Honeybadgers!

Täna oli väga vinge päev. Täna saime natuke teistsuguses kohas kokku kui varem. Kohtusime Bathi linna lähadal ühe jõe ääres. Seal oli ujumiskoht, kuhu tuli päeva jooksul tegelikult päris palju rahvast.

Meeting toimus nagu ikka – jagasime oma seiklusi ja õppetunde. Saime kõik ka oma saavutuste eest tunnustatud (käepaelad, maiustused, särgid).

Räägime siis mõne toreda loo kah, nagu ikka.

Kindlasti väga märkimisväärne sündmus, mis leidis aset laupäeval, oli see, kui Martti, Alari ja Kennet oma kodust ilma jäid. Nad pidid oma kodu vahetama, aga broneerimisega oli mingi kala ja laupäeva õhtul olid nad kogu oma elamisega meie ukse taga Swindonis. Olime siis kuuekesti meie kolme magamiskohaga korteris. Iseenesest polnud väga viga midagi. Martti ja Kennet pidid lihtsalt põrandal magama. Kuna me korter on Swindoni vanalinnas ja meie all on palju baare ja pubisi, siis Marttil oli üpris rahutu öö. Ükshetk tulid meie naabrid koju – grupp naisi, kes tulid peolt. Martti magas meie esikus põrandal, põhimõtteliselt ukse ees, ja kui meie naabrid suure uksepauguga koju tulid, tõmbas tuuletõmme meie ukse ka lahti ja Marttile avanes huvitav vaade. Naabrinaised olid juba poolenisti meil toas.

Samuti kolisid see nädal ka Kerli, Elis ja Ele.

Renalt kohtas meest, kes oli suur Renaulti fänn. Ta oli Renalti nimest nii hämmingus, et kutsus Renalti järgmine hommik teed jooma.

Alari rääkis perega hispaania keeles ja sai pärast nende käest krõpsu kah.

Saime ka üle pika aja ujumas käia ja oiii kui mõnus see oli!

Andke andeks, kui see kord natuke lühike tuli, aga ega need raamatud ennast ise ei müü…🤔

Honeybadgers over and out.

Wallbreakers weekly blog

Maia jälle siin, tervitused kõigile kodustele! Oleme ühe nädala võrra targemad, tugevamad ja osavamad. Saime kõik jälle Southamptonis kokku, jagasime lahedaid lugusid ja õppisime, kuidas emadega paremini maha istuda ning kohalikega häid suhteid luua.


Selle nädala käepaelad rändasid edasi Hardole, kes istub emadega kõige rohkem maha ja müüb rohkelt online süsteemi. Pavel sai kõige põnevama loo käepaela, sest tema ratas võeti sujuvalt ära, kui ta ise samal ajal uksele koputas. Isegi koos raamatukotiga on Pavel kiire poiss ja sai noored kaagid kätte. Minu käe ümber on jätkuvalt kaks paela, näitan kõige rohkem raamatuid ja räägin potentsiaalsete klientidega. See nädal võeti ka minu ratas ära, hommikul oli alles ainult väike plastikjupp rattalukust, aga õnneks on uus ratas juba leitud. Tanner tunnistas üles, et tema ratas leidis nädalavahetusel üles kõik koerajunnid. Ashley’le jagatakse uksel heldelt raamatuid ja
seekord anti talle kaasa piibel.


Pärastlõuna veetsime pargis, poisid said oma kraavikaevaja päevitust veidi parandada ja pooled õnnelikud said ühe vahukoorepiruka. Terve nädal kestis paarides võistlus, kes istub kõige rohkem emadega maha, võitjad said kaotajatele ühe mõnusa piruka näkku lajatada. Päris maitsev oli! Parim viis nädalat lõpetada ja alustada, on ikka kõik koos südamest naerda! Sõime kõhud jälle kebabirestos täis, kus lubati meile kui püsiklientidele järgmiseks nädalaks üks suur pitsa ja panime kodude poole ajama. Olge vahvad ja järgmise korrani!

Pie in the eye!!

Kolmas nädal läbi 🤘See nädal oli meil siis pie in the eye 🥧 võistlus, kuid pie asemel oli hoopis NUSSA SAI 🥐

Katil oli põnev nädal, ta kohtas isa, kes kasvatas tagaaias lambaid 🐑 ja kahte isa, kes kutsusid teda deidile 😏

Melissa koputas uksele, kus oli keedetud kiirnuudlitega ust parandatud 🍝. Ilmselt keegi liiga palju Facebooki videosid vaadanud 🤷‍♀️.

