Honeybadgeritel 9 nädalat tehtud!

Tere taas!

Honeybadgeritel on seljatatud 9. nädal ja ongi jäänud viimane töönädal. Viimane võimalus anda endast kõik ja teha üks meeldejääv nädal.

Räägime siis ka möödunud nädalast. Saime taaskord Bristolis kokku oma kambakesega ja istusime mõneks tunniks maha ning võtsime nädala kokku. Mõni tore lugu ka siia siis sellest nädalast…

Renalt sõitis oma ratta rehvi katki, aga kohapeale nutma ta ei jäänud. Nagu ka mõned nädalad tagasi, läks ta kohe rattapoodi ja sai rehvi korda tehtud….ainult, et see paar päeve hiljem jälle ära lõhkuda😁. Sõitis mingi paganama knopka otsa. Noh pole hullu, küll ta selle uuesti korda teeb.

Mul endal oli natuke helgem juhtum. Istusin tänaval äärekivil ja nautisin oma maitsvat õhtusööki, kui äkki ilmus nurga tagant välja vanemas eas härrasmees, kes pakkus mulle teed. Ütlesin veel, et: “Noh miks ka mitte. Kus sa elad?” Vana vastas mulle: “Ei ei, sina istu siin , ma ise toon sulle. “. Läks siis paar minutit mööda ja oligi tagasi koos teega ja väga maitsva muffiniga. 😋

Peale miitingut läksime Renalti ja Kaspariga tagasi oma kodulinna shoppama. Ostsime endale mõned hilbud selga ja oligi tuju hea.

Ja nii ongi. Järgmine nädal on meie viimane töönädal ja on aeg teha üks võimas lõpp sellele loole. Nädala lõpus saate veel ühe korra minu imelist blogi lugeda ja siis hakkame juba kodu poole vurama.

Järgmise korrani,

Karl

31.08 Wallbreakers Blogipost

Tervitused!

Kogu gäng sai jälle lõunas kokku, et taas mõtteid vahetada. Eelmine nädal oli orgide vaheline võistlus ja meie Wallbreakersi org võitis Honeybadgersite orgi! Kasvame ja õpime iga nädalaga. Tanner kogus seekord 4 käepaela, töökas poiss. Iga grupp seadis eelmine nädal omale eesmärgi kui palju emadega maha istuda ja vastavalt ka auhinna ning karistuse kui seda täita ei suuda. Paljud meist saavad nüüd miskit vahvat nagu väljas söömine nautida. Ashley ütles, et sööb oma sokid ära kui ta ühel päeval vähemalt 14 korda emadega maha ei istu, aga sokid jäävad alles, sest Ashley suutis lausa 18.. perega maha istuda. 

Bookfieldil kohtab väga põnevaid inimesi, näiteks Tauri sai loengu ühelt hispaanlannalt, kes soovitas mitte abielluda ja lapsi saada, vaid reisida ja kindlasti mitte ennast vaktsineerida või Facebooki kasutada. Paekas tuletas meelde USA suve ja rääkis haridusest ühe emaga, kes oli pärit Massachusettsist.

Hardo õpetas, kuidas luua rohkem müügisituatsioone ja mida erinevates olukordades vastata. Me ei müü lihtsalt raamatuid, vaid ideed, et haridus on oluline. Oleme professionaalsed hariduse konsultandid ja aitame peresid, kes sellest päriselt hoolivad ning on nõus meid ära kuulama. 

Paljud vahetasid täna rendiautosid ning suur osa meie grupist alustab juba homme viimast töönädalat. Raamatud lähevad nagu soojad saiad! Anname endast igal uksel parima ja seda viimase minutini raamatuväljal. Peatse kohtumiseni! 

Honeybadgers blog

Hei!

Nädalad lähevad sama kiiresti, kui Selveri soojad saiakesed. Siin ma taaskord olen meie nädala seiklustest pajatamas.

See nädal oli üpris vihmane, just selline nagu Inglismaale kohane. Õhtul tulime kõik märgade riietega koju. Kuigi ilm oli kehv, ei lasknud me sellel ennast mõjutada. Pigem oli tunne, et see vihm andis just jõudu juurde. Järgmine nädal lubab veidi soojem tulla.

