalad on alles ees!
Järgmine nädal on ka seetõttu huvitav tulemas, et see on dedication week, mis tähendab, et saad selle pühendada ühele inimesele, kirjutada talle kiri, mida sa tema juures hindad ja kui teed oma parima nädala, saab see inimene sügisel auhinnabanketil graveeringuga kingituse. 

Lisame siia ka mõned eelmisest nädalast lisamata jäänud pildid, tänasest tuubitamisest kahjuks nagunii midagi ei saanud. Samuti näete selle nädala veepudeli võitjaid (reaalselt saame need kätte jälle järgmine nädal, seetõttu näete pildil Gatorade).

Mõned muljed:

Mai-Liis: Hmm, nii, mida funi siis sel nädalal juhtus?
Esmaspäeva hommikut alustasime hommikusöögiga McDonald’sis ning kui tööle hakkasime minema, siis suutis Sandra valet väljapääsu kasutades alarmi tööle panna, mis siis karjus üle kogu mäki. Teisipäeva hommikul ütles üks mees meile kohe, et ta loodab, et me täna alarmi tööle ei pane, nimelt oli ta eelmisel päeval meie kõrvallauas istunud 😂 Siis mingil hetkel päeva jooksul hoidsin oma customer listi just sel ajal lahti, kui lind otsustas, et on õige aeg end tühjendada ja siis lendaski ilus pruun lärakas mu nimekirja keskele. Ja väikeste lastega sit-downides juhtub ka ALATI midagi. Seekord siis suutis üks 2,5aastane poiss kaks korda selle 20 minuti jooksul püksi teha nii et ema jooksis teda puhastama kogu aeg ja ma sain mõnusat jahedust nautida seal toas üksinda 😄
Teisipäeva hommikul aga olin jõudnud umbes tund aega koputada, kui järsku kuulsin kuskilt “It’s a great day to be a bookman…”. Juhuslikult sõitis Gary (endine bookman) minust mitu korda mööda ja iga kord keris akna alla ning laulis seda kõva häälega ning hommik oligi kohe poole lõbusam haha
Ja siis jõudiski kätte see kuulus 4th of July. Hommikul panime vahelduseks USA T-särgid selga ja ootasime põnevusega, mida päev toob, Alguses tundus nagu täiesti tavaline päev olevat kuni umbes kl 17ni, kui inimesed hakkasid suurteks grillipidudeks kogunema ja vaikselt ilutulestikku laskma. Imelikul kombel saime ka äikest ja hullu vihma ning tuult too päev. Õhtuks õnneks see vaibus nii et koju sõites nägi enda ees ja taga ja kõrval ja pea kohal ilutulestikku

Julius: Oleksin peaaegu koera alla ajanud, aga ta jooksis ikkagi mu tagant mööda lõpuks ja ma pidurdasin ja ta sai kuidagi nii pihta ja käis ainult väike kolks, mis oli ikka naljakas. Samuti oli lahe see tunne, kuidas läksin esimese nädala turfi tagasi ja kui esimesel nädalal tundsin end seal ebakindlalt ja imelikult, siis nüüd oli selline tunne, et pigem nemad on imelikud, kes EI tea, kes ma olen! 

Elis: Arvan, et selle nädala paar naljakamat seika olid esiteks minu lugu pardiga. Hakkasin siis lõunat sööma ja näen, et mingi part läheneb mulle, selline punase lotiga. Ja no nii julge on ja aina läheneb ja ära ei lähe, pakin siis oma asjad kokku ja lähen eemale. Siis hakkan mõtlema, et äkki on see märk jumalalt, kes tahab mulle jõudu juurde anda ja midagi öelda. Nii ma siis olen seal lõunal keset oma turfi ja küsin pardilt: “Kuule, kas sa oled jumal vä? Kas sa tahad mulle praegu midagi sellega öelda?”. Õhtul nii naersime selle üle teistega ja Sandra iga päev räägib nüüd mulle, kuidas ta ka erinevatelt loomadelt küsib: “Kas sa oled jumal v?”. 

Samuti näitasin Sandrale üks õhtu Roaldi nädala parimat klippi Tiina Kilksonist (kes pole näinud, minge vaadake kohe järgi). Naersime jälle kõhud kõveras ja laupäev lubasime üksteisele, et teeme Tiina Kilksoni South Jordanis ka kuulsaks! Nii me siis rääkisime inimestele see päev: “Ja siis ma kohtusin veel Tiina Kilksoniga, ta on ka Euroopast ja ta on nagu kohalik superstaar siin, kõik teavad teda ja ta veel abiellub 2 nädala pärast!” Kõik inimesed noogutasid kaasa nagu ikka ja nalja sai! Eks see bookfield ongi üks koht, kus ei tohi end liiga tõsiselt võtta ja tuleb seda pullina hoida!