Lisann mängis Merkega põnevat mängu: pidi leidma ühe päeva jooksul 6 erilist Mrs Jones’i. Keegi, kellel on hammas puudu, kaksikutega pere, inimese, kes on käinud Baltikumis, kellel on teist värvi juuksed, kellel on viis last ja viimaks, kellel on näol tatoveering.👽 Viimase leidmine läks kõige keerulisemaks, aga päeva lõpuks läks ratta rehv katki ja peale tööpäeva otsis esimese kaubikuga maja 🚚, et keegi ta rattaga koju viiks ja sellel mehel oli näos tatoo, niiet nagu alati räägitud, siis vastus peitub järgmise ukse taga 😎

Aga aitab jutust, pildid räägivad enda eest 👇🙈.

Tervitused Honeybadgeritelt!

Nii kähku saigi järjekordne nädal läbi. Nii mõnegi jaoks oli just see nädal läbimurdenädal.

Saime kõik taaskord Bristolis kokku.

Meil oli siis nädala jooksul selline võistlus nagu: ‘Pie in the eye’, ehk siis ‘Pirukas silma’ 😀.

Võistlus käis selle peale, kes suudab kõige rohkemate peredega maha istuda. Võisteldi peakorterite ehk meie kodude vahel. Võistluse tulemusena, said koogiga näkku Alari, Martti, Kennet ning Karla, Kaspar ja Renalt. Kuna koogi peal oli vahukoor, siis haisesime terve õhtu veits okse järgi kuna see vahukoor ei tulnud piisavalt hästi naha pealt maha.

Järgmisel nädalal võistleme kupongide nimel. Kupongid lähevad loosirattase ja mida rohekm kuponge on, seda suurem võimalus võita midagi vinget.

Märdilt üks vinge lugu. Nimelt oli tal vaja päeva lõpuks veel paar demonstratsiooni teha, aga ei tahtnud enam uste peale koputada, kuna kell oli üpris palju. Märt leidliku analüütilise mehena, läks siis ettejuhtuvasse tanklasse ja lükkas selle demo seal müüjale ära. Kõva teema!

Kasparilt üks tore lugu: Pidi siis ühe pere juurde tagasi minema, kellega oli eelmine õhtu kohtunud. Läks siis koputas järgmine õhtu uuesti ja kohe, kui koputus oli kõlanud, nägi ta aknast, kuidas ema ja isa oma Netflixi serjaali pausile panid ja jooksid mõlemad teise tuppa peitu. See oli Kaspari jaoks väga naljakas.

Noh mul endal ka juhtus nii mõndagi. Näiteks seisin ühel päeval siis keset tänavat ja täitsin oma tahvlis tähtsaid asju. Järsku kuulsin, et midagi liigub minu poole, aga see polnud auto, ega inimene. Võsast hüppas otse tänavale suur kits. Sarvedega ja puha. Jooksis minust meetri kauguselt mööda. Ma ei oskanud mitte midagi teha, lihtsalt seisin seal minut aega ja mõtlesin, et mis kurat just juhtus.

Jällegi, väga vinge nädal ja elu siin Inglismaal hakkab juba üpris tavaliseks muutuma.

Järgmise nädalani!

Munski

Wallbreakers

Tere, kallid kodused!

Mina olen Maia ja kirjutan teile iga nädal paari sõnaga meie tegemistest, fotodega toetab meie oma pildiproff Paf. Saime esmaspäeval jälle kõik Southamptonis kokku, tegime nalja ja õppisime, kuidas veel paremini edasi minna. 

Teise nädala lõpuks on kõigil juba rattad all, kellel kahene kondimootor kellel neljane sõidumasin. Paveli ratas läks juba esimesel paaril päeval seiklema, aga õhtuks jõudis kohalike abiga velo ilusti koju. Ashley rattal tuli sadul lahti, aga see teda ei peatanud. Sten nautis UK värskendavat vihma, kui rattarehv otsustas alla anda, edasi tutvustas ta lisaks raamatutele ka oma katkist ratast, kuniks Londoni ratturid nooruki hädast välja aitasid. Mihkel aga andis oma uhke audi ajutiselt hoopis politseile hoiule, sest nende arvates oli tegu varastatud autoga ja vurab hetkel ringi sinise škodaga. 