Saime siis taaskord Bristolis kokku nagu ikka kombeks, aga seekord oli meid vähem. Ele ja Iiris jõudsid oma suve lõpusirgele ja olid juba teel koju. Iirise koduskäik jääb küll lühikeseks, kuna läheb peatselt juba uusi maid vallutama. Läheb Ungarisse, Budapesti, Erasmuse vahetussemestrit tegema. Good luck and have fun!

Mis meil siis nädala jooksul juhtus…

Kaspar rääkis, et tema sai endale mingi jälitaja kaela. Ütles Kasparile, et ta enam kunagi tagasi ei tuleks. Noh on ka selliseid inimesi 🙂

Mul endal ka üks tore lugu – Meil on küsimusteraamatuid näidates üks vinge nali. Küsime perede käest, et kas nad teavad, miks kalkunid oma seda spetsiifilist häält teevad. Noh ma ei tea, kuidas see Eesti keeles on, aga Inglise keeles on “gobble gobble”. Ütlemegi peredele, et kalkunid teevad gobble gobble, sest see on neil põhimõtteliselt paaritumiskutse. Isased meelitavad emaseid ligi. Peale seda ongi alati naljakas öelda, et: “Nii sain ka mina oma tüdruk/poisssõbra”. Tavaliselt inimesed naeravad ja mõistavad, et see on nali, aga ühel päeval kohtusin ma ema, kes jäi seda kogu südamest uskuma. Tal mees oli ka seal kõrval, aga tema sai kohe naljast aru ja nii me seisime seal 10 sekundit lihtsalt naeru kinni hoides, kuni ema mõtiskles, et kuidas see ikkagi töötab 😀 See mamps arvas vist, et ma olen kuskilt pärismaalaste hõimust pärit.

Mina, Kaspar ja Renalt läksime peale meetingut veel batuudikeskusesse ka. Oi see oli vinge, viis meid kohe lapsepõlve tagasi. Hüppasime seal lastega ringi. Olime vist seal ainukesed inimesed, kelle eluaastad ületasid arvu 10. Tunne oli küll, et olime ise ka 10. Väga vinge perepäev :D.

Marttil ka tore lugu. Keegi laps, kellele Martti raamatud müüs, soovib Marttile kirja saata.

Nimi on küll veidi mööda, aga mõte ju iseenesest hea.

Täna selline veidi lühem blogi, aga tuleb viimased nädalad veel pingutada ja endast kõik anda. Varsti näeme, tsau!

Honeybadgers blogi

Tere taaskord!

Honeybadgerid jälle oma seiklustest pajatamas.

Noh nagu ikka, väike kokkusaamine taaskord Bristolis. Jagasime tunnustusi ja kogusime uusi teadmisi. Mõned meist on natuke tõbiseks jäänud, Elel pole isegi häält. Positiivne selle juures on see, et inimesed jäävad teda paremini kuulama, kuna sealt tuleb ainult sosinat. Võibolla pakuvad isegi sooja teed 🙂
Peale meetingut läksime kõik laiali erinevatesse ilmakaartesse. Kerli, Ele, Elis, Iiris, Kennet ja Märt läksid sellisesse kohta nagu Slimbridge Wetland Centre’isse. See on põhimõtteliselt linnuvaatlus koht.

Need, kes seda kodus Eestis loevad, siis küsimus teile. Miks on flamingod roosad? Ootame sellele küsimuseele siis vastust.

Iiris rääkis ka ühe toreda loo, kus kohtus mehega, kes valmistab maske. Ei, mitte neid koroonamaske. Pigem selliseid õudseid maske, nagu pildil näha. Ta tegi vahakujusid ja surnute inimeste büste kodus õudusfilmide tootjatele. Mees andis Iirisele ka suveniiri – enda näo. Iiris ütles, et sellega on hea teistele inimestele näidata, et milline see mees välja nägi kellega ennist tutvus, võibolla tuntakse isegi ära.

Päris kena teine, kas pole?

