Tervitused Honeybadgeritelt!

Nii kähku saigi järjekordne nädal läbi. Nii mõnegi jaoks oli just see nädal läbimurdenädal.

Saime kõik taaskord Bristolis kokku.

Meil oli siis nädala jooksul selline võistlus nagu: ‘Pie in the eye’, ehk siis ‘Pirukas silma’ 😀.

Võistlus käis selle peale, kes suudab kõige rohkemate peredega maha istuda. Võisteldi peakorterite ehk meie kodude vahel. Võistluse tulemusena, said koogiga näkku Alari, Martti, Kennet ning Karla, Kaspar ja Renalt. Kuna koogi peal oli vahukoor, siis haisesime terve õhtu veits okse järgi kuna see vahukoor ei tulnud piisavalt hästi naha pealt maha.

Järgmisel nädalal võistleme kupongide nimel. Kupongid lähevad loosirattase ja mida rohekm kuponge on, seda suurem võimalus võita midagi vinget.

Märdilt üks vinge lugu. Nimelt oli tal vaja päeva lõpuks veel paar demonstratsiooni teha, aga ei tahtnud enam uste peale koputada, kuna kell oli üpris palju. Märt leidliku analüütilise mehena, läks siis ettejuhtuvasse tanklasse ja lükkas selle demo seal müüjale ära. Kõva teema!

Kasparilt üks tore lugu: Pidi siis ühe pere juurde tagasi minema, kellega oli eelmine õhtu kohtunud. Läks siis koputas järgmine õhtu uuesti ja kohe, kui koputus oli kõlanud, nägi ta aknast, kuidas ema ja isa oma Netflixi serjaali pausile panid ja jooksid mõlemad teise tuppa peitu. See oli Kaspari jaoks väga naljakas.

Noh mul endal ka juhtus nii mõndagi. Näiteks seisin ühel päeval siis keset tänavat ja täitsin oma tahvlis tähtsaid asju. Järsku kuulsin, et midagi liigub minu poole, aga see polnud auto, ega inimene. Võsast hüppas otse tänavale suur kits. Sarvedega ja puha. Jooksis minust meetri kauguselt mööda. Ma ei oskanud mitte midagi teha, lihtsalt seisin seal minut aega ja mõtlesin, et mis kurat just juhtus.

Jällegi, väga vinge nädal ja elu siin Inglismaal hakkab juba üpris tavaliseks muutuma.

Järgmise nädalani!

Munski

Tere taaskord!

Järjekordne nädal seljatatud ja palju millest rääkida.

Saime siis taaskord Bristolis kõik koos kokku nagu ikka. Plaan oli meeting tund aega varem teha ehk siis kella 10 asemel kell 9. Hakkasime siis poistega 8 ajal liikuma ja tunni pärast jõudsime Bristolisse. Tuli välja, et Magda, Märdi, Kromeli ja Iirise maja ette ei saanud enam tasuta parkida, kuna nad olid kolinud. Noh hakkasime siis uut parkimiskohta otsima. Kennet ütles, et ta leidis mingi kohta ja käskis meil sappa võtta. Mina, Renalt ja Kaspar ühes autos ja Martti oma autoga meie taga. Püsisime ilusti sabas, kuni üks hetk Kaspar jäi unistama või midagi (seda juhtus päeva jooksul veel). Tal kipub shiuke komme olema, et tähtsatel hetkedel jääda imelist Inglismaa loodust ja arhitektuuri jälgima. Noh põrutasime siis Kennetist mööda. See toimus veel kesklinnas ka niiet ümber keerata väga ei saanud. Hakkasime siis ise uut kohta otsima ja Kaspar pani seekordki teeotsast mööda, mis siis, et ma ütlesin talle kolm korda, et ta vasakule keeraks. Pole hullu, kohale me jõudsime. Meeting, mis pidi algama kell 9 sai ikkagi alguse kell 10.

Meetingul jagati jälle auhindu käepaelte näol ja seekord napsas Märt need meie eelmise tśempioni Kerli käest endale. Need, kes istusid peredega kõige rohkem maha, võitsid endale ka väga vinged PONISOKID!