Toimus ka traditsiooniline käepaelte edasi andmine, et tunnustada tublit tööd. Risto kätte jäi pael, mis näitab, et tema näeb iga päev kõige rohkem kontakte, seda juba teist nädalat järjest! 

Ashley sai kõige vahvama loo paela, Tauri on müügimees, kellega emad kõige rohkem maha istuvad ja mina näitasin inimestele kõige rohkem raamatuid ning müüsin usinalt online paketti. 

Iga päev juhtub majade vahel midagi põnevat, Tanner nägi seitset vastsündinud kutsikat, Risto kohtas Meelist, kes enam eesti keelt hästi ei osanud ning Kristofer istus maha ja tutvustas raamatuid ühele eesti emale. Kristjan lihvib kitsastel külateedel oma tagurdamisoskusi, sest kahesuunalised teed on siin sama laiad kui meie kõnniteed. Poiss teeb ajalugu, sest keegi teine veel UKs maakodudes raamatuid müümas ei käi. 

Pärast kokku saamist käisime juba tuttavas kebabi kohas söömas ja panime kõik kodude poole ajama. 

Esimesed nädalad raamatuväljal on olnud juba täis rohkeid seiklusi, aga ei sulata meid lõõskav päike ega paduvihm, sest me pole tehtud suhkrust! Uuele nädalale läheme vastu uue hoo ja värskete teadmistega 🙂 

UK vandersellid nädal 2

Hello
Teine nädal on tehtud ja kuigi päevad on mõnikord pikad, siis nädalad lühikesed. Tüdrukud alustasin uut nädalat Ketteringis ja Corby’s, mis on vahvad inglise linnakesed ohtrate parkide ja lõbusate inimestega. Kolides päris täpselt aru ei saanud, kuidas me lennuki/autoga siia jõudsime, kuna seekord sai auto pilgeni täis: 

Eestlastena ei tasu kindlasti unustada ka ilma mainida. Laupäeval pidi terve päev padukat tulema, aga õnneks sadas õhtul ainult õrnalt. Just siis kui tööpäev läbi sai, algas aga tegelik äikesevihm, nii et 10 minutiga tossud lirtsusid ja aluspesugi oli märg. Vedamine, et täpselt õhtul :))


Vahvad seigad vol2:

inglise linnakeses Spratton oli linnu kujuline puu, millel silmaks tennisepall

Samas kohas tekkis mingil hetkel õhku lõputu palju putukaid. Umbes nagu kihulased, aga terve õhk oli neist paks, riided nendega kaetud ja silmad-kõrvad sügelemas. Kõik vestlused olid kombineeritud kätega vehklemise ja putukate üle kaebamisega. Pildile kahjuks liiga hästi ei jäänud, kui palju neid tegelikult oli :/ 

UKs on õunapuud kaardus ja ploomid juba valmis. Rääkimata, et igal pool on lõputu palju põldmarju.

Karl oli kindla 2m distantsi tagant emale raamatute näitamise ära lõpetanud (ukse taga oli spetsiaalne pulk vahemaa märgistamiseks) ja küsis tema nime. Ema vastas: “Ms Warren [Wo:rren]”. Karl küsis surmtõsiselt: “Ms Moron?” Ema muutus tõsisemaks ja kordas: “Warren”. Karl: “Moron?”

Käsi püsti, kes on midagi seina laadima pannud, aga aku on ikkagi tühi, sest kontakti pole seinast sisse lülitanud:

Täna saime jälle kokku. Rääkisime, mis toimunud on, mida paremini teha ja tanksimise korralike praadidega

Esmaspäevani

The TEA TEAM

Tere taaskord!

Järjekordne nädal seljatatud ja palju millest rääkida.