Kasparil juhtus ka üks intsident. Pildid ütlevad rohkem, kui tuhat sõna. Peaasi on see, et Kaspar polnud süüdi, vähemalt nii ta väidab…:D

Väike kurvem uudis ka. Alaril oli täna selle suve viimane päev ja lendab tagasi Eestimaale. Enne, kui koju jõuab, peab veel Frankfurdi lennujaamas úhe mõnusa öö veetma. Siin viimane pilt meist 🙂

Sellel noodil täna lõpetaksingi. 3 nädalat veel jäänud ja nüüd tuleb anda endast kõik ja teha sellest unustamatu suvi!

Tere, kõik armsad lähedased!

Oleme ühe nädala ja mitmesaja ukse võrra jälle targemad. Saime taas Tauri juures Southamptonis kokku, naersime Reimo totrate naljade üle, jagasime lahedaid lugusid, mis majade vahel juhtunud on ja õppisime, mida uuel nädalal veel paremini teha. Lõbusatest seikadest, Paf koputas varahommikul ja sai vastuse, et koputab liiga vara ja läks kogemata õhtul sama ukse taga ja sai vastuse, et koputab liiga hilja, ajas vähemalt poisi naerma. Mihkel sai lõpuks oma audi tagasi! Mina ja Paf müüsime sellel nädalal üle 100 ühiku ja saime tunnustuseks särgi. 

Käepaelte osas jäi Tanner endiselt raamatu näitamise ja potentsiaalsete klientidega rääkimise kunniks. Emadega istub jätkuvalt kõige rohkem maha Sten. Ja enim online müüsin sellel nädalal mina. Online müügi osas kasvasime see nädal tegelikult kõik. Parima loo eest sai käepaela Reimo, sest kõik said korralikult naerda. 

Läinud nädala töö eest võitsid lähedasele pühendatud auhinna Paekas, Grigori, Paf, Reimps, Kris ja mina. Järgmise nädala pühendame kõik oma kallitele emadele, kes on meie eest hoolitsenud 24/7, ilma kunagi kurtmata. Meie töö on selle kõrval köömes! 

Hardo jagas paar näpunäidet, kuidas veel rohkem ostusituatsioone ise luua ja pärast tehnilist osa sõime kõik koos lõunat. Viskasime täna pilgu peale ka kohalikule rannale ning kuigi korralik mõõn ei loonud kõige kutsuvamat supluskohta, siis oli mere ääres mõnus olla ikkagi. Homme algab kuues nädal Inglismaal ja see on pühendatud teile, meie kallid emad. Aitäh, et olete olemas!

Honeybadgers!

Täna oli väga vinge päev. Täna saime natuke teistsuguses kohas kokku kui varem. Kohtusime Bathi linna lähadal ühe jõe ääres. Seal oli ujumiskoht, kuhu tuli päeva jooksul tegelikult päris palju rahvast.

Meeting toimus nagu ikka – jagasime oma seiklusi ja õppetunde. Saime kõik ka oma saavutuste eest tunnustatud (käepaelad, maiustused, särgid).

Räägime siis mõne toreda loo kah, nagu ikka.

Kindlasti väga märkimisväärne sündmus, mis leidis aset laupäeval, oli see, kui Martti, Alari ja Kennet oma kodust ilma jäid. Nad pidid oma kodu vahetama, aga broneerimisega oli mingi kala ja laupäeva õhtul olid nad kogu oma elamisega meie ukse taga Swindonis. Olime siis kuuekesti meie kolme magamiskohaga korteris. Iseenesest polnud väga viga midagi. Martti ja Kennet pidid lihtsalt põrandal magama. Kuna me korter on Swindoni vanalinnas ja meie all on palju baare ja pubisi, siis Marttil oli üpris rahutu öö. Ükshetk tulid meie naabrid koju – grupp naisi, kes tulid peolt. Martti magas meie esikus põrandal, põhimõtteliselt ukse ees, ja kui meie naabrid suure uksepauguga koju tulid, tõmbas tuuletõmme meie ukse ka lahti ja Marttile avanes huvitav vaade. Naabrinaised olid juba poolenisti meil toas.

Samuti kolisid see nädal ka Kerli, Elis ja Ele.

Renalt kohtas meest, kes oli suur Renaulti fänn. Ta oli Renalti nimest nii hämmingus, et kutsus Renalti järgmine hommik teed jooma.