Eelmine nädal olid jalgrattad väga kuum teema. Noh seenädal olid need väga kuum kaup, sest need kadusid meie ninade eest nagu Selveri soojad saiakesed. Ele ratas pandi niimoodi tuuri, et ta nägi seda isegi pealt. Nimelt, kui Ele ühe toreda perega ukse juures juttu tegi, sõitis üks valge kaubik vaikselt tema selja taha ja võttis ratta kaasa. Ele ise ütles, et ta ei oskand muud teha, kui naerda. Ega Renaltilgi paremini ei läinud. Ka tema velo langes unustustehõlma. Ütles küll, et maru kurb oli, aga järgmine hommik oli tal juba uus ratas olemas, millel ta pidi veel rehvi ära parandama. Väidetavalt on isegi parem, kui esimene ratas. Magdal nagu ikka, iga nädal uus ratas.

Alarile pakuti tööd tehes jäätist ja kuna ta ennist ütles, et on pärit Eestist, siis pereema pidas vajalikuks küsida, kas Alari üldse teab mis see “jäätis” üldse on. Kaspar ja Renalt rääkisid ka oma huvitavast kogemusest eelnevast ööst. Nmelt Kaspar oli unes oma tüdrukut näinud ja tahtis teda vist kaissu võtta. Mingi hetk sai ta aru, et pea, mida ta oma käte vahel hoidis, oli üpris kare ja juukseid vähevõitu. Noh, võite isegi arvata, kelle Kaspar tegelikult kaissu võttis.

Laupäeval saime me korralikult vihma ja tegelikult oli see kõige kehvem ilm, mis meil senimaani tööd tehes olnud on.  

Peale meetingut läksime väiksele shopingule.  Kohe üle tee oli suur kaubanduskeskus. Võtsime sealt süüa ja läksime hea tujuga kodu poole. Järgmine nädal tuleb võimas!

Munski out!

Me näema tavaliselt päeva jooksul väga palju koeri ja kasse. Elis ja Kerli nägid see nädal midagi eksootilisemat.

Renalt ratast parandamas.

Honeybadgers blog 2

Tere! Mina jälle! Saate taaskord lugeda mu kiiruga, aga armastusega kokku visatud blogi.

Esimene terve töönädal seljatatud ja emotsioonid laes. Saime kõik jälle Bristolis kokku ja rääkisime nädala sündmustest. Väga vinge oli jälle kõiki näha!

Noh ma ei mäleta, kas ma eelmises blogis juba rääkisin, et Magdal läks ratas katki ja pidi uue ostma, noh igastahes nüüd hakkab see ‘uus’ ratas ka juba lagunema. Minu 30 naelane velo peab ikka veel väga hästi vastu ja Renalti lenks on veits kõver. Aa veel ratastest rääkides, siis Kromeli transpordivahend suudeti juba tuuri panna niiet tema jätkab mõnda aega ilmselt jalgsi.Ta ei kurtnud ega midagi, ilmselt on siis okei.

Jagasime ka auhindu erinevate käepaelte näol, enamus nendest krabas endale Kerli, kes on meile kõigile täiega suureks eeskujuks. Võite aga kindlad olla, et järgmine nädal on need käepaelad minu käe ümber.

Peale meetingu niiöelda ametliku osa lõppu läksime kõik koos ühte kohalikku restosse sööma. Müüja oli suht umbkeelne ja polnud vist elus sellist rahvamassi oma restos näinud. Saime veel kogenumate käest järgmiseks nädalaks fookuseid ja juhtnööre ja panime kõik kodude poole ajama.

Esimene täispikk nädal oli meile kõigile väga õpetlik ja järgmisele nädalale lendame kõik suure hoo ja teadmistega peale!

Honeybadgers week 1 on the bookfield!

Tere! Mina olen Karl-Martin, see vend, kes hakkab teile rääkima meie iganädalastest tegemistest päikselisel Inglismaal.