Saime siis taaskord Bristolis kõik koos kokku nagu ikka. Plaan oli meeting tund aega varem teha ehk siis kella 10 asemel kell 9. Hakkasime siis poistega 8 ajal liikuma ja tunni pärast jõudsime Bristolisse. Tuli välja, et Magda, Märdi, Kromeli ja Iirise maja ette ei saanud enam tasuta parkida, kuna nad olid kolinud. Noh hakkasime siis uut parkimiskohta otsima. Kennet ütles, et ta leidis mingi kohta ja käskis meil sappa võtta. Mina, Renalt ja Kaspar ühes autos ja Martti oma autoga meie taga. Püsisime ilusti sabas, kuni üks hetk Kaspar jäi unistama või midagi (seda juhtus päeva jooksul veel). Tal kipub shiuke komme olema, et tähtsatel hetkedel jääda imelist Inglismaa loodust ja arhitektuuri jälgima. Noh põrutasime siis Kennetist mööda. See toimus veel kesklinnas ka niiet ümber keerata väga ei saanud. Hakkasime siis ise uut kohta otsima ja Kaspar pani seekordki teeotsast mööda, mis siis, et ma ütlesin talle kolm korda, et ta vasakule keeraks. Pole hullu, kohale me jõudsime. Meeting, mis pidi algama kell 9 sai ikkagi alguse kell 10.

Meetingul jagati jälle auhindu käepaelte näol ja seekord napsas Märt need meie eelmise tśempioni Kerli käest endale. Need, kes istusid peredega kõige rohkem maha, võitsid endale ka väga vinged PONISOKID!

Eelmine nädal olid jalgrattad väga kuum teema. Noh seenädal olid need väga kuum kaup, sest need kadusid meie ninade eest nagu Selveri soojad saiakesed. Ele ratas pandi niimoodi tuuri, et ta nägi seda isegi pealt. Nimelt, kui Ele ühe toreda perega ukse juures juttu tegi, sõitis üks valge kaubik vaikselt tema selja taha ja võttis ratta kaasa. Ele ise ütles, et ta ei oskand muud teha, kui naerda. Ega Renaltilgi paremini ei läinud. Ka tema velo langes unustustehõlma. Ütles küll, et maru kurb oli, aga järgmine hommik oli tal juba uus ratas olemas, millel ta pidi veel rehvi ära parandama. Väidetavalt on isegi parem, kui esimene ratas. Magdal nagu ikka, iga nädal uus ratas.

Alarile pakuti tööd tehes jäätist ja kuna ta ennist ütles, et on pärit Eestist, siis pereema pidas vajalikuks küsida, kas Alari üldse teab mis see “jäätis” üldse on. Kaspar ja Renalt rääkisid ka oma huvitavast kogemusest eelnevast ööst. Nmelt Kaspar oli unes oma tüdrukut näinud ja tahtis teda vist kaissu võtta. Mingi hetk sai ta aru, et pea, mida ta oma käte vahel hoidis, oli üpris kare ja juukseid vähevõitu. Noh, võite isegi arvata, kelle Kaspar tegelikult kaissu võttis.

Laupäeval saime me korralikult vihma ja tegelikult oli see kõige kehvem ilm, mis meil senimaani tööd tehes olnud on.  

Peale meetingut läksime väiksele shopingule.  Kohe üle tee oli suur kaubanduskeskus. Võtsime sealt süüa ja läksime hea tujuga kodu poole. Järgmine nädal tuleb võimas!

Munski out!

Me näema tavaliselt päeva jooksul väga palju koeri ja kasse. Elis ja Kerli nägid see nädal midagi eksootilisemat.

Renalt ratast parandamas.

Tervitused Endli Ponidelt

Heiheii!

Mina olen Ribaana ja hakkan teieni tooma Endli Ponide iganädalasi tegemisi vihmases paradiisis. ✨

Esimesed kaks nädalat veetsime karantiinis Liverpooli HQs, sales school oli lõbus ja emotsioonid olid laes. Peale kahte nädalat sõitsime kõik oma HQ-desse, Wiganisse, Boltonisse ja Manchesteri.  👌

Nüüd on esimesed kaks nädalat läbi ja attitude on endiselt super. 😎 Ribaana, Laura ja Lisann ostsid omale rattad, Merke rendib autot, Taavi ostis auto ja teised käivad bussiga tööl. 

Jagasime auhindu erinevate käepaelte näol, online’i king oli Taavi, sit-downide queen oli Laura, kõige rohkem demosid tegi Lisann ja calle Ribaana. Teisel nädalal said käepaelad Oskar ja Liis.👑

Täna saime kõik kokku, käisime kõik koos õiget inglise fish and chipsi söömas Wiganis ja nüüd ootame põnevusega uut nädalat, et näha, kes saab pie in the EYE.