Alari rääkis perega hispaania keeles ja sai pärast nende käest krõpsu kah.

Saime ka üle pika aja ujumas käia ja oiii kui mõnus see oli!

Andke andeks, kui see kord natuke lühike tuli, aga ega need raamatud ennast ise ei müü…🤔

Honeybadgers over and out.

Wallbreakers weekly blog

Maia jälle siin, tervitused kõigile kodustele! Oleme ühe nädala võrra targemad, tugevamad ja osavamad. Saime kõik jälle Southamptonis kokku, jagasime lahedaid lugusid ja õppisime, kuidas emadega paremini maha istuda ning kohalikega häid suhteid luua.


Selle nädala käepaelad rändasid edasi Hardole, kes istub emadega kõige rohkem maha ja müüb rohkelt online süsteemi. Pavel sai kõige põnevama loo käepaela, sest tema ratas võeti sujuvalt ära, kui ta ise samal ajal uksele koputas. Isegi koos raamatukotiga on Pavel kiire poiss ja sai noored kaagid kätte. Minu käe ümber on jätkuvalt kaks paela, näitan kõige rohkem raamatuid ja räägin potentsiaalsete klientidega. See nädal võeti ka minu ratas ära, hommikul oli alles ainult väike plastikjupp rattalukust, aga õnneks on uus ratas juba leitud. Tanner tunnistas üles, et tema ratas leidis nädalavahetusel üles kõik koerajunnid. Ashley’le jagatakse uksel heldelt raamatuid ja
seekord anti talle kaasa piibel.


Pärastlõuna veetsime pargis, poisid said oma kraavikaevaja päevitust veidi parandada ja pooled õnnelikud said ühe vahukoorepiruka. Terve nädal kestis paarides võistlus, kes istub kõige rohkem emadega maha, võitjad said kaotajatele ühe mõnusa piruka näkku lajatada. Päris maitsev oli! Parim viis nädalat lõpetada ja alustada, on ikka kõik koos südamest naerda! Sõime kõhud jälle kebabirestos täis, kus lubati meile kui püsiklientidele järgmiseks nädalaks üks suur pitsa ja panime kodude poole ajama. Olge vahvad ja järgmise korrani!

Pie in the eye!!

Kolmas nädal läbi 🤘See nädal oli meil siis pie in the eye 🥧 võistlus, kuid pie asemel oli hoopis NUSSA SAI 🥐

Katil oli põnev nädal, ta kohtas isa, kes kasvatas tagaaias lambaid 🐑 ja kahte isa, kes kutsusid teda deidile 😏

Melissa koputas uksele, kus oli keedetud kiirnuudlitega ust parandatud 🍝. Ilmselt keegi liiga palju Facebooki videosid vaadanud 🤷‍♀️.

Lisann mängis Merkega põnevat mängu: pidi leidma ühe päeva jooksul 6 erilist Mrs Jones’i. Keegi, kellel on hammas puudu, kaksikutega pere, inimese, kes on käinud Baltikumis, kellel on teist värvi juuksed, kellel on viis last ja viimaks, kellel on näol tatoveering.👽 Viimase leidmine läks kõige keerulisemaks, aga päeva lõpuks läks ratta rehv katki ja peale tööpäeva otsis esimese kaubikuga maja 🚚, et keegi ta rattaga koju viiks ja sellel mehel oli näos tatoo, niiet nagu alati räägitud, siis vastus peitub järgmise ukse taga 😎

Aga aitab jutust, pildid räägivad enda eest 👇🙈.

Tervitused Honeybadgeritelt!

Nii kähku saigi järjekordne nädal läbi. Nii mõnegi jaoks oli just see nädal läbimurdenädal.

Saime kõik taaskord Bristolis kokku.

Meil oli siis nädala jooksul selline võistlus nagu: ‘Pie in the eye’, ehk siis ‘Pirukas silma’ 😀.

Võistlus käis selle peale, kes suudab kõige rohkemate peredega maha istuda. Võisteldi peakorterite ehk meie kodude vahel. Võistluse tulemusena, said koogiga näkku Alari, Martti, Kennet ning Karla, Kaspar ja Renalt. Kuna koogi peal oli vahukoor, siis haisesime terve õhtu veits okse järgi kuna see vahukoor ei tulnud piisavalt hästi naha pealt maha.