Müügikool lõppes meil 7. juulil ja 8. põrutasime juba oma tiimidega erinevatesse linnadesse oma tulevastesse pesadesse.

Mina, Renalt ja Kaspar kolisime Swindonisse. Kromeli, Iirise, Magdaleena ja Märdi uueks kodulinnaks sai Bristol. Bathi läksid vallutama Martti, Deivys ja Alari, ning Gloucesteri valitsejateks said Elis, Ele, Kerli. Hüvasti meie kallis Kirik!

Okasroosikeste, ehk Minu, Kaspari ja Renalti koduke asub Swindoni vanalinnas. Kohale jõudes sai esimeseks komistuskiviks meie toauks. Läks umbes 5 minutit, et see paganama uks lahti murda. Uksel on kaks lukuauku, ja nendest peab ainult ülemist kasutama, aga noh sellest saime me teada alles siis, kui juba toas olime. Korter on meil pigem mõisa mõõtu. Mul on lausa oma voodi ja vannituba, saan hästi laiutada ja hommikul voodist kohe külma dušši alla hüpata. Kaspar ja Renalt laiutada ei soovinud ja pugesid kohe üksteise kaissu ühte voodisse. Hommikud algavad kõik samamoodi. Külm dušš, riidesse, puder/muna ja õue minek. Maja ees teeme ergutusharjutusi, tavaliselt jookseme ringis ja kaagutame nagu kanad, vahepeal määgime nagu lambad jne. Seejärel sõidame tööle. Mina ja Renalt rattaga, Kaspar oma armsa Renaultiga. Õhtul peale tööd saame kõik jälle kodus kokku, teeme kiire söögi ja lähme unne.

Esmaspäeval on meil terve tiimiga suur kokkusaamine, kus võtsime nädala kokku ja saime uusi teadmisi. Râäkisime ka üksteisele toredaid lugusid, mis nädala jooksul aset leidsid. Noh näiteks Märt leidis mingi 50 aastase vana, kes tahtis meile väga tööle tulla. Väidetavalt olla tal juba 25 aastat kogemust sellel alal. Märt muidugi tubli esimese aasta tudengina saatis kohe info meie bossidele edasi ja noh loodame siis, et varsti on meil uus bookman!

 Veel üks tore lugu tuleb päevast mil followisin Kasparit. Followimine on siis, niiöelda töövarju päev. Kasparil oli õhtu lõpuks veel 2 demonstratsiioni vaja teha ja mõtlesime siis, et lähme ruttu otsime kedagi. Nägime mingi tore kamp seisis korteri ees ja kimusid seal suitsu. Noh mis seal ikka, sisimas mõtlesin, et noh sellest ilmselt midagi ei tule.Läksime siis ligi ja üks mees sealt pundist oli raamatutest väga huvitatud. Tahtis osta neid oma ristilastele. Tema nimi oli Shaun ja ta oli kõige naljakama huumorimeelega vend, keda ma Inglismaal kohanud olen. Samal ajal, kui Kaspar üritas raamatuid maha parseldada sellele mehele, olin mina seal kõrval täiesti kõveras selle venna naljadest. Moral of the story: “Don’t judge the book by its cover.”

Alaril sarnane lugu, üks demo päeva lõpus puudu, aga teadis, et: “no kurat peab ära tegema.”. Läkski siis ühe kohaliku kodutu juurde ja tegi oma demo ära. Talle olevat veel raamatud niivõrd meeldinud, et hakanud nende üle lausa filosofeerima. Noh soetamiseks ilmselt ei läinud, aga tore päeva lõpp seegi.

Aa Renaltil on rattal pidurid vastupidi ja esimesel päeval oleks nägupidi asfaldisse põrutanud, aga noh läks õnneks seekord.

Esmaspäevane meeting oli väga vinge, kuid nüüd tuleb taaskord tööle hakata. Loodan, et nautisite seda imelist blogi, mis siis kokku sai visatud. Eks järgmine nädal vaatame jälle, mis toimub. Honeybadgers over and out!