Aa ja Teodor leidis omale sõbranna. Väga jutukas ja nooremeelne viie lapse ema ja vanaema, kes tegi palju kahtlaseid nalju ja lobises kõigest muust kui haridusest. 🤷‍♀️

Honeybadgers week 1 on the bookfield!

Tere! Mina olen Karl-Martin, see vend, kes hakkab teile rääkima meie iganädalastest tegemistest päikselisel Inglismaal.

Müügikool lõppes meil 7. juulil ja 8. põrutasime juba oma tiimidega erinevatesse linnadesse oma tulevastesse pesadesse.

Mina, Renalt ja Kaspar kolisime Swindonisse. Kromeli, Iirise, Magdaleena ja Märdi uueks kodulinnaks sai Bristol. Bathi läksid vallutama Martti, Deivys ja Alari, ning Gloucesteri valitsejateks said Elis, Ele, Kerli. Hüvasti meie kallis Kirik!

Okasroosikeste, ehk Minu, Kaspari ja Renalti koduke asub Swindoni vanalinnas. Kohale jõudes sai esimeseks komistuskiviks meie toauks. Läks umbes 5 minutit, et see paganama uks lahti murda. Uksel on kaks lukuauku, ja nendest peab ainult ülemist kasutama, aga noh sellest saime me teada alles siis, kui juba toas olime. Korter on meil pigem mõisa mõõtu. Mul on lausa oma voodi ja vannituba, saan hästi laiutada ja hommikul voodist kohe külma dušši alla hüpata. Kaspar ja Renalt laiutada ei soovinud ja pugesid kohe üksteise kaissu ühte voodisse. Hommikud algavad kõik samamoodi. Külm dušš, riidesse, puder/muna ja õue minek. Maja ees teeme ergutusharjutusi, tavaliselt jookseme ringis ja kaagutame nagu kanad, vahepeal määgime nagu lambad jne. Seejärel sõidame tööle. Mina ja Renalt rattaga, Kaspar oma armsa Renaultiga. Õhtul peale tööd saame kõik jälle kodus kokku, teeme kiire söögi ja lähme unne.

Esmaspäeval on meil terve tiimiga suur kokkusaamine, kus võtsime nädala kokku ja saime uusi teadmisi. Râäkisime ka üksteisele toredaid lugusid, mis nädala jooksul aset leidsid. Noh näiteks Märt leidis mingi 50 aastase vana, kes tahtis meile väga tööle tulla. Väidetavalt olla tal juba 25 aastat kogemust sellel alal. Märt muidugi tubli esimese aasta tudengina saatis kohe info meie bossidele edasi ja noh loodame siis, et varsti on meil uus bookman!

 Veel üks tore lugu tuleb päevast mil followisin Kasparit. Followimine on siis, niiöelda töövarju päev. Kasparil oli õhtu lõpuks veel 2 demonstratsiioni vaja teha ja mõtlesime siis, et lähme ruttu otsime kedagi. Nägime mingi tore kamp seisis korteri ees ja kimusid seal suitsu. Noh mis seal ikka, sisimas mõtlesin, et noh sellest ilmselt midagi ei tule.Läksime siis ligi ja üks mees sealt pundist oli raamatutest väga huvitatud. Tahtis osta neid oma ristilastele. Tema nimi oli Shaun ja ta oli kõige naljakama huumorimeelega vend, keda ma Inglismaal kohanud olen. Samal ajal, kui Kaspar üritas raamatuid maha parseldada sellele mehele, olin mina seal kõrval täiesti kõveras selle venna naljadest. Moral of the story: “Don’t judge the book by its cover.”

Alaril sarnane lugu, üks demo päeva lõpus puudu, aga teadis, et: “no kurat peab ära tegema.”. Läkski siis ühe kohaliku kodutu juurde ja tegi oma demo ära. Talle olevat veel raamatud niivõrd meeldinud, et hakanud nende üle lausa filosofeerima. Noh soetamiseks ilmselt ei läinud, aga tore päeva lõpp seegi.

Aa Renaltil on rattal pidurid vastupidi ja esimesel päeval oleks nägupidi asfaldisse põrutanud, aga noh läks õnneks seekord.

Esmaspäevane meeting oli väga vinge, kuid nüüd tuleb taaskord tööle hakata. Loodan, et nautisite seda imelist blogi, mis siis kokku sai visatud. Eks järgmine nädal vaatame jälle, mis toimub. Honeybadgers over and out!