Järgmisel nädalal võistleme kupongide nimel. Kupongid lähevad loosirattase ja mida rohekm kuponge on, seda suurem võimalus võita midagi vinget.

Märdilt üks vinge lugu. Nimelt oli tal vaja päeva lõpuks veel paar demonstratsiooni teha, aga ei tahtnud enam uste peale koputada, kuna kell oli üpris palju. Märt leidliku analüütilise mehena, läks siis ettejuhtuvasse tanklasse ja lükkas selle demo seal müüjale ära. Kõva teema!

Kasparilt üks tore lugu: Pidi siis ühe pere juurde tagasi minema, kellega oli eelmine õhtu kohtunud. Läks siis koputas järgmine õhtu uuesti ja kohe, kui koputus oli kõlanud, nägi ta aknast, kuidas ema ja isa oma Netflixi serjaali pausile panid ja jooksid mõlemad teise tuppa peitu. See oli Kaspari jaoks väga naljakas.

Noh mul endal ka juhtus nii mõndagi. Näiteks seisin ühel päeval siis keset tänavat ja täitsin oma tahvlis tähtsaid asju. Järsku kuulsin, et midagi liigub minu poole, aga see polnud auto, ega inimene. Võsast hüppas otse tänavale suur kits. Sarvedega ja puha. Jooksis minust meetri kauguselt mööda. Ma ei oskanud mitte midagi teha, lihtsalt seisin seal minut aega ja mõtlesin, et mis kurat just juhtus.

Jällegi, väga vinge nädal ja elu siin Inglismaal hakkab juba üpris tavaliseks muutuma.

Järgmise nädalani!

Munski

Wallbreakers

Tere, kallid kodused!

Mina olen Maia ja kirjutan teile iga nädal paari sõnaga meie tegemistest, fotodega toetab meie oma pildiproff Paf. Saime esmaspäeval jälle kõik Southamptonis kokku, tegime nalja ja õppisime, kuidas veel paremini edasi minna. 

Teise nädala lõpuks on kõigil juba rattad all, kellel kahene kondimootor kellel neljane sõidumasin. Paveli ratas läks juba esimesel paaril päeval seiklema, aga õhtuks jõudis kohalike abiga velo ilusti koju. Ashley rattal tuli sadul lahti, aga see teda ei peatanud. Sten nautis UK värskendavat vihma, kui rattarehv otsustas alla anda, edasi tutvustas ta lisaks raamatutele ka oma katkist ratast, kuniks Londoni ratturid nooruki hädast välja aitasid. Mihkel aga andis oma uhke audi ajutiselt hoopis politseile hoiule, sest nende arvates oli tegu varastatud autoga ja vurab hetkel ringi sinise škodaga. 

Toimus ka traditsiooniline käepaelte edasi andmine, et tunnustada tublit tööd. Risto kätte jäi pael, mis näitab, et tema näeb iga päev kõige rohkem kontakte, seda juba teist nädalat järjest! 

Ashley sai kõige vahvama loo paela, Tauri on müügimees, kellega emad kõige rohkem maha istuvad ja mina näitasin inimestele kõige rohkem raamatuid ning müüsin usinalt online paketti. 

Iga päev juhtub majade vahel midagi põnevat, Tanner nägi seitset vastsündinud kutsikat, Risto kohtas Meelist, kes enam eesti keelt hästi ei osanud ning Kristofer istus maha ja tutvustas raamatuid ühele eesti emale. Kristjan lihvib kitsastel külateedel oma tagurdamisoskusi, sest kahesuunalised teed on siin sama laiad kui meie kõnniteed. Poiss teeb ajalugu, sest keegi teine veel UKs maakodudes raamatuid müümas ei käi. 

Pärast kokku saamist käisime juba tuttavas kebabi kohas söömas ja panime kõik kodude poole ajama. 

Esimesed nädalad raamatuväljal on olnud juba täis rohkeid seiklusi, aga ei sulata meid lõõskav päike ega paduvihm, sest me pole tehtud suhkrust! Uuele nädalale läheme vastu uue hoo ja värskete teadmistega 🙂