Tõmbame teie lähedaste nimel selle parima nädala käima! 

Pushing The Limits- Nr 1 org

Inch by inch, life’s a cinch, yard by yard life is hard

Jälle pühapäev ja ONGI JUBA KUU SIIN BOOKFIELDIL VEEDETUD! Crazy!
Töö otseselt ise lihtsamaks ei muutu, aga ise saame paremaks ja töö on juba harjumuseks saanud. 
Täna kohtusime Matu ja Erki hostpere juures ja Marek ja Janson jätsid pika sõidu tõttu üldse tulemata 😦 chillisime nende aias ja pärast käisime mägede vahel kanjonites ja waterfalli vaatamas, millised vaated!
Samuti saate nüüd näha eelmise nädala prillide võitjaid ja selle nädala Pony sokkide omasid. Järgmine nädal läheb loosi SW veepudel. Samuti jagati kätte 100 uniti särgid neile, kes eelmise nädala jooksul üle 100 uniti müüsid.

Jälle mõned huvitavad lood nädalast:

Jan: Jälle üks huvitav ja õpetav nädal möödas. Every day in every way we are getting better anyway. Kui enamasti on emad need, kes raamatuid tahavad ja otsustavad nende üle, siis sel nädalal õnnestus mul seista 7 aastat abielus olnud paari keskel, kus isale jõhkralt ramsid meeldisid ja ta tahtis neid ja ema üldse ei tahtnud, sest “on palju raamatuid kodus :D” ja siis ma kahe vahel iPad käes isalt võimalikult kiiresti allkirja ootamas, kui ema kõrval karjub. Väga äge paar oli, ema andis ühe soovituse ka kaasa sealt:”Ära kunagi abiellu!” Xd Lõpuks tegime ikka koos pilti jne ja jääb jälle üks äge mälestus sellest. Jõudsin veel vahepeal sellele empsile mainida ka, et I promised my mom that I’m not gonna break any marriages here. Hopefully works out 😀 Ilusat nädalat teile kõigile seal Eestis!

Mai-Liis: Jälle oli üllatusi täis nädal. Küll kohtusin ühe papsiga, kes hakkas mulle Utah maksusüsteemi seletama, kui kuulis, mida ma ülikoolis õpin. Järgmine naljakas juhtum oli see, kui rääkisin ukse peal ühe isaga ja ta suutis end selle 10 minuti jooksul kaks korda kodust välja lukustada. Ühel õhtupoolikul koputasin järgmisele uksele ja järsku hakkas isa läbi smartcamera minuga rääkima, rääkisime siis mõne lause ja siis tuli poeg uksele ja ütles, et isa istub vetsus, et vanemad ei saa uksele tulla. Ja paar korda läks ratas katki nagu ikka bookfieldil juhtub, aga kui minna järgmise ukse juurde, siis leiab alati lahenduse siin 😀
Siis ühel päeval koputasin uksele ja järsku hüppas majast välja üks mees ja hakkas mulle laulma “It’s a great day to be a bookman…” ja success coini käes viskama. Ma lihtsalt seisin seal suu ammuli. Igatahes tuli välja, et tegemist on kunagise bookmaniga ja tema kaudu õnnestus meile leida ka praegune hostfamily, small world 😀
Ja siis kohtusin ka ülilahedate isadega, üks neist on Venemaal lastele inglise keelt õpetanud ja seetõttu ka Eestis käinud ning teise isa lemmiklaul on üks Eesti 70ndatest pärit lugu.

Elis: Naljakamad hetked nädalast olid arvatavasti esiteks see, kui kohtasin mingit onu, kes lutsutas terve aja pulgakommi samal ajal minuga rääkides. Ütlesin vahepeal veel talle, et “Pulgakomm on hea jah”. Siis sõitsin jälle mööda ühest coolist nigga papsist, kes oli eelmine reede minuga suht ülbe olnud. Lähenesin talle, kuna ta kuulas hiphop räppi autost ja sain teada, et see on tema enda muss. Igatahes uuesti möödudes hüüdsin talle jälle: “Hi, Bruce!”. Ja siis hakkasime jälle connectima ja tema mussist rääkima ja et ma ka hiphop tantsija ja et peaksin talle tausta tantsima hakkama. Samuti ta ütles, et ta on üldse life therapist. Siis oli ta lõpuks valmis ka mu raamatuid vaatama ja ütles, et ostab need, kui me veel temalt barbeque cateringi temalt tellime. 
Veel saime emaga naerda, kui vaatasime mu customeri listi ja seal olid kõik inimesed LDSi kirikust ja üks mitte ja emps tegi nalja: “Mis ta number on? Ma tahan temaga joogile minna!”. Ma tegin veel juurde nalja: “Ja LDSi inimesed küsiksid hoopis: Kus see inimene elab? Ukse taha